Kas sina kardad pimedust?
Enamus vastab antud küsimusele: "Pimeduses üksipäini meeleldi ei viibiks" ja väheseid on neid, kellel pimeduse ees hirmu nahavahel pole, kuna iga indiviidi hirmubarjäär ja kogetud olukorrad on väga erinevad.
"Hirm on inimese loomuomane tunne, nagu ka rõõmutunne. See, kes väidab, et hirmutunne on talle täiesti võõras, peab olema idioot." /Ilona Kaldre/
Hirm on inimese teadvusesse universumi poolt õppimise otstarbel siiratud siirik ehk märgis. Hirmu kogemus, mis on inimesele loodud, on nagu tegelik Maa kogemus. See on rajatud eesmärgil, et sundida isikut olema silmitsi oma hirmudega ja saada üle takistustest, mis hoiavad neid Valgust nägemast.
Hirmu etapp tuleb isikul endal maisel tasandil ületada, kuna Vaim asub Inimrüüs ja saab seeläbi kogetumaks. Pingutuse, tahtejõu, uskumise ja aja erinevates olukordades saad siiriku mingis taaskehastumise etapis muundatud, sellega oled välja teeninud uue võimsa omaduse, millega oled end ajastatuse osas vahvalt aidanud, hirmu tühistanud ja nüüdsest saab olema selles vabadus, kus pimedus jääb sulle tühiseks vormiks. Isegi tumedate mõtetega inimestega enam ei kohtu, kuna sinu karmaatilises progressis ei esine enam hirmu siirikut, mis teine-teist õppimise eesmärgil ikka ja jälle ligi kutsuks.
Kui pimedus ja pimedas kohas viibimine on sulle tühiseks saanud, siis ei avalda mingit pinget ka õudusfilmid, kuna süžee on rajatud hirmule ja see näib täiesti sisutu aja pillamisena, kuna sealt pole midagi õppida. Ehmatada võid ainult valju heliefekti puhul, millega režissöör kinovaatajalt reitingut saab ja see on täiesti loomulik refleks. Oled loodud siiski luust ja lihast, mitte pole meelteta aiaplank.
Tekst kanaldusest:
"Hirmu sugemed pimeduse ees on Vaimu talletunud eelmiste kehastuste negatiivsetest olukordadest. Akaššid on asi, mida meenutate hiljem, enamgi veel, see on energia, mis väljub minevikust esiplaanile, mis tõukasid teid hädadesse, hirmutavatesse olukordadesse või nägemustesse, mida te ei mõistnud ja need jälitavad teid ka käesoleval ajal."
Ka lapsevanemad täiendavad hirmu suurust oma võsukestele.
Et laps pimedal ajal kaua väljas ei uitaks ja teda distsipliini raames ohjeldada, võtavad täiskasvanud pahaaimamatult appi hirmu meetodi. Lapsi hirmutatakse koleduse kollide, röövlite, kurja politseionu või mingi toreda sündmuse ära jätmisega. Niigi enamus lapsi palub jätta uinumise ajaks või koguni terveks ööks tulekese põlema või jätta toauks praokile.
Hirmutavas olukorras võivad olla eriti hüperaktiivsed lapsed, kes uneaja saabudes kohe voodisse heites maha ei kipu rahunema, ega kavatse üldse uinuma jääda. Seepeale võivad kõneleda lapsevanemad: voodi alt või kapist tuleb paha koll, kui sa kohe magama ei jää... jne aetakse erisugust mõtlematut, mille hirmu kujutluspildid talletuvad sirguva inimese rakkumällu ja millest võib kooruda ülejäänud eluks tõsine pimedusekartus ehk nüktofoobia. Hilisemas eas, kui too lapsevanem midagi teha enam ei jaksa ning palub pimedast puukuurist järglaselt sületäis halge tuua ja hoovivärav möödaminnes sulgeda, pole imestada, kui motivatsioon selle tegemiseks täielikult puudub.
Paljud nüktofoobiat põdevad inimesed ei julge öösel kempsugi minna, isegi liikuda isiklikus korteris ühest toast teise, kui esiku valgustus ei sära. Mõtlemata veel sõgedamatest elus ettetulevatest olukordadest, millest tuleb läbi astuda.
Tean inimest, kes on juba kõrges eas ja põdenud eluaeg pimedusekartust. Ta on linlane, kus nurgatagused on enamjaolt valgustatud, kuid sada meetrit bussipeatusest valgustatud teed pidi koju tulla ta ei julge. Iga päev, kui ta töölt tuleb, minnakse talle vastu ja tuuakse koju.
Tema sõnade kohaselt juurdus pimedusega hirmutamine temasse lapsepõlves ja just tänu "hoolitsevale" emale. Lihtsam on last ikka hirmutada, kui selgitada lahti tagajärje asjaolusi. Pealegi tema ema töötas meedikuna, kes peaks sääraseid psühholoogiliste ütluste tagajärgi psüühikale teadma.
Hirm ka kaitseb.
Me oleme harjunud tundeid lahterdama, jagama neid headeks ja halbadeks, kuigi iga tunne on millekski hea. Hirm on signaal ohust, mis on lähedal, tänu hirmule on meil ohtlikus olukorras võimalik ellu jääda, sest kogu organism võtab end kokku, et end päästa – joosta, hüpata, võidelda ning pääseda vabadusse või turvalisse kohta. Sama mehhanism töötab olukordades, mis elu ei ohusta, kuid tunduvad psühholoogilises mõttes ohtlikud. Ka siis reageerib keha nagu oma elu päästes – süda taob, kõht on pinges, peopesad niisked. Hirm on hea siis, kui see paneb sind tegutsema, hävib aga see, kes hirmu tundes tardub paigale ja mitte midagi ei tee.
Parim retsept hirmu vastu on: Ma tunnen hirmu, aga ma teen seda siiski. Tähtis on – tee midagi!
Psühholoogiliselt ohtlikes olukordades muutub hirm ohuks, et sa jääd paigale, ei katseta, ei liigu edasi, ei arene. Kui sa kardad tegutseda, teha vigu, teha valesti, siis jääb areng seisma ja sa oled suletud maailmas, väga kaugel vabadusest olla sina ise.
Mida mina adusin pimeduses viibimisel?
Olin sunnitud pimedusega trennima juba aastakümneid tagasi ja oh õudust, need esimesed korrad leidsid aset veel surnuaial. Sellest olen kirjutanud: Parakogemus kalmistul, http://www.para-web.org/showthread.php?t...=kalmistul
Pimedusega harjutamist olen ühe ande treenimiseks tegelenud järjekindlalt, kuid vahel lendab kehha ikkagi kõheduse tuhin ja just tänu enda süngete hirmumõtete ja tobedate illusioonide.
Leidsin rakendust kunagi niisuguses firmas, mille tootmisala asub pooleldi metsas. Sealt möödaminev sõidutee pole kolkas muidugi valgustatud ja ümber tolle endisest nõukogudeaegsest hüljatud hoonete ei ole ka ainsatki valgusallikat paigaldatud. Pimedas seda kogukat kompleksi vaadates paistab see tõelise tondilossina.
Viimasena, kes ma sealt alati lahkun on juba väljas täielikult pime. Jätan verbaalselt Majavaimuga nägemiseni, lukustan uksed ja ruttan koduteele. Eriti sügisööd on nii kottpimedad, et ei näe näppugi suhu pista ja mul tuleb lukustada läbi kompimise selles pilkases pimeduses territooriumi väravaid.
Tootmisprotsessis üle jääv taara, kahesaja liitrised plekktünnid on ladustatud pika rivina aia äärde kolmerkordse virnana üksteise peale. Füüsikast teada, et metall soojaga paisub ja jahedaga aheneb ja siis nad üksteise võidu õhtujaheduse saabumisel seal pimedas plagisevad. Tihti kipub nii olema, et kui just tünnireast möödud väravate suunas, siis kavatseb – ja just minuga kohakuti olev tünn plaksatada. Ehh, ähh, see pole sugugi meeldiv. Isegi, kui teadlikult valmis oled, murrab see järsk heli ikkagi läbi sinu ja mulle tundub, et see täielikus vaikuses isegi veel kajab. Aastaid tagasi peale esimese plaksu õõvastavat kogemust uskusin tõsiselt mulle lapsepõlves loetud muinasjutust meeleskaikuvat fraasi: "hirmust tõusid juuksed püsti..." . Jah, see võdin algab kuklast, siis läbib too laine pealae laubani välja ja ongi kohal säärane tunne, et juuksed püsivad püsti, ning siis need miljonid õudussipelgad laskuvad keha külgepidi alla. Vahel tekib võpatuse reaktsioonist ka külm higi, oleneb kaugel ehmatuse ja hirmutaluvusega oled. Rõve!
Korduvalt olen mõelnud, miks see nõme fenomen ei võiks ennem või hiljem ennast ära plagistada?
Eeldan, et see ongi niiviisi mulle kogemusteks ette nähtud, seepärast ma valisingi alateadlikult just niisuguses kolkas paikneva koha, et pimedusega lõpparved teha. Nüüd ma tean, et kõik krõpsud, praksatused ja võimalikud metsahääled kottpimedal rajal kulgedes on ette nähtud pimedusest valgusse toomisel. Kõik need loodushääled, tehniline müra või mõtetes kulmineerinud helid, mõtted, mida sisimas võid pablada ja karta kuulda, saavad reaalseks, kuniks oled selle barjääri ületanud.
Ja katsumus pole ju veel lõppenud. Alevi ereda valgustuseni on veel pikk tee läbida, pealegi veel pilkases pimeduses. Juba peale väravate lukustamist kuuled füüsiliselt või läbi alateadvuse, et eemal keegi metsas pragistab, hiilib või kostab müstiline tume mütsatus kuskil.
Kõik suuremad teeaugud olen meelde jätnud, et tempoka kõnnakuga ennast mitte ära vigastada. Teeperve ja puude võrasi on õnneks ikka eristada, mille järgi orienteeruda.
Mingil ajal, üsna lähedal võsas, kiskusid ja madistasid küla kassid millegi üle. See oli üle mõistuse kirjunumine, kräunumine – ähh, täielik õudukas ja kõik see läbi sügaviku kajas.
Mitmeid kordi on olnud, kui metsloom tuleb metsast teele, vaatab tükk aega uudishimulikult ja lõpuks kui aru saab, et see on kõige suurem vaenlane – inimene, paneb ta raginal tuhatnelja padrikusse.
Ükskord hämaras kondas metsast teele oma viieteistkümne meetri kauguselt mäger, kusjuures ma ei olegi niisugust looma kunagi vabas looduses näinud. Ta on keskmise koera suurune, selline tugev ja jässakas. Mäger on segatoiduline, süües ka raipeid, kuid toidu puhul ta teisi loomi ei ründa, veel vähem inimlooma. Nad on vist uudishimulikud, sest teine põrnitses keset teed mind tükk aega, võib-olla see hetk tundus tükk aega. Ta julge olemine esitas küsimuse: "mida sa inimene siin teed?" Ma aeglustasin sammu, tegin häält ja vehkisin kilekotiga, püüdes niiviisi märku anda, et ma ei ilmunud ootamatult, ega kavatse teda üldse rünnata. Ta passis ikka veel nagu lummutis, vist polnud ta ka inimest näinud, järsku pani ta õnneks plagama, kuid vales suunas ja jooksis va õnnetu täiega pajuvõsa taga olevat territooriumi võrkaeda.
Loomad ei ründa inimest niisama, selleks peab olema talle ohtlik põhjus; kas ta on järglastega, taganemise võimaluseta või marutaudis. Loomade vaistud on mitmeid kordi tugevamad ja alati hoiavad nad konfliktist ise eemale. Võimalik, et see mäger oli unine või tuule suund mängis rolli, et loom lõhna ei haistnud, pealegi ei kõnni ma jalgu järgi lohistades, et talle oma tulekust aegsasti märku anda.
Näiteks vaaraod pidasid oma aedades lõvisid ja kuna vaaraodel olid nii puhtad peoväljad, siis lõvid neid ei puutunud. Vot see on täiuslik saavutus, mida õppida!
Ühel korral öösel on tulnud vastu inimene ise, muidugi täielikult tumedates riietes ja ilma valgusallikata. Seetõttu ma lihtsalt teist ei suutnudki märgata, ega jõudnudki nutilampi läita. Kes seda teab, mida ta sellisel kohtumisel mõtles? Ehk vist ka samasugune hull või polegi tal mingisugust lampi või hoopiski puuduvad pimeduse sugemed?
Sirgemal teelõigul märkasin kunagi, et keegi kaugel süütas pläru, kuid ei saanud aru, kas kodanik tuleb või läheb? Igatahes me ei kohtunud. Ja näe, on ikka selliseid, kes trotsivad pimedust!
Tavaliselt saadan mõttes vastutulijale julgustava sõnadeenergia: "Ära karda mind, ma ei tee liiga!"
Siis paikneb metsa ääres veel kunagi tormituultes murdunud puu, mille sarviline känd meenutab pimedal ajal vaadates nagu suurt istuvat looma, kel kõrvad kikkis.
Kõndides pimeduses üksi ja mõtestades mõtteid, näen vahel pimedusse passides erksaid värvilisi nööpnõelapea suurusi täpikesi, vahel ka suuremaid. Ma ei erista valguse puudumise tõttu, kui kaugel need paiknevad ja kui suured tegelikult on. Punased täpid on kõige aktiivsemad. Sinised, rohelised ja kollased on haruldasemad, mida näen. Korra olen silmanud neoon tumesinist, see on võrratu värvus. Hetkeks see paisus veidi kogukamaks ja kahanes kohe. Märkasin, et selle laigu keskel paiknes veel tumedam sõõr. Kõrgem Teadvus räägib, et inimese silm ei suuda tegelikult eristada värvi tõelist värvust ja on väheseid, kes tajuvad värvuse energiat, mida ta välja kiirgab. Raamatus: Tähevalgusega maailmas https://www.apollo.ee/tahevalgusega-maailmas.html selgitab autor, et need täpikesed on Orbid ja oleneb värvist, peitub seal selle värvuse peaingel, tuletamaks meelde, et keegi ei ole üksi.
Tänapäeval on igaühel kaasas ja abiks nutiseade, mis varustaud taskulambiga ja kõike eelnevat kirjeldatut saab see tunduvalt leevendada. Kuid mina võtsin vastu oma sisemise otsuse – valgusallikat ma ei kasuta. Teen sihilikult pimedas viibimise endale õudsamaks, et valitud askeesiga vabaneda pimeduse sugemeist. Valgustust kasutan vaid juhul, kui märkan vastutulevat inimest, et teda ootamatult oma ilmumisega mitte ehmatada või läheneva sõiduvahendi puhul.
Viisakas pole valgusvihku lasta inimesele näkku, teda seeläbi pimestada ja uudishimust pealaest jalatallani takseerides, eiteakestooveelon ja mida ta siin öösel jalutab? Vastutulijast möödu sama tempoga aupaklikus kauguses ja ei maksa kohe kõvasti tema ligiduses köhatada või aevastada ja saapaid liigsest mudast puhtaks trampima hakata. Veel vähem kõva hääle või järskude liigutustega ehmatada, sest me ei tea tema pimeduskartuse sõltuvust. Ta on võib olla mitmeid kordi, ehk tuhandeid kordi pimeduse sees arglikum, kui sina ja egas's vastutulijal ka muud üle jää, kui kuidagimoodi koju pääseda, ning on enda julguse täiega kokku võtnud, et läbida pilkane pimedus. Temagi suur südamesoov on lõpuks jõuda kõleduse eest terve naha ja lisahirmuta turvaliselt koju, oma kalli pere manu. Kõik inimesed, kes hiljapeale on jäänud, pole siiski huligaanid ja kui ta plaanib sind rünnata, teeb ta seda ikkagi.
Sada meetrit enne alevi esimest tänavavalgustuslampi asub talu, mida valvab eriti hoolas koduvalvur, kes lõugab pööraselt ja ajab terve ilma üles. Püüan selles lõigus eriti vagaselt astuda. Viimasel aal on ta vaiksemaks jäänud, ehk teab juba, et keegi tuttava sahinaga jälle möödub ja viimati polnud üldse teda kuulda, võimalik et... .
Võtsin vastu veel otsuse, et kunagi pimeda ajal ei vaata tagasi, ehk olen siis omateada vapram ja kuna niikuinii pimeda sisse pole miskit näha.
Millalgi oli selline olukord, kus kuulsin kotsa naastes selja taga mingi looma küüniste sörkimissahinat ja hingamist. Mul on kunagi olnud hundikoer ja eeldasin, et see võib olla kohalik peni, kes hilja oma asju ajab. Metsloom niiviisi ju ligi ei tule. Seejärel tundsin õrna koonu tonksamist vastu sääremarja. Ta, see keegi too, käis ainult nuhatamas, ega tuttavaga pistmist pole ja eemaldus, kuid selle olukorra sündmuse kogemus ise oli kõle, väga jube. Kui saaduks minu nägu sellel hetkel fikseerida, siis olin raudselt näost valge, nagu lubjapintsel ja suurte hirmunud silmadega.
Lõpuks turvaliselt taas koju jõudnud ja rahunenud öisest seigast, olin uhke, et ka see eksam on nüüd planeet Maal jäädavalt läbitud.
Aastate möödumisel olen täheldanud, et kõik see pimedus oma tuhandete varjude, ümbruskonna öine olu ja sagin polegi enam kuigi trastiline. Kas olen harjunud või ei tekitata minu kogemuste täiendamiseks enam selliseid olukordi, mis virgutavad valvsusele – õppimisele. Aga eks näis, mis pimeduse tundmaõppimiseks veel varuks on?
Rahvasuu ütleb: "Ära metsa mine, kui hunti kardad!"
Kuid, mida siis ette võtta?
Püüan tuua võtteid, mis võivad olla abiks ja mis on praktiseerimiseks aastatepikkusteks pimedusega kohandumisel.
Kõrgemal Puhtamal Teadvusel pole ealeski kavatsust kedagi ehmatada. Ei pimedas ega valges, sest kirkas Armastuses puuduvad Hirmu osised.
Ehmatused, kannatused ja hirmu koostamine on tumeda energia genereeritud tagajärg. Neile on vajadus saada sinust kätte hirmuenergiat, et ise õilmitseda.
Enne pimedasse minekut rahune ja kogu ennast ning sisenda, et saan sellega hakkama. Ma ei karda, hirmule teed ei anna, läbin selle teekonna üksinda ja kartmatult. Mitte muretseda ega juurelda selle üle, mis on sinu ees või taga või nende paljude puude ja põõsaste varjus. Hooli sellest, et sinu ettevõetud rada saab kartuseta läbitud ja enne, kui selle olukorra ette võtad ei tohi olla pahas tujus ega tige. Niisuguse meeleolu, kus domineerib kuri mõttelaad on ajendiks, et sinu julge sündmus võib läbi kukkuda, kuna sinu ebaterved mõtted tekitavad košmaare ja sellega sillutad just teed hirmule. Fakt on see, kui Hirm saab sinu meele üle Pimeduse ees võimust, pole tahtmist pimedas kohas hetkekski olla, ka hiljemgi.
Esimestel kordadel on kindlaks abiks, kui lähed pimedasse kohta valgustusega ja inimesega, keda usaldad. Parem on, kui selle lõigu valgel ajal ennem läbi jalutate. Teel olles tuleb kindlasti hirmu hajutamiseks pajatada headest asjadest, kasvõi laulda, arvutada valjult sajast seitsme korra tagasi, lugeda salme või lasta seadmest rõõmsat muusikapala või jutulugu. Eesmärk on selles, et mõistusel oleks tegevust, sellega pole mahti lasta mõttetegevusel kinnistuda hirmumõttel – äkki on keegi minu selja taga. Häälekõmin on ka abiks, et ootamatult ei ilmuks metsloom teele, kes algul kindlasti õõvastaks retke olukorda. Kui sul on koer, on tema ideaalne kaaslane just säärasesse ettevõtmisse kaasata. Tehke seda pimedusetrenni mitmeid kordi.
Kui tunned sisemiselt, et oled valmis pimedusse minema üksipäini, võta kaasa ka kõik abivahendid, jättes järk-järgult neid vähemaks ja kindlasti säilitada marsruudi läbimisel puhtad mõtted – ka edaspidi.
Meid saavad pimeduses ehmatada ja tülitada materiaalse maailma kogud, kuid ka nähtamatud energiad, mis teenivad tumedat poolt, juhul kui isiku energiavõnkesageduse vibratsioon pole oluliselt kõrgem. Ka siis, kui mõtled ja kujustad enesele võimalikku ohtu või jubedaid kolle ning viirastusi ette. See kujutelm peaks kottpimedas pea igalühel õnnestuma. Etem on siiski mitte mõtelda niisugustele kujutlustele.
Ebapuhaste energeetiliste energiate eemale tõrjumise puhul on hea aeg-ajalt korrata kolm korda, kas mõttes või valjult mantrat: "Ma olen täielikult kaitstud. Jeesus Kristuse nimel. Aamen!" Jumala või Kristuse nimel ei ole kellelgi julgust vaimumaailmas vastu hakata, kuid nad võivad jälle sind kontrollima tulla ja pinget tekitada, et hakkaksid hirmuenergiat eritama, milles nad siis naudinguga kümblevad ja mida hirmunum oled, seda lahedam neil. Valgusel on väga palju tasandeid ning madala võnkesageduse kehatud olendid, kes energia saamise eesmärgil kurjusega häirida püüavad, neil puudub puhtale armastusenergiale ligipääs.
Mentaalsel tasandil on vaja end periooditi maandada, sest paljud inimesed kannavad endas murede, hirmude pagasit. Selleks sobib lausuda teatud sõnu ehk mantrat, mille hääldamisel tekib teatud helistatud võnge –enegiavibratsioon, mis transformeerib su mentaalkeha.
"Kodoiš, Kodoiš, Kodoiš Adonai Tšebaiot" või "Ehij Ašer Eheij, So Ham".
Või kaitsev sanskritikeelne lihtne mantra Rade Rade Rade, mis võetud Vedade tarkustest. Vaata, kuula alates 21:40; esitab Arjuna/Valgus https://www.youtube.com/watch?v=pys6eU_iO_A või Rade Rade Govinda https://www.youtube.com/watch?v=YQiD0YrRmYM
Järgmistel kordadel võid pinge tõstmiseks rajal kõnnakut aeglustada. Usu, kui sa oled jõudnud raja lõppu valgusesse, oled täielikult uhke oma soorituse üle, sest alustasid ühe foobiamulli purustamisega. Järgnevates eludes pimedusega tegelemine kulgeb hõlpsamalt või ei valmista too valguse puudumine enam mittemingisugust kartuse kooli. Oled ju õppe läbinud!
Kui eeterlikul eksistentsi tasandil on hirmu blokaad kord eemaldatud, lüheneb taastumisperiood ja hing on sellises meeleseisundis, mis on võrdne kõrgema vibratsiooniga. Kui isik on kord taastanud selle algse ühenduse, on võimatu enam alluda hirmule või illusioonile, mis on jutinud tema elu.
Kui ükspäev tekib järjepidev tunne, et juba soovidki kiiremini, tõrketa ja mittemingisuguse hirmuta sinna pimedasse minna ja kogeda, mida seekord õudu pimedusel minu kehale ja meeltele pakkuda on, oled poolel teel Pimeduse võitmisel. Igasugustes varem õõvastusi tekitanud olukorrad panevad sind nüüd lihtsalt ainult muigama ja mõtled – ähh, nii lahjalt siis seekord pimedus oma vägevust esitas... .
Inimese elurada on märgitud tähistega ja kui oled suutnud ühe tähise sellest lõputust jadast muuta, asetuvad kõik ülejäänud tähised uutele kohtadele muutunult. Sinu elu terve süsteem muutub kohe. Hirmu võitmine pimeduse ees või üldse hirmu võitmine on suur lüli, mis võrdub sinu meelte virgumise ja vaimu edasiarenguga. Enamus inimkonnast kehastubki, et võita terve elu jooksul ainuüksi hirm, mis on kogutud eelmistest eksistentsidest ja takistab vaimu edasiarengut. Ela, vaata, koge ja märkad silmapilkseid muutusi, terve maailm on sinu jaoks muutunud, kuna näed ümbritsevat teistsugusena. Hulga lihtsam ja probleemidevabam hakkab sinu elu hetkega olema. Sa pulbitsed armastusenergiast ja noorusest, sinu organism on täiesti tervenenud. Sa õhkad välja armastust ja rahu, ning ükski vari ei satu sinu teele. Sa kulged edasi, et õpetada seda lihtsust teistele ja kindlamast kindel on meie ajajoonel see, et Valgus muutub üha valgemaks ja tume heledamaks.
Lõike vaimsetest raamatutest:
"Pea meels: hirmus pole mitte see, mis on näo ees, silm silma vastu, hirmus on see, mis on selja taga, nähtamatu, mida ei saa käest haarata ja hüüda: "Siin see on! Ma püüdsin ta kinni, hoidke teda!" Võta end käsile. Edasi pead sa tegutsema ise. Ainult ise."
"Kui oled vaimne inimene või püüdled seda otsida, siis aja jooksul kõik telepaatilised võimed hakkavad üha rohkem ja rohkem välja arenema. Kaob ebamugavustunne ja võime hirmudest üle saada. Kaasneb järjepidevalt ebatavalisi kogemusi ja hakkab muutuma ümbritsev olukord, milles hakkad kogema nähtusi üheaegselt. Kogedes neid energiaid, hakkad järk-järgult neid usaldama ja kui teed otsuse saada puhtaks kanaliks andes edasi vaid puhast tõde on siht saavutatud. Kõrgem Jõud teab selgelt, kui kaugele võib kellegi puhul minna."
"Kurjus on illusioon. Negatiivsus ja õud on meile täielik reaalsus. Me ei mõista seda, et need protsessid oleme loonud tegelikult omaenese mõttejõu abil. Kui isiku teadvus kandub nendest illusioonidest eemale, ei ole tal enam vajalik nendest kinni hoida.
Igaüks loob omaenese reaalsuse sisemaailma jõu abil ja igal inimesel on tõepoolest niipalju jõudu, et negatiivsus või hirm kõrvaldada. Kui oled selle saavutanud ei väljendu need kvaliteedid enam sinu ümbrusse."
Kanaldus Valguse Olemilt:
"Kogu tänane sõnum on palve teile, et te jääksite igas olukorras rahulikuks, et te oskasite jääda väljaspool hirmu. Kui teid miski toimuv hirmutab, siis lõpetage tegelemast sellega. Kui teil on võimalus jälgida toimuvat, siis teadvustage endale, et selles on potentsiaali, mida te antud hetkel veel ei näe. Ja kui see informatsioon ei tekita teis hirmu, siis see ongi teie küpsus, kus hirmul ei ole teie üle võimu. Näiteks, kui teie töö juures keegi püüab teid hirmutada ja sunnib kartma teda, siis õppige selgeks kolmesekundi reegel.
Hirm sünnib mao piirkonnas, sealt tõuseb ajuni ning ütleb sulle, et on oht kaotada oma töökoht. Kuid teie peaksite selles olukorras suutma mõelda nii, et võib olla rääkijal endal on täna halb päev ja ta on tasakaalust väljas, aga mina ei kavatse olla selle tasakaalutuse osa, ma soovin talle head.
Valguse Töötajad, õppige tundma hirmu relva ja õppige vastu seisma sellele. Kui on tarvis pöörduda kohe oma Kõrgema Mina poole, siis tehke seda. Kui on tarvis teil tõusta oma vaimsuse tasemele, minge meditatsiooni. Ja kolme sekundi reegel on järgmine: Kui viibite teiste hulgas ja kuulete või tunnete, et miski tekitab hirmu, siis öelge kohe endale "see ei puuduta mind".
Hirmu kütkeis inimene püüab kinni haarata sellest, kelles ei ole hirmu. Selleks võid olla ise, kes ütleb, et kõik läheb hästi, me saame hakkama, sest sa ju ei tea seda, mida ei tea."
Seiklus, ulmetemaatilises mängufilmis: Divergent https://www.youtube.com/watch?v=FlQd5p9_XvY , on välja toodud globaalne teema, kus inimkond võitleb võimalike hirmude ja kõiksugu foobiate ületamist.
Elu Raamat ütleb: MUL POLE MIDAGI KARTA.
Igal hetkel on meil võimalus valida armastuse ja hirmu vahel. Hirmu hetkel meenutan ma päikest. See särab kogu aeg, isegi kui pilved teda parajasti varjamas on. Sarnaselt päikesega kiirgab mulle ka Üks ja Ainus Piiramatu Vägi igavesti oma valgust, isegi siis, kui negatiivse mõtlemise pilved seda ajutiselt varjavad. Ma otsustan Valgust mitte unustada. Ma tunnen end Valguse käes kindlana. Ja kui mind haarab hirm, siis otsustan ma seda võtta kui mööduvaid pilvi taevas ja lasen tal oma teed minna. Ma ei samasta end oma hirmudega. Ma saan elada kindlalt ka ilma pideva muretsemise ja enesekaitseta. Ma tean, et see, mis toimub meie südames, on väga suure tähtsusega ja nii alustan ma iga päeva sellega, et olen vaikses ühenduses oma südamega. Kui ma tunnen hirmu, avan ma oma südame ning lasen armastusel hirmu lahustada.
Palun täienda versiooni "pimedusega harjumise" kohta.
-------
Lisatud hiljem.
PIMEDUS.
Küsimus: Kallis Krayon, mul on soov ühte-teist selgitada, kuna olen segaduses. Aga ma ei soovi, et näeksid selles kurjuse ilmingut või ärritust. Sa väidad, et tegelikult ei eksisteeri sellist asja, nagu pimedus, ja et kõik see on eranditult meie teadvuses. Loomulikult, me ise tekitame negatiivse mõtlemise kujundeid, mille allikas on meie hirmudes. Aga selles asja tuum ongi – pimeduse energia on reaalne! Ta on tekitatud inimeste hirmudega ja nende olendite poolt, kes elutsevad Kõiksuses. Seda energiat pole võimalik transformeerida, ja seetõttu polegi tal kuskile kaduda. Ta koguneb ja koguneb. Ja ühel hetkel saab teda nii palju, et omandab iseseisva teadvuse.
Mul on väga kahju, kui minu küsimuses kõlab ikkagi ärritust. Tegelikult oli mu sooviks ainult selgitada oma lähtekohta. Ainus võimalus hajutada seda negatiivset pilve – on keskenduda tema keskusele ja saata sinna võimalikult rohkesti valgust ja armastust. Ja ma ei saa nõustuda sinu selle väitega, et pole olemas ei valgust, ega pimedust. Minu arvates, võib sama hästi öelda, et pole olemas Krayoni. See kõik vajutab teatud piirangu meie teadvusele. Ma veelkord palun vabandust oma keevalisuse pärast, aga mind väga pikka aega vaevab see küsimus.
Kõik need uued mõtlemise ja tervendamise viisid, mida sa õpetad inimestele, on tulnud kasuks mulle endale ja minu tuttavatele - olen sulle palju tänu võlgu. Aga ma sooviksin, et sa selgitaksid tumeda energia küsimust ja räägiksid, kuidas saab teda muuta valguse energiaks.
Vastus: Mu kallis, loome kohe algusest peale siia selgust. Krayon pole kunagi rääkinud, et pole olemas sellist, nagu pimedus. Meie oleme väitnud, et valgusel ja pimedusel – on üks ja see sama allikas, seepärast ka nad kajastavad ka ühest fenomeni. Ka oleme ikka väitnud, et nn „pimedus” – on sünnitatud Inimese enda poolt. Kui piisav hulk Inimesi otsustab, et neil on parem olla pimeduses, siis see tähendab, et Maa tõepoolest jääb pimedusse.
Sel määral meie õpetus täielikult kattub sinu väitega: Maal eksisteerib pimedus. Ja selline olukord on juba kestnud sajandeid – tänu muidugi Inimmõistuse vanadele mõttemudelitele. Nüüd siis Valguse Töötegijad on saanud oma valdusesse uued vahendid, mis võimaldavad pimeduse energiat muundada. Järgides nende eeskuju, võivad ka teised lubada oma valgusel särada, ja see paneb alguse nende isiklikule üleminekule.
Oleme teile alati rääkinud, tegelikult polegi niisugust pimeduse olendit, kes peaks jahti teie hingedele; pole olemas kõikvõimsat saatanat, kes võiks võtta teilt valguse. Kõik need arusaamad on pärit Inimeselt eneselt, aga on saabunud hetk, kus sinu valgus on saanud võimsamaks nende poolt tekitatud pimedusest. See on võrdlemisi uus, ja mõnedel on tõepoolest raske uskuda seda reaalsust. Teie vaatevinklist, on need suurepärased uudised, sest nüüd saate lahti öelda mõttest, nagu sul poleks võimalik kurjusele vastu seista. Võib olla, hakkad sa nüüd taipama, et võimsaim olend planeedil – on Inimene. Üksnes ainult tema võib tekitada probleeme, ja ka üksnes tema võib neid lahendada igaveseks.
Ära sea endale mitte mingeid piire. Sinu jaoks, sinu reaalsuses, eksisteerivad nii valgus kui pimedus. Nii üks kui teine saab alguse Inimese teadvusest. See tähendab, et võid alati teha valikuid kas valguse või pimeduse kasuks. Tegelikult oleksid kogu oma elu võinud vaadata selle järele, kuidas Inimkond lahendab seda küsimust. Järelikult on vaja mõista, kui palju sellel planeedil isiklikult sinust oleneb! Eks jätka siis ometi valguse saatmist inimestele. Meie sinuga oleme ühes meeskonnas!
Mis hirmutab teid ööpimeduses?
https://www.ookeanilainetus.ee/kanalduse...izona-usa/
25. september 2017, Tucson, Arizona USA
Tervitan teid, mu kallid, olen Krayon Magnetilisest Teenistusest…
Mõned teist võivad küsida, et mis siis juhtuks, kui Jumal tuleks Maa peale meid külastama? Mis siis juhutuks, kui saaksite kohtuda Loojaga ja selle juures mitte aurustuda?
Praegu teie planeedil on valitsemas energia, mille tulekut olid ennustanud paljud iidsed. Praeguses energias te olete suutelised aru saama suuremat osa sellest, mida te peate Jumalaks enda sees ning nüüd hulga paremini, kui kunagi varem. Kui olete selle tunde ja arusaamise tabanud, siis teie elu hakkab muutuma.
Mu kallid, teie teadvus on tegemas enda kallal hämmastavat tööd. Kui alustate teada saamise rännakuid, siis te hakkate iga korraga rohkem aru saama sellest, mis on teie sisemuses, ja kuidas olla täis rõõmu ja kuidas vabaneda hirmudest. Kui suundute enda teadvusse, siis see oleks nagu harjutus oma lihastele, mille tulemusel teie enesetunne paraneb, ning teil kasvab soov aina jätkata, et saada üha uusi tulemusi ja elamusi. Need, kes hakkavad tunnetama Jumalat enda sees, saavad teada Temast enamat. Just selle tõttu oletegi kogunenud siia üritusele ja see ei ole teile mingi kättesaamatu unistus. Mõned teist väidavad rahulolematult, et Krayon, sa räägid metafüüsiliselt, esoteeriliselt, kuid mis on selles praktiline pool, mida ma peaksin tegema?
Mu kallid, tänu teie unikaalsusele ma ei suuda teid eristada üksikisikuliselt, seetõttu ma ei saa määrata, kuidas te hakkate tegema tööd iseendaga, milline on teie isiklik õppimise teekond. Ma avan teile ühe tõe, et paljudel teie seast ei ole vähimatki ettekujutust sellest, kuna te ei ole kunagi varem sellega tegemist teinud. Olete alles praegu saanud teada, et see on võimalik ja just sellest tahaksingi teile rääkida. Võitlus Valguse ja Pimeduse vahel toimub jätkuvalt. Kuid jõudude vahekord sellel planeedil on muutumas ja see on Valguse kasuks. Võitluses Valguse ja Pimeduse vahel Valgus hakkab aeglaselt peale jääma. Kui Pimedus hakkab võitluses kaotama, siis teil avaneb suur, lai tee, mida mööda saate hakata elama oma uut elu.
Kallid vanad vaimsused, te olete täis madalat enesehinnangut, sellest räägime teile ikka ja jälle. Te olete valmis selleks, et Pimedus tuleb ja ütleb teile, et sa pole keegi ja ta ütleb seda teile nii, et te usute seda. Võitlusväli on kandunud teie sismusse. Kuigi pimedus on kaotamas, kuid ta pole rumal ja ta on teadlik, et te kahtlete endas tihti. Tuleb aeg, kus vanad vaimsused lakkavad kahtlemast. Võitlus on hoogu võtmas ning paljud teie seast on märganud, et vahed teie positiivsete ja negatiivsete meeleolude vahel on avardunud ja pikemaks muutunud. Vaimse hingestatuse aegu on rohkem, kuid ka depressioonid on muutunud sügavamateks, kui kunagi varem. Duaalsuse tsüklid hakkavad iseenesest korrastuma, seda seni, kuni te tabate ära kuldse kesktee, mis sobib teile kõige paremini. Minevikus te üksnes võitlesite, lihtsalt eksisteerisite, ning teil ei olnud valida enamat, teil ei olnud tõususid ja langusi sellisel määral, kui praegusel ajal. Praegune aeg hämmastab teid ja te olete teadlik sellest, et teil tuleb teha valik.
Ma tahaksin rääkida teiega asjadest, mis öösiti kutsuvad teis esile hirme. Kui ma küsiksin ükskõik kellelt teie seast, et mida see peaks tähendama siis te küsiksite minult vastu, et kas ma kavatsen rääkida viirastustest. Sugugi mitte, tahaksin rääkida muudest öistest hirmudest. Ah, et mida pean silmas?
Öö on pimeduse metafor. Kui saabub öö ja on pilkane pimedus, see on igati sobiv aeg hirmutamiseks, kas pole? Kui tuletate meelde lugusid, mis hirmutavad teid ka praegu, siis kõik need on enamuselt öised sündmused. Öö on metafor, öös puudub valgus ja öösel te lähete magama. Kus puudub valgus, seal elutseb hirm. Vanad vaimsused, pange tähele, te kõik olete saanud öödest oma osa. Oo, jaa, te olete olnud seal, kus valgus puudus üldse, kus puudus igasugune lootus sellele. Mõned teist on isegi kuulnud, kuidas lähedased nutavad, kui surite või olite surma ootel. Te teate pimedusest kõike ning öö hirmudest, sest see kõik on olemas teie Akašides. Kuid sageli, isegi praegu, öösel (see on siiski metafor), teie Akašid muutuvad üliaktiivseteks, ning täidavad teid hirmudega. Ööst, mis on metafor, ei ole võimalik vabaneda, temast ei ole kusagile pääsu, ega leida valgust. Kui on pime, siis päikese valgus puudub täiesti. Kõrbe öös on pilkane pimedus, üksnes plinkivad tähed taevas, mis on pilvede taga ning ei ole midagi näha, isegi välja sirutatud käe ulatuses. Öö, pimedus, pääsu pole, valgust pole, midagi ei ole. Kõik, mis on hirmutab, tekitab ärevust. Mis on teie jaoks kõige hirmutavam? Mu kallid, kõik, mida öisel ajal kardate, on üksnes teie seisemuses. Hirm sünnitab hirmu. Öö on kõigest pimedus, mis on loomulik olukord valguse puudumise puhul. Te ise loote endale hirmu, mida nimetate hirmu foobiaks.
Ma pöördun kõigi siin istujate poole, isegi nende poole, kes loevad või kuulavad hiljem – mis teie elus on sellist, mida saaksite lisada pimedusele, ning tunda muret selle pärast?
Vanade vaimsuste Akašidesse on kätketud ärkamine pimeduse hirmust. Teie, vaadates praegu oma Akašidesse, ahastate, need hirmud ei lõpe kunagi, nendest ei ole pääsu. Just seda teete pimeduse saabudes. Lamate pimeduses oma voodil, püüate uinuda, kuid esile hakkavad tulema Akašide salvestised, ning te kuulete, et sa ju tead, et seda olukorda ei ole võimalik lahendada. Nüüd pimeduses hakkate ette kujutama maja, ilma akende ja usteta ja mis põhjustab teile hirmu tunde. See hakkab esile tooma hirmu keemiat, üle kogu keha ning seetõttu te ei ole suuteline ka uinuma. Kallid, see on ümberhäälestuse katsumuse osa, mis ei ole veel jõudnud teis lõpule. Neid hirmu foobiaid loote ise ja sellel ei ole midagi ühist pimedusega.
Kui päike tõuseb taas, siis kahjuks kõik foobiad on jätkuvalt teiega, sest te ise olete loonud need, mitte nad ei ole loodud saatana ega deemonite poolt, ega mingite muude vaenulike olevuste poolt. Teie ise olete hirmu foobiate loojad. Te kannate neid kõikjal kaasas ning elate neid jätkuvalt üle. Just seetõttu te ei saa liikuda valguse poole, kuna te ei ole suuteline mõtlema väljaspool foobiaid, te ei ole võimeline nägema Jumalat enda sees.
Ma tean, kes on siin ruumis ja ma tean, millest te mõtlete. Seega ehk vabaneksite esmalt siiski neist hirmu foobiatest. Õige aeg on mõista, et olenemata sellest, kui süngelt olete võtmas kõike sündivat ümberringi, oma elu hetki käesoleval ajal ja olenemata oma foobia suurusest, mida kannate oma õlgadel, Jumal on sellest kõigest palju suurem ja üle. Kuid teadvustamise raskus ja foobiate lõhkumine ei ole kuigi kerge ülesanne. Te olete kogu oma elu jooksul raisanud oma aega ja jõudu oma foobiatele. Teil on tarvis nende vabastamiseks abi ja see on teil olemas. Heasoovlikkuse energia väli ja käesolev teadvus, need on Teie Uus osa ja need võidavad teie oma valguse abil, mida teil on külluses, pimeduse. On parim aeg leida enda sisemuses suursugune Jumal, milline on valmis vabastama teis kõik foobiad. Ajapikku saate neist foobiatest vabaks. Valgus ilmutab end teile kõige süngematel hetkedel, kõige suurema öö pimeduses. Teie endi kätes on teie isiklik tõrvik. Seega, seal, kus te olete, ei ole kunagi öist pimedust, sest Jumalikku Valgust ei ole võimalik kustutada. Teie enda sees olevat surematust te ei ole suuteline katkestama. Olete siin olnud igavesti ja jääte siia igaveseks. Sellel, mida peate enda vaimsuseks, ei ole olnud algust, ega tule ka lõppu. Vaimsuse energia on täis Valgust, öist pimedust temas ei ole kunagi olnud. Foobiaid olete loonud oma paheliste harjumuste tõttu, samas mõistmata, et Valgus on kutsunud teid alati enda poolele ja on alati olnud teie poolel.
Inimkehas toimunud protsesside käigus on sündinud midagi, mis on rõõmu lootuses, heasoovlikkuse ja tasakaalu ootuses ning käib nende omavaheliste kooskõlade otsing. Kui kooskõla saab leitud, ning hakkate seda kasutama, siis saate elada kauem. Selle tulemusel teie telomeerid ei hakka lühenema, nagu oli seni aastast aastasse. Seda saate märgata, vaadates peeglisse, siis mõistate nende tehtud tööd. Kui sageli te naerate? Kui sageli te naerate enda üle?
Kui ei naera, siis mõelge, miks. Inimesed, täis rõõmu, naeratavad lahkelt oma peegeldusele vastu, isegi on suutelised näitama näpuga peegeldusele ja ütlema, ma näen sinus Jumalat.
Psühholoogid teevad teie kallal tööd, et te saavutaksite tasakaalu. Kuid ma ütlen teile, et tasakaal on teie sees olemas, kuid maetud sügavale. Praegune Valguse ja Pimeduse tasakaal on midagi muud, kui oli see aastaid tagasi. Tervenemise kutse on teie kehas.
Ma tean, kes on siin, ma tean, kes vajavad tervenemist. Kuid see ei toimu selliselt, kui kujutate ette teie. Heitke hirmud minema, pühkige minema kõik sisemised vaegused, sest kõik vaegused tulenevad inimteadvusest. Teile võib küll näida, et mingi haigus on osa teie lepingust. Kuid see ei ole nii, sest leping on kirja pandud nähtamatu tindiga, seega on õige aeg see ümber kirjutada. Uues lepingus peab seisma, et ma olen siin selleks, et joovastuda elust, ilma haigusteta, olen siin, et olla tasakaalus ja rõõmsas meeleolus, et saaksin elada pika eani, olen seda väärt, sest Jumal on minu sisemuses, see on uus energia ja mina olen selle osa.
See on käesoleva päeva tõde. Krayoni ja paljude teiste vahendusel tulevate sõnumite energia sisuks on, et vanadel vaimsustel on tarvis ärgata ja heita minema vanade foobiate paradigmad.
Kui ärgates kuulete peenikest häält, kes küsib, et mille üle muretseme täna? Siis on teil tarvis võtta kasutusele positiivsed mõtted, mis hajutavad mistahes negatiivsuse. Peate kohe vastama häälele, et ma olen suurepärane olevus, Jumalaga enda sisemuses, olen Jumala poolt loodud, et kehastada Tema täiuslikkust, Tema pale kohaselt. Visualiseerige oma keha täis valgust pealaest taldadeni. Tunnetage värinaid, mis on saatmas teie võitu oma foobiate üle.
Vanad vaimsused vaba valik on kõikjal. Võtke see vastu, kasutage seda, jälgige ja jagage seda edasi. Ma olen teadlik teist, kes on istumas siin ja kes on lugemas ja kuulamas, olen teadlik teie igaühe mõttemaailmast.
Ja nii see on…
Krayon.
Enamus vastab antud küsimusele: "Pimeduses üksipäini meeleldi ei viibiks" ja väheseid on neid, kellel pimeduse ees hirmu nahavahel pole, kuna iga indiviidi hirmubarjäär ja kogetud olukorrad on väga erinevad.
"Hirm on inimese loomuomane tunne, nagu ka rõõmutunne. See, kes väidab, et hirmutunne on talle täiesti võõras, peab olema idioot." /Ilona Kaldre/
Hirm on inimese teadvusesse universumi poolt õppimise otstarbel siiratud siirik ehk märgis. Hirmu kogemus, mis on inimesele loodud, on nagu tegelik Maa kogemus. See on rajatud eesmärgil, et sundida isikut olema silmitsi oma hirmudega ja saada üle takistustest, mis hoiavad neid Valgust nägemast.
Hirmu etapp tuleb isikul endal maisel tasandil ületada, kuna Vaim asub Inimrüüs ja saab seeläbi kogetumaks. Pingutuse, tahtejõu, uskumise ja aja erinevates olukordades saad siiriku mingis taaskehastumise etapis muundatud, sellega oled välja teeninud uue võimsa omaduse, millega oled end ajastatuse osas vahvalt aidanud, hirmu tühistanud ja nüüdsest saab olema selles vabadus, kus pimedus jääb sulle tühiseks vormiks. Isegi tumedate mõtetega inimestega enam ei kohtu, kuna sinu karmaatilises progressis ei esine enam hirmu siirikut, mis teine-teist õppimise eesmärgil ikka ja jälle ligi kutsuks.
Kui pimedus ja pimedas kohas viibimine on sulle tühiseks saanud, siis ei avalda mingit pinget ka õudusfilmid, kuna süžee on rajatud hirmule ja see näib täiesti sisutu aja pillamisena, kuna sealt pole midagi õppida. Ehmatada võid ainult valju heliefekti puhul, millega režissöör kinovaatajalt reitingut saab ja see on täiesti loomulik refleks. Oled loodud siiski luust ja lihast, mitte pole meelteta aiaplank.
Tekst kanaldusest:
"Hirmu sugemed pimeduse ees on Vaimu talletunud eelmiste kehastuste negatiivsetest olukordadest. Akaššid on asi, mida meenutate hiljem, enamgi veel, see on energia, mis väljub minevikust esiplaanile, mis tõukasid teid hädadesse, hirmutavatesse olukordadesse või nägemustesse, mida te ei mõistnud ja need jälitavad teid ka käesoleval ajal."
Ka lapsevanemad täiendavad hirmu suurust oma võsukestele.
Et laps pimedal ajal kaua väljas ei uitaks ja teda distsipliini raames ohjeldada, võtavad täiskasvanud pahaaimamatult appi hirmu meetodi. Lapsi hirmutatakse koleduse kollide, röövlite, kurja politseionu või mingi toreda sündmuse ära jätmisega. Niigi enamus lapsi palub jätta uinumise ajaks või koguni terveks ööks tulekese põlema või jätta toauks praokile.
Hirmutavas olukorras võivad olla eriti hüperaktiivsed lapsed, kes uneaja saabudes kohe voodisse heites maha ei kipu rahunema, ega kavatse üldse uinuma jääda. Seepeale võivad kõneleda lapsevanemad: voodi alt või kapist tuleb paha koll, kui sa kohe magama ei jää... jne aetakse erisugust mõtlematut, mille hirmu kujutluspildid talletuvad sirguva inimese rakkumällu ja millest võib kooruda ülejäänud eluks tõsine pimedusekartus ehk nüktofoobia. Hilisemas eas, kui too lapsevanem midagi teha enam ei jaksa ning palub pimedast puukuurist järglaselt sületäis halge tuua ja hoovivärav möödaminnes sulgeda, pole imestada, kui motivatsioon selle tegemiseks täielikult puudub.
Paljud nüktofoobiat põdevad inimesed ei julge öösel kempsugi minna, isegi liikuda isiklikus korteris ühest toast teise, kui esiku valgustus ei sära. Mõtlemata veel sõgedamatest elus ettetulevatest olukordadest, millest tuleb läbi astuda.
Tean inimest, kes on juba kõrges eas ja põdenud eluaeg pimedusekartust. Ta on linlane, kus nurgatagused on enamjaolt valgustatud, kuid sada meetrit bussipeatusest valgustatud teed pidi koju tulla ta ei julge. Iga päev, kui ta töölt tuleb, minnakse talle vastu ja tuuakse koju.
Tema sõnade kohaselt juurdus pimedusega hirmutamine temasse lapsepõlves ja just tänu "hoolitsevale" emale. Lihtsam on last ikka hirmutada, kui selgitada lahti tagajärje asjaolusi. Pealegi tema ema töötas meedikuna, kes peaks sääraseid psühholoogiliste ütluste tagajärgi psüühikale teadma.
Hirm ka kaitseb.
Me oleme harjunud tundeid lahterdama, jagama neid headeks ja halbadeks, kuigi iga tunne on millekski hea. Hirm on signaal ohust, mis on lähedal, tänu hirmule on meil ohtlikus olukorras võimalik ellu jääda, sest kogu organism võtab end kokku, et end päästa – joosta, hüpata, võidelda ning pääseda vabadusse või turvalisse kohta. Sama mehhanism töötab olukordades, mis elu ei ohusta, kuid tunduvad psühholoogilises mõttes ohtlikud. Ka siis reageerib keha nagu oma elu päästes – süda taob, kõht on pinges, peopesad niisked. Hirm on hea siis, kui see paneb sind tegutsema, hävib aga see, kes hirmu tundes tardub paigale ja mitte midagi ei tee.
Parim retsept hirmu vastu on: Ma tunnen hirmu, aga ma teen seda siiski. Tähtis on – tee midagi!
Psühholoogiliselt ohtlikes olukordades muutub hirm ohuks, et sa jääd paigale, ei katseta, ei liigu edasi, ei arene. Kui sa kardad tegutseda, teha vigu, teha valesti, siis jääb areng seisma ja sa oled suletud maailmas, väga kaugel vabadusest olla sina ise.
Mida mina adusin pimeduses viibimisel?
Olin sunnitud pimedusega trennima juba aastakümneid tagasi ja oh õudust, need esimesed korrad leidsid aset veel surnuaial. Sellest olen kirjutanud: Parakogemus kalmistul, http://www.para-web.org/showthread.php?t...=kalmistul
Pimedusega harjutamist olen ühe ande treenimiseks tegelenud järjekindlalt, kuid vahel lendab kehha ikkagi kõheduse tuhin ja just tänu enda süngete hirmumõtete ja tobedate illusioonide.
Leidsin rakendust kunagi niisuguses firmas, mille tootmisala asub pooleldi metsas. Sealt möödaminev sõidutee pole kolkas muidugi valgustatud ja ümber tolle endisest nõukogudeaegsest hüljatud hoonete ei ole ka ainsatki valgusallikat paigaldatud. Pimedas seda kogukat kompleksi vaadates paistab see tõelise tondilossina.
Viimasena, kes ma sealt alati lahkun on juba väljas täielikult pime. Jätan verbaalselt Majavaimuga nägemiseni, lukustan uksed ja ruttan koduteele. Eriti sügisööd on nii kottpimedad, et ei näe näppugi suhu pista ja mul tuleb lukustada läbi kompimise selles pilkases pimeduses territooriumi väravaid.
Tootmisprotsessis üle jääv taara, kahesaja liitrised plekktünnid on ladustatud pika rivina aia äärde kolmerkordse virnana üksteise peale. Füüsikast teada, et metall soojaga paisub ja jahedaga aheneb ja siis nad üksteise võidu õhtujaheduse saabumisel seal pimedas plagisevad. Tihti kipub nii olema, et kui just tünnireast möödud väravate suunas, siis kavatseb – ja just minuga kohakuti olev tünn plaksatada. Ehh, ähh, see pole sugugi meeldiv. Isegi, kui teadlikult valmis oled, murrab see järsk heli ikkagi läbi sinu ja mulle tundub, et see täielikus vaikuses isegi veel kajab. Aastaid tagasi peale esimese plaksu õõvastavat kogemust uskusin tõsiselt mulle lapsepõlves loetud muinasjutust meeleskaikuvat fraasi: "hirmust tõusid juuksed püsti..." . Jah, see võdin algab kuklast, siis läbib too laine pealae laubani välja ja ongi kohal säärane tunne, et juuksed püsivad püsti, ning siis need miljonid õudussipelgad laskuvad keha külgepidi alla. Vahel tekib võpatuse reaktsioonist ka külm higi, oleneb kaugel ehmatuse ja hirmutaluvusega oled. Rõve!
Korduvalt olen mõelnud, miks see nõme fenomen ei võiks ennem või hiljem ennast ära plagistada?
Eeldan, et see ongi niiviisi mulle kogemusteks ette nähtud, seepärast ma valisingi alateadlikult just niisuguses kolkas paikneva koha, et pimedusega lõpparved teha. Nüüd ma tean, et kõik krõpsud, praksatused ja võimalikud metsahääled kottpimedal rajal kulgedes on ette nähtud pimedusest valgusse toomisel. Kõik need loodushääled, tehniline müra või mõtetes kulmineerinud helid, mõtted, mida sisimas võid pablada ja karta kuulda, saavad reaalseks, kuniks oled selle barjääri ületanud.
Ja katsumus pole ju veel lõppenud. Alevi ereda valgustuseni on veel pikk tee läbida, pealegi veel pilkases pimeduses. Juba peale väravate lukustamist kuuled füüsiliselt või läbi alateadvuse, et eemal keegi metsas pragistab, hiilib või kostab müstiline tume mütsatus kuskil.
Kõik suuremad teeaugud olen meelde jätnud, et tempoka kõnnakuga ennast mitte ära vigastada. Teeperve ja puude võrasi on õnneks ikka eristada, mille järgi orienteeruda.
Mingil ajal, üsna lähedal võsas, kiskusid ja madistasid küla kassid millegi üle. See oli üle mõistuse kirjunumine, kräunumine – ähh, täielik õudukas ja kõik see läbi sügaviku kajas.
Mitmeid kordi on olnud, kui metsloom tuleb metsast teele, vaatab tükk aega uudishimulikult ja lõpuks kui aru saab, et see on kõige suurem vaenlane – inimene, paneb ta raginal tuhatnelja padrikusse.
Ükskord hämaras kondas metsast teele oma viieteistkümne meetri kauguselt mäger, kusjuures ma ei olegi niisugust looma kunagi vabas looduses näinud. Ta on keskmise koera suurune, selline tugev ja jässakas. Mäger on segatoiduline, süües ka raipeid, kuid toidu puhul ta teisi loomi ei ründa, veel vähem inimlooma. Nad on vist uudishimulikud, sest teine põrnitses keset teed mind tükk aega, võib-olla see hetk tundus tükk aega. Ta julge olemine esitas küsimuse: "mida sa inimene siin teed?" Ma aeglustasin sammu, tegin häält ja vehkisin kilekotiga, püüdes niiviisi märku anda, et ma ei ilmunud ootamatult, ega kavatse teda üldse rünnata. Ta passis ikka veel nagu lummutis, vist polnud ta ka inimest näinud, järsku pani ta õnneks plagama, kuid vales suunas ja jooksis va õnnetu täiega pajuvõsa taga olevat territooriumi võrkaeda.
Loomad ei ründa inimest niisama, selleks peab olema talle ohtlik põhjus; kas ta on järglastega, taganemise võimaluseta või marutaudis. Loomade vaistud on mitmeid kordi tugevamad ja alati hoiavad nad konfliktist ise eemale. Võimalik, et see mäger oli unine või tuule suund mängis rolli, et loom lõhna ei haistnud, pealegi ei kõnni ma jalgu järgi lohistades, et talle oma tulekust aegsasti märku anda.
Näiteks vaaraod pidasid oma aedades lõvisid ja kuna vaaraodel olid nii puhtad peoväljad, siis lõvid neid ei puutunud. Vot see on täiuslik saavutus, mida õppida!
Ühel korral öösel on tulnud vastu inimene ise, muidugi täielikult tumedates riietes ja ilma valgusallikata. Seetõttu ma lihtsalt teist ei suutnudki märgata, ega jõudnudki nutilampi läita. Kes seda teab, mida ta sellisel kohtumisel mõtles? Ehk vist ka samasugune hull või polegi tal mingisugust lampi või hoopiski puuduvad pimeduse sugemed?
Sirgemal teelõigul märkasin kunagi, et keegi kaugel süütas pläru, kuid ei saanud aru, kas kodanik tuleb või läheb? Igatahes me ei kohtunud. Ja näe, on ikka selliseid, kes trotsivad pimedust!
Tavaliselt saadan mõttes vastutulijale julgustava sõnadeenergia: "Ära karda mind, ma ei tee liiga!"
Siis paikneb metsa ääres veel kunagi tormituultes murdunud puu, mille sarviline känd meenutab pimedal ajal vaadates nagu suurt istuvat looma, kel kõrvad kikkis.
Kõndides pimeduses üksi ja mõtestades mõtteid, näen vahel pimedusse passides erksaid värvilisi nööpnõelapea suurusi täpikesi, vahel ka suuremaid. Ma ei erista valguse puudumise tõttu, kui kaugel need paiknevad ja kui suured tegelikult on. Punased täpid on kõige aktiivsemad. Sinised, rohelised ja kollased on haruldasemad, mida näen. Korra olen silmanud neoon tumesinist, see on võrratu värvus. Hetkeks see paisus veidi kogukamaks ja kahanes kohe. Märkasin, et selle laigu keskel paiknes veel tumedam sõõr. Kõrgem Teadvus räägib, et inimese silm ei suuda tegelikult eristada värvi tõelist värvust ja on väheseid, kes tajuvad värvuse energiat, mida ta välja kiirgab. Raamatus: Tähevalgusega maailmas https://www.apollo.ee/tahevalgusega-maailmas.html selgitab autor, et need täpikesed on Orbid ja oleneb värvist, peitub seal selle värvuse peaingel, tuletamaks meelde, et keegi ei ole üksi.
Tänapäeval on igaühel kaasas ja abiks nutiseade, mis varustaud taskulambiga ja kõike eelnevat kirjeldatut saab see tunduvalt leevendada. Kuid mina võtsin vastu oma sisemise otsuse – valgusallikat ma ei kasuta. Teen sihilikult pimedas viibimise endale õudsamaks, et valitud askeesiga vabaneda pimeduse sugemeist. Valgustust kasutan vaid juhul, kui märkan vastutulevat inimest, et teda ootamatult oma ilmumisega mitte ehmatada või läheneva sõiduvahendi puhul.
Viisakas pole valgusvihku lasta inimesele näkku, teda seeläbi pimestada ja uudishimust pealaest jalatallani takseerides, eiteakestooveelon ja mida ta siin öösel jalutab? Vastutulijast möödu sama tempoga aupaklikus kauguses ja ei maksa kohe kõvasti tema ligiduses köhatada või aevastada ja saapaid liigsest mudast puhtaks trampima hakata. Veel vähem kõva hääle või järskude liigutustega ehmatada, sest me ei tea tema pimeduskartuse sõltuvust. Ta on võib olla mitmeid kordi, ehk tuhandeid kordi pimeduse sees arglikum, kui sina ja egas's vastutulijal ka muud üle jää, kui kuidagimoodi koju pääseda, ning on enda julguse täiega kokku võtnud, et läbida pilkane pimedus. Temagi suur südamesoov on lõpuks jõuda kõleduse eest terve naha ja lisahirmuta turvaliselt koju, oma kalli pere manu. Kõik inimesed, kes hiljapeale on jäänud, pole siiski huligaanid ja kui ta plaanib sind rünnata, teeb ta seda ikkagi.
Sada meetrit enne alevi esimest tänavavalgustuslampi asub talu, mida valvab eriti hoolas koduvalvur, kes lõugab pööraselt ja ajab terve ilma üles. Püüan selles lõigus eriti vagaselt astuda. Viimasel aal on ta vaiksemaks jäänud, ehk teab juba, et keegi tuttava sahinaga jälle möödub ja viimati polnud üldse teda kuulda, võimalik et... .
Võtsin vastu veel otsuse, et kunagi pimeda ajal ei vaata tagasi, ehk olen siis omateada vapram ja kuna niikuinii pimeda sisse pole miskit näha.
Millalgi oli selline olukord, kus kuulsin kotsa naastes selja taga mingi looma küüniste sörkimissahinat ja hingamist. Mul on kunagi olnud hundikoer ja eeldasin, et see võib olla kohalik peni, kes hilja oma asju ajab. Metsloom niiviisi ju ligi ei tule. Seejärel tundsin õrna koonu tonksamist vastu sääremarja. Ta, see keegi too, käis ainult nuhatamas, ega tuttavaga pistmist pole ja eemaldus, kuid selle olukorra sündmuse kogemus ise oli kõle, väga jube. Kui saaduks minu nägu sellel hetkel fikseerida, siis olin raudselt näost valge, nagu lubjapintsel ja suurte hirmunud silmadega.
Lõpuks turvaliselt taas koju jõudnud ja rahunenud öisest seigast, olin uhke, et ka see eksam on nüüd planeet Maal jäädavalt läbitud.
Aastate möödumisel olen täheldanud, et kõik see pimedus oma tuhandete varjude, ümbruskonna öine olu ja sagin polegi enam kuigi trastiline. Kas olen harjunud või ei tekitata minu kogemuste täiendamiseks enam selliseid olukordi, mis virgutavad valvsusele – õppimisele. Aga eks näis, mis pimeduse tundmaõppimiseks veel varuks on?
Rahvasuu ütleb: "Ära metsa mine, kui hunti kardad!"
Kuid, mida siis ette võtta?
Püüan tuua võtteid, mis võivad olla abiks ja mis on praktiseerimiseks aastatepikkusteks pimedusega kohandumisel.
Kõrgemal Puhtamal Teadvusel pole ealeski kavatsust kedagi ehmatada. Ei pimedas ega valges, sest kirkas Armastuses puuduvad Hirmu osised.
Ehmatused, kannatused ja hirmu koostamine on tumeda energia genereeritud tagajärg. Neile on vajadus saada sinust kätte hirmuenergiat, et ise õilmitseda.
Enne pimedasse minekut rahune ja kogu ennast ning sisenda, et saan sellega hakkama. Ma ei karda, hirmule teed ei anna, läbin selle teekonna üksinda ja kartmatult. Mitte muretseda ega juurelda selle üle, mis on sinu ees või taga või nende paljude puude ja põõsaste varjus. Hooli sellest, et sinu ettevõetud rada saab kartuseta läbitud ja enne, kui selle olukorra ette võtad ei tohi olla pahas tujus ega tige. Niisuguse meeleolu, kus domineerib kuri mõttelaad on ajendiks, et sinu julge sündmus võib läbi kukkuda, kuna sinu ebaterved mõtted tekitavad košmaare ja sellega sillutad just teed hirmule. Fakt on see, kui Hirm saab sinu meele üle Pimeduse ees võimust, pole tahtmist pimedas kohas hetkekski olla, ka hiljemgi.
Esimestel kordadel on kindlaks abiks, kui lähed pimedasse kohta valgustusega ja inimesega, keda usaldad. Parem on, kui selle lõigu valgel ajal ennem läbi jalutate. Teel olles tuleb kindlasti hirmu hajutamiseks pajatada headest asjadest, kasvõi laulda, arvutada valjult sajast seitsme korra tagasi, lugeda salme või lasta seadmest rõõmsat muusikapala või jutulugu. Eesmärk on selles, et mõistusel oleks tegevust, sellega pole mahti lasta mõttetegevusel kinnistuda hirmumõttel – äkki on keegi minu selja taga. Häälekõmin on ka abiks, et ootamatult ei ilmuks metsloom teele, kes algul kindlasti õõvastaks retke olukorda. Kui sul on koer, on tema ideaalne kaaslane just säärasesse ettevõtmisse kaasata. Tehke seda pimedusetrenni mitmeid kordi.
Kui tunned sisemiselt, et oled valmis pimedusse minema üksipäini, võta kaasa ka kõik abivahendid, jättes järk-järgult neid vähemaks ja kindlasti säilitada marsruudi läbimisel puhtad mõtted – ka edaspidi.
Meid saavad pimeduses ehmatada ja tülitada materiaalse maailma kogud, kuid ka nähtamatud energiad, mis teenivad tumedat poolt, juhul kui isiku energiavõnkesageduse vibratsioon pole oluliselt kõrgem. Ka siis, kui mõtled ja kujustad enesele võimalikku ohtu või jubedaid kolle ning viirastusi ette. See kujutelm peaks kottpimedas pea igalühel õnnestuma. Etem on siiski mitte mõtelda niisugustele kujutlustele.
Ebapuhaste energeetiliste energiate eemale tõrjumise puhul on hea aeg-ajalt korrata kolm korda, kas mõttes või valjult mantrat: "Ma olen täielikult kaitstud. Jeesus Kristuse nimel. Aamen!" Jumala või Kristuse nimel ei ole kellelgi julgust vaimumaailmas vastu hakata, kuid nad võivad jälle sind kontrollima tulla ja pinget tekitada, et hakkaksid hirmuenergiat eritama, milles nad siis naudinguga kümblevad ja mida hirmunum oled, seda lahedam neil. Valgusel on väga palju tasandeid ning madala võnkesageduse kehatud olendid, kes energia saamise eesmärgil kurjusega häirida püüavad, neil puudub puhtale armastusenergiale ligipääs.
Mentaalsel tasandil on vaja end periooditi maandada, sest paljud inimesed kannavad endas murede, hirmude pagasit. Selleks sobib lausuda teatud sõnu ehk mantrat, mille hääldamisel tekib teatud helistatud võnge –enegiavibratsioon, mis transformeerib su mentaalkeha.
"Kodoiš, Kodoiš, Kodoiš Adonai Tšebaiot" või "Ehij Ašer Eheij, So Ham".
Või kaitsev sanskritikeelne lihtne mantra Rade Rade Rade, mis võetud Vedade tarkustest. Vaata, kuula alates 21:40; esitab Arjuna/Valgus https://www.youtube.com/watch?v=pys6eU_iO_A või Rade Rade Govinda https://www.youtube.com/watch?v=YQiD0YrRmYM
Järgmistel kordadel võid pinge tõstmiseks rajal kõnnakut aeglustada. Usu, kui sa oled jõudnud raja lõppu valgusesse, oled täielikult uhke oma soorituse üle, sest alustasid ühe foobiamulli purustamisega. Järgnevates eludes pimedusega tegelemine kulgeb hõlpsamalt või ei valmista too valguse puudumine enam mittemingisugust kartuse kooli. Oled ju õppe läbinud!
Kui eeterlikul eksistentsi tasandil on hirmu blokaad kord eemaldatud, lüheneb taastumisperiood ja hing on sellises meeleseisundis, mis on võrdne kõrgema vibratsiooniga. Kui isik on kord taastanud selle algse ühenduse, on võimatu enam alluda hirmule või illusioonile, mis on jutinud tema elu.
Kui ükspäev tekib järjepidev tunne, et juba soovidki kiiremini, tõrketa ja mittemingisuguse hirmuta sinna pimedasse minna ja kogeda, mida seekord õudu pimedusel minu kehale ja meeltele pakkuda on, oled poolel teel Pimeduse võitmisel. Igasugustes varem õõvastusi tekitanud olukorrad panevad sind nüüd lihtsalt ainult muigama ja mõtled – ähh, nii lahjalt siis seekord pimedus oma vägevust esitas... .
Inimese elurada on märgitud tähistega ja kui oled suutnud ühe tähise sellest lõputust jadast muuta, asetuvad kõik ülejäänud tähised uutele kohtadele muutunult. Sinu elu terve süsteem muutub kohe. Hirmu võitmine pimeduse ees või üldse hirmu võitmine on suur lüli, mis võrdub sinu meelte virgumise ja vaimu edasiarenguga. Enamus inimkonnast kehastubki, et võita terve elu jooksul ainuüksi hirm, mis on kogutud eelmistest eksistentsidest ja takistab vaimu edasiarengut. Ela, vaata, koge ja märkad silmapilkseid muutusi, terve maailm on sinu jaoks muutunud, kuna näed ümbritsevat teistsugusena. Hulga lihtsam ja probleemidevabam hakkab sinu elu hetkega olema. Sa pulbitsed armastusenergiast ja noorusest, sinu organism on täiesti tervenenud. Sa õhkad välja armastust ja rahu, ning ükski vari ei satu sinu teele. Sa kulged edasi, et õpetada seda lihtsust teistele ja kindlamast kindel on meie ajajoonel see, et Valgus muutub üha valgemaks ja tume heledamaks.
Lõike vaimsetest raamatutest:
"Pea meels: hirmus pole mitte see, mis on näo ees, silm silma vastu, hirmus on see, mis on selja taga, nähtamatu, mida ei saa käest haarata ja hüüda: "Siin see on! Ma püüdsin ta kinni, hoidke teda!" Võta end käsile. Edasi pead sa tegutsema ise. Ainult ise."
"Kui oled vaimne inimene või püüdled seda otsida, siis aja jooksul kõik telepaatilised võimed hakkavad üha rohkem ja rohkem välja arenema. Kaob ebamugavustunne ja võime hirmudest üle saada. Kaasneb järjepidevalt ebatavalisi kogemusi ja hakkab muutuma ümbritsev olukord, milles hakkad kogema nähtusi üheaegselt. Kogedes neid energiaid, hakkad järk-järgult neid usaldama ja kui teed otsuse saada puhtaks kanaliks andes edasi vaid puhast tõde on siht saavutatud. Kõrgem Jõud teab selgelt, kui kaugele võib kellegi puhul minna."
"Kurjus on illusioon. Negatiivsus ja õud on meile täielik reaalsus. Me ei mõista seda, et need protsessid oleme loonud tegelikult omaenese mõttejõu abil. Kui isiku teadvus kandub nendest illusioonidest eemale, ei ole tal enam vajalik nendest kinni hoida.
Igaüks loob omaenese reaalsuse sisemaailma jõu abil ja igal inimesel on tõepoolest niipalju jõudu, et negatiivsus või hirm kõrvaldada. Kui oled selle saavutanud ei väljendu need kvaliteedid enam sinu ümbrusse."
Kanaldus Valguse Olemilt:
"Kogu tänane sõnum on palve teile, et te jääksite igas olukorras rahulikuks, et te oskasite jääda väljaspool hirmu. Kui teid miski toimuv hirmutab, siis lõpetage tegelemast sellega. Kui teil on võimalus jälgida toimuvat, siis teadvustage endale, et selles on potentsiaali, mida te antud hetkel veel ei näe. Ja kui see informatsioon ei tekita teis hirmu, siis see ongi teie küpsus, kus hirmul ei ole teie üle võimu. Näiteks, kui teie töö juures keegi püüab teid hirmutada ja sunnib kartma teda, siis õppige selgeks kolmesekundi reegel.
Hirm sünnib mao piirkonnas, sealt tõuseb ajuni ning ütleb sulle, et on oht kaotada oma töökoht. Kuid teie peaksite selles olukorras suutma mõelda nii, et võib olla rääkijal endal on täna halb päev ja ta on tasakaalust väljas, aga mina ei kavatse olla selle tasakaalutuse osa, ma soovin talle head.
Valguse Töötajad, õppige tundma hirmu relva ja õppige vastu seisma sellele. Kui on tarvis pöörduda kohe oma Kõrgema Mina poole, siis tehke seda. Kui on tarvis teil tõusta oma vaimsuse tasemele, minge meditatsiooni. Ja kolme sekundi reegel on järgmine: Kui viibite teiste hulgas ja kuulete või tunnete, et miski tekitab hirmu, siis öelge kohe endale "see ei puuduta mind".
Hirmu kütkeis inimene püüab kinni haarata sellest, kelles ei ole hirmu. Selleks võid olla ise, kes ütleb, et kõik läheb hästi, me saame hakkama, sest sa ju ei tea seda, mida ei tea."
Seiklus, ulmetemaatilises mängufilmis: Divergent https://www.youtube.com/watch?v=FlQd5p9_XvY , on välja toodud globaalne teema, kus inimkond võitleb võimalike hirmude ja kõiksugu foobiate ületamist.
Elu Raamat ütleb: MUL POLE MIDAGI KARTA.
Igal hetkel on meil võimalus valida armastuse ja hirmu vahel. Hirmu hetkel meenutan ma päikest. See särab kogu aeg, isegi kui pilved teda parajasti varjamas on. Sarnaselt päikesega kiirgab mulle ka Üks ja Ainus Piiramatu Vägi igavesti oma valgust, isegi siis, kui negatiivse mõtlemise pilved seda ajutiselt varjavad. Ma otsustan Valgust mitte unustada. Ma tunnen end Valguse käes kindlana. Ja kui mind haarab hirm, siis otsustan ma seda võtta kui mööduvaid pilvi taevas ja lasen tal oma teed minna. Ma ei samasta end oma hirmudega. Ma saan elada kindlalt ka ilma pideva muretsemise ja enesekaitseta. Ma tean, et see, mis toimub meie südames, on väga suure tähtsusega ja nii alustan ma iga päeva sellega, et olen vaikses ühenduses oma südamega. Kui ma tunnen hirmu, avan ma oma südame ning lasen armastusel hirmu lahustada.
Palun täienda versiooni "pimedusega harjumise" kohta.
-------
Lisatud hiljem.
PIMEDUS.
Küsimus: Kallis Krayon, mul on soov ühte-teist selgitada, kuna olen segaduses. Aga ma ei soovi, et näeksid selles kurjuse ilmingut või ärritust. Sa väidad, et tegelikult ei eksisteeri sellist asja, nagu pimedus, ja et kõik see on eranditult meie teadvuses. Loomulikult, me ise tekitame negatiivse mõtlemise kujundeid, mille allikas on meie hirmudes. Aga selles asja tuum ongi – pimeduse energia on reaalne! Ta on tekitatud inimeste hirmudega ja nende olendite poolt, kes elutsevad Kõiksuses. Seda energiat pole võimalik transformeerida, ja seetõttu polegi tal kuskile kaduda. Ta koguneb ja koguneb. Ja ühel hetkel saab teda nii palju, et omandab iseseisva teadvuse.
Mul on väga kahju, kui minu küsimuses kõlab ikkagi ärritust. Tegelikult oli mu sooviks ainult selgitada oma lähtekohta. Ainus võimalus hajutada seda negatiivset pilve – on keskenduda tema keskusele ja saata sinna võimalikult rohkesti valgust ja armastust. Ja ma ei saa nõustuda sinu selle väitega, et pole olemas ei valgust, ega pimedust. Minu arvates, võib sama hästi öelda, et pole olemas Krayoni. See kõik vajutab teatud piirangu meie teadvusele. Ma veelkord palun vabandust oma keevalisuse pärast, aga mind väga pikka aega vaevab see küsimus.
Kõik need uued mõtlemise ja tervendamise viisid, mida sa õpetad inimestele, on tulnud kasuks mulle endale ja minu tuttavatele - olen sulle palju tänu võlgu. Aga ma sooviksin, et sa selgitaksid tumeda energia küsimust ja räägiksid, kuidas saab teda muuta valguse energiaks.
Vastus: Mu kallis, loome kohe algusest peale siia selgust. Krayon pole kunagi rääkinud, et pole olemas sellist, nagu pimedus. Meie oleme väitnud, et valgusel ja pimedusel – on üks ja see sama allikas, seepärast ka nad kajastavad ka ühest fenomeni. Ka oleme ikka väitnud, et nn „pimedus” – on sünnitatud Inimese enda poolt. Kui piisav hulk Inimesi otsustab, et neil on parem olla pimeduses, siis see tähendab, et Maa tõepoolest jääb pimedusse.
Sel määral meie õpetus täielikult kattub sinu väitega: Maal eksisteerib pimedus. Ja selline olukord on juba kestnud sajandeid – tänu muidugi Inimmõistuse vanadele mõttemudelitele. Nüüd siis Valguse Töötegijad on saanud oma valdusesse uued vahendid, mis võimaldavad pimeduse energiat muundada. Järgides nende eeskuju, võivad ka teised lubada oma valgusel särada, ja see paneb alguse nende isiklikule üleminekule.
Oleme teile alati rääkinud, tegelikult polegi niisugust pimeduse olendit, kes peaks jahti teie hingedele; pole olemas kõikvõimsat saatanat, kes võiks võtta teilt valguse. Kõik need arusaamad on pärit Inimeselt eneselt, aga on saabunud hetk, kus sinu valgus on saanud võimsamaks nende poolt tekitatud pimedusest. See on võrdlemisi uus, ja mõnedel on tõepoolest raske uskuda seda reaalsust. Teie vaatevinklist, on need suurepärased uudised, sest nüüd saate lahti öelda mõttest, nagu sul poleks võimalik kurjusele vastu seista. Võib olla, hakkad sa nüüd taipama, et võimsaim olend planeedil – on Inimene. Üksnes ainult tema võib tekitada probleeme, ja ka üksnes tema võib neid lahendada igaveseks.
Ära sea endale mitte mingeid piire. Sinu jaoks, sinu reaalsuses, eksisteerivad nii valgus kui pimedus. Nii üks kui teine saab alguse Inimese teadvusest. See tähendab, et võid alati teha valikuid kas valguse või pimeduse kasuks. Tegelikult oleksid kogu oma elu võinud vaadata selle järele, kuidas Inimkond lahendab seda küsimust. Järelikult on vaja mõista, kui palju sellel planeedil isiklikult sinust oleneb! Eks jätka siis ometi valguse saatmist inimestele. Meie sinuga oleme ühes meeskonnas!
Mis hirmutab teid ööpimeduses?
https://www.ookeanilainetus.ee/kanalduse...izona-usa/
25. september 2017, Tucson, Arizona USA
Tervitan teid, mu kallid, olen Krayon Magnetilisest Teenistusest…
Mõned teist võivad küsida, et mis siis juhtuks, kui Jumal tuleks Maa peale meid külastama? Mis siis juhutuks, kui saaksite kohtuda Loojaga ja selle juures mitte aurustuda?
Praegu teie planeedil on valitsemas energia, mille tulekut olid ennustanud paljud iidsed. Praeguses energias te olete suutelised aru saama suuremat osa sellest, mida te peate Jumalaks enda sees ning nüüd hulga paremini, kui kunagi varem. Kui olete selle tunde ja arusaamise tabanud, siis teie elu hakkab muutuma.
Mu kallid, teie teadvus on tegemas enda kallal hämmastavat tööd. Kui alustate teada saamise rännakuid, siis te hakkate iga korraga rohkem aru saama sellest, mis on teie sisemuses, ja kuidas olla täis rõõmu ja kuidas vabaneda hirmudest. Kui suundute enda teadvusse, siis see oleks nagu harjutus oma lihastele, mille tulemusel teie enesetunne paraneb, ning teil kasvab soov aina jätkata, et saada üha uusi tulemusi ja elamusi. Need, kes hakkavad tunnetama Jumalat enda sees, saavad teada Temast enamat. Just selle tõttu oletegi kogunenud siia üritusele ja see ei ole teile mingi kättesaamatu unistus. Mõned teist väidavad rahulolematult, et Krayon, sa räägid metafüüsiliselt, esoteeriliselt, kuid mis on selles praktiline pool, mida ma peaksin tegema?
Mu kallid, tänu teie unikaalsusele ma ei suuda teid eristada üksikisikuliselt, seetõttu ma ei saa määrata, kuidas te hakkate tegema tööd iseendaga, milline on teie isiklik õppimise teekond. Ma avan teile ühe tõe, et paljudel teie seast ei ole vähimatki ettekujutust sellest, kuna te ei ole kunagi varem sellega tegemist teinud. Olete alles praegu saanud teada, et see on võimalik ja just sellest tahaksingi teile rääkida. Võitlus Valguse ja Pimeduse vahel toimub jätkuvalt. Kuid jõudude vahekord sellel planeedil on muutumas ja see on Valguse kasuks. Võitluses Valguse ja Pimeduse vahel Valgus hakkab aeglaselt peale jääma. Kui Pimedus hakkab võitluses kaotama, siis teil avaneb suur, lai tee, mida mööda saate hakata elama oma uut elu.
Kallid vanad vaimsused, te olete täis madalat enesehinnangut, sellest räägime teile ikka ja jälle. Te olete valmis selleks, et Pimedus tuleb ja ütleb teile, et sa pole keegi ja ta ütleb seda teile nii, et te usute seda. Võitlusväli on kandunud teie sismusse. Kuigi pimedus on kaotamas, kuid ta pole rumal ja ta on teadlik, et te kahtlete endas tihti. Tuleb aeg, kus vanad vaimsused lakkavad kahtlemast. Võitlus on hoogu võtmas ning paljud teie seast on märganud, et vahed teie positiivsete ja negatiivsete meeleolude vahel on avardunud ja pikemaks muutunud. Vaimse hingestatuse aegu on rohkem, kuid ka depressioonid on muutunud sügavamateks, kui kunagi varem. Duaalsuse tsüklid hakkavad iseenesest korrastuma, seda seni, kuni te tabate ära kuldse kesktee, mis sobib teile kõige paremini. Minevikus te üksnes võitlesite, lihtsalt eksisteerisite, ning teil ei olnud valida enamat, teil ei olnud tõususid ja langusi sellisel määral, kui praegusel ajal. Praegune aeg hämmastab teid ja te olete teadlik sellest, et teil tuleb teha valik.
Ma tahaksin rääkida teiega asjadest, mis öösiti kutsuvad teis esile hirme. Kui ma küsiksin ükskõik kellelt teie seast, et mida see peaks tähendama siis te küsiksite minult vastu, et kas ma kavatsen rääkida viirastustest. Sugugi mitte, tahaksin rääkida muudest öistest hirmudest. Ah, et mida pean silmas?
Öö on pimeduse metafor. Kui saabub öö ja on pilkane pimedus, see on igati sobiv aeg hirmutamiseks, kas pole? Kui tuletate meelde lugusid, mis hirmutavad teid ka praegu, siis kõik need on enamuselt öised sündmused. Öö on metafor, öös puudub valgus ja öösel te lähete magama. Kus puudub valgus, seal elutseb hirm. Vanad vaimsused, pange tähele, te kõik olete saanud öödest oma osa. Oo, jaa, te olete olnud seal, kus valgus puudus üldse, kus puudus igasugune lootus sellele. Mõned teist on isegi kuulnud, kuidas lähedased nutavad, kui surite või olite surma ootel. Te teate pimedusest kõike ning öö hirmudest, sest see kõik on olemas teie Akašides. Kuid sageli, isegi praegu, öösel (see on siiski metafor), teie Akašid muutuvad üliaktiivseteks, ning täidavad teid hirmudega. Ööst, mis on metafor, ei ole võimalik vabaneda, temast ei ole kusagile pääsu, ega leida valgust. Kui on pime, siis päikese valgus puudub täiesti. Kõrbe öös on pilkane pimedus, üksnes plinkivad tähed taevas, mis on pilvede taga ning ei ole midagi näha, isegi välja sirutatud käe ulatuses. Öö, pimedus, pääsu pole, valgust pole, midagi ei ole. Kõik, mis on hirmutab, tekitab ärevust. Mis on teie jaoks kõige hirmutavam? Mu kallid, kõik, mida öisel ajal kardate, on üksnes teie seisemuses. Hirm sünnitab hirmu. Öö on kõigest pimedus, mis on loomulik olukord valguse puudumise puhul. Te ise loote endale hirmu, mida nimetate hirmu foobiaks.
Ma pöördun kõigi siin istujate poole, isegi nende poole, kes loevad või kuulavad hiljem – mis teie elus on sellist, mida saaksite lisada pimedusele, ning tunda muret selle pärast?
Vanade vaimsuste Akašidesse on kätketud ärkamine pimeduse hirmust. Teie, vaadates praegu oma Akašidesse, ahastate, need hirmud ei lõpe kunagi, nendest ei ole pääsu. Just seda teete pimeduse saabudes. Lamate pimeduses oma voodil, püüate uinuda, kuid esile hakkavad tulema Akašide salvestised, ning te kuulete, et sa ju tead, et seda olukorda ei ole võimalik lahendada. Nüüd pimeduses hakkate ette kujutama maja, ilma akende ja usteta ja mis põhjustab teile hirmu tunde. See hakkab esile tooma hirmu keemiat, üle kogu keha ning seetõttu te ei ole suuteline ka uinuma. Kallid, see on ümberhäälestuse katsumuse osa, mis ei ole veel jõudnud teis lõpule. Neid hirmu foobiaid loote ise ja sellel ei ole midagi ühist pimedusega.
Kui päike tõuseb taas, siis kahjuks kõik foobiad on jätkuvalt teiega, sest te ise olete loonud need, mitte nad ei ole loodud saatana ega deemonite poolt, ega mingite muude vaenulike olevuste poolt. Teie ise olete hirmu foobiate loojad. Te kannate neid kõikjal kaasas ning elate neid jätkuvalt üle. Just seetõttu te ei saa liikuda valguse poole, kuna te ei ole suuteline mõtlema väljaspool foobiaid, te ei ole võimeline nägema Jumalat enda sees.
Ma tean, kes on siin ruumis ja ma tean, millest te mõtlete. Seega ehk vabaneksite esmalt siiski neist hirmu foobiatest. Õige aeg on mõista, et olenemata sellest, kui süngelt olete võtmas kõike sündivat ümberringi, oma elu hetki käesoleval ajal ja olenemata oma foobia suurusest, mida kannate oma õlgadel, Jumal on sellest kõigest palju suurem ja üle. Kuid teadvustamise raskus ja foobiate lõhkumine ei ole kuigi kerge ülesanne. Te olete kogu oma elu jooksul raisanud oma aega ja jõudu oma foobiatele. Teil on tarvis nende vabastamiseks abi ja see on teil olemas. Heasoovlikkuse energia väli ja käesolev teadvus, need on Teie Uus osa ja need võidavad teie oma valguse abil, mida teil on külluses, pimeduse. On parim aeg leida enda sisemuses suursugune Jumal, milline on valmis vabastama teis kõik foobiad. Ajapikku saate neist foobiatest vabaks. Valgus ilmutab end teile kõige süngematel hetkedel, kõige suurema öö pimeduses. Teie endi kätes on teie isiklik tõrvik. Seega, seal, kus te olete, ei ole kunagi öist pimedust, sest Jumalikku Valgust ei ole võimalik kustutada. Teie enda sees olevat surematust te ei ole suuteline katkestama. Olete siin olnud igavesti ja jääte siia igaveseks. Sellel, mida peate enda vaimsuseks, ei ole olnud algust, ega tule ka lõppu. Vaimsuse energia on täis Valgust, öist pimedust temas ei ole kunagi olnud. Foobiaid olete loonud oma paheliste harjumuste tõttu, samas mõistmata, et Valgus on kutsunud teid alati enda poolele ja on alati olnud teie poolel.
Inimkehas toimunud protsesside käigus on sündinud midagi, mis on rõõmu lootuses, heasoovlikkuse ja tasakaalu ootuses ning käib nende omavaheliste kooskõlade otsing. Kui kooskõla saab leitud, ning hakkate seda kasutama, siis saate elada kauem. Selle tulemusel teie telomeerid ei hakka lühenema, nagu oli seni aastast aastasse. Seda saate märgata, vaadates peeglisse, siis mõistate nende tehtud tööd. Kui sageli te naerate? Kui sageli te naerate enda üle?
Kui ei naera, siis mõelge, miks. Inimesed, täis rõõmu, naeratavad lahkelt oma peegeldusele vastu, isegi on suutelised näitama näpuga peegeldusele ja ütlema, ma näen sinus Jumalat.
Psühholoogid teevad teie kallal tööd, et te saavutaksite tasakaalu. Kuid ma ütlen teile, et tasakaal on teie sees olemas, kuid maetud sügavale. Praegune Valguse ja Pimeduse tasakaal on midagi muud, kui oli see aastaid tagasi. Tervenemise kutse on teie kehas.
Ma tean, kes on siin, ma tean, kes vajavad tervenemist. Kuid see ei toimu selliselt, kui kujutate ette teie. Heitke hirmud minema, pühkige minema kõik sisemised vaegused, sest kõik vaegused tulenevad inimteadvusest. Teile võib küll näida, et mingi haigus on osa teie lepingust. Kuid see ei ole nii, sest leping on kirja pandud nähtamatu tindiga, seega on õige aeg see ümber kirjutada. Uues lepingus peab seisma, et ma olen siin selleks, et joovastuda elust, ilma haigusteta, olen siin, et olla tasakaalus ja rõõmsas meeleolus, et saaksin elada pika eani, olen seda väärt, sest Jumal on minu sisemuses, see on uus energia ja mina olen selle osa.
See on käesoleva päeva tõde. Krayoni ja paljude teiste vahendusel tulevate sõnumite energia sisuks on, et vanadel vaimsustel on tarvis ärgata ja heita minema vanade foobiate paradigmad.
Kui ärgates kuulete peenikest häält, kes küsib, et mille üle muretseme täna? Siis on teil tarvis võtta kasutusele positiivsed mõtted, mis hajutavad mistahes negatiivsuse. Peate kohe vastama häälele, et ma olen suurepärane olevus, Jumalaga enda sisemuses, olen Jumala poolt loodud, et kehastada Tema täiuslikkust, Tema pale kohaselt. Visualiseerige oma keha täis valgust pealaest taldadeni. Tunnetage värinaid, mis on saatmas teie võitu oma foobiate üle.
Vanad vaimsused vaba valik on kõikjal. Võtke see vastu, kasutage seda, jälgige ja jagage seda edasi. Ma olen teadlik teist, kes on istumas siin ja kes on lugemas ja kuulamas, olen teadlik teie igaühe mõttemaailmast.
Ja nii see on…
Krayon.
Metsaelukate vastu tuleks olla heasoovlik ja endast aegsasti märku anda. Mäletan, et ükskord koperdas suur metssiga mulle peaaegu otsa. Tema oli oma toimingutega ametis ja mina olin oma toimingutega nii ametis, et ei märganud talle vaimukeeltes märku anda, et see olen ainult mina. Ta ei tunne sinu lähedalolu kui tuul on teiselt poolt või ta ise parasjagu kaevetöödega vääga ametis on. Nu siis juhtuski nii, et veasel loomal läks ehmatusest kõht lahti.
