[Lotta]

Vaadates siin neid Selgeltnägijate saateid, mainiti päris palju, et surnud inimese pilti ei tohiks toas hoida, kuna toob justkui mingit negatiivset hauaenergiat.

Mul on juba pikemat aega enda tehtud tindijoonistus lahkunud emast töötoas kapi peal. Ma kuidagi ei tunne, et ta halvasti mõjuks. Alati, kui vaatan tekib hea/meeldiv tunne, kuna tal on seal väga siirad silmad ja lahke naeratus.
Kas tõesti on alati targem sellised pildid nähtava koha pealt ära panna?

[vasamasa]

Nendel "selgeltnägijatel" endil võib tõesti paha hakata, sest oma kelmuste tagajärjel tekib häbitunne oma kadunud vanemate ees, kes olid ausad töökad inimesed.

[Mannu]

Kas tõesti on alati targem sellised pildid nähtava koha pealt ära panna?

Usu ennast, aga mitte neid "selgeltnägijaid".
Mõtle vanade aadlike elamiste peale, kus olid esivanemate väga elutruud portreed seintel, seal võis tõesti mõni neist veidi "aktiivne" olla, kuid hea külg oli see, et elavate oskuste hulka kuulus võime selle aktiivsusega toime tulla või lausa ära kasutada suguvõsa heaks.
Ja see pole nii olnud ainult mitte Euroopa päritolu aadlike hulgas, vaid üle maailma ja ka lihtrahva hulgas. Võite nüüd naerda, aga nt Uus-Ginea rahvaste kolbad onni lae all olid enamvähem sama, mis meie surnud isa või ema foto toas.
Praegu on lihtsalt trendikas karta surnuid, ilmselt kristluse varjatud mõju on hakanud nüüd lõpuks maarahvale kohale jõudma, aga ei peaks ju.

[Mannu]

Natuke veel kristlusest, surmast ... eks võib täpsustada veel ...
Kristlus demoniseeris üheselt kõik paganliku surnutekultuse. See oli üle maailma pronksiajale iseloomulik, Eestis on sellest ajast monumentaalsed kivikirstkalmed ja veidi vähem monumentaalsed tarandkalmed. Egiptuse muumiad on sama nähtus.
Kuid Roomakatoliku ja Kreekakatoliku kirik ise kummardas pühakute säilmeid ja need tegid väga edukalt arvukaid imesid ning rahvas kummardas neid massiliselt kuni suht hilise ajani. Nt loe mälestusteraamatut "Minu pere ja muud loomad", G. Durrell.

Kuid mingi lõim kristluses, eriti protestantlikes vooludes tõesti kartis kõike surmaga seotut ja klammerdus valgusesse. Seda lõime ekspluateerib newage, mille vahendusel see praeguse peavoolu uhhuus ja selgeltnägemiseski esineb. /ilmselt see lõik vajaks täpsustamist ? /

Viktoriaanliks ajastus, mis oli mitme ülevindi nähtuse poolest tuntud (äärmuslik kahepalgelisus moraali suhtes, Briti impeeriumi halvustav suhtumine teistesse kultuuridesse jpm), sel ajal olid levinud "post mortem" fotod, kus seati poseeritult pildile surnud laps koos oma elavate vendade-õdedega. Siis protestantlik kristlus nagu ei kartnudki surnuid, vaid läks lausa liiale, mis oli nagu natuke haige terve mõistuse jaoks, liiale nagu neis muudeski asjades. Eesti kultuuris mu teada nii kaugele ei mindud ja üldjuhul võtsid elavad sugulased avatud kirstu kõrvale ritta või pildistati ainult surnut avatud kirstus. Ja need pildid olid albumis. Seina peal/kapi peal/ voodipeatsis oli ikka surnud vanema/esivanema/lapse pilt elavast peast.

Minu kõrges eas isal on voodipeatsis pilt tema ammusurnud isast, kes suri liiga noorelt, seega teoreetiliselt võiks olla ka nö kuri surnu. Aga ei ole mitte. Tal oli minu isaga kokkulepe (enne surma läbi räägitud), et annab teispoolsusest talle märku kui seal mkidagi olemas on. Isa on vägagi skeptik ja ei ole neid märguandeid näinud-kuulnud. Kuid ta on oma ettevaatamatult ja riskeerides elatud pika elu jooksul korduvalt läbi õnneliku juhuse pääsenud tõesti paljudest võimalikest surmadest. Vb tõesti juhus ... aga mis ikkagi ON juhus?

Niiet kokkuvõttes: ükski nähtus iseenesest pole ei hea ega halb, ainus halb on liiga vähe või liiga palju.

Üks link viktoriaanlikest post mortem fotodest : https://sakuskaktus.wordpress.com/2015/0...otography/

[kalldunn]

Lotta.
Kui see on teie tehtud pilt; siis oled sinna pildi sisse pannud oma armastuse ja lugupidamise oma ema vastu. Jäta see pilt sinna kus ta on.
Nende piltidega ja fotodega on nii; et oleneb see – mis nende sisse on pandud. Ning missugune oli see inimene oma elu ajal.