[Thorondor]

Miks peaks keegi püüdma sind uskuma panna?

[pidur]

Algselt postitas Thorondor
Miks peaks keegi püüdma sind uskuma panna?

Siis ma ei oleks selline loll ja tüütu skeptkik, saaksite oma ridadesse jälle ühe valgustatud inimese juurde.

[Thorondor]

Mis see valgustatu olemine sinu jaoks tähendab?
Kuidas sa seda pikemalt kirjeldaks?

[Celtic]

"teie ridadesse"

Ja siis räägitakse et meie olevat paranoilised.

[don]

Muidugi on seal kujumuutjad, ufod ja muud sellised karvased.
See on see sama muuga põld kus hallari seened, liberty capid kasvavad, eks mõned teist vist neid natukene söönud

[pidur]

Ok ei viitisi enam annan alla. Mis ma pimeloom ikka vaidlen siin, ei oska mina siin neid nähtamatuid asju näha ja tunda.
Siin veel üks teemasse mittepuutuv pilt ka ruumitäiteks ja silmale rõõmuks:
http://pilt.delfi.ee/picture/4464763/

[MorganLaFey]

Algselt postitas Olion
Vironshaman sa oled üsna õigel teel. See piirkond mille vastu sina tõsist huvi jääb nende olendite tegevus raadjusse. Mul on olemas ka üks foto mis peaks sulle huvi pakkuma. Tavaline inimene ei näe seal midagi aga sina näed küll.

Huvitav-huvitav! Siin koidab ahvatlev võimalus kontrollida, kas te ka tõtt räägite! Mul tekkis selline mõte, et mis oleks kui läheks teie mõlemaga (ja soovitavalt veel mõne piltidelt nähtamatute elukate nägijaga) üheskoos mõnda "baasi", teeks posu pilte ja laseks teil neid eraldi vaadata, et neilt "elukaid" leida. Igaüks näitab näpuga, kus tema elukat näeb ja kirjeldab teda ja siis võrdleme, kui paljus need kirjeldused ja asukohad kattuvad (testi detailid saab eraldi lähemalt läbi rääkida ja kokku leppida). Kui kaheldamatult kattuvad, olen nõus oma mütsi ära sööma ja tunnistan avalikult, et mina eksisin ja teil oli (selles asjas) õigus. Mis arvad?

PS! Kui nägijad-osapooled valmisolekut ilmutavad, teen vähemalt selleks juhtumiks ka "ignore'le" pausi :-)
_____________________

Algselt postitas PiziIngliito
Ma teeks lihtsa järelduse antud teemast, et kui juba piisavalt kriitiline arv inimesi on konstanteerinud nendes piirkondades erinevaid nö anomaaliaid, siis järelikult midagi ikkagi toimub

Mina omakorda teeks veidi loomulikuma järelduse: nagu üks ees, nii teised järel. Üks tuleb ja teatab, et nägi ning KOHE on terve kari teisigi, kes kohale tormavad ja "sugugi mitte sitemad mehed olla ei taha." Ega see võimalus sulle vist hetkekski pähe ei tulnud? Vaata...tõestamiskohutsuseta ja eelkokkuleppeliselt vastastikku usutaval jamal on ülisuur oht kumulatiivselt paisuda ja laieneda.

Aga samas pakkusin ma ju välja võimaluse seda kõike tõestada või ümber lükata. Näis, mis parahiiud ise asjast arvavad (ehkki ma veidi etteruttavalt ennustan, et kohe leitakse umbes 5 erinevat põhjust, miks see katse ei toimi ja midagi ei tõesta ).

Algselt postitas PiziIngliitoNeed kes teavad, et seal midagi toimub, teavad nikuinii - neile pole enam mingit tõestust vaja ja need kes ei usu: vaevalt, et nende uskmatust ka mingid katsed kõigutaksid - ikka otsiksid vabandusi

NEILE põle tõesti tõestust vaja, selles ma ei kahtle. Aga vaata, nad räägivad oma jutte avalikus foorumis inimestele, kes ise ei näe. NEILE omakorda oleks küll vaja tõestada. Seda enam, et need rääkijad räägivad muuhulgas vajadusest oma meeli avardada ja ka vajadusest teada, kes siin on ja mis nad teevad. See nõuab aga ennekõike inimeste VEENMIST selles, et räägitav jutt vastab tõele.

[Muudetud: 8-9-2009 MorganLaFey]

[HUGOTH]

Ma pean vaatama,kuidas seda kopeerida, mul on see artikkel olemas.

[Tehnoloog]

Minu mäletamist mööda on tegemist läbi kahe ajakirjanumbri ilmunud Aldor Mölderi (olen temaga kunagi kohtunud, selline üle 2m pikk mees) jutuga. Millistes ajakirja numbrites see on? Suurest virnast on seda teadmata raskem leida, muidu kindlasti olemas. Kuidas aga selle siin avaldamisega oleks, ei tea öelda... Tean aga seda et autor on hiljem keeldunud üldse sellel teemal rääkimisest...

[VironShaman]

Müstik leidis juba ammu üles. Need on Paradoks B ajakirjades ja algab see jutt Paradoks B nr.15-st.
Kirjutanud on need Haldor Mölder.

[Müstik]

Need olid Paradoks B nr.15-20 numbrites need Mölderi artiklid.
Nendes esimestes, mis on veel kokku köitmata. Aastaarvu peal ei ole, aga tagalehel on aasta 2003. Peale hakkab esimene artikkel lk.28. Ise alustasin alguses lk.30, kuna ei märganud sissejuhatavat osa.
Lugesin need läbi ja tegin siia kokkuvõtted ja paaris kohas ka tsiteerisin.
Need, kes siin muudkui midagi tõestada tahaksid, võiksid ka neid artikleid enne lugeda, siis ehk kaoks see tõestamise isu sootuks ära.

[Muudetud: 9-8-2009 Müstik]

[Tehnoloog]

Algselt postitas VironShaman
Müstik leidis juba ammu üles. Need on Paradoks B ajakirjades ja algab see jutt Paradoks B nr.15-st.
Kirjutanud on need Haldor Mölder.

Just. Leidsin ka ise vahepeal siitsamast teemast eespoolt...
Nagu nüüd "väljakaevamisest" selgub, ilmus see järjejutuna
lausa läbi kuue numbri, kuni 20.-ni, kokku 23 leheküljel...

[Olion]

Algselt postitas Celtic
Olion võiks küll neid oma pilte meiega jagada. Senimaani pole keegi miskit mõistlikku veel pakkunud. Üks tüüp, kes pildistab fotoka käepaela ja vastu valgust flare.

Kui rääkida piltide jagamisest siis teeksin seda meeleldi osaliselt kinnisel foorumis kus igaühe käsi ei ulatu. Osasi pilte ei tohi üldse intrneti teel jagada kuna on isiklikud. Iga pildi ülespanekuga seisab ka vastutus kuna osadelt vaimolenditelt tuleb selleks enne luba küsida. Muidu võib juhtuda ,et mõni ebameeldiv tegelane hakkab kuklasse hingama. Osad siin teie seast ei pruugi mõista kui ohtlik see võib olla. Kujuta ette Celtic kui ma võtaksin sinu akti fotod ja hakkaksin ilma sinu loata igale poole postide peale kleepima Tallinnas siis varsti hingaksid sa mulle kuklasse ja oleksid hirmus tige. Või sa arvad teisiti? Selliseid flare pilte on minul ka juhtunud ja need fotod praagin kohe välja. Kuna olen fotograafiaga tegelnud juba üsna pikka aega siis tean täpselt mis on tõeline ja millele ei tasu üldse tähelepanu pöörata.

[excubitoris]

Celticu akti fotod !!! See on küll midagi koledat - mitte, et minu omad paremad oleksid

Aga Olion - kui need lasid ennast juba pildistada kas see ei ole nagu eelduseks, et on luba ka pilt laiemasse ringlusse lasta ?

[Tom]

Algselt postitas Olion
oleks para matkadel oma paraturismi kaart! Mida teised liikmed ideest arvavad?

Siuke projekt on üsna elus : http://para-web.org/viewthread.php?tid=3953

[as-green]

Algselt postitas breivdalen

Algselt postitas Nazz
Tegu pole peegelkaameraga. Tavaline digitaalne seebikarp.
Seega need järgnevad argumendid nagu kaotavad oma mõtte või kuidas?
Räägid tarka juttu aga ei isegi ei veendu kas pilt on tehtud seebikarbiga või peegelkaameraga.

Irve , dumbjuuser , pole paha.Polegi rohkem Nazzile lisada ,vägagi tabavav väljend.
Samas ära solvu , kõik arenevad , ka meie.

Ma leian et sellised "irw-mehed" ei lisa misiganes foorumisse midagi huvitavat peale kirjavahemärkide kaootilise kasutamise.

[VironShaman]

Jutt Deefa baasist poleks tõsiseltvõetav kui selle taga poleks veel üks Paradoksis kirjeldamata fakt, Tehnoloog võib olla teab, kui rääkis tolle kontaktisikuga.
Millegipärast oli deefalaste üheks ülesandeks hõivata inimkehasid ja panna oma olemusi inimsündidesse, seda olevat juba mitu aega tehtud, aga täpsemalt ei saa rääkida, kuna on isegi konkreetseid inimesi, kelles väidetavalt kontaktisiku jutu järgi on sündinud Deefalased.

[MorganLaFey]

Kes need siis on? Kas nimesid kah saab?

[VironShaman]

On olemas isikuandmete kaitse seadus ja see paneb uudishimule piirid.

[MorganLaFey]

Miks sa järgid seda seadust mu küsimusele konkreetse vastuse andmisest kõrvale puiklemiseks, samas aga rikud seda sama seadust mind ja paljusid teisi inimesi mustates ja meie kohta delikaatseid isikuandmeid avaldades? Ma ei mäleta, et ma oleks sulle selleks luba andnud (isikuandmete kaitse seaduse kohaselt peab sul olema selleks luba) ja ei usu, et ka keegi teine oleks seda andnud.

[Muudetud: 8-24-2009 MorganLaFey]

[Thorondor]

Mis sa kraaksud, saad aru küll, et ta ei saa või ei taha anda sulle mingeid isikuandmeid. Küsi talt u2u kaudu, kui mure on. Kedagi teist see ju ei huvita.

[kulfing]

Algselt postitas VironShaman
... kui hõikaks üle foorumi kel veel kodus Paradoksid olemas äkki need teevad selle tüki ära ja skaneerivad, kui keegi mulle PDF failina saadaks, saaks mina küll wordi konvertida ja üles riputada, või isegi jpg failina kui vähegi korralik reso.
Meiliaadress ju profiilis olemas.

DEEFA PLANEETIDEVAHELISE KOSMOSELENNU BAAS


5. juuli 1987. aasta.
Viibin koos paari tuttavaga Alberti suvilas Mähel. Vend Albert, nagu me oma tutvusringkonnas teda nimetame, kutsus meid eelmisel päeval „määrima“ oma sajandi ostu. Seisame hoovil kolmekesi – mina, Aivar ja Tarmo, sest Albert tegeleb parajasti garaažiuste avamisega.

„Pidulik hetk on saabunud.“ kõhistab Albert ning garaažist vurab valguse kätte päevinäinud „Moskvitš 400“.

Esimene asi, mis sel vanal autoloksul pilku püüab, on kere, õigemini tema välimus. Mitu ämbritäit tavalist, kipsiga segatud õlipahtlit on ebaühtlaselt auto külge plökerdatud ning seejärel pintsliga lohakalt üle võõbatud.

„150 rubla.“ kommenteerib Albert võidurõõmsalt.
„Kas see küna on ka ise suuteline liikuma?“ pärib Aivar.
„Praegu mitte, komisjoniplatsilt tulime puksiiris. Akut pole ja pidurivoolik on katki. Teid, poisid, kutsusin ma täna just selleks siia, et ühisel nõul ja jõul panna see käru liikuma.“ seletab Albert.
„Mina poleks seda ka siis võtnud, kui mulle 150 rubla peale oleks makstud.“ poetab suunurgast Tarmo.

„Sellest tuleb sajandi auto siin Mähel! Sillad on korras, rattad ka, mootor ja käigukast samuti. Kere teeme korda, värvime süsimustaks, salongist tuleb kuninglik koda, sametist ja puha.“
„Mõttelend on sul hea.“ räägib Aivar vahele. „Kustkohast sa tead, et tal mootor ja muud lullad korras on? Sa pole temaga ju sõitnud.“
„Platsil panid mehed ta toiteplokiga käima.“ selgitab Albert.

„Ligikaudu kaks kuud põhjalikku putitamist, siis alles võib tast elulooma saada. Esisilla munakad tuleb vahetada, põhi lappida, kere tahab kapitaalset remonti. Põrkerauad on puudu, tagumine vasak uks kukub kohe eest ära ... “ lisan omakorda täienduseks. „Meie juures Muuga prügimäel vedeles paar nädalat tagasi üks selline kere. Ma lähen veel täna sinna ja vaatan, mida oleks sealt võimalik saada.“
„Lähed sa kohe?“ uurib Albert.
„Vist küll.“ vastan ükskõikselt. „Ma olen täna jala, see tähendab jalgrattaga, mul kulub sinnasõiduks omajagu aega.“
„Lähme minu autoga.“ pakub Tarmo end kaasa.
„Pole vaja, ma lähen üksi.“

Istun jalgrattale ja võtan suuna Muugale. Õnnestus leida hea põhjendus lahkumiseks. Albert on tore mees, Tarmo ka, aga Aivarit mina ei seedi. Aivar peab ennast kõige paremaks ja targemaks, teised kuulaku alati tema nõu ja soovitusi ...

Märkamatult kulub teekond ning ma jõuangi Muugale. Võtan kodunt tööriistad ja suundun prügimäele. Kesk kõiksugu prahti lösutab vana, lömmis ja roheline ,,400“ – katus sisse taotud, nina eest ära, kuid uksed on täiesti terved, vasakpoolsel tagumisel isegi klaas terve. Esimene põrkeraud on enamvähem korralik, tagumine vajab koputamist. Lisaks õnnestub saada suunatule klaasid, ukselingid ja veel mõned pisiasjad.

Kogu selle kraami vean umbes 150 meetri kaugusele vanasse onniauku, mida me sõbraga kunagi ammu ehitasime, kuid mis tänu ebasõbralikule diversiooniaktile valmis ei saanudki. Ühe päevaga ei juhtu nendega midagi, järgmisel hommikul lähen järele. Viskan siiski mõned oksad ja prahi kolule peale ning sõidan ära koju.


6. juuli 1987. aastal.
Juba ärgates olen närviline. Täna on minu jaoks maksimaalne null–päev. Sõidan esivanematega linna, ajan paar asja korda ning siis jälle Muugale tagasi. Umbes kella poole kolme paiku jõuan autoga prügimäele – just sinna, kuhu olin peitnud „vanaraua“ Alberti auto jaoks.

Päev on imekaunis. Päike paistab, taevas pole ainsatki pilve, täielik tuulevaikus. Kui hea oleks praegu olla rannas.

Ajan auto teelt kõrvale rohule ja lülitan mootori välja. Harjumuspäraselt tõmban ka esimese käigu sisse. Kummardun kõrvalistmele ning avan laekaluugi, et võtta sealt suitsupakk. Harjumus, millest kunagi lahti ei saa. Niiviisi, auto esiistmel lösutades ja laekas tuhnides, märkan korraga silmanurgast, et täiesti blokeeritud auto liigub looduse taustal tagurpidi. See pole ju võimalik?! Sisselülitatud käik välistab igasuguse liikumahakkamise, pealegi on tee absoluutselt horisontaalne, puudub väikseimgi kalle. Auto liikumiskiirus aga suureneb.

Ajan keha sirgu ning vajutan piduri nii tugevasti põhja kui vähegi suudan. Käed on ümber rooli, jalg piduril, kui äkki juhtub midagi täiesti ootamatut. Päike, imekaunis taevas ja loodus kaovad pimedusse. Ma ei näe enam midagi, mitte kõige vähematki.

„Silmad!“ mõtlen ehmatusega. „Võrkkestas lõhkes veresoon või midagi taolist. Taevas hoidku, kuidas ma koju saan?“ Muud ihuliikmed on täiesti korras. Kuna ma liikumist enam ei tunneta, lasen piduri ettevaatlikult lahti ning jään autosse mõtlikult istuma.

Möödub umbes 3-4 minutit. Ma märkan, et olen jälle nägema hakanud, kuid vaatepilt, mis mu silmadele avaneb, on üsnagi hämmastav. Ma viibin suletud ruumis, mis on ligi sada meetrit pikk ja viiskümmend meetrit lai. Ruum on kõrge, heledasti valgustatud, kuid näha pole ühtegi valgusallikat. Ka ei lange kusagilt varju. Minu auto nina ees, umbes kahe meetri kaugusel, seisab poolpõiki veel üks auto. Suur musta värvi limusiin, meenutades vägagi meie uut "Volgat" GAZ–3102, kuid" Volgast" ligi meetri võrra pikem ja laiem – üldse massiivsem ning kogukam. Ometi on ta auto nagu auto ikka – neli ratast, neli ust, nina, katus, pagasiruum, klaasid veidi toonitatud.

Mis see nüüd on?! Unenägu? Hallutsinatsioon? Või hoopis reaalsus? Enda arvates olen ma absoluutselt mõistuse juures.

Võtan laekast suitsupaki, panen sigareti suhu, kuid ei suuda tikust tuld tõmmata. Jääb mulje, et tikkudel pole väävlit otsas. Pärast asjatut rapsimist viskan tikud ja suitsu põrandale ning püüan avada autoust. Ükskõik kuidas ma ka ei pingutaks, uks jääb ikka suletuks. Mitte millestki ei saa enam aru. Teen katset avada teist ust.

Hetkel, mil ma kummardun teise ukse poole, avatakse juhipoolne uks väljastpoolt. Avajaks osutub sümpaatse välimusega pikka kasvu noor mees, lahke naeratus näol.
„Ole hea, astu palun välja!“ on tema esimesed sõnad.
„Mine sa õige ... “ on mul juba keele peal, kuid viimasel momendil suudan end pidurdada. Astun autost välja.
„Sa oled endast väljas.“ lausub tundmatu. „Lisaks sellele on sul kõht tühi. Tule, kaetud laud ootab, kinnitad keha ja rahuned maha.“

Nagu muinasjutus. Tundmatu astub ees, mina kõnnin, tema järel nagu truu koer, saamata aru, milleks see vajalik on. Ruumi tagumise seina juures jääb tundmatu seisma ning osutab käega saali poole tagasi – ruumi keskossa rajatud haljasala poole, kus lisaks murule ja lilledele kasvab paar tundmatut liiki põõsast. Peale haljasala ning meie kahe auto pole seal midagi.

„See täidab meil eeskoja aset, aga siin on autoparkla – 50 boksi 120-le masinale. Kuna meil siin midagi teha ei ole, suundume edasi sinna, kus on huvitavam“ sõnab teejuht.

Salapärane puudutus seinale avab lükanduksed ja pisike koridor viib meid järgmisesse ruumi.

Ruum, kuhu ma oma saatjaga nüüd astun, on silmatorkavalt kaunis. Selle ühes küljes asub ruumikas baarilett koos istmetega umbes kolmekümnele inimesele. Baarileti riiuleil leidub pudeleid ja purgikesi, mis sisaldavad paljusid maa erinevatest paikadest pärit firmajooke. Lisaks neile on toormahla valida ligi neljakümne erineva sordi hulgast, on kergeid suupisteid, maiustusi, šokolaadi ja martsipani. Külmutuses asuvad vaagnate peal puuviljad. Baarileti ülemistel riiulitel plingivad klaaspudelite taga erivärvilised lambid, tekitades jookides haruldasi värvikombinatsioone. Selle imekauni vaatepildi taustal mängib vaikne, kuid kiire rütmiga muusika, muutes olemise eriti hubaseks.

Baariosa kõrval kõrguvad võimsad, tundmatus stiilis sambad, moodustades kõrgele lae alla ulatuvaid poolkaari, mille igas tipus ripub massiivne kroonlühter. Sammaste jalamile on ehitatud kamin, kus võiks soovi korral püsti seista ja end vabalt tunda kümme–viisteist meest. Seest on kamin niivõrd puhas, et tekib kahtlus, kas seal on üldse kunagi tuld tehtudki. Kamina söekaitse ja tuharest säravad valguse käes. Nikerdatud pealisosa ehivad kümmekond kuldset muna, nende vahel on kaks kuldset ja kaunist naisekujukest. Kamina kohal, seina raiutud aknakeses seisab ligi poole meetri kõrgune kullast naisekuju, käed ettepoole välja sirutatud. Kuju iga näojoon on selgelt välja voolitud.

Võlvide all kamina ümbruses paikneb ligikaudu kolmkümmend kõrgete seljatugede ja laiade käetugedega puutooli. Need on kaetud tumepunasest sametist riidega, millesse on õmbluste kohalt sisse põimitud kuldseid niite. Toolide kõrgeid seljatugesid kaunistavad kolm ovaalset kuldmuna.

Kamina ja võlvsaali kõrval asub bassein, kuigi õigem oleks öelda, et järv. Veekogu pikkus on ligikaudu 200 meetrit, laius veidi alla saja, selle keskel asub väike saareke (umbes kaks korda kolm meetrit). Nii basseini ümber kui tema saarekesel kasvab ohtrasti madalaid puid, väikeseid põõsaid ning ka lihtsalt kauneid lilli ja tavalist rohtu. Basseini ümbrust katab peen liiv. Kui aga kummarduda, et võtta maast peotäis seda kuldkollast liiva, siis selgub, et see liiv on põranda küljes kinni. Järelikult on liiva asemel lihtsalt oskuslikult valmistatud põrandakate. Läheduses kasvab väike banaanipuu, justkui oodates, et keegi vabastaks teda raskest viljakoormast. Puu all on aga väike ja kummaline, tundmatut liiki põõsas, mille okstel õitsevad korraga kolme värvi õied – punased, kollakas–oranžid ja valged. Basseini ette, kus istujaid ootavad mõned õhkpatjadega rannatoolid, on kaetud laud.

Teejuht mainib, et laud on kaetud vaid ühele ja et neil endil toimub söömine teises kohas ja teisel viisil.

Minu ette on asetatud vasakule neli kahvlit, paremale neli nuga, aga oletatava taldriku asemel on kolm supilusikat ja kaks teelusikat. Lauale on eelroaks asetatud kuldservadega klaasnõu punakat värvi kompotiga.

„Seni kui sa sööd, jutustan mina väheke sellest, kus me praegu viibime.“ alustab minu saatja.

„Miks sa siin oled, seda ma sulle praegu ei ütle, aga tegelikult ei tea sa ka seda, kus sa praegu viibid. Niisiis alustan sellest. Sa viibid baasis. Mitte mõnes mõisas või lossis, vaid BAASIS. Maa–aluses kosmoselendude baasis. Mind aga kutsutakse Kapteniks.“

Ma katkestan Kapteni jutu, sest olen oma kompoti millegipärast kurku tõmmanud ja läkastan nüüd hirmsal kombel. Kui köha järele annab, asetab Kapten lauale väikese kaardikese. Kaardi tumepunasele pinnale on suurte kuldsete tähtedega trükitud kiri:
MAA DEEFA
PLANEETIDEVAHELISE
KOSMOSELENNU BAAS


Kas ma ikka kirjutan kogu selle loo „MINA“ – vormis ? Kui keegi võõras juhtub seda lugema, kas ei too see kaasa ebameeldivusi? Kas ei hakata minust halvasti mõtlema? Kas kogu see jutt ei sea minu tervet psüühikat kahtluse alla?

Kuigi see on minu lugu, kirjutan ma valmis loo, mis oleks nagu juhtunud kahe telemehega, kusjuures ... . Kusjuures telemeeste poolt üleelatud sündmused Baasis elasin ma siiski ise üle.

HALDOR MÖLDER

Tallinnas,
6. jaanuaril 1990

järgneb

[Jõhvikas]

Väga huvitav jutt. Nagu jutu alguses kasutatud tsitaadist aru saan, siis tegu Paradoksist pärit jutu koopiaga? Igatahes ootan järge sellele.

[Muudetud: 10-15-2010 Kirjutaja]

[kulfing]

Algselt postitas Kirjutaja
Väga huvitav jutt. Nagu jutu alguses kasutatud tsitaadist aru saan, siis tegu Paradoksist pärit jutu ümberjutustusega? Igatahes ootan järge sellele.

See on päris üksühele „Paradoksist“. Lihtsalt varem ei olnud võimalust ja aega. Iga asi omal ajal.

[HUGOTH]

Minul on Paradoksi numbrid olemas, proovin siia skannida selle siia. Ma ei tea kui hea kvaliteediga see ainult tuleb.
See eelnev jutt on loperd. Olen selle autoriga kunagi koos olnud ja tean ,kes ja mis ta on.