23-10-2005, 13:59
1993. aasta 22. oktoobril sisenes Ellsworthi maa kohal Antarktikas atmosfääri veider külaline. Liikudes sadu kordi kiiremini harilikust meteoorist, läbistas ta välguna taeva ja jääkihi ning seejärel ... ka tubli osa maakerast. Väljudes uuesti India ookeanis kusagil Sri Lanka ja Tai vahel (kokku kulus tal Maa läbimiseks aega alla minuti) jätkas ta oma kosmilist teekonda. Keegi ei näinud ega kuulnud midagi ... (link, link).
Kes ta siis oli? Aga esmalt – kui keegi midagi ei näinud ega kuulnud, kuidas siis üldse teatakse, et midagi taolist aset leidis? Noh ... mingid jäljed tema külastusest siiski jäid, aga need avastati hiljem – siis kui Vidgor Teplitz, Eugene Herrin, David Anderson ja Ileana Tibuleac (Southern Methodist University , USA) asusid uurima nn. mitteassotsieeritud seismilisi sündmusi. Seismilisi sündmusi ehk lihtsamalt maavärinaid leiab ju Maakeral aset pideval. Pole aga mingit põhjust, miks maavärin peaks vallanduma mööda Maakera läbivat sirget trajektoori – aga just taolise “värina” signatuuri teadlased seismojaamade andmetest leidsid. Kes ta siis oli (või olla võis)? On selge, et ükski tavaainest objekt küll mitte – sellega oleks kaasnenud vaid suurem või väiksem seismiline löök langemiskohas Maa pinnal. Tegelikult teadlased muidugi teadsid, mida nad otsisid – ja lootsid seismilistest andmetest oma teooriale kinnitust saada. Nad otsisid veiderainet. Aine (nagu me teda tunneme) ehitus on mingil tasandil suht lihtne: ta koosneb vaid kolme liiki osakestest: kaks kvarki (u ja d kvargid), millest koonevad aatomituumi moodustavad prootonid ja neutronid ja mis annavad põhilise osa aine massist ning kerged elektronid, mis moodustavad aatomite elektronkatted (no ja veel väljad-osakesed nende kooshoidmiseks – gluuonid, footonid). Põhimõtteliselt eksisteerivad (ja on kiirendieksperimentides ka avastatud) u ja d kvarkide rasked sugulased, nn veidrad kvargid. Kuigi üksikuna kipuvad nad lagunema, on olemas teoreetiline võimalus, et neist annab kokku panna stabiilse aine. Taolise “veideraine” tihedus oleks tohutu – millimeetri murdosade suurune kübe kaaluks tonne ja Maakerast läheb ta läbi nagu nuga võist (väike kanal ju moodustub, aga see vajuks kiiresti kokku). Seismoandmetest leidsid V. Teplitz jt kaks taolist sündmust – teine sama aasta 24. novembril. Mingit muud, “mõistlikumat”, seletust registreeritud seismogrammidele ei teata. Aga nende sündmustega kired veideraine ümber veel ei ammendu. Kuna veiderainet ei osata just väga täpselt kirjeldada, siis on olemas (pole välistatud) võimalus, et ta on stabiilsem kui tavaaine. Mida see tähendab? No näiteks seda, et tavaainega kokku puutudes “sööb” ta viimase ära (muudab veideraineks) vabastades seejuures energiat. Kui USA Brookhaveni rahvuslaboratooriumis valmistuti käiku laskma relativistlikku raskioonide kollaiderit (RHIC), kus ülisuurtel kiirustel pidid põrkuma kulla aatomid, oli arutusel ka sellise doomsday-stsenaariumi tõenäosus, kus kollaideris (võimalik-et-)tekkiv veideraine neelab kogu Maakera, muutes selle umbes 100-meetrise läbimõõduga kuumaks keraks, kuhu oleks koondatud kogu ta praegune mass. Kollaider töötab nüüd juba mõned aastad ... ja meie oleme kah elus ...
Veideraine (kui ta olemas peaks olema), on külla veider (tavaainega võrreldes) aga vähemalt kokku pandud osakestest, mis olemas teatakse olevat. On aga spekuleeritud, et Maale on langenud veelgi eksootilisemaid külalisi. Nii näiteks on nii Tunguska plahvatust kui ka kunagi (ca 28 miljonit aastat tagasi) Lääne-Egiptuse suurel kõrbealal liiva klaasistanud sündmust seostatud nn peegelainest kosmilise keha langemisega (link - siit avaneb palju huvitavaid asjakohaseid viiteid, link). Peegelaine on (erinevalt veiderainest) tavaainega väga nõrgas vastasmõjus. Ta koosneb tavaosakeste (hüpoteetilistest) peegelteisikutest - mis aga pole identsed osakeste endiga, kuna ka mikromaailmas on vasaku-parema sümmeetria rikutud (osakestel on kindel "käelisus").
Kes ta siis oli? Aga esmalt – kui keegi midagi ei näinud ega kuulnud, kuidas siis üldse teatakse, et midagi taolist aset leidis? Noh ... mingid jäljed tema külastusest siiski jäid, aga need avastati hiljem – siis kui Vidgor Teplitz, Eugene Herrin, David Anderson ja Ileana Tibuleac (Southern Methodist University , USA) asusid uurima nn. mitteassotsieeritud seismilisi sündmusi. Seismilisi sündmusi ehk lihtsamalt maavärinaid leiab ju Maakeral aset pideval. Pole aga mingit põhjust, miks maavärin peaks vallanduma mööda Maakera läbivat sirget trajektoori – aga just taolise “värina” signatuuri teadlased seismojaamade andmetest leidsid. Kes ta siis oli (või olla võis)? On selge, et ükski tavaainest objekt küll mitte – sellega oleks kaasnenud vaid suurem või väiksem seismiline löök langemiskohas Maa pinnal. Tegelikult teadlased muidugi teadsid, mida nad otsisid – ja lootsid seismilistest andmetest oma teooriale kinnitust saada. Nad otsisid veiderainet. Aine (nagu me teda tunneme) ehitus on mingil tasandil suht lihtne: ta koosneb vaid kolme liiki osakestest: kaks kvarki (u ja d kvargid), millest koonevad aatomituumi moodustavad prootonid ja neutronid ja mis annavad põhilise osa aine massist ning kerged elektronid, mis moodustavad aatomite elektronkatted (no ja veel väljad-osakesed nende kooshoidmiseks – gluuonid, footonid). Põhimõtteliselt eksisteerivad (ja on kiirendieksperimentides ka avastatud) u ja d kvarkide rasked sugulased, nn veidrad kvargid. Kuigi üksikuna kipuvad nad lagunema, on olemas teoreetiline võimalus, et neist annab kokku panna stabiilse aine. Taolise “veideraine” tihedus oleks tohutu – millimeetri murdosade suurune kübe kaaluks tonne ja Maakerast läheb ta läbi nagu nuga võist (väike kanal ju moodustub, aga see vajuks kiiresti kokku). Seismoandmetest leidsid V. Teplitz jt kaks taolist sündmust – teine sama aasta 24. novembril. Mingit muud, “mõistlikumat”, seletust registreeritud seismogrammidele ei teata. Aga nende sündmustega kired veideraine ümber veel ei ammendu. Kuna veiderainet ei osata just väga täpselt kirjeldada, siis on olemas (pole välistatud) võimalus, et ta on stabiilsem kui tavaaine. Mida see tähendab? No näiteks seda, et tavaainega kokku puutudes “sööb” ta viimase ära (muudab veideraineks) vabastades seejuures energiat. Kui USA Brookhaveni rahvuslaboratooriumis valmistuti käiku laskma relativistlikku raskioonide kollaiderit (RHIC), kus ülisuurtel kiirustel pidid põrkuma kulla aatomid, oli arutusel ka sellise doomsday-stsenaariumi tõenäosus, kus kollaideris (võimalik-et-)tekkiv veideraine neelab kogu Maakera, muutes selle umbes 100-meetrise läbimõõduga kuumaks keraks, kuhu oleks koondatud kogu ta praegune mass. Kollaider töötab nüüd juba mõned aastad ... ja meie oleme kah elus ...
Veideraine (kui ta olemas peaks olema), on külla veider (tavaainega võrreldes) aga vähemalt kokku pandud osakestest, mis olemas teatakse olevat. On aga spekuleeritud, et Maale on langenud veelgi eksootilisemaid külalisi. Nii näiteks on nii Tunguska plahvatust kui ka kunagi (ca 28 miljonit aastat tagasi) Lääne-Egiptuse suurel kõrbealal liiva klaasistanud sündmust seostatud nn peegelainest kosmilise keha langemisega (link - siit avaneb palju huvitavaid asjakohaseid viiteid, link). Peegelaine on (erinevalt veiderainest) tavaainega väga nõrgas vastasmõjus. Ta koosneb tavaosakeste (hüpoteetilistest) peegelteisikutest - mis aga pole identsed osakeste endiga, kuna ka mikromaailmas on vasaku-parema sümmeetria rikutud (osakestel on kindel "käelisus").
![[Pilt: toetan2.gif]](http://www.hot.ee/emulaator/toetan2.gif)
