Naljanurk

Mitte risustada Tesla teemat, siis lisan tema viimasele küsimusele Tesla teemas vastuse naljanurka:

Leid internetist:

Ausa inimese ja sotsialisti erinevused:


Kui aus inimene on taimetoitlane, siis ta lihtsalt ei söö liha. Kui sotsialist on taimetoitlane, pasundab ta sellest igal võimalusel ning leiab, et liha tuleks ära keelata.


kui aus inimene ei taha alkoholi, siis ta ei joo, kui sotsialist ei taha alkoholi, siis ta ei luba ka teistel juua.


Kui aus inimene on pankrotis, siis ta mõtleb, kuidas ja mis edasi saab? Kui sotsialist on pankrotis, siis ta mõtleb, kes PEAB ta välja aitama?


Kui ausale inimesele ei meeldi telesaade, vahetab ta kanalit. Kui sotsialistile ei meeldi telesaade, hakkab ta artikleid kirjutama ja kirju saatma, kus sildistab saadete tegijaid seksistideks, rassistideks, homofoobideks ja lihtsalt halbadeks inimesteks.


Kui ausale inimesele ei meeldi relvad, siis ta ei tee endale relvaluba. Kui sotsialistile ei meeldi relvad, siis ta tahab need kõigilt ära korjata.


Kui aus inimene on ateist, siis ta ei käi kirikus. Kui sotsialist on ateist, siis ta nõuab religiooni täielikku summutamist (v.a. New-Age jms. huu-haa).


Kui aus inimene näeb, et naabril läheb temast paremini, mõtleb ta, mida ta oma eluga teisiti võiks teha? Kui sotsialist näeb, et naabril läheb temast paremini, mõtleb ta, et äkki on naabri maksud liiga väikesed?


Kui aus inimene näeb ettevõtjat, mõtleb ta, et: "Näe, ilmselt tubli inimene!" Kui sotsialist näeb ettevõtjat, mõtleb ta: "Näe, kapitalist! Vereimeja! Lüpsilehm! Saakloom!"


Kui aus inimene seda loeb, siis ta muigab. Kui sotsialist seda loeb, siis on ta solvunud.

Üks mu sugulane, kelle esivanemad olid 19. sajandil Võrumaalt Volga äärde rännanud, jutustas mulle hiljuti järgmise loo: „Mu naine, ämm ja lapsed sõitsid nädalavahetuseks suvilasse. Jäin koos äiaga koju. Oli laupäeva õhtu. Istusime köögis laua taga. Äi tühjendas aeglaselt viinaklaasi, haukas pelmeene kõrvale ja mängis oma vana plaati: „Stalini ajal, rahu tema põrmule, oli ikka kord majas. Mitte ainult kord, vaid raudne kord. Ükski hiir ei piuksunud ilma loata.“ Varem ma ei talunud sellist juttu ja igakord läks suureks tüliks. Rääkisin talle repressioonidest ja onu Nikolaist, kes jäi Kasahstanis kaduma ning vanaisast, kes hukkus kusagil Siberi laagris. Seekord ma aga vaikisin. Kuulmata vastureaktsiooni, jätkas äi: „Noh, Putinil pole viga, näitas ameeriklastele trääsa, võttis neilt meie Krimmi. Aga Staliniga võrreldes on ta nõrk.“ Ta viskas veel ühe pitsi hinge alla ja vaatas siis võidukalt minu poole ja jätkas: „Vaikid? Sul pole midagi öelda. Mu tütar oli igavene lollike, et sinuga abiellus. Ma ei teadnud siis, et sa selline vaenlane oled, nagu viies kolonn. Aga tuleb aeg, millal sa mõistad, mis vahe on börsil mängimisel ja Siberis metsalangetamisel.“
Vaikisin ja jätkasin Paul-Loup Sulitzeri raamatu „Roheline kuningas“ lugemist ja vaatasin äiale ükskõikselt otsa. See viis ta veel rohkem tasakaalust välja: „Sanktsioonid ei meeldi teile, parmesani juustu tahate. Aga proovige nii elada nagu meie, kes me BAMi vee ja leivaga ehitasime.“ Äi oli kogu elu töötanud kaugteede juhina Peterburis ja elas kogu elu üsna keskmiselt, BAMil ja mingil muul löökehitusel polnud ta kunagi viibinud. Lõpuks nähes, et ma ikka vaikin, kutsus ta mind rõdule suitsu tegema. Olime just suitsud ette pannud, kui rõdu all peatus must auto, kust väljusid kolm nahkjopes meest ja suundusid meie trepikoja poole. „Vaata“, lausus ta vaimustunult ja näitas sõrmega meeste poole. „Nagu oleks Putin mu sõnu kuulnud ja kohe arreteeritakse pool meie trepikoda. Just selliste masinatega, nagu mu isa jutustas, saabus NKVD öösel kohale, arreteeris rahvavaenlased ja saatis Kolõmasse!“ Nüüd ma pean veidi saladuseloori tõstma. Eile, teades, et mul tuleb mitu päeva olla koos äiaga ja taluda tema infosurvet, leidsin ma Internetist ühe firma, kes oli nõus mõõduka tasu eest korraldama näitemängu ühele vaatajale. Näidendi nimi oli „Rahvavaenlase arreteerimine 1937. aasta stiilis“. Juba kõlaski uksekell. Äi tõmbus kuidagi pingesse: „Oota nüüd pojake, ära kohe ava. Ma vaatan enne läbi uksesilma. Äi vaatas uksesilma ja küsis siis: „Kes seal on?“ „Olen alt naaber. Te uputate meid jälle,“ kõlas erutatud naisehääl. „Kuidas uputasime? Ei ole võimalik!“ vastas äi.
Äi avas kärmelt ukse. Naabrinaise asemel nägi ta kolme nahkjopes tursket meest. Just neid, kes olid äsja autost väljunud. „Kes teist on Pjotr Nikiforov?“ küsis üks neist, ilmselt pealik. „Mina“, vastas äi kergelt kokutades. „Mis juhtus?“ Pealik: „Siin esitame meie küsimusi.“ Äi istus taburetile ja lausus: „Ma olen valmis vastama küsimustele. Aga äkki te eksisite? Võib-olla te ei tulnud minu, vaid selle noore mehe järgi?“ ja vaatas minu poole. „On ikka närukael,“ mõtlesin ma. Nahkjopes pealik naeris kuivalt ja ebameeldivalt, lisades: „Organid ei eksi kunagi. Et me teieni nii hilja jõudsime, pole teie teene, vaid see oli meie tegemata töö. Aga me parandame selle kohe. Kas te suitsetate?“ lausus ta ja ulatas äiale hõbedase portsigari Stalini lemmikpaberossidega „Hertsegoviina Flor“. Äi võttis paberossi ja süütas selle tulemasinaga. Samal ajal suunas üks mees laualambi talle näkku, teine seisis äia seljataha. „Niisiis, Pjotr Nikiforov, me teame kontrollitud allika järgi…“ „Vist naaber koputas?“ mõtles ta ja hüppas toolilt püsti. Hetk hiljem suruti ta uuesti toolile. „Pole vaja rabeleda, Pjotr Nikiforov!“ lausu kulunud portfelliga mees ja õngitses sealt välja kiirköitja dokumentidega.“ „Jätkame,“ lausus portfelliga mees, „mis eesmärgiga viibisite eelmisel aastal meile vaenulikus Türgis?“ „Ma puhkasin seal ja kust ma võisin teada, et seal on vaenlased?“
Portfelliga mees: „Aga sellist asja pole vaja teada, seda peab tunnetama nagu kodumaa armastust.“
Portfelliga mees jätkas pressingut: „Vaata mulle otsa! Vastama pead kas ei või ja. Ja kui sa peaks valetama, siis oled varsti Ljublankal. Kas sa said aru või pean veel korra selgitama?“ Ma polnud kunagi varem näinud, kuidas inimene võib otse mu silme all halliks muutuda. Mul oli tunne, nagu oleksime koos äiaga sõitnud ajamasinaga tema armastatud 1937. aastasse. Mul tekkis tahtmine sekkuda, kuid ühe nahkjopes mehe käsi surus mu tagasi toolile: „Ärge segage meid. Me lihtsalt täidame oma ülesannet.“ Vaikisin. Edasi järgnes äiale terve rodu küsimusi.
„Kas te armastate Putinit?“ „Ja!“ „Kas te olete esitanud avalduse oma väimehe peale organitele?“ „Ei, aga ma olin selleks juba valmis.“ „Pole vaja nii vastata. Kas „ei“ või „ja“? Kas te joote viskit, džinni, rummi?“ „Ei, ainult kodumaist!“ „Valetate. Siin on foto, kus te joote Mehhiko restoranis tekiilat.“ „Tunnistan. Juhtus nii. Kas me Mehhikoga ka praegu sõdime?“ „Vait olla. Pole teie otsustada, kellega sõdime. Vastata tuleb ainult kas „ei“ või „ja“. Kas teie auto mark on „Ford?“ „Ja.“ „Ja arvuti on „Apple“ oma?“ „Ja.“ „Kas te Jumalasse usute?“ „Ja.“ „Kas olete kommunist?“ „Olin, aga kuidas oleks pidanud?“„Vajalik on tõde. Ülejäänud kirjutame meie. Te ei kujuta isegi ette, kuhu te olete sattunud. Elate koos rahvavaenlasega“ ja näitas sõrmega minu poole. „Teie tütar magab temaga. Sööte sanktsioneeritud juustu, mida teile onupoeg Soomest saadab. Seega on teil siis ka veel sugulased välismaal. Alla kümmet aastat laagrit koos vara konfiskeerimisega ei tule kõne alla. Aga läheme edasi ja toome kapist kõik teie luukered välja. Nüüd võite vastata üksikasjalikumalt. Ma tunnen, et olete hingesügavuses meie inimene. Võib-olla pääsete süüdistusparagrahvist „kodumaa reetmise eest“ ja saate karistuse vaid „kodanlusele kaasa aitamise eest“. Viimasel juhul pääsete kolme aastaga. Soovite juua?“ lausus nahkjopes mees ja ulatas äiale veeklaasi. Äi neelas mitu lonksu ja hakkas siis kiirustades rääkima: „Ma olen süüdi. Ma reetsin partei ja riigi huvid. Ma ei läinud Donbassi võitlema, vaid vaatasin seda ainult televiisorist. Ma rõõmustasin mandariine süües, kuigi kahtlustasin, et need pole Abhaasiast pärit. Ma ei takistanud oma tütart, kui ta tahtis selle lollikesega Euroopasse sõita ja ma sõin seda neetud juustu, et see mulle kõrri kinni jääks." Nahkjopega mees vaatas huviga äia ja siis röögatas: „Seda on vähe. Sa pead põlvili minu ees kahetsema. Mina sõdisin Donbassis, mina võitlesin sulle Krimmi tagasi. Mina ravisin kodumaal haavu, kui sina Türgis peesitasid. See olid sina, kes reetis meie juhi ja õpetaja Stalini.“ Seda öelnud, lõi ta lahtise käega äiale vastu nägu. Äi kukkus toolilt põrandale. Ma tormasin talle appi. Aga ega kolme vastu ikka ei saa. Kui nad lõpuks lahkusid, roomasin ma äia juurde ja rõõmustasin, kui nägin ta mõtlikku ilmet ning püüdu midagi öelda. Seejärel läksin vannituppa, pesin end puhtaks ja mõtlesin, palju dollareid see etendus mulle maksma oli läinud. Äkki kuuldus köögist äia vaikne hääl: „Pojake, andesta mulle. Ära sellest naisele ja ämmale midagi räägi ja Euroopa-sõidu vastu pole mul midagi."

Taavi Rõivas saab infarkti, sureb ja satub põrgusse.
Saatan vaatab teda mõtlikult ja küsib:
“Mida küll sinuga teha? Kindlasti kuulud sa siia, kuid mul pole ühtegi vaba tuba sinu jaoks. Tead mis, mul on mõned tegelased, kes on vähem halvad kui sina, ma vahetan ühe neist sinuga ära ja isegi luban sul endal valida, kes see olema saab
Rõivas on nõus.
Saatan avab esimese toa – seal on Nixon, kes aina sukeldub basseini, sisse ja välja.
Rõivas pole nõus temaga kohti vahetama, sest ta olla halb ujuja.
Teises toas on Tony Blair – tuba on täis suuri kive ja Tony taob neid vahetpidamata suure kirkaga.
Ka see variant ei sobi Rõivasele, sest tal olla haiged õlad.
Kolmandas toas on Bill Clinton selili suures voodis, tema kohal kummargil Monica Lewinsky tegemas seda, mida ta oskab kõige paremini.
Taavi vaatab, mõtleb hetke ja ütleb:
“Okei, selle ma kannatan küll terve igaviku välja!”
Saatan naeratab ja lausub: “Hästi, Monica, võid minna!”

https://abiratas.ee/terviseamet-valjasta...9FC92HMiSg
Nali aga koroonahulluse juures võib ka tõeks muutuda...

Naine küsib mehelt: "Kallis. Kas ma olin pisut paksem, enne või pärast Covidisse haigestumist?"
Mees vastu: "Minu meelest oled sa täpselt sama paks, kui enne haigestumist..."
Mõni aeg hiljem seisab mehe surmatunnistusel tekst: "Surma põhjus - Covid."

https://www.youtube.com/watch?v=H7rrIlPu-Ao
Klassikalist Briti Jõuluhuumorit.

https://www.zerkalo.cc/2020/12/blog-post...c14UsoaCXY
Kuidas on suhe suure vene rahvaga? Ehk kumb kummast pärineb?

(05-01-2021 01:28 )äikesepoiss Kirjutas:  Ajakiri Times kuulutas 1938. aasta inimeseks Adolf Hitleri,
1939. aasta inimeseks Stalini.

Kerge täpsustus:
Korrektsem oleks siiski "Aasta mees".
Person of the Year (called Man of the Year or Woman of the Year until 1999)... https://en.wikipedia.org/wiki/Time_Person_of_the_Year

J.Stalin valiti teistkordselt "aasta meheks" veel 1942!

Et valik kohtlaselt humoorikas ei tunduks (k.a. Hitler, Stalin), siis tuleks teada ja tähele panna, et Time (The International Magazine of Events) tõstab esile ja kajastab teatud inimest, gruppi, ideed või objekti, mis on vastavat aastat ajakirja arvates kõige enam mõjutanud. Tegemist pole ei tiitli ega ka tunnustusega.

Teiste seas siis ka Nikita Hruštšov, Lyndon B. Johnson (kahel korral), Richard Nixon (kahel korral), Arvuti ("Aasta masin", mis kuulutas infoajastu algust), Vilepuhujad, Head samariitlased, Ruhollah Khomeini (Iraani šiiitlik ajatolla ja poliitik), Juri Andropov, mõlemad Bushid, Vladimir Putin, Barack Obama (kahel korral), Vaikusemurdjad, Valvurid, Angela Merkel, Greta Thunberg, Joe Biden, Kamala Harris...

Time loobus aga oma põhimõttest 2001. aastal, kui "Aasta inimeseks" valiti New Yorgi linnapea Rudolph Giuliani, mitte aga Osama bin Laden. 2010. aasta inimeseks valiti Facebooki asutaja Mark Zuckerberg, kuigi veebihääletusel sai 20 korda rohkem hääli Julian Assange WikiLeaksist...

1999. aasta viimases numbris valiti sajandi persooniks Albert Einstein.

U nas s toboi kuutša bablaa. ......
https://www.youtube.com/watch?v=eeCLMZcGZLM Бабло
15:26
Ja edasi: Jestj u menjaa mõslj praviljnaja. NALJEVAI!

Filmi sisu: Mägede pojad leidsid miljon eurot ja läksid sassi.

Vene keeles. Mitu korda tuli uuesti vaadata enne kui meeldima hakkas.

https://www.facebook.com/RomanZaitsevUA/...791809884/
Luganski terrorist ukrainast sai USAs fotole.

https://www.youtube.com/watch?v=lXhI75JoQsY

ORAV RATTAS
Künka otsas pöörles ratas,
alla linna uhkelt vaatas,
oma rattariiki rajas,
vaenlased kõik alla ajas.
Tema hääle võimas kaja
kostus sinna, kuhu vaja,
kallis leping tuksles põues,
matsid askeldasid õues.
Ratta üks polt punapeaga,
teisel sidemed Koreaga,
kolmas Lätis karastatud,
neljas tallist varastatud.
Kord, kui ratas reeglit rikkus,
orav ratta sisse tikkus,
tegi pesa talle ninna,
tõi ka isa pähklid sinna.
Korraldati tantsud-trallid,
tulid külalised kallid
Pakistanist, Eritreast,
Kurdistanist, Uus-Guineast.
Rattakoobas lausa kihas,
keelati seal sealiha,
võõrad kohalikke peksid,
polt ei tahtnud mutriseksi.
Kinni võeti ekrekaagid,
saabus kohtutäitur Haagist –
seni kuni tehti diili,
orav himustas ventiili.
Kulund ratas väänles roopas,
orav viskles rattakoopas –
kuni peatati käru
koopa ees, kus elab karu.

Viimane riim peaks olema:
kuni seisma jäeti käru
koopa ees, kus elab karu

Ull teadlane sai idee kusagilt:
MIS JUHTUB siis kui saavad omavahel kokku Kolmnurk ja Naljanurk? Seda annab modifitseerida.

Mina vastust ei tea. Kuid nalja autor olen Mina, isemaag.

Viisnurk ja kuusnurk? Satanistist juut?

Kõik on fotol
   

Vaktsiinipass ja rohelised lambaprillid.
Sügaval sovjetiajal oli ühes Eeesti NSV majandis vaja talvel tõsta lehmade lüpsinorme. Üks-ühele nii, nagu praegu on vaja Brüsseli käsul tõsta vaktsineerimise norme.
Selline käsk tuli otse Moskvast, mis oli igal juhul vaja täita. Kasvõi paberimajandust võltsides, nii nagu tehti seda Siim Kallase ajal Eesti Pangas. Täpselt nii, nagu täidavad meie eurokommunistid täna Brüsselist tulevaid käske vaktsineerimise läbiviimiseks.
Algatuseks oli majandi partorgil vaja teha Moskvasse suur ettekanne. Kuidas nad kavatsevad talvisel ajal neid norme saavutada, mida nad selleks ette on võtnud ja missugused on sellest lähtuvalt olnud reaalsed tulemused. Nii nagu meie Bilderbergi tantsutrupp teeb ettekandeid oma Brüsseli isandatele.
Kohalikele laudakommaritele tundus see Moskva käsk liiga tõsine, et seda paberil, pliiatsi ja kustutuskummi abil võltsida. Seda kõike oli vaja kuidagi reaalselt saavutada. Nii nagu praegu - me lausa uppume kohalike jollerdajate infotulvade all. Ajupesul ja propagandal pole otsa ega äärt.
Kuna tegu oli talvise ajaga, siis lehmadel oli toiduks kuivanud hein, mis neile muidugi eriti ei meeldinud. Ilmselgelt mõjutas heina kvaliteet lüpsinumbreid ehk piimasaaki, samas olid need kõvasti alla Moskvast ettenähtud normi.
NSVL piimatootmises toimis range normide süsteem, mis on täpselt sarnane praegustele rangetele Covid nõuetele. Täna pole enam mingit vahet - kas NSVL või EU. See viimane on kordades hullem.
Küsimus seisnes selles, kuidas seda kõike korraldada, sest tühjadest udaratest midagi rohkemat välja ei pigista. Sama küsimuse ees seisid ka globalistid enne Covid kampaania käivitamist. Kuidas seda kõike korraldada nii, et lambakari saaks allutada tegema seda, mida maailmavalitsejatel vaja.
Juhtus see nii - majandi punanurga hommikusel koosolekul tuli ühel pohmakas kommul hiilgav idee. Muretseme rohelise värskeheina toonis suurte klaasidega prillid ja paneme need kõikidele laudalehmadele ette.
Sellised prillid peaksid lehmade ajuolluses tekitama efekti, kus nad hakkavad kuivanud heina asemel nägema värsket ja rohelist. Idee võeti vastu ühehäälselt, just nagu koroonavaktsiini manustamiseks. Seejärel hakati tegutsema, näidisprille katsetama ja valmistama teadmatuses, kuidas need lehmadele tegelikult mõjuvad.
See protsess polnud eriti keerukas, sest selajal olid olemas hästi õhukesed, neljas värvitoonis plastikud - kollased, punased, sinised ja rohelised. Sellised valgusfoori toonides, kus sinine oli kui lilla lamp. Kasutati neid prožektorite valgusele värvitooni andmiseks - restoranides, tantsusaalides, kultuurimajades ja diskoklubides.
Tänapäeval on valgustus ja helitehnika elektrooniline, sovjetiajal kombineeriti valgusefektid käsitsi, ei mingit arvutigraafikat. Tegelikukt oli lehmaprillide disain sama lihtne nagu omaaegsel NSVL kõige kuulsamal brändil - lubjaviltidel. Ühesõnaga, spetsiaalsed piimaprillid lehmadele tehti rohelisest plastikust, kohaliku elektrikust laudajoodiku paberijooniste järgi.
Disainitud lehmaprillid said väga efektsed, suured ja üüber mallid. Midagi sarnast nagu tänapäeva kübernaiste prillimood maailmas. Nagu teame moed korduvad ja on ka naiste seas lehmi. Nii nagu mehed on enamuses sead, vahel isegi räpased ja haisvad. Paralleele võib palju tõmmata. Igatahes lehmalauda disainerid olid viimase peal. Nii nagu meie koroonaajastu uusmeedikud.
Aga edasi kujutage ette - on suurmajandi lehmasitast haisev, talviselt kinnine lehmalaut. Vähe sellest, et sisenedes peate ette panema maski, vaatavad teile igal hommikul oma süütu lõustaga otsa 500 roheliste heinaprillidega elajat. Vapustav vaatepilt - suveidüll ja talvine performance üheskoos.
Nende toredate roheliste prillidega piimaandjate vahel näete siblimas valgetes kitlites ja maskides lehmatalitajaid. Väga sarnane pilt haigla Covid osakonnaga, kus univormis tohtrid ringi toimetamas. Kuna sovjetiajal polnud mingeid euronorme ja laudad olid sõna otseses mõttes sitased, oli talitajate riietus suht määrdunud.
Selline müstiline vaatepilt avanes Moskva komisjonile, kes oma viigitud-triigitud hallides ülikondades sõitsid isiklikult oma mustade Volgadega kohapeale vaatama.
Oli ennekuulmatu, kuidas “jeestlased v pribaltike” saavutasid kolmekordselt suurema piimanormi, võrreldes NSVL keskmisega. Kas see on tõsi või suursugune pettus aruandluses? Ja see ime juhtus 1-2 kuuga, talvisel ajal jestonijas.
See ulmeline vaatepilt, mida need kõrged Moskva parteifunktsionäärid nägid, oli kui 21 sajandi tulnuk-ulmefilmist. Kusjuures, need suured ja plastikust klaasidega rohelised prillid tekitasid lehmadele tõelise roheheina maitseefekti. Koroonaviirus pidi hävitama maitsemeele, võiks ehk vastavat värvi prille testida ka lammaste peal?
Lehmade toidunormid suurenesid. Lehmatalitajad ei jõudnud vaestele ära petetud õgarditele seda kuiva ja hallitanud pahna enam ette tassida. Selline oli efekt. Hullult suurenenud piimanormidest olid Moskva punafunktsionäärid sedavõrd huvitatud, et lausa talvisel ajal sõideti täiskäigul Moskvast kohale.
Kremli partorgide kohaletulek oli majandile meeletu suursündmus, mis läks lausa ajalukku. Vastuvõtt oli samal tasemel kui Eurokraadid Tallinnas kogunesid. Muidu oli tavaliselt kombeks, et suurmajandeid külastati ja inspekteeriti suveperioodidel.
Selle loo kõik osalised, kaasa arvatud leiutise autor, elektrik ja lauda peajoodik, olid suures eufoorias. Mõni neist isegi infarkti äärel, sest konjakit voolas ojadena. Võimalik, et just sellest majandist ja laudast arenes välja kunagine suurelt autasustatud NSVL esilüpsja Leida Peips.
Kulmineerus see sündmus suurte autasude ja diplomitega pohmellis leiutajale, kes kunagi kaineks ei saanudki. Nagu kangelase Popov’i autasustamine. Konjakit “Belõi Aist” hakkas seejärel lausa jõena voolama. Ilmselt jõi see mees ennast lõpuks surnuks.
Lehmatalitajatele kingiti tasuta tuusikud Krimmi poolsaarele ja Bulgaariasse. Lõppes see süürsündmus triumfiga, kus üks Venemaa kuulus loomainstituut avas lausa uue fakulteedi.
Siberis hakati teaduslikult uurima lehmade värvitaju ja selle mõju nendele talvisele toitumisele, seonduvalt piima kvaliteedi ja selle kogustega. Miks see kõik mulle niiväga meenutab vaktsiini tootmist ja vaktsineerimist?
Suure ja lõputu Nõukogude Liidu piimatööstus oli jeestlaste leiutisest hämmingus, kohati lausa tagajalgadele aetud. Kuid samas valitses üldine rahulolu ja isegi salastatus. Täpselt nagu Covid vaktsiini tootmisel.
NSVL sõjatööstuse eksperimentaalosakonnad hakkasid neid viimase moeröögatuse rohelisi lehmaprille massiliselt tootma, sest tegu oli riigile strateegiliselt tähtsa ja salajase toodanguga. Ütleme nii, et isegi salajase patendiga. Üks-ühele võib luua paralleele maskide tootmise ja vaktsiiniralliga.
Instituudi agarad noored said uues fakulteedis õppida, teadlased kindlustasid selles Instituudis ennast töö ja palgaga. Juurde tuli palju uusi töökohti, sest algatatud teadustöö ja tootmine oli meeletult mastaapne. Just selliseks on muutunud ka meie uus elu - Covid’i ajastu ülemaailmne eesrindlik lööktöö.
Seda lugu võiks tegelikult uurida Arnold Rüütli käest. Tema peaks hästi mäletama - kus, kuna ja kuidas see oli? Miks mitte praktiseerida seda poolelijäänud algatust näiteks meie sõnakuulelike lammaste peal. Vaktsiini pass taskus ja rohelised prillid ees. Miks mitte isegi punased ja oranžid - nagu liikuvad svetafoorid. Prillid ette valikuliselt - oleneb kui sõnakuuleliku lambaga tegu.
Koos NSVL lagunemisega lagunes kahjuks ka selle suurmajandi lehmalaut. Nii nagu kogu Nõukogude Eesti põllumajandus Mart Laari kaasabil ja karjäär endistel kommunistidel. Kuid ilmselt on kaduma läinud ka nende roheliste lehmaprillide joonised ja patent, nii nagu jäid Venemaa avarustes kadunuks Eesti NSV KGB arhiividokumendid.
Kommunism ja selle ideoloogia elas tolajal oma ilusat elu, keset punaste nelkide õitemerd. Midagi sarnast nagu Mehhiko lilleaed. Mitte kunagi polnud inimestel ei stressi ega depressiooni, isegi mitte nende nähtuste kaudseid ilminguid. Veelgi enam - isegi lehmadelt osati likvideerida talvine depressioon, mille tagajärjel tekkis neil hullupööra suur söögiisu.
Seda kõike tehti küll läbi suurte roheliste lehmaprillide, ühe maailmakuulsa laudajoodiku initsiatiivil, kuid lehmad hakkasid siiski suure isuga keset pimedat, külma ja kõledat talve, heast peast ja ilma sundimata, kuiva heina järama. Ehk mõjutaksid värvilised prillid ka meie lambakarja käitumist, isegi maitsemeeli? Kõik näriksid muru ja oleksid vait.
Vähe sellest, see salajane roheprillide leiutis andis tööd ka lehmaaju uurijatele. Sest kuidas oli nii, et muutes lehmade visuaalset pilti, muutub kohe ka nende maitsemeel? Nagu elus eneses. Saad vaktsiinipritsi tagumikku - on päike eredam ja muru rohelisem.
Kas mitte massipsühhoosist tulenevalt oleme kunagi lubanud süüa isegi kuivi kartulikoori? Võimalik, sest kust muidu selline arusaam võis tekkida? Kuid mainimata jäeti tookord faktor, mis värvi peaksid seljuhul oleme meie euroliidu koroonaprillid? Ehk roosad, oranžid või hoopiski punased?
Mul on siiralt kahju, et NSVL lagunes. Uskuge mind või mitte.

xcad

https://uueduudised.ee/arvamus/kivisildn...hwXsCSdfEE
( : )kivisildnik: Väga pikk kaporatuuri hunta plaan Eestile

Tsitaat:Kõik peavad kandma maske, aga maskid peavad olema läbipaistvad, et lai naeratus kaugele näha oleks. Naeratada tuleb vana vene kombe kohaselt ja sotsialistlikult ehk siis eriti südamlikult ja kogu aeg, ka magades. Eriti ustavad kodanikud õpivad lisaks koonule naeratama ka tagumikuga ning kannavad läbipaistavaid pükse, nemad on kaporatuuri avangard ja ühiskonna edasiviiv osa

Autorollo

https://www.youtube.com/watch?v=5JiOnNnL-ys
Kas naerda või nutta? Ei oska mujale seda postitada kuna see on liiga sürr!

https://rense.com/general96/incredible-g...hanges.php
Põlvkondade vahetus/põlvkondade erinevus.