[Sputnik]

Monoloog, elust.
Kas surm on vältimatu, kui me kogu oma ajutegevuse, kogu oma aju võimsuse, kogu oma hinge suunaksime momendil, kus inimvõimeid arvestades lõpp peaks käes olema, kas suudaksime jääda ellu. Kui iga meie teadvuslik ja alateadvuslik mõte oleks suunatud ühele kõige ürgsematest instinktidest- ellujäämisele, kas saavutaksime surematuse.

Kas tõesti võtame me kõik surma kui paratamatusse ning ei võitle selle vastu.

Inimesed räägivad oma elu eesmärgist ning sellest, et sureksid õnnelikena pärast selle täitumist. Kui aga eesmärgiks võtta igavesti elamine, seda otseses mõttes, füüsiliselt, kas siis saame võidelda surmaga.


Monoloog, teemadel, kas selles on ehk mõni tera sees.

Muudetud: 27-2-05 kell 05:12:21 durian

[Celtic]

kui inimene suudaks oma hinge hoida alles enda sees... oleks muidugi surma petmine... kuid kui hing pole enam osa kehast siis... keha lihtsalt sureb. mädanevas kestas pole just kõige meeldivam elada igavesti


vaata filmi "Surm sobib talle"... toob hästi selle mõtte välja.

[Sputnik]

mitte just nii, ma mõtlesin mitte suremist vaatamata kõigele, näiteks kui valušokist minestatakse, panna vastu lasta selle mitte juhutda kümne küünega elust kinni hoidma.

Muudetud: 27-2-05 kell 18:55:48 henzukaz

[Mordor]

Mingi tera on sees..ootad surivoodil surma, aga ei..aint mõtled et sa EI SURE...
No jahh...üks asi on keha füüsiline vananemine..rakkude taastumine ei kesta igavesti...sellest ka üks surma põhjus!

[Metafor]

Surm ei ole vältimatu, sa lihtsalt pead oskama teha nii, et su rakud paljunemisel ei kaotaks osa oma geneetilisest koodist. See hakkab pihta vist kolmekümnendates aastates, kui algab vananemine.

[glaurung]

Vähemalt 12 000 aastat praegust inimtsivilisatsiooni pole seda suutnud. Sul on võimalus olla esimene

Üks asi on tahtega oma keha elus hoidmine, aga sa ei ole väsimatu, sa pead puhkama - magama... sel hetkel ei ole tahe ellu jääda aktiivne. Aga oletagem, et sa suudad lahendada ka selle probleemi. On siiski olemas ka teatud sinust sõltumatud jõud, mis võivad su keha mehhaaniliselt nii palju kahjustada (võtkem kas või autoõnnetus), et sa ei suuda ellu jääda, sel juhul on kõik su püüdlused liiva jooksnud... Ükskord pead sa ikka surema.

Muudetud: 26-3-05 kell 11:47:39 glaurung

[elis]

Kust sa tead, et keegi pole suutnud?

Ja üldse, mõelge, kui jube, kui inimesed ei surekski ära... kõik jääksid elama, sh ka igasugu ohmoonid ja ühiskonnale kahjulikud inimesed. Ja ma küll ei tahaks igavesti elada ühes kehas ja maailmas. Surm ning taassünd annab palju mitmekesisema teadmiste ja kogemuste pagasi, kui kogu aeg ühes kohas ja kehas elada. Vaheldust on vaja. :o

[Arxos]

Eks see ikka paratamatus ole, aga parem ongi, nagunii kehastud tulevikus uuesti ja uuesti...

[Metalboy]

Algselt postitas: elis
...ma küll ei tahaks igavesti elada ühes kehas ja maailmas. Surm ning taassünd annab palju mitmekesisema teadmiste ja kogemuste pagasi, kui kogu aeg ühes kohas ja kehas elada...

Kas see on üldse kindel,et kehastud uuesti peale surma?
See on küll muidu vaieldav.

Muudetud: 1-6-05 kell 21:32:33 durian

[Metafor]

See on vaieldav jah, ja mis on vaieldav, pole kunagi kindel.
Väga imelik küsimus minu arust ja pealegi veel ka vale teema all.

[Sputnik]

Arvad, et vale teema, tundus nagu õige koht olevat, alafoorumi nimi siiski on Surm, surmaeelsed kogemused, reinkanatsioon, muidugi kui keegi ümber viitsib tõsta on ka kõik korras.

Eks küsimus ole veidi imelik, ma tegelikult olen täielikult inimese vananemise teadusliku küljega kursis, see oli mõnes mõttes selline test, siinse rahva usust(lihtsalt usust endasse näiteks), siin ei ole mõtet teaduslikust võimalikkusest vaielda, minu peas tekitab see küsimus kokkupõrkeid mitmete selliste isiksuste külgede vahel, see on küsimus meie enda tahtejõule, hingele ja kehale, kas me tahame? kas me jõuame?

[Metafor]

Algselt postitas: Sputnik
Arvad, et vale teema, tundus nagu õige koht olevat, alafoorumi nimi siiski on Surm, surmaeelsed kogemused, reinkanatsioon, muidugi kui keegi ümber viitsib tõsta on ka kõik korras.

Eks küsimus ole veidi imelik, ma tegelikult olen täielikult inimese vananemise teadusliku küljega kursis, see oli mõnes mõttes selline test, siinse rahva usust(lihtsalt usust endasse näiteks), siin ei ole mõtet teaduslikust võimalikkusest vaielda, minu peas tekitab see küsimus kokkupõrkeid mitmete selliste isiksuste külgede vahel, see on küsimus meie enda tahtejõule, hingele ja kehale, kas me tahame? kas me jõuame?

Kõik tahavad ja jõuavad, kuid nad suunavad oma energia valedele eesmärkidele, isegi siis, kui nende eesmärk on pikendada oma eluiga

[Armageddon]

Asi ei ole energias,jõuetuses ega milleski muus...asi on selles et rakud tekivad,hävinevad,vananevad ja juurde uuesti ei teki..sureme ää.
Ma kuulsin nagu kuskilt et teadlased õppisid siseelundeid tegema/tootma.Mingi katseklaasi jura.Võibolla see ongi tulevik,inimesed elavad mitmeid kordi kauem.Ja kuskil räägiti,et teadus areneb niipalju,et inimeste eluiga võib pikeneda kuni 400 aastani..oo jaa.Ja mis kuradi jõududest te räägite.ärge ajage mulle jama!Aga hinge kohta arvan ma seda,et see püsib täpselt niikaua kuni kehagi...välistades elu pärast surma-see tähendaks,et vaimud on olemas jne.

[Hallucigenia]

Kes on minu surmast huvitatud? Peale vihameeste ... minu geenid muidugi. Nemad on ju potentsiaalselt surematud ja selle potentsiaali paremaks realiseerimiseks peavad nad ehitama järjest paremaid "ellujäämismasinaid" (survival machines, see on muidugi Richard Dawkinsi ideestik). Minust pole pärast seda, kui ma olen oma reproduktiivse funktsiooni (tõenäoliselt) täitnud, enam kasu - jääksin vaid jalgu parematel "masinatele". Minu hingel (juhul kui ta olemas peaks olema ja surematu) pole kah minu surma vastu eriti midagi - näeks jälle uusi maid ja rahvaid ja oleks veidi vaheldust nagu elis siin soovis. Mina ise ... küll ei tahaks surra (kas panite tähele - sellega ma tõmbasin tegelt vahe sisse enda ja oma hinge vahele). Ühiskond ... ei peaks ka vast eriti minu surma tahtma - on ta ju mu kasvatamiseks ja õpetamiseks hulga vahendid kulutanud ja uue inimese korral tuleb jälle otsast alata. Minu ja ühiskonna ühise soovi mõjul kasvabki keskmine eluiga pidevalt. (Neile, kes pead tahavad murda - kas keskmine eluiga saaks kasvada ka kiirusega aasta aastas? Kas see tähendakski surematust?)

[Thorondor]

Oletame, et teadlased teevad nii, et kõik rakud jäävadki paljunema pea igavesti. Vat selline pikk elu oleks jube kurb.
Elad õpid ja näed vaeva ning jääd 324 aastasel auto alla ja kõik raisus. Pead algusest peale alustama. Konkurents on jube kõva. 250 aastased saavad kõik paremad töökohad endale. Kui 100 aastasena niikunii sureme, siis on palju vähem kaotada. Jõuad järjepeale kiiresti tagasi järgmises elus. Siis oleks hea kui lennuki propellerise hüpates ka ära ei sureks. Nagu sarjas "Highlander". Kukud kaljulõhesse ja sured seal 3000 aastat järjest ning ärkad ellu jälle.

[elis]

Nõustun Hallucigeniaga. Inimese füüsiline keha on siin maailmas ennekõike selleks, et järglasi anda s.o. tagada liigi kui sellise püsimajäämine. Sellest, et hing ei taha järjekordsest elust lahkuda, on kahju, kuid mis parata. Mõistus ja süda on alatasa vaidluses.
Minu arust on ikka jube küll kui kõik inimesed lõputult elaksid. Nende surmaks oleks vaja mingeid äärmuslikke meetmeid, umbes nii nagu surmamõistmine mingi kuriteo eest. Enne ära ei sure, kui miskit jubedat pole korda saatnud. Kuid siis kaob paljunemise mõte kui selline üldse ära. Kuhu me need kõik inimesed paneksime.
Või inimene saab surematuks, kuid kaotab sellega oma järglaste saamise võime, et tagada liigi optimaalne tihedus pindalaühiku kohta?
Ma arvan, et praegu on küll hästi. Sulle on antud kamaluga eluaega, koos teatud hulga võimaluste ja valikutega. Saab kasutada neid ära oma parima ettenägemise järgi. Mõned muidugi tahavad rohkem kui neile on antud...
Elu läheb edasi. Kas siin- või sealpool...

Püsides teemas: Mina vaatan surma pigem kui üleminekuetappi, ust, treppi, teed punktist A punkti B... mitte kui välditavat või vältimatut.

Muudetud: 19-7-05 kell 17:35:11 elis

[Gulja]

Inimhing on üks ja meid on selleks liiga palju et me kõik seda omaksime...

[Gulja]

arvan et ...kogu ühiskonna arenedes areneb ka inimhing mis muidugi oli ühtne.....arendatakse ka geene...ja need peaksid paremaks minema....kokkuvõteks peaks see olema nagu looduslike valikutega seoses tajumatu meeskonnatöö...

[ramgad]

Maise keha surm on paratamatus, sellega peab leppima. Hing on surematu, see on tõelisus. Oleks kuidagi hirmus mõelda, et inimesed satuvad siis maailma nagu loterii valikul. Kellelgi veab siin maises elus, sünnib miljonäri perekonda. Kellelgi jälle ei vea, sünnib kodutu joodiku peresse. Ainult reinkarnatsioon annab mõtte, elule üldse. Meie surematu hing saab erinevates kehades ja olukordades neid kogemusi millised lõpuks viivad meid jumalikku seisusesse e. nirvaanasse. Selleks , et teada mis on valu, õrnus, magusus, kibedus-peame me kõike seda kogema. Sellise võimaluse annabki meile taassündide ahel, mis lõpeb igavese eluga. Saavutatud täiuslikkusega. Ja siis me ei pea enam sündima maisesse kehasse ja materiaalsesse maailma. Siis oleme me kõiksuse kõike hõlmav osa, tema stoiline rahu ja tarkus mis ei vajagi enam midagi materiaalset.

[Metafor]

Algselt postitas: ramgad
Maise keha surm on paratamatus, sellega peab leppima. Hing on surematu, see on tõelisus. Oleks kuidagi hirmus mõelda, et inimesed satuvad siis maailma nagu loterii valikul. Kellelgi veab siin maises elus, sünnib miljonäri perekonda. Kellelgi jälle ei vea, sünnib kodutu joodiku peresse. Ainult reinkarnatsioon annab mõtte, elule üldse. Meie surematu hing saab erinevates kehades ja olukordades neid kogemusi millised lõpuks viivad meid jumalikku seisusesse e. nirvaanasse. Selleks , et teada mis on valu, õrnus, magusus, kibedus-peame me kõike seda kogema. Sellise võimaluse annabki meile taassündide ahel, mis lõpeb igavese eluga. Saavutatud täiuslikkusega. Ja siis me ei pea enam sündima maisesse kehasse ja materiaalsesse maailma. Siis oleme me kõiksuse kõike hõlmav osa, tema stoiline rahu ja tarkus mis ei vajagi enam midagi materiaalset.

Tõesta mulle, et füüsilise keha surm on paratamatu
See, et enamus sureb aja jooksul ei tähenda veel et see on paratamatu.

[Armageddon]

Metavo see oli küll rumal küsimus sinu poolt.
samahästi võin küsida vastupidist:"Kas füüsilise keha surm ei ole paratamatu?"

[Metafor]

Algselt postitas: Armageddon
Metavo see oli küll rumal küsimus sinu poolt.
samahästi võin küsida vastupidist:"Kas füüsilise keha surm ei ole paratamatu?"

Sa ei suudaks mulle tuua ühtegi tõestust teemal, et füüsilise keha surm on paratamatu.
Kõige parem väide mis sa saaksid välja tuua on see: "kõik surevad ju"
Isegi sellele suudaks ma vastu väita, et see toimub ainult enamusega, ning on igasugu väärakaid(ehk siis erilisi inimesi).

[Armageddon]

Vaata vastuseid ülevalt poolt.Vaata mu üle-eelmist postitust.

[Hallucigenia]

Veidi allegooritsedes oma viimase postituse teemadel:
Kindlasti annaks tänapäeva tehniliste vahenditega valmistada autosid, mille füüsiline eluiga oleks mitu korda pikem praeguste mudelite omast. Kes aga võiksid taolistest autodest huvitatud olla? Autotootjad? Vaevalt küll - kahaneks läbimüük ja vaevalt, et hinnatõus seda kompenseeriks. Ostajad? Ilmselt veelgi vähem - hinnad tõuseksid ja mis kõige hullem - peate sõitma moraalselt ammu vananenud masinaga tänapäevase mudeli asemel! Võiks üldse keegi huvitatud olla? Ei tea. Võib-olla ... autod ise? Aga nende käest ju ei küsita ... Või ehk peaks?

[levis]

Algselt postitas: Sputnik
Monoloog, elust.
Kas surm on vältimatu, kui me kogu oma ajutegevuse, kogu oma aju võimsuse, kogu oma hinge suunaksime momendil, kus inimvõimeid arvestades lõpp peaks käes olema, kas suudaksime jääda ellu. Kui iga meie teadvuslik ja alateadvuslik mõte oleks suunatud ühele kõige ürgsematest instinktidest- ellujäämisele, kas saavutaksime surematuse.

Kas tõesti võtame me kõik surma kui paratamatusse ning ei võitle selle vastu.

Inimesed räägivad oma elu eesmärgist ning sellest, et sureksid õnnelikena pärast selle täitumist. Kui aga eesmärgiks võtta igavesti elamine, seda otseses mõttes, füüsiliselt, kas siis saame võidelda surmaga.


Monoloog, teemadel, kas selles on ehk mõni tera sees.

Muudetud: 27-2-05 kell 05:12:21 durian

Kui sa usud, et sul on hing, siis sa ei peaks kartma füüsilise keha kaotamist.
Vahest on asi selles, et sa pole kindel hinge olemasolus ja kardad, et surm tähendab edasi mitteeksisteerimist, ning see ajendab otsima surematust siin ja selles kehas.

Muuseas Michael Jackson rääkis ühes teleintervjuus, et tema ei kavatse kunagi surra, tema kavatseb igavesti elada.

Selleks on kindlasti palju võimalusi, et petta surma.

Üks siis see, et teadlased lahendavad (võib-olla juba on lahendanud, aga sellest ei räägita) rakkude suremise ja taastootmise probleemi (näiteks geneetika kaudu).

Teine võiks olla see, et meie teadvus kantakse üle tehisajju ja mõnes androidis veedame oma päevi ja öid või mida iganes.

Discovery´st oli saade, kus räägiti koomasse langenud inimestest. Näiteks väike tüdruk suutis kirjeldada ja joonistada seda, mida ta koomas olles nägi. Joonistas detailselt sündmusi, mis tema palatis ka reaalselt toimusid. Sarnaseid juhtumeid oli seal palju, mõni ikka vägagi usutav (dokumenteeritud faktid, mitmete arstide kinnitus)
Ise usun telepaatiasse, aga kas neid juhtumeid saaks seletada pelgalt telepaatiaga, et koomas olnud inimese teadvus sattus mõne arsti või õega samale lainele ja nägi/tajus täpselt sama, mis arst/õde. Arvan, et hästi ei saa, sest kirjeldused on tavalised järgmised: "vaatasin lae alt....." :"väljusin oma kehast ja....." jne.

Surmaga võitlemine võib-olla hoopis võitlemine hea ja kasulikuga!

Muudetud: 25-7-05 kell 14:35:30 levis