Tere,
nimelt on väike probleem: elan üsnagi vanas majas (isa jutu järgi on see ~90 aastat vana)..
Nimelt olen juba kolimisest saadik kartnud ja alati on kõhe olla. Maja on suur ja üleval on ülisuur ruum, mida võib ka ehk pööninguks kutsuda?
Aga seal üleval toimub midagi. Ma tõepoolest ei tea, mida. Mul on üks mälestus: kui ma noorem olin, siis ema ja isa pidavat minema linna ning mu vennad olid sel ajal pikapäevarühmas. Mina jäin üksinda kodus. Njah, imelik või mitte, aga sel momendil oli meie arvuti köögis. Eks ma siis seal olin, natuke kõhe oli, aga elasin üle, kuid mingil hetkel ma kuulsin ülevalt sellist.. jõulist vedamist. Nagu mõnda rauda või rasket esemet veetakse.. Ma ei mäleta (see oli umbes kaks aastat tagasi), mis ma edasi tegin, aga see vedamine on mul selgelt meeles.
Ja nimelt mu vend on ka kuulnud sellist vedamist. Olgu, tema juttu ma väga uskuda ei saa, aga siiski, ta rääkis, et tema on sellist häält kuulnud ka, kuid hoopis koridoris. Hirmus oli.
Aga kui ma täna poodi läksin, ütlesin ma oma venna sõbrale (ta oli meil ühel isiklikul põhjusel), et: "Vaata, et sa põnnama ei löö. Siin kummitab!" Seda ka kõigest naljaga. Naersin ja rääkisin oma kogemustest. Nojah, kui ma oma kogemustest rääkisin, siis olin küll surmtõsine..
Kui ma tagasi tulin, ütles mu venna sõber kohe: "Ma usun sind! Ma kuulsin ülevalt ka vedamist!"
Mu hing jäi kinni. Esimene mõte oli, kas ta teeb minuga lolli nalja? Aga ta kirjeldas nii hästi seda vedamist.. Et midagi rasket oleks keegi nagu vedanud, mõnda suurt kappi.. või midagi. Ja ma ei suutnud tema sõnu uskuda. Olin täiesti hirmunud. Ta kirjeldas nii täiuslikult seda, justkui mina oleksin selles olukorras, vms..
Tahaksin ka ära rääkida, et alles eile öösel (umbes kella kahe-kolme paiku) istusin ma verandal. Ühel hetkel tundsin ma, et keegi jälgib mind, ma tõepoolest ei tea, miks. Lõin ukse vaikselt kinni. Samuti kuulsin ma ülevalt nagu samme ja õrna kolistamist. Ma väga ei kartnud, sest arvasin, et tegemist on müristamisega (tol ööl lõi korraks äikest ja välku asmuti).
Samuti on mu vanaema kuulnud samme. See oli väga ammu, kui ta pärast oma isa surma voodisse pikali heitis. Poeg tal juba magas, nagu ma tema jutu järgi aru sain. Järskku kuulis mu vanaema ülevalt samme. Mulle ütles ta lihtsalt rõõmsalt, et isa oli temaga hüvasti jätma tulnud, vms, aga mind hirmutas see väga. Nõme on see ka, et see tuba, kus ta neid samme ülevalt kuulis, on minu ja mu vendade tuba.
Mingil perioodil nägin ma kogu aeg silmanurgast hoovil nagu mingisugust meest musta kaabuga. See möödus mingi aeg..
Andke andeks, kui ma teie aega raiskasin või kui ma niisama hull olen, aga millest see tulla võib? Ema ise on skeptiline, kuid arvas algul, et äkki on see vanade asjade tõttu? Mu vanaema hoiab oma ema (ehk minu vanavanaema) riideid, kotte, proteese ja asju alles. Üleval on ka kast raamatuid ja vanavanaema mingi käsitöö asi, kus ta vaipe tegi. Sellele järgneb küsimus: kas seda siis nagu nii-öelda "lohistataksegi"? Vanavanaema armastas mul vaipade tegemist.. Issand, ma ise ka ei tea. Ema rääkis, et vahel märkas ta, et selle käsitöö asja (andestust, ma ei tea selle õiget nimetust!) juures olevat tooli on nihutatud kogu aeg ja see on kogu aeg kohta vahetanud. Algul arvasin, et äkki mina ja mu vend nihutasime tookord seda tooli, kui me ühte õudusfilmi niisama naljapärast tegime.
Aga palun andke abi, kas tegemist on tõepoolest vaimudega või ettekujutustega? Ma ise kaldun arvama, et siin midagi ikka toimub, sest.. ma ei tea. Ise muidugi hirmutab selline asi ära ja.. Olgu, ma loodan teie peale & ootan vastuseid!
Suur aitäh, kui viitsisite mu pika jutu läbi lugeda ja kui suudate veel mulle abi anda.
Palun jätke negatiivsed kommentaarid endale.
Aitäh..
Suur vabandus, kui mõned vead on! Ma tõepoolest loodan, et see ei sega lugemist nii hullusti..
nimelt on väike probleem: elan üsnagi vanas majas (isa jutu järgi on see ~90 aastat vana)..
Nimelt olen juba kolimisest saadik kartnud ja alati on kõhe olla. Maja on suur ja üleval on ülisuur ruum, mida võib ka ehk pööninguks kutsuda?
Aga seal üleval toimub midagi. Ma tõepoolest ei tea, mida. Mul on üks mälestus: kui ma noorem olin, siis ema ja isa pidavat minema linna ning mu vennad olid sel ajal pikapäevarühmas. Mina jäin üksinda kodus. Njah, imelik või mitte, aga sel momendil oli meie arvuti köögis. Eks ma siis seal olin, natuke kõhe oli, aga elasin üle, kuid mingil hetkel ma kuulsin ülevalt sellist.. jõulist vedamist. Nagu mõnda rauda või rasket esemet veetakse.. Ma ei mäleta (see oli umbes kaks aastat tagasi), mis ma edasi tegin, aga see vedamine on mul selgelt meeles.
Ja nimelt mu vend on ka kuulnud sellist vedamist. Olgu, tema juttu ma väga uskuda ei saa, aga siiski, ta rääkis, et tema on sellist häält kuulnud ka, kuid hoopis koridoris. Hirmus oli.
Aga kui ma täna poodi läksin, ütlesin ma oma venna sõbrale (ta oli meil ühel isiklikul põhjusel), et: "Vaata, et sa põnnama ei löö. Siin kummitab!" Seda ka kõigest naljaga. Naersin ja rääkisin oma kogemustest. Nojah, kui ma oma kogemustest rääkisin, siis olin küll surmtõsine..
Kui ma tagasi tulin, ütles mu venna sõber kohe: "Ma usun sind! Ma kuulsin ülevalt ka vedamist!"
Mu hing jäi kinni. Esimene mõte oli, kas ta teeb minuga lolli nalja? Aga ta kirjeldas nii hästi seda vedamist.. Et midagi rasket oleks keegi nagu vedanud, mõnda suurt kappi.. või midagi. Ja ma ei suutnud tema sõnu uskuda. Olin täiesti hirmunud. Ta kirjeldas nii täiuslikult seda, justkui mina oleksin selles olukorras, vms..
Tahaksin ka ära rääkida, et alles eile öösel (umbes kella kahe-kolme paiku) istusin ma verandal. Ühel hetkel tundsin ma, et keegi jälgib mind, ma tõepoolest ei tea, miks. Lõin ukse vaikselt kinni. Samuti kuulsin ma ülevalt nagu samme ja õrna kolistamist. Ma väga ei kartnud, sest arvasin, et tegemist on müristamisega (tol ööl lõi korraks äikest ja välku asmuti).
Samuti on mu vanaema kuulnud samme. See oli väga ammu, kui ta pärast oma isa surma voodisse pikali heitis. Poeg tal juba magas, nagu ma tema jutu järgi aru sain. Järskku kuulis mu vanaema ülevalt samme. Mulle ütles ta lihtsalt rõõmsalt, et isa oli temaga hüvasti jätma tulnud, vms, aga mind hirmutas see väga. Nõme on see ka, et see tuba, kus ta neid samme ülevalt kuulis, on minu ja mu vendade tuba.
Mingil perioodil nägin ma kogu aeg silmanurgast hoovil nagu mingisugust meest musta kaabuga. See möödus mingi aeg..
Andke andeks, kui ma teie aega raiskasin või kui ma niisama hull olen, aga millest see tulla võib? Ema ise on skeptiline, kuid arvas algul, et äkki on see vanade asjade tõttu? Mu vanaema hoiab oma ema (ehk minu vanavanaema) riideid, kotte, proteese ja asju alles. Üleval on ka kast raamatuid ja vanavanaema mingi käsitöö asi, kus ta vaipe tegi. Sellele järgneb küsimus: kas seda siis nagu nii-öelda "lohistataksegi"? Vanavanaema armastas mul vaipade tegemist.. Issand, ma ise ka ei tea. Ema rääkis, et vahel märkas ta, et selle käsitöö asja (andestust, ma ei tea selle õiget nimetust!) juures olevat tooli on nihutatud kogu aeg ja see on kogu aeg kohta vahetanud. Algul arvasin, et äkki mina ja mu vend nihutasime tookord seda tooli, kui me ühte õudusfilmi niisama naljapärast tegime.
Aga palun andke abi, kas tegemist on tõepoolest vaimudega või ettekujutustega? Ma ise kaldun arvama, et siin midagi ikka toimub, sest.. ma ei tea. Ise muidugi hirmutab selline asi ära ja.. Olgu, ma loodan teie peale & ootan vastuseid!
Suur aitäh, kui viitsisite mu pika jutu läbi lugeda ja kui suudate veel mulle abi anda.
Palun jätke negatiivsed kommentaarid endale.
Aitäh..
Suur vabandus, kui mõned vead on! Ma tõepoolest loodan, et see ei sega lugemist nii hullusti..
