Kes on märganud, et kõikvõimalikud ühiskonna süsteemiosised – tublid ametnikud või muidu vaimugurud – kahtlaselt kindlalt väidavad teadvat, mis on teistele inimestele kõige õigem lahendus? Nad on õppinud pähe mingid tähtsad „tõemantrad”, mida enesekindlalt nüüd korrutavad, kuid kordagi neid sügavamalt kahtluse alla seadmata. Elutunnetus saab sedasi lõpuks pahupidi pööratud, sest ausameelsus osutub liiga raskeks ja võimu haarab suurejooneline fiktsioon, mida üldise tõe ja õigluse pähe võetakse. Paraku ilusa teadmisemaski all pakutakse pigem mingit võõrast programmilist usutoodet, ja tegelikult ei kutsuta iseenda olemise vaba keset taasleidma... kuna see tõenäoliselt vallandaks üleüldise ühiskonna püramiidsüsteemi apokalüpsise.
Keegi on ütelnud midagi sellist, et religioon tekkis siis kui sündis esimene pühendunud pettur, keda hakkas lihtsameelsete kari pimesi uskuma... seega pidi religioon tekkima üsna inimkonna alguses! Näiteks üks koolkond kuulutab põhiliselt üldist altruismi (meie ühisteadvust), teine seltskond tähtsustab aga jäägitut egoismi (minateadvust), kolmandad usuvad vaimsuseveini (sisekogemust), neljandad teavad kõik vastused peituvat maises töörabelemises (välismateerias), jne. Igaühel neist võib olla isegi osaliselt õigus, siiski lähtutakse mingist piiratud maailmavaatest ja kellegi teise väljatöötatud teabest. Kõik nad väärtustavad üht või teist kosmilist aspekti, mis iseenesest pole veel sinu tõeline hingekese, kuhu saab juhatada üksnes kontakt Algallikaga.
Samuti on kummaline näha kuidas enamus vaimseid õpetusi seletavad Jumalat väga naiivsel või segasel viisil, mis on täis religioosset fantastikat ja filosoofilist vastuolu. Pole üldse ime, miks paljud inimesed Jumala olemasolu enam ei usu ega püüagi kuidagi mõtestada. Üldiselt teatakse ühiskonnas uskumust, et Jumal on mingi kõrgeim üliolend, kes ainuisikuliselt kõike juhib ja premeerib inimesi alandlikkuse eest. Oluliselt vähem usutakse suhteliselt vastupidist seisukohta, kus Jumal on tume Algallikas, mille baasil saab kogu toores eksistents vabalt kasvada. Ühed arvavad et teistlik absoluut seisneb oma muutumatus täiuslikkuses, olles ülejäänud elust lahus, mis võidab imelises transtsendentsuses (Maailmakõiksusest väljas) kõik eluraskused. Teised jälle leiavad et panteistlik pühadus peitub mingis fundamentaalses ja immanentses (Maailmakõiksuse siseses) jõududemustris, mis on meile paratamatult etteantud koos loodusseadustega. Kuid see mõte tundub vist üsna veider kõigile, et Jumal võibki olla vahest haiglane psühhopaat, aga teine kord empaatiline sõber... nagu tõenäoliselt mõnikord me kõik!
Kas Jumal saaks üldse reaalselt olla midagi ülimalt täiuslikku ja muutumatut, kes võidab kõik haigused, kannatused ja isegi surmad, olles ise sellest absoluutselt vaba ja puutumata? Kuidas saaks täiuslikkusel põhineda ebatäiuslik ja tihtipeale täiesti ebaõiglane elu, mis sisaldab erinevaid juhuslikke (täpselt etteennustamatut) haigusmutatsioone ja looduskatastroofe? Kuidas saab muutumatust täiuslikkusejumalast tekkida reaalsuses korraga kohutav taplus ja kurjus? Kas natuke vähem vaenuliku Universumi disainimine käis kõikvõimsal Jumalal siiski üle jõu, või tal lihtsalt hakkas piiritust enesepettusest igav, mis sundis vihast Suure Pauguna plahvatama? Võib ka olla et täiuslikkus on lihtsalt lapsik soovunelm, utoopiline fantastika või totaalne illusioon, mis peab lõpuks kõiges pettuma, kuna tõelise reaalsusega on kontakt suhteliselt nõrk? Ühesõnaga võib inimestel olla väga erinevaid arusaamu täiuslikkusest.
Siiski tundub et tõeliseks elukasvuks sobib oluliselt paremini ebatäiuslik Jumal, mis võib iseenda nõrkusehoos ka kurjaks disharmooniaks moonduda. Kuri ja hea Jumal on nagu kaks ühes isikus... nagu halvim ja parim ilm, mida suudad endale ette kujutada. Paradoksaalselt on nendest üks teadlik enese surelikkusest ja potentsiaalsest kurjusest, kuid teine on oma surematust eksimatuseillusioonist pimestatud. Kuid võib olla vajavad aegajalt inimesed paremaks ellujäämiseks ka täiuslikku illusoorsust? Kas selle esmapilgul veidra kontseptsiooni teadvustamine oleks paljudele üheks raskeimaks paradigma muutuseks, mis käib neil lihtsalt üle jõu?
Niisiis võib öelda, et ei eksisteeri ühtki läbinisti head ega halba, totaalselt elutervet ega lõhestatud Jumalat, kõik on muutumatus muutumises... harmooniat loovas, säilitavas või hävitavas eluliikumises... oleneb kes mida enda jaoks parajasti oluliseks peab? See mida arvame olevat hea või halb, õige ja vale, ja isegi see mis on tegelikult seda, pole kunagi kivisse raiutult absoluutne. Näiteks võib ilus valepettus meid rahustada või motiveerida tegutsema, olgugi et seda vahest ka üle laipade. Samuti saab tegelikku kurja käsitleda kui teatud radikaalset õpetajat, sellisel juhul kas see on ikka absoluutselt kuri enam? Või kui arvame et karm tõde peaks alati täiuslikult hea olema, siis loome sellega juba kurja?
Niisiis pole korrektne rääkida Jumalast ja sellest täiesti lahutatud Saatanast (algselt mitte kurja pärisnimi vaid „vastane”, „vaenlane”, „takistaja” tähendus), kuna need on pigem kaks võimalikku abstraktset ideed... hetketõde on aga alati kuskil hea ja kurja vahepeal. Enesepettus läbi pühaduse (sügavaim rahulik uni) ja eneseleidmine läbi ebapühaduse (sügavaim häiritud õud) on nagu ühe Jumala täiuslik skisofreenia, mis lõpuks tuleb sul endal kuidagi läbinäha ja lahendada!
