Иоакимовская летопись, История Иоакима: ru.wikipedia.org
Joakimov chronicle: www.orthodox.cn .doc /
eng html /
molonlabe70.blogspot.com
Joakimi kroonika:
Гостомысл: ru.wikipedia.org
Novgorodi (Ilmeni) sloveenide vanem, suri aastal 860
Gostomõsl:
Сивка-бурка: www.kostyor.ru
Võluhobune, kellel karvad vaheldumisi hõbedased ja pruunid (pruun ei ole siin päris selgelt määratletud).
Muinasjutt viie lausega:
Keegi käib öösiti põllul vilja tallamas ja varastamas. Kaks vanemat venda, kes päeval tööd rügavad, ei jaksa öösel ärkvel olla ja valvata.
Kuid suudab noorim, Lollike-Ivan, kes päevad läbi ahjul põõnutab. Tema püüabki kinni kirjukarvalise võluhobuse, kel vaheldumisi üks karv on kuldne ja teine hõbedane.
Loomulikult saab ta võluhobuse abil omale naiseks kuningatütre ja vahepeal keerab perele käkki ka.
Olen märganud, et sageli on muinasjuttude Lollike-Ivan nagu tüüpiline kurikael, kes mängib lolli, et mitte iga päev ausalt ja korralikult tööd teha.
Küll aga on nõus kaevama mitu aastat kilomeetrite viisi tunnelit pääsemaks varakambrisse vargile.
Siin
www.artrusse.ca - rus, eng, fra antakse hinnang taoliste muinasjuttude pärimusliku väärtuse kohta - praktiliselt kõik on läbi käinud Aleksei Tolstoi jt. sulest.
- Ja kas mitte tema polnud see, kes plagieeris Pinoccio loo? Igatahes on nüüd maailmal veel üks 'Bur(a)' algusega sõna ehk nimi Buratino ja ühtlasi ka veel üks
kaudne tõend sellest, et mitte ainult Kreeka, vaid ka Itaalia kultuur on alguse saanud venelastelt.
Siin veel üks link neile, kes vene keelest aru saavad ja selle vastu rohkem huvi tunnevad:
pisarew.national.ru - on üpris usutavalt ära seletatud miks ja kuidas on
võluhobuse väljakutsumiseks kasutatav salmike modifitseeritud. Sõnad "лист" ja "травой" rikkuvat riimi ja ei sobivat sinna ka sisuliselt:
"Сивка-бурка,
вещий каурка!
Стань передо мной,
как лист перед травой!"
Kusjuures - olles näinud tänapäeva kenade (Andersen & Co poolt töödeldud) Euroopa muinasjuttude algselt kirjapandud variante ja teades meie oma maarahva
70 aasta tagust keelekasutust, on sealne jutt üsna usutav. ;)
(сиво: hõbedane ; буро: pruun (raudjas?) ; каурая: võik(jas) (kollane vaarikas) )
Борандай; Варандей: qwercus.narod.ru
Boranday, Borandey; Varanday:
Пьер Мартин де-Ламартиньер: www.vostlit.info /
zemlimira.ru
Pierre Martin de La Martinière: www.ub.uit.no
Litke (Lithke) kirjutab avalikult Novgorodi konkistadooridest-palgasõduritest, kes ajaloolisel ajal, kuuldes, et Petšoora kandis on palju karusnahku, sinna retki korraldasid.
(Juurte otsimine algas juba 1000 aastat tagasi).
Borandai ja Siberi vahel on mäed. Tekstides räägitakse mõnes kohas ka kui saarest, google-earth järgi on siiski, nagu peabki, mandril - naftapuurtorne täis Varandai küla.
(Väga palju Boranday linke on Alma-Ata pihta...)
Астрей: www.foxdesign.ru /
ru.wikipedia.org
Astraeus; Astraeos; Astraeos; Astraios: en.wikipedia.org
Tähistaeva jumal, koidujumal. Teise põlvkonna titaan, Kreiose ja Eurybia poeg.
{ 5) Kreios + Eurybeia (Gaia ja Pontose tütar) = Astraios (“tähe”), Pallas (?), Perses (pärslane?) }
Аврора; Эос: www.foxdesign.ru /
ru.wikipedia.org
Aurora; Eos: en.wikipedia.org /
Vedic religion Ushas
Aurora; Eos: Veedade religioon: Ušas (Djausi tütar)
Koidujumalanna. Kujutati tegelikult vähe, peamiselt roosa taevana. Tema lilledeks olid kollased nelgid.
Kui teda kujutati inimesena, siis veeanumaga, millest puistas kastepiisku.
Crius; Kreios; Krios: en.wikipedia.org
Kreios: et.wikipedia.org
Eurybia: en.wikipedia.org
Eurybeia:
Борей: ru.wikipedia.org
Boreas: en.wikipedia.org
Boreas; Aquilo: et.wikipedia.org
Tuulte jumala Aiolose poeg Põhjatuul, kes elas kaljulossis Traakias. (?!)
Буря-богатырь: otvet.mail.ru
Vihur-vägilane; Raju-vägilane; Rammumees Vihur; Rammumees Raju; Tormi-Kalev ??
Калиновый Мост; Калинов мост: ru.wikipedia.org /
otvet.mail.ru
Ergav sild üle leegitseva tõrvajõe, mis on piiriks Hea ja Kurja vahel. Sild on ka elavate ja surnute maailma vaheliseks ühendusteeks.
Vana-Vene keeles tähendas "калина" midagi väga kuuma, hõõgvele aetut ja antud kohas pole tal mingit seost moodsa sõnaraamatu lodjapuuga.
Pole kindlalt teada, kuid mingi seos võib olla vasega: Voolab tulejõgi ja üle selle viib vasest sild". Folkooris sagedane Hea ja Kurja võitluspaik.
Смородина (Огненная река): otvet.mail.ru
Leegitsev tõrvajõgi.
"Смородина" tuleneb moonutuse tõttu sõnast "смород", millega tähistati lõhna - tugevat, teravat, haisvat, lehkavat ja millel pole siin mingit seost
moodsa sõnaraamatu sõstraga. Lugudes esinevate kirjelduste põhjal arvatakse, et tegemist on tõrvaga.
Kuna moonutajateks olid väidetavalt jutuvestjad, võib vabalt olla variant, et nad lihtsalt ei teadnudki algset, õiget tähendust.
(Mida ikka juhtub, kui keel on võõras.)
Буян: ru.wikipedia.org
Vene folkloori muinasjutuline saar, mida algselt on seostatud Balti mere regiooniga - Rügen, Gotland, Bornholm.
Hiljem nähti saare asukohana Dnepri alamjooksu või Musta merd.
Saarel hoitakse/leidub imelisi vahendeid, mille abil muinasjutukangelased saavad võidelda kurjuse vastu.
Saart on õnnistatud suure võluväega ja seal asub ka püha kivi "алатырь",millega on tähistatud maailma keskpunkt.
Kes suudab leida selle kivi, sellel täituvad kõik soovid.
"Остров Буян":
"Остров" = saar; "Буян" = mürgeldaja, märatseja, skandaalitseja, riiukukk | Vana-Venes hoopis sadam, laevadelt
kaupade (nahk, pekk, lina, kanep jmt.) mahalaadimise koht, kaubaaitade paik. (sõnaraamatute järgi).
Ала́тырь-ка́мень (латырь): ru.wikipedia.org
Slaavi mütoloogias kõikide kivide isa; püha kalju Rhipai mägedes.
Aga samuti ka kalju leegitseva tõrvajõe kaldal "Пекло" (Põrgu) sissekäigu juures (ees?) (ehk siis Põrguväravas).
Legendi järgi kukkus "алатырь-камень" taevast ja temasse on raiutud "Сварог" seadused.
Сварог: ru.wikipedia.org
Sepp-Jumal, " Даждьбог" isa. Üks slaavi mütoloogia peamistest jumalatest - viljakuse ja päikese, elu(ea) ja õnne, elujõu jumal.
Vürstide ja üldse venelaste (? russid - "русских людей") esiisa. Tuntud helduse poolest, sümboliks on kuldne päikeseketas.
Minul (ja ilmselt ka lugejal) ei ole vaja mööda Euraasiat ringi kolistada ja tuuseldada, leidmaks vihjetele vastavaid kohanimesid.
Need on ju nii iseenesestmõistetavalt: Kaali, Saaremaa, Pokaini
Tuleb tuleb tunnustada nii mõndagi vene kirjanikku ja tema ausust ehk lugu sellest kuidas lapsed pillasid üksi kodus olles ja tikkudega
mängides neist ühe maha. Kuna tikud olid vanal ajal kallid, siis tuli ta kindlasti üles leida ja et tuba oli hämar, siis oli otsimiseks vaja
valgust saada. See oli väga lihtne, ainult et.. otsimise käigus krapsiti tühjaks terve toos.
Даниил Заточник: ru.wikipedia.org
Daniil Zatotšnik - kirjanik, biograafilised andmed puuduvad. Temalt pärineb kaks teksti poolest lähedast üllitist:
Esimene redaktsioon: "Слово Даниила Заточника ja
Teine redaktsioon: "Моление Даниила Заточника"
Соловьи Будимировичи: builds.name /
ru.wikipedia.org
Konkreetse bõliinade-isiku nime on siin kasutatud kaupmeeste üldnimetusena.
6.
Kristallmägi on poolenisti endasse haaranud kolmkümnenda maa (mis ilmekalt kajastab pealetungivat liustikku) ja oluline on siin see, et hukkuva kuningriigi ja vangistatud
kuningatütre päästmiseks hankis kangelane võluseemnekese, sütitas selle ja viis kristallmäe juurde. Kristallmägi muidugi sulas ära ja pole raske ära arvata, et niimoodi saab
sulada vaid jää, mitte kristall (klaas).
(Muinasjutu kujundid: kolmüheksa = kolm korda üheksa = 27, kolmkümme =3x10 =30, sarnane kujund nagu seitsme maa ja mere taga)
Vene folkloori-uurijad näevad muinasjutu kristallmäes/klaasmäes aaria mütoloogia järelkaja, mälestust maailmamäest Meru'st. Tuntud slovaki muinasjutt päikeseratsust
kirjeldab üksikasjaliselt kesköö-maad, mille asukad on kohanenud eluga mägede vahelises pimeduses. Pimeduse vastu aitas ratsu, kes kandis laubal päikest.
Kuidas muinasjutusüžee oma eksistentsi jooksul ka ei muunduks, tõendab ta kindlalt - slaavlaste esivanemad teadsid sellise polaarjoonetaguse maa olemasolust,
kus võimutsevad pikk öö ja lõputu tuisk.
Kaasaegne vene sõna "буря"
(torm, maru) on aaria juurtega - vanaindia "bhurati" tähendas 'liigub'; 'rappub, vappub'; 'rabeleb, vähkreb' - ja mäletatavatel aegadel hääldus
"буря" kui "боуря" (lõpus väikse jussiga).
(juss - eriline ninahäälikut märkiv täht slaavi tähestikus; большой юс - suur juss (nasaalset o-häälikut märkiv täht), юс мaлый - juss (nasaalset e-häälikut märkiv täht))
Ja siin ta ongi - Borea, põhjatuul. On teada veel üks sõnaga "буря" samatüveline tormituule nimetus - "бора"
(boora - tugev külm rannikutuul).
Nõnda nimetavad tormi merel nii türklased, itaallased kui venelased.
Nüüdseks kadunud Joakimi kroonikas oli Tatištševi andmetel mainitud vürst Burevoi'd ("Буревой" <-- tormi-, tormine), legendaarset Gostomõsl'i isa, kes valitses
Novgorodis kuni Rjuriku ilmumiseni ja võitles visalt varjaagide agressiooni vastu. Muide, Rjuriku enda kohta on säilinud rahvapärimus, mis erinevalt kroonika andmetest
väitis tema pärinemist Dnepri äärest.
Ta olevat korduvalt Novgorodis käinud ja novgorodlastele nii meeldima hakanud, et viimased kutsusid ta endale valitsejaks, aimamata et Rjurikud jäävad Vene Maa
valitsejateks rohkem kui kuueks sajandiks.
Kust pärineb ütlus "Сивку-бурку"? Kui on juba hõbedane (hele), siis milleks veel pruun {?raudjas} (tume)?
Pole siin ju tegemist sebraga, kellel mustad ja valged triibud vaheldumisi. Kogu saladus peitub sõnas "Бурка", mis algselt hääldus kui "Бурька" (Raudjake ?)
Sellest kumab ilmselgelt Borea.
Muutnud end tumedalakaliseks täkuks, viljastas Jumal - Põhjala patroon - kaksteist mära ja sai isaks kaheteistkümnele imelisele sälule, kes suutsid lennata taevastes kõrgustes maa ja mere kohal. Sellisena kirjeldas neid Homeros oma Iliases (XX, 220-230). Vene folklooris kutsutakse neid kas Hõbe-Raju (? Hõbe-Raudjas <-- "Сивками-бурками") või Karune-Rajune, mis lõpuks ikkagi tähendab Tormi-Põhjatuult (? "Бурьки-Борейки"). Muide - seniajani on väga levinud slaavi perekonnanimena Boreiko ("Борейко") (meenutame porutšikust kangelast A.N. Stepanovi romaanis "Port-Artur") ning ei saa mööda vaadata ka Dnepri vanakreeka nimetusest Borysthenes. Euroopa meresõitjad, kes 17.saj. jõudsid Petšoora suudmeni, kohtusid Põhja-Jäämere rannikul kohalike päriselanikest borandeilastega (? борандийцами)
.
Skandinaavlaste poolt Valgest merest kuni polaarjoonelähedase Uraalini olevale kirdepoolsele alale antud nimetus Bjarmas (Biarmia), millest nüüdseks on saanud Perm, püüab kõrv kinni Borea moondunud nime.
Tiivulist mustahabemelist Borea jumalat pidasid hellenid Astraios'e (tähistaevas) ja Eos'e (koit) pojaks. Sitsiilia Diodorus'e arvates olid tema järglased Hüperborea tähtsaima linna valitsejad ja Apollo pühamu, sfäärilise (!) templi hoidjad. Just siia, oma kunagisse sünnikohta lendas hellase päikesejumal iga 19 aasta järel. Praeguse Venemaa territooriumil nägid ja kirjeldasid araabia rändur-kaupmehed kuplite ja kelladega templeid ammu enne siin ristiusu kehtestamist!
Vene folklooris on muinasjutuline Vihur-vägilane "Буря-богатырь" (kas Boreas?), kes pole lihtne hiiglane, vaid Lehma (Sõnni) poeg, ning kes võitleb paljupealise maoga kuulsal Ergaval sillal. See kõik on kodeeritud sümboolika, mille sisu on dešifreeritav.
Vene folklooris levinud kujund "Остров Буян", mis esineb nii muinasjuttudes ja kõnekäändudes kui ka maagilistes lausumistes (posimistes), põhineb indoeuroopa leksikaalsest pesast (?) pärit sõnatüvel "бу(р)" ning mõistelises tähenduses sõnal "буйный" (maruline, metsik.äge, raevukas, tormiline, lopsakas, lokkav). Tänapäevases mõistes on "буян" lihtsamalt öeldes skandaalitseja. Aga vanal ajal tähendas see sõna hoopis midagi muud. Tema "Слово (Моление) Даниила Заточника" {Sõna (Palve)} (XII saj.) alusel oli "буян" vanas tähenduses mägi, küngas: "aga hobuseid karjatatakse künka taga".
Vana-Vene keeles ja murretes tähendasid "буй" ja temast tuletatud "буян" kõrget kohta, mäge, kinku ja küngast, aga ka sügavat kohta meres, jões või järves - kärestikku, sügavikku, keerist, kiiret voolu. Lagedat paika, kuhu sai rajada pühakohta, st. paganlikku (hiljem õigeusu) templit, vürstile kohtumõistmise või kaubavahetuskohta (? läbirääkimiste kohta; "менового торга"). Arhailiste tähenduste väljaselgitamine aitab lahti mõtestada mütologeemi "Остров Буян" algset sisu.
Sest see pole mitte lihtsalt mägi saarel, vaid eelkõige mägine maa keset Ookeanimere keeriseid, kuhu on end prassivalt laiali laotanud turuplats ja kust kaubakülalised - solovei-budimirovitšid kaupu üle kogu ilma veavad. Levitades ka viimaseid uudiseid. See paneb taas mõtlema analoogiale Hüoerboreaga - maale Põhjas keset arktilist ookeani koos tema kohal kõrguva Meru mäega. Muinasjutu "Буян" saarele on eelkõige koondunud need võluväed, mille kaudu saab muuta oma eluea kuitahes pikaks, muuta saatust ja jagu saada vaenulikest riugastest, salasepitsustest.
Seetõttu ongi "Буян" saar maagia jaoks vältimatu sümbol ja püsib loitsimiseks ja lausumiseks hädavajalike vormelitena kustumatult rahva mälus - ilma "Буян" poole pöördumata puudub nõidustel vajalik vägi. Ja läbi muinasjuttude poeesialoori kuuleme muistse algkodu hingamist, kanduvad meieni tema unustatud paganlikud kombed, preestrite ja šamaanide maagia, mis laseb meil suhelda kosmiliste jõududega otse vaat et kosmilise algusajani.
Solovetsi maa - Vene pind (?) (СТРАНА СОЛОВЕЙСКАЯ - ЗЕМЛЯ РОССИЙСКАЯ)
Kus asub see vene muinasjuttude ja bõliinade nõiasõnade imeline saar? Kas on vene folklooris vihjeid tema asukoha kohta? Mingil määral on need küsimused juba vastuse saanud. Aga avame kõige tuntuma, Kirša Danilovi poolt koostatud vene bõliina- ja laulukogumiku hällitrükise. Esimeseks on selles paigutatud rahvaluule pärl - bõliina Solovei Budimirovitšist, kes sõitis Kiievisse kaugelt tundmatult maalt oma laevaga Pistrik.
Высота ли, высота поднебесная,
Глубота, глубота акиян-море,
Широко раздолье по всей земли,
Глубоки омоты днепровския.
Из-за моря, моря синева,
Из глухоморья зеленова,
От славного города Леденца,
От того-де царя ведь заморскаго
Выбегали-выгребали тридцать кораблей,
Тридцать кораблей един корабль
Славнова гостя богатова
Молода Соловья сына Будимировича.
Otsitavateks võtmesõnadeks on siin: meretaguse linna nimi "Леденец" (klaaskompvek, jääkompvek, klaaskaramell) ja peakangelase nimi Solovei, keda P.N. Rõbnikov peab vastupidi üldlevinud arvamusele üheks kõige vanematest bõliina-tegelastest..
Bõliina Kirša Danilovi Kogumikust inspireeris omal ajal Puškinit, kes "Muinasjutt tsaar Saltani" jaoks sealt linnale nime laenas. Puškini muinasjutu rütmika nõudis rõhku viimasel silbil, bõliinas Solovei Budimirovitšist on rõhuasetus aga teine - seal on need esimesel silbil.
(Ei tea küll - miks?)
Sellest saame aru, miks ja millest on linnal selline nimi - "лед" tähendab jääd ja ühtlasi on selge, et kusagil soojal maal (lõunas) ta olla ei saa. Kinnitades endisaegset B.V. Šergini poolt esitatud pomoori varianti, kus öeldakse ju selgelt: "Mere, jäise mere tagant". Põhja lugulaulud sisaldavad hulganisti vihjeid Hüperborea aegadele nagu näiteks selles samas Solovei Budimirovitšist jutustava bõliina "kosmiline" stamp-refrään:
Чудо в тереме показалося:
На небе солнце - в тереме солнце,
На небе месяц в тереме месяц,
На небе звезды - в тереме звезды.
На небе заря - в тереме заря
И вся красота поднебесная
Kaasaegses keeles rääkides kirjeldab see rohkem observatooriumi või planetaariumi kui vene tare (ülakorrus, torn <-- "терем" | "терем-теремок" --> tare-tareke) ja kohe aimub analoogia Oneega järve kaldakaljudesse raiutud muistsete "kosmiliste" petroglüüfidega.
[Muudetud: 26-9-2010 nokitseja]