[pimedus]

Sisse Juhatus
 
“Selles muutumise, võitluse ja võimaluste voolus on üksainus püsivus - Seadmus. See Korraldus, omane kõigile olendeile, pole inimeste ega jumalate loodud, kuid ta oli alati, on ja jääb” - Herakleitos.

 

Loodusallikas ei allu ühegi olendi piiratud tahtele. Ta toimib vaikselt, kuid vääramatult ürgjõudude rütmis, mis voogab läbi kõigi kosmiliste tasandite. Elu loob end selles rütmis Olemisevaimude kaudu - makrokosmiliste algjõudude kaudu, mis vahelduvad, põimuvad ja avavad igal hetkel uusi võimalusi.

 

Looduse algne enesekorraldus ei ole mehhaaniline masin, mille hammasrattad ja osajupid peaksid kõik olema. See on pigem orgaaniline ringlus, elav hingamine, milles on koht pingutusel, puhkamisel ja uuel tärkamisel. Sa füüsiline aastaring pole lihtsalt korduv programm, vaid tsükliline uuenemine, milles elu avaldub iga kord veidi erinevalt. Seepärast on aastaring ka maagiline orientiir, mis näitab, kuidas ürgjõudude rõhk ajas ja ruumis muutub. 

 

Looduspaganluse vaates on iga olend makrokosmilise ringluse potentsiaalne kanal – mikrokosmiline tajuja, vastaja ja eneselooja korraga. Loomulik alusmaagia ei püüa neid rütme murda ega ümber teha. Vastupidi, ta õpetab neid kuulatama, et õigel ajal targalt toimima. See mis on kooskõlas Looduse rütmiga, võimendub loomulikult. See, mis aga sellest eemaldub, hakkab tasapisi elujõudu kulutama. Kui aktiivsus ei vaheldu puhkuse ja vaikusega, hääbub tähendus, ja alles jääb vaid masinlik müra ja arutu tootmine. Seega tasub küsida: kui inimene näeb Loodust mehhaanilise kordusena, milline masin parasjagu temas endas töötab?

 

Kannatuste põhjust otsitakse enamasti väljastpoolt - süüdlane peab olema ikka süsteem, ühiskond või mõni “kuri jõud”. Kuid tehismaatriks ei teki kunagi ainult välise surve tõttu. Selle juurpõhjus on iseenda sisemise jõukeskme loovutamine. Kui olend kaotab sideme keskse Vaikusevaimuga, mille kaudu Algolemine end meenutab, hakkab ta kõige olulisemat mõõdupuud endast väljapoole projitseerima. Nii antakse tasapisi ära õigus määrata omaenda rütm.

 

Sellest sünnib hirmule rajatud väliskord, mida hakatakse pidama ainsaks võimalikuks reaalsuseks. Algul abistavaks mõeldud seadused ja mehhanismid asuvad inimest valitsema ning nõuavad üha rohkem elujõudu enda ülalpidamiseks. Nii tekib märkamatult tehismaatriks - mitte pahatahtlikkusest, vaid seetõtte, et sisemine elurütm unustati ja anti välisele seda määrata.

 

Tervenemise alus on tasakaalu taastamine. Herakleitos ütles, et vastandite pinges võib sündida harmoonia. Inimkonna kannatused ei tulene Looduse duaalsusest, vaid meie ühekülgsusesse kinnijäämisest - isetuse Varju või isekuse Karje äärmustes kaotatakse mõõdukas tasakaal. Algselt elu teenima pidanud inimeste loodud süsteemid asuvad nõudma üha rohkem elujõudu enda ülalpidamiseks. Vaikus kuulutatakse nõrkuseks, puhkus laiskuseks ja inimene muutub hirmukorra osaks. Nii kitseneb olendi algne elumaatriks ebaloomulikuks, kuni seda hakatakse pidama “normaalseks”.

 

Tervenemine ei alga pingutavast teadmiste kogumisest ega pidevast kõrgustesse kasvamisest. See algab Vaikusevaimu kuulatamisest - valmisolekust olla ilma põgenemata kohal ka koos eluvaluga. Iidses tarkuses peetakse selleks eriti soodsaks pööri- ja võrdsusaegu, mil elu ise kutsub peatuma ja uuesti häälestuma. Kui inimene suudab taas süütundeta peatuda, kui aeg on peatuda, ja julgelt tegutseda, kui südamekutse ilmub, kaotavad võõrad rütmid oma nähtamatu võimu. Nii saab inimesest uuesti kaaslooja, mitte masinlikult enesest võõrandunu.

 

Kosmos jääb inimesele alati mingis mõttes müsteeriumiks. Kuid suhe sellesse tundmatusse ei põhine pimesi usul, vaid viie Olemisevaimu tajumisel - kogemisel, mis on ühtaegu füüsiline, poeetiline ja sügav. Looduspaganlus ei püüa kõiki saladusi lahti seletada. Ta näitab, kuidas elada kooskõlas sellega, mis ürgolemuslikult niikuinii juba on. See ei ole imede usk, vaid kogemuslik aegade tarkus - oskus näha elu loomulikku rütmi ja püüdlus seada oma samm sellega harmooniasse.