Minu suitsiidilikkus

minuga juhtub koguaeg nii et ma nagu tahaks minna uksevahele ja seal piinelda, ükskord
oleksin isegi peaaegu auto ette hüpanud kuigi ise ei tahtnud. Seda teeb minu keha mitte mina, nagu
oleks keegi minu sees kes tahab surra. nt. hüppasin ühele ratta ette(päris valus sain) ja panin näpu
ukse sisemisele poole vahele siis kui sõbrad ära läksid.
Milles asi? Mida teha?

Muudetud: 22-5-06 kell 20:08:01 Hallucigenia

ma arvan et sa peaks vast professionaalset abi otsima...

Kõlab nagu mingisugune alateadlik kinnisidee.. Ehk on tõesti mõtet mõne professionaalse "surkijaga" kontakteeruda, et too alateadvuse "ära parandaks". Edu paranemisel!

Tsitaat:Algselt postitas: Tutanhamon
Kõlab nagu mingisugune alateadlik kinnisidee.

või siis adrenaliini või hirmu, valu nälg.

ei usu et nälg... inimene ise oma kiiksuga ju hädas

ei tea vb ka jah. endal esineb ka vahest selliseid hoogusid. see tunne mida sa tunned enne kui see õnnetus juhtub ( või kui sa haiget ei saa lihtsalt riskid ) on võrratu. Murdosa sekundid enne õnnetust on nagu hoopis midagi muud.mingi eriline tunne, olek.

Ma tean inimest, kellel oli sarnane häire, kuni selleni välja et ta lõikus ennast. Tuli see sellest, et ta oli hakanud uskuma, et kui tal on selline jube harjumus-häire-vms, siis hakatakse teda rohkem märkama ning inimesed hakkavad temasse teisiti suhtuma. Tegelikult peletas ta inimesed hoopis eemale. Alguse sai kõik lihtsast tähelepanuvajadusest. Inimesed rahuldavad seda erinevalt.
Tegu on ikkagi psühholoogilise probleemiga ning vajab minu arust proffesionaalide abi.

mul on ka teinekord selline tunne, et loobiks kõik laiali taoks aknad sisse, jookseks vastu seina täie jõuga, pigistaks kellegi katki ja tõmbuks igavseks pimedusse. ka senine viimane pidur, mõistus, hakkab tänu joomatuuridele alla andma.

Tsitaat:Algselt postitas: trek
mul on ka teinekord selline tunne, et loobiks kõik laiali taoks aknad sisse, jookseks vastu seina täie jõuga, pigistaks kellegi katki ja tõmbuks igavseks pimedusse. ka senine viimane pidur, mõistus, hakkab tänu joomatuuridele alla andma.

Njah sellistele vendadele ei saa isegi kaasa tunda, jooge jah ennast surnuks.

Inimene teab et tal on probleem ja ikka nu**ib edasi - edu sellega... tähelepanu vajadus on mõnel vennal ikka väheke ...hkhmm

see minu jutt läheb juba nagu kummituste poole aga... kunagi võis olla mõni sinuvanune inimene kes tahtis kah ennast ära tappa. ja nüüd on selle inimese hing (vaim) kolinud sinu kehasse. aga sa ise takistad seda suitsiidlikust. :o

See on äkki inimese loomuses? Mina olen samuti katuse serval mõelnud, kas hüpata või mitte, on lihtsalt selline kihk, et mis ikka juhtub, see elu tundub sel hetkel nii tühine... Aga miski nagu takistab seda hüpet, äkki sinul on lihtsalt "pidur" rikkis?

Tsitaat:Algselt postitas: priitmaximus
Mul on sarnane tunne, näiteks sõitsin suure kruiisilaevaga. Olin välitekil ja seal oli suht kõrge. Tekkis selline tunne, et hüppaks alla, miks nii kaua piinelda kartes. Sarnane tunne on ka teistes ohtlikkes kohtades. Selline tunne on, et kohe hüppaks vms. aga siiski ei tee seda.

Ma tean mida sa mõtled. Olin mingi 6-7a ja olin sugude pool külas Lasnamäel, 9ndal korrusel neil korter.Seisin siis akna laual ja toetusin vastu klaasi. Täielik himu lausa oli välja kukkuda. See tunne on siiamaani sees. Just ülikõrgetes kohtades. Lihtsalt tekkib kiusatus...

Mul on ka olnud paar koda selline himu elektrirongi/trammi eest läbi joosta..

Väga Emo värk.

Eem lepa miks sa arvad,et kõik need kellel on sellist tahet esinenud on kohe emod,kui emosid pole olemaski,emo on muuskiastiil.
Ja teema kohta:ma arvan,et see on adreliinil pärast,et kas sa suudad seda ja kui suudad siis on selline tunne,et said hakkama.

Emo (inglise keele slängisõnast emo) on tänapäevane isiksusetüüp, millele on omane teatud maailmavalu ja heaoluühiskonna hüvede ignoreerimine.
Algselt kutsuti emodeks emo muusika fanaatikud st vastava subkultuuri esindajaid, kuid sõna tähendus on laienenud ja emo all peetakse silmas üliemotsionaalset ja eemaletõmbunud noorukit, kes kannab sageli musti riideid, värvib juuksed mustaks, kannab soengud, mille tukk varjab teda maailma eest, kitsaid pükse, luitunud kitsast t-särki, kulunud pintsakut jms. Emodele omistatakse tihti teatud suitsidaalsust.
Kuigi emod ei hinda paljusid moodsa ühiskonna hüvesid ja väärtusi, pole nad selle suhtes aktiivselt kriitilised nagu nt punkarid. Emod väljendavad pigem postmodernset oma ringkonnaga ja selle tegemistega piirdumise hoiakut.
(Eelkirjutatud (Loe: kopi-paste) tekst siit)

Ma tean seda,aga kui on kellelgi adre-vajadus ei pea teda kohe emoks kutsuma.

Tsitaat:Algselt postitas: --Marru--
Eem lepa miks sa arvad,et kõik need kellel on sellist tahet esinenud on kohe emod,kui emosid pole olemaski,emo on muuskiastiil.
Ja teema kohta:ma arvan,et see on adreliinil pärast,et kas sa suudad seda ja kui suudad siis on selline tunne,et said hakkama.

Bla,bla,bla.Adrenaliini saab mujalt ka kui enda saagimisest ja autode ette hüppamisest jne.See ei ole lihtsalt normaalne.Haige värk.

Tean inimest, kelle jaoks on täiesti normaalne ennast lõikuda käe pealt, kui ta amsendunud/vihane. See aitab tal "välja elada end viisidel, mil maailm teda rohkem tunnetama hakkab".
Ise küll kergitan kulmu natukene selle peale, aga... Kurat sellega, juusiis vaja ennast lihtsalt kuidagi välja elada ja maailmale teatavaks teha.

Kes see siin enda saagimisest rääkis?

Tsitaat:Algselt postitas: --Marru--
Kes see siin enda saagimisest rääkis?

Aga kas siis ei tohi otsa lahti teha? Teema ju siiski on suidsiitlikusest ja sellest, kuidas üks või teine isik endale viga teeb, et Maandada end... või muudel eesmärkidel.

Tsitaat:Algselt postitas: Ancestries

Tsitaat:Algselt postitas: --Marru--
Kes see siin enda saagimisest rääkis?

Aga kas siis ei tohi otsa lahti teha? Teema ju siiski on suidsiitlikusest ja sellest, kuidas üks või teine isik endale viga teeb, et Maandada end... või muudel eesmärkidel.

See oli vastuseks lepa postitusele,jäin veidi hiljaks.Maandada muidugi tohib,aga keegi ei hakkaks ju ennast heast peast saagima või hakkaks?Maitea...

Tsitaat:Algselt postitas: --Marru--

Tsitaat:Algselt postitas: Ancestries

Tsitaat:Algselt postitas: --Marru--
Kes see siin enda saagimisest rääkis?

Aga kas siis ei tohi otsa lahti teha? Teema ju siiski on suidsiitlikusest ja sellest, kuidas üks või teine isik endale viga teeb, et Maandada end... või muudel eesmärkidel.

See oli vastuseks lepa postitusele,jäin veidi hiljaks.Maandada muidugi tohib,aga keegi ei hakkaks ju ennast heast peast saagima või hakkaks?Maitea...

Mine sa tea.Igasugueid juhmardeid leidub

Muidugi leidub,kuigi jahh imelik ja loll oleks küll kui ma näiteks ükspäev mõtleks et"Eitea kas oleks valus kui ma endal käe otsast saeks?Võiks järgi proovida.":D

Mul oli kunagi sõpradega väike jama... või noh, siuke, ee, arusaamatus, kui nii seda kutsuda... ma ei tohi seda üksikasjaliselt rääkida... igatahes, peale seda oli mul taoline masendunud tuju, umbes nädal aega järjest... ja kogu see nädal ma tegin endale kuidagiviisi haiget, kas jätsin sõrmed uste vahele, torkisin nõelaga... tegelikult ükskõik millise terava asjaga... ¾ileti kallale ma ei hakkand ikkagi kippuma... ja uskuge või mitte, ma tundsin sellest heameelt, iseendalegi praegu mõistatus...

Niiet endale haiget tegemine võibolla tingitud tujust, mõjutades veel ka alateadvust.

Muudetud: 10-9-08 kell 15:39:11 WizardInWinter