Minu suitsiidilikkus

Tsitaat:Algselt postitas: Ancestries
Emo (inglise keele slängisõnast emo) on tänapäevane isiksusetüüp, millele on omane teatud maailmavalu ja heaoluühiskonna hüvede ignoreerimine.
Algselt kutsuti emodeks emo muusika fanaatikud st vastava subkultuuri esindajaid, kuid sõna tähendus on laienenud ja emo all peetakse silmas üliemotsionaalset ja eemaletõmbunud noorukit, kes kannab sageli musti riideid, värvib juuksed mustaks, kannab soengud, mille tukk varjab teda maailma eest, kitsaid pükse, luitunud kitsast t-särki, kulunud pintsakut jms. Emodele omistatakse tihti teatud suitsidaalsust.
Kuigi emod ei hinda paljusid moodsa ühiskonna hüvesid ja väärtusi, pole nad selle suhtes aktiivselt kriitilised nagu nt punkarid. Emod väljendavad pigem postmodernset oma ringkonnaga ja selle tegemistega piirdumise hoiakut.
(Eelkirjutatud (Loe: kopi-paste) tekst siit)

Appi, mis jura... Ise olles emofoorumis ehk nüüd helipeas on selline jutt väga naerma ajav mulle. esiteks mitte keegi ei ole sellise steriotüüpse kirjeldusega, väga haige peaks inimene olema, et selline olla. Emocore on siiski muusikastiili alamliik, õige nimetus "emodele" on scene kid. Subkultuuri kui emo ei eksiteeri.

Ning ma soovitaks üritada oma keha ja mõistust leppitada.

Tsitaat:Algselt postitas: WizardInWinter
Mul oli kunagi sõpradega väike jama... või noh, siuke, ee, arusaamatus, kui nii seda kutsuda... ma ei tohi seda üksikasjaliselt rääkida... igatahes, peale seda oli mul taoline masendunud tuju, umbes nädal aega järjest... ja kogu see nädal ma tegin endale kuidagiviisi haiget, kas jätsin sõrmed uste vahele, torkisin nõelaga... tegelikult ükskõik millise terava asjaga... ¾ileti kallale ma ei hakkand ikkagi kippuma... ja uskuge või mitte, ma tundsin sellest heameelt, iseendalegi praegu mõistatus...

Niiet endale haiget tegemine võibolla tingitud tujust, mõjutades veel ka alateadvust.

Muudetud: 10-9-08 kell 15:39:11 WizardInWinter

Ongi,mul mingi eelmine aasta ma olin kellgi peale nii vihane,et ma pidin küüned kätte lükkama,et mitte vihast nutma hakata.

Mul on ka vahel valunälg old .. vms seda nimetatakse . MA hammustan oma sõrmi ., vahel . ja teen palju muud . et valu tunda .. Se on harva.

Nüüd tuleb veel sõda para-veeblaste ja emo-foorumlaste vahel. Mis vahet seal on kes on kes, on topic peaksin ütlema, et sotsiopaatseid mõtteid leidub kõigile enda kui ka teiste vastased, aga kui kontrolli haaravad mõtted, oleks aeg abi leida.

Ega minule see endale haiget tegemine ka võõras pole, ses suhtes, et ma ei lõigu ennast , ega jäta näppe uste vahele aga vahest ikka, meelega lööd ennast kuhugi vastu v nii.
Aga asi, mida ma juba paar aastat tagasi avastasin,on see, et kui ma kuskil vee ääres olen ja mul telefon või mingi muu elektrooniline asi käes on, siis tekib mingisugune hullem tahtmine see vette visata, aga ma alati panen selle taskusse endale, silmenägemise alt ära



edit : asendasin numbrid täpitähtedega.

[Muudetud: 19-11-2008 PisiSeeneke]

Ma olen sellise eluetapi läbi elanud kui vihaksin oma füüsilist keha mitte ,et see kole või ebameeldiv oli aga see tundus võõras ja ma ei hoolind eriti sellest kuni käisin seal läve peal ära, nüüd olen selle ainsa iseenda materjaalse keha üle väga ja õnnelik,et see mul olemas on.See istub nagu valatult ja lahkuda temast ei tahks.

(oh jummel ka emo teemad mahuvad para teemadesse.... :/)
Aga jahh. Ma teen endale haiget (mitte just väga) kui ma olen väga vihane. Siis ma kas hammustan kõvasti sõrme või löön kätt kuhugi vastu ära. Ma pole eriti vasturääkija tüüp seega pean oma viha taltsutama ja maandama kuidagi moodi . See täitsa tavaline.

Valu on kõige maisem tundmus. Kõige reaalsem, kõige toorem, kõige puhtam, kõige lihtsamini tuntav. Olukorrad, kus kaotad pea, ning enda üle kontrolli teisiti saavutada ei suuda, võib lahendada ka endale valu tekitamisega, ning sellele valule keskendumisega.
Ma küll vihjan pigem keelde hammustamisele, või näpistamisele, sest ka need on ebameeldivad tunded, kuid keskendumisele aitavad kaasa.

Äkki sulle lihtsalt meeldib valu, aga Sa ei taha seda endale tunnistada ?

Oh teid valunarkomaane.

Kas te ei leia, et see teema sobiks rohkem psüholoogi kabinetti või mõnda suitsiidimõtetega tugigruppi?

PS - Ega sul amalgaamplomme pole suus? (elavhõbedatäidisega). Sest olen lugenud, et kui on amalgaamplommid suus ja sealt võib hakata väga vabalt immitsema elavhõbedat vereringesse, mis tekitab suitsiidlikke mõtteid, üks naine kirjutas umbes nii: "Mul olid need plommid 40 aastat suus - ma ei teadnud üleüldse, mis mul viga on, aga kogu aeg tahtsin end proovile panna enda tapmisega, hommikust õhtusse oli päeva väga raske veeretada, alati oli kihu lahkuda. Kui lasin plommid eemaldada, oli kõik fantastiline. Ma oli ärgates rõõmsam kui kunagi varem ja meelt muserdavad mõtted olid kohe kadunud".