[*Enkeli*]

Kas teil on kunagi sellist juhust olnud,et kui kohtate kedagi,täiesti "võõrast",siis sa võiksid vanduda ,et tead seda inimest juba kaua,kui mitte aastaid?!Minul on selliseid nö.juhuseid olnud päris mitu korda.Selline tunne,et seda inimest ma lihtsalt tean,olen terve elu teadnud...Ta on nagu oma pereliige.
Kõik tundub kuidagi loomulik,ei ole ebamugavustunnet,jutt jookseb ja siis leiate ,et teil on hämmastavalt palju ühiseid huve ja sarnasusi.
Leian ,et see on äratundmine eelmisest/eelmistest eludest.
Järelikult on eluteed neid kahte inimest jälle kokku viinud,kokkulepped vms.
Ja teine asi ,mida mina olen kogenud,on see,et kui ma vaatan ennast peeglist,siis ma ei tunne ennast ära...või ma vaatan ennast,aga mõtlen,et mida ma selles kehas teen?Tundun endale võõras.
Mida teie sellest kõigest arvate?

[Krissahh]

kui esimest korda oma praegust abikaasat nägin,oli meil mõlemil tunne,et oleme teineteist varem näinud ja jutt läks ladusalt ja oleksime teineteist nagu forever tundnud.Väga hea tunne!

[ruthie]

Selliseid juhuseid on igayhel olnud..kuid sellele ei pöörata suurt tähelepanu.

[Tehnoloog]

Algselt postitas: Krissahh
kui esimest korda oma praegust abikaasat nägin, oli meil mõlemil tunne, et oleme teineteist varem näinud ja jutt läks ladusalt ja oleksime teineteist nagu forever tundnud. Väga hea tunne!

Vägagi tõenäoliselt on see samuti reinkarnatsiooni teema,
selliseid tähelepanekuid on uuritud regressiivhüpnoosi
abil, raamatust "Te sündisite taas, et olla koos"
kirjutasin lühikese näite teemas
http://www.para-web.org/viewthread.php?tid=786

[excubitoris]

Lisan ka ühe lingi - kindlasti huvitav lugeda.

Selline artikkel siis

Muudetud: 5-5-08 kell 12:46:34 excubitoris

[Hallucigenia]

Regressiivhüpnoosi tulemused - isegi kui nad on suht kindlalt samastatavad kunagi-kusagil elanud teise inimese elukogemustega - ei viita veel üheselt reinkarnatsioonile, sest
1) ehk vaimud teispoolsuses lihtsalt lobisesid pisut omavahel,
2) ehk püüan ma regressiivhüpnootilises seisundis lihtsalt kinni kusagil hulpivaid (kellegi) mälestusi? Meediumiseanssidel väidetavalt ju kõnelevad meediumi kaudu erinevad vaimud - mitte et meedium olekski oma varasemas elus selle vaimu "kandja" olnud.
3) spontaanselt ilmnevaid mälestusi "eelmistest" eludest tuleb kõrvutada "kanaldamisega", kus inimene usub, et tema teadvuse kaudu kõnelevad teised olendid, kellega tal mingit varasemat suhet pole olnud.

Pole seda teemat eriti uurinud (ega ilmselt uurigi), aga enamteadjate käest oleks huvitav kuulda:
1. Kas regressiivhünoosi kogemus on korduv - st hüpnoos viib sama katsealuse korral alati samadele (või vähemalt koherentsetele - kooskõlalistele) tulemustele?
2. Kui see on nii - kas siis ka sama katsealuse ja erinevate hüpnotisööride korral?

[Celtic]

Hallu küsimustele on raske vastata ses mõttes, et isegi, kui töötaks sama rännak erinevate hüpnotisööride juures, oleks "rändajal" siiski juba väga tugevat emotsiooni kandev varasem kogemus olemas ning seetõttu see tahes-tahtmata mõjutab tolle inimese alateadlikku oskust sama lugu uuesti rääkida.

Ise olen neid seansse lugedes jõudnud järeldusele, et kui inimene on juba teatud esialgse etapi läbinud nn. vaimudeilmas, siis tahavad nad minna üha edasi ja edasi ning esimesed, juba läbitud etapid jäetakse kiiresti selja taha.
Seega peale esimest seanssi minnes teise regressioonterapeudi juurde, võtab hüpnotiseeritav automaatselt "jälje üles" juba sealt, kus eelmine kord pooleni jäädi, ihates minna edasi. Seega vast ei ole kunagi need jutustused samased.

[Metafor]

Algselt postitas: Hallucigenia
Regressiivhüpnoosi tulemused - isegi kui nad on suht kindlalt samastatavad kunagi-kusagil elanud teise inimese elukogemustega - ei viita veel üheselt reinkarnatsioonile, sest
1) ehk vaimud teispoolsuses lihtsalt lobisesid pisut omavahel,
2) ehk püüan ma regressiivhüpnootilises seisundis lihtsalt kinni kusagil hulpivaid (kellegi) mälestusi? Meediumiseanssidel väidetavalt ju kõnelevad meediumi kaudu erinevad vaimud - mitte et meedium olekski oma varasemas elus selle vaimu "kandja" olnud.
3) spontaanselt ilmnevaid mälestusi "eelmistest" eludest tuleb kõrvutada "kanaldamisega", kus inimene usub, et tema teadvuse kaudu kõnelevad teised olendid, kellega tal mingit varasemat suhet pole olnud.

Pole seda teemat eriti uurinud (ega ilmselt uurigi), aga enamteadjate käest oleks huvitav kuulda:
1. Kas regressiivhünoosi kogemus on korduv - st hüpnoos viib sama katsealuse korral alati samadele (või vähemalt koherentsetele - kooskõlalistele) tulemustele?
2. Kui see on nii - kas siis ka sama katsealuse ja erinevate hüpnotisööride korral?

Lisaksin sinu listi heameelega veel ühe võimaluse:
4) Geneetiline mälu. On meie kehad siiski ju vaid vahendid mõndade teoreetikute jutu järgi(meemid jätame seekord kõrvale).

[devilouspriest]

Mul sellist ära tundmist pole et keegi täiesti võõras oleks nagu pereliige,küll aga kogen ma seda kuidas täiesti võõras inimene mõistab mida ma tunnen,kuidas meil on ühised huvid jne.See on vist midagi hingegrupiga seoses.Ja ma olen ka seda tähele pannud,et inimesed kellel on minuga samal sünnipäeva päeval sünnipäev on minu moodi,nagu me oleme kõik sarnased.Näiteks nendel kes on sündinud 16.kuupäeval on sarnane käitumisviis ja nad mõtlevad samamoodi.

Peeglisse vaadates on minul ka ebamugav tunne,nagu ma oleksin vales kehas,rääkimata minu koledast lõustast

[Cthepy]

hihii...Ma pole siis ainus, kes ennast peeglist vaadates ära ei tunne? Mitte, et ma oleksin kole, vaid mu keha on mu jaoks võõras. Mõnikord, kui ma peeglist mööda lähen, küsin endalt: "See olin mina v??"
Ma pole veel kahjuks kedagi sellist kohanud, keda ma nagu teaksin juba ammu, kuigi ta on võõras.

Aga muidu olen ma ise väiksena oma eelmisest elust vanematele ja mõnele sugulasele oma rääkinud, kuigi ma ise sellest mitte midagi ei mäleta.

[Jaje]

mu emal oli niimoodi, et kui ta esimest korda tuli tallu ( kus me ka elame), siis ta tundis, et ta on siin varem käinud, kuid mitte inimesena, sest ometi oli ta esimest korda ka saaremaal. ta teadis, kus mingi koht asub oma alateadvuses, kuid te ei teadnud kust ta teab seda (nt. teadis ta milline näeb välja tagatuba, kuigi ta polnud ennem majas ju käinud). veel- ühe asja järgi võis olla mu ema eelmises elus kass, kes välistab, et ta ei võinud varemgi elada siin?

[OlenAnnu-]

ma olen ühte väga toredat inimest elus aint 2 korda näinud ..
kuid kui me kokku saame ...tundub vähemalt mulle nii .. nagu ta oleks sisemiselt mu kaksik ...
meid huvitavad samasugused asjad jne ..
temaga on lihtsalt nii mõnus rääkida
kuigi ma olen teda 2 korda elus näind siis selle sisse kaasneb ka 5 päeva koos ´´elamist ´´
(olin koos temaga teatud põhjustel kodust jooksus ) (mu elu parimad 5 päeva)

[ChillDevil-]

Ka minul on alatasa selline tunne,et inimene,kes mulle peeglist vastu vaatab,pole mina.See tunne on suht häiriv,aga sellega harjub ära,kuid mitte täiesti...

[Sekhmet]

mul pole mitte alatasa tunne aga mul on täiesti reaalne teadmine ja mälestus ja kogemus eelmistest eludest
elud meenuvad vahel nagu vanad mälestused mis tulevad meelde mõnes olukorras,
ma ammu kardan vett, kord nägin nägemust,et olin väike tüdruk, umbes 5a ma kukkusin paadist välja ja isa või vanaisa kes püüdis mind päästa ag ei suutnud seda teha, siis jälle nägemus kuidas olin punastes riietes mees kes otsustas kellegi elu ja surma

[*Enkeli*]

Algselt postitas: Cthepy
hihii...Ma pole siis ainus, kes ennast peeglist vaadates ära ei tunne? Mitte, et ma oleksin kole, vaid mu keha on mu jaoks võõras. Mõnikord, kui ma peeglist mööda lähen, küsin endalt: "See olin mina v??"
Ma pole veel kahjuks kedagi sellist kohanud, keda ma nagu teaksin juba ammu, kuigi ta on võõras.

Aga muidu olen ma ise väiksena oma eelmisest elust vanematele ja mõnele sugulasele oma rääkinud, kuigi ma ise sellest mitte midagi ei mäleta.

Ossa säde lahe...ma tean veel peale enda ühte inimest,seoses selle peegli asjaga ja see on ausaltöeldes vägaa...freaky.

[Sekhmet]

peegli värk on ka tuttav, ma olen väga lähedal oma avatari välimusele
aga ma ei pea seda ilusaks vaid kui riietusesmeks , kestaks, meigiks,lookiks
pärisel pole ma sellise välimusega, seespoolt

[atlantic456]

on küll nii olnud.eriti tuttavad on vahest raamatutegelased...justkui nagu teaks neid endeid.
Mõnda raamatusse suudan ma isegi niimoodi süübida,et ei kuule ültse ümbrust.Samas on imelik see,et mõnikord ma nagu ise elaks raamatus.

Sammuti on paari inimesega nii olnud,et kohe alguses lihtsalt meeldib tolle inimesega olla.Jutt jookseb jne.Samas kui muidu aga ei räägi kellegagi,olen vaikne.

[Incendia]

Aga on ju ka selline teooria et inimene elab ühte ja seda sama elu, koos kõikide vigadega, uuesti läbi, ja ei saa midagi muuta. Ilmselt DejaVu ongi väikesed mälestused oma eelmisest korrast maal.

[ayyu]

Üks teooria räägib, et elu on kui arvutimäng; kõik erinevad lõpud on juba läbi mängitud, kuid, HETKEL, siin ja praegu määrad ise oma järgmise LEVEL`i. Seepärast tegibki DEJAVU tunne.
Ka Buddha ütles; et elus ei ole juhuseid, kõik on millekski vajalik. Uus kogemus, mida me ise valmistasime ise endale.