[Helen]

Algselt postitas: MissIs
vaatasin seda linki seal ja siis kõlarid olis sees... hääästi vajult ka veel... aiaiaii, hea et ellu jäin kui onu rääkima hakkas jne

täpselt sama siin, kõlarid sees ja veel päris kõvasti kah. Õudne,
Igal juhul, Pelgulinna Gümnaasiumis e. minu koolis pidavat raudselt kummitus olema. Öövalvur juba oma koeragi valvesse toonud ja koridoride tuled põlevad 24/7. Õpetaja rääkis, et seal katlakütja ära surnud ja kuskil 7-8 a. tagasi ka töömees infarkti saanud. :o
Esimesel korrusel samme kuulda olnud ja naise nägu nähti, ka töömehed märganud. Ja kui keegi uudiseid loeb, siis sealsamas kukkusid kevade paiku tellingud maha täiesti arusaamatutel põhjustel, õnneks kedagi peal ei olnud sel ajal.

Muudetud: 5-6-07 kell 09:35:50 Helen

[Kally15]

Vaadake pilte.. sealt tuleb googli otsing pange sinna sisse ghosts ja võtke kohe esimene lehekülg... sealt tulevad pildid vaadake sealt pilti nime all friendli ghost

[Kally15]

Vaadake vasakult kolmandat pilti...http://www.ghostresearch.org/ghostpics/fake/frauds.html

[Ares]

See võib olla mõne jaoks juba kulunud teema, kuid mina näiteks kuulsin sellest esimest korda. Tõlkisin siis teksti ära ka nendele, kes veel sellest kuulnud ei ole.

18-19 sajanditel möllas Ameerikas nakkushaigus, mida tunti lausa nime all "valge surm" --- tuberkuloos. See oli hirmuäratav ja jube nakkuslik katk, millele ravi ei olnud. Mõnel juhul hävitas tuberkuloos terve perekonna ja lausa terveid linnasid. Aastal 1900 oli Louisville Kentucky's maailmas suurima tuberkuloosijärgse suremusega paik. Linnakese soine ja märg asukoht oli haiguse levikuks ja paljunemiseks parim koht. Aastal 1910 ehitati Windswept Hilli juurde haigla, et võidelda selle tapva tõvega. Haigla oli lühikese aja jooksul ülerahvastatud, nii et aastal 1924 ehitati annetuste abiga uus haigla.
Uus hoone , mis nimetati Waverly Hills'iks, avati kaks aastat peale uue haigla ehitust, e. 1926. See oli kõige arenenum tuberkuloosi ravimisele pühendunud sanatoorium kogu riigis, kuid isegi sellisel juhul, enamus patsiente hääbusid haiguse kätte. Sellel ajal arvati, kui veel tuberkuloosiravi ei olnud, et kõige parem viis haigete ravimiseks, on värske õhk, palju tervislikku ja toitvat toitu ja palju puhkust. Mõned elasid oma tuberkuloosihaiguse selles haiglas üle, kuid on teada, et tuhandeid siiski surid seal selle kätte kogu epideemia kõrgajal.
Paljudel juhtudel, oli haiguse ravi lausa sama hull kui haigus ise. Mõned haiguse ravi otsingul tehtud eksperimendid olid jõhkrad, kui vaadata tänapäevaseid ravimeetmeid. Patsiendi kopse valgustati ultraviolettvalgusega, et näha bakterit ja võimalusel seda peatada. Neid kõiki protsesse viidi läbi "päikese ruumis", kus kasutati kunstlikku valgust, või ka päikesevalgust avatud rõdudel. Kuna arvati, et värske õhk on samuti üks ravivõimalus, paigutati patsiendid suurte akende alla, või lausa rõdudele, olenemata aastaajast. Tolleaegsetel fotodel on lausa näha, kuidas patsiendid lamavad rõdul haiglavoodites, ise lumega kaetud.
Teised ravimeetodid olid palju ebameeldivamad - ja palju verisemad. Õhupallid paigutati patsiendi kopsudesse, ning lasti siis õhku täis, et patsiendi kopsumahtu avardada. Pole vaja mainidagi, et tihtilugu olid sellel katastroofilised tagajärjed, kuna tihtilugu eemaldati patsiendilt osad lihased ja ribid, et kopsumaht oleks maksimaalselt suur. See oli muidugi kõige viimane ravivõimalus, ja on teada, et vaid mõni üksik inimene elas selle üle.
Kui patsiendid, kes siiski elasid üle haiguse ja ka selle ravi, lahkusid Waverly Hillsist esiukse kaudu, siis enamused, kes ei pidanud haigusele vastu ja surid, lahkusid läbi tunneli, mida kutsuti "laibatunneliks". See suletud tunnel viis otse haiglast kuni rongijaama, kust viidi surnukehad rongiga minema. Tunnel oli tehtud sellel otstarbel, et patsiendid ei näeks, kui paljud lahkuvad haiglast surnuna. Just sellepärast, et usuti, et patsientide vaimne tervis oli sama oluline, kui füüsiline.
Hilisteks 1930-teks aastateks hakkas tuberkuloos maailmast kahanema ja aastaks 1943 oli tuberkuloosiravim USA-s laialdaselt kättesaadav. Aastal 1961 suleti Waverly Hillsi haigla, kuid aasta hiljem avati see taas, kui "Woodhaveni vanadekoduna". On liikunud palju jutte patsientide ebaõigest hooldamisest ja ebatavalistest eksperimentidest sellel ajal, kui hoonet kasutati vanadekoduna. Mõned neist juttudest on osutunud tõestamise käigus valeks, kuid mõned samas on kahjuks osutunud ka tõeks. Elektri¹okiteraapiat, mis arvati neil päevil olevat efektiivne, kasutati seal väga paljude tervisehädade puhul. Haigla eelarvet kärbiti tugevalt 1960-1970 aastate jooksul, kuna haigla oli väga kehvas seisus, ning ka muidugi kahtlaste kuulujuttude pärast, ning aastal 1982 sulgeti asutus lõplikult.
Pole vist mitte midagi imestada, kõige selle suremuse, valu ja agoonia juures, mis sellest hoonest läbi on käinud, et Waverly Hillsi peetakse ühendriikide, ja ehk ka terve maailma kõige kummitavamaks kohaks...
Waverly Hillsi hoonet ja selle alust maalappi müüdi oksjonitel mitmeid kordi ja see on käinud viimase 20 aasta jooksul läbi väga paljude omanike käte. Aastaks 2001 oli hoone peaaegu hävitatud vandaalide poolt, kes käisid majast õudusi ja seiklusi otsimas. Waveerly Hillsist oli saanud kohalik "kummitusloss" ja see tõmbas ligi hulganisti asotsiaale, ning teismelisi, kes murdsid sinna sisse, et oma "kummitusjanu" leevendada. Haigla kogus kiiresti tuntust sellega, et seal pidavat kummitama, ning liikusid jutud teatud kummituste kohta, nagu näiteks väike tüdruk, keda olevat nähtud palju kordi jooksmas kolmanda korruse solaariumi treppidel, või nagu väike poiss, keda olevat nähtud üksinda palli mängimas, mehed, keda nähti "laibatunneli" juurest kirste maha laadimas, naist, kes kõndis ringi, randmed verised ning hüüdis appi. Selliseid lugusid ringles veel palju. Need, kes olid julgenud vana mahajäätud haiglat külastada, rääkisid uskumatuid jutte paukuvatest ustest, tulede vilkumistest, imelikkudest häältest ja õõvastavatest sammudest, mis mööda tühje koridore ringi liikusid.
Siis saabus aeg, kui haigla jäi silma Keith Age'le ja tema Louisville "kummitusjahtijate" ühingule. Keith oli minu (originaaljutu kirjutas Troy Taylor) pikaajaline sõber ja Ameerika Vaimude Ühingu esindaja Louisvilles. Tänu tema tööle telvisioonis ta üldse sellest haiglast huvituma hakkas. Järgnevate aastate jooksul, oli sellel grupil seal haiglas päris mitu seletamatut juhtumit.
Üks legendidest, mis Waverly Hillsiga kaasas käis, rääkis valges kitlis mehest, keda nähti vanades köögiruumides ringi kõndimas, ning sealt köögist oli vahel tunda küpseva toidu lõhna. Nende visiidi ajal sinna nad avastasid, et köök oli täielik katastroof- kõik aknad olid katki, tapeedid olid seintelt maas. Lauad-toolid olid samuti tükkideks lõhutud ning suured loigud vett maas, mis oli akendest sisse sadanud. Kohvik avastati samuti hullus seisus. Ka see oli varemeteks lõhutud, ning meeskond taganes kiiresti. Peale seda rääkisid mõned meeskonnaliikmed, et enne taganemist kuulsid nad samme, uste kriiksumist ja tundsid värskelt küpsetatud leiva lõhna. Kiire otsing aga näitas, et peale nende ei olnud hoones mitte kedagi, ja päris kindlasti ei olnud köögis kedagi, kes midagi küpsetada saaks. Nad ei osanud leida ühtegi mõistlikku seletust sellele, mis just juhtunud oli.
Kummitusjahid on enamasti aset leidnud vana haigla viiendal korrusel. Viiendal korrusel olid kaks õdede tuba, sahver, pesuruum, ravimite ruum ja kaks keskmise suurusega ruumi õdede ruumide kõrval. Üks neist ruumidest, number 502, on aineks paljudele kuuldustele ja juttudele, ning kõik seiklusteotsijad, kes kunagi Waverly Hillsis käinud on, on ka seda ruumi näha tahtnud. See on ruum, kus kuulduste kohaselt, on inimesed ennast aknast surnuks hüpanud, seal on nähtud kujutisi hääletult ringi liikumas ja seal on lausa kuuldud hauataguseid hääli, mis hoiatavad külmalt- "kao välja".
Selle üle spekuleeriti palju, et mis tegelikult selles haigla osas toimus, kuid siiani on teada vaid seda, et viiendal korrusel hoiti vaimselt haigeid tuberkuloosihaigeid. Sel moel hoiti neid teistest patsientidest kaugemal, kuid siiski hoiti neid kohas, kus oli palju valgust ja värsket õhku. See korrus on tegelikult vana haigla keskpunkt, ning need kaks tuba, mis õdede ruumi kõrval on, on igast seinast akendatud, ning sellel toal on taevasse avanev katus. Need toad olid teistest täiesti isoleeritud, nii et nad pidid pikka maad käima, et saada kätte oma söök, rohud ja isegi tualetti minna.
Viienda korruse kohta ringleb palju legende:
Käivad jutud, et aastal 1928 leiti ruumis 502 haigla peaõde surnuna. Ta oli sooritanud enesetapu, end lambikinnituse külge üles puues. Ta oli 29 aastane, kui ta suri, ning lahangul kinnitati, et ta oli ka surma hetkel lapseootel. Tema olukord haiglaõena oli ta ilmselt viinud depressioonini, mis omakorda viis oma elu lõpetamiseni. On teadmata, kui kaua ta seal pooduna rippus, enne kui ta sealt avastati. Ja see ei olnud ainus tragöödia, mis ruumiga kaasnes.
Aastal 1932 hüppas katuselt alla üks õde, kes samuti oli töötanud ruumis 502. Mitte keegi ei paistnud teadvat, miks ta end surmas, kuid palju spekuleeriti selle üle, et ta hoopisiki tõugati üle ääre. Pole mingeid fakte selle tõestamiseks, kuid kuulujutud ringlevad selle kohta tänaseni.
Louisville kummitusjahtijate ühingule oli Waverly Hills suure tähelepanu all mitmeid aastaid. Nad esitlesid vana sanatooriumit lausa televisioonis, ning lõpuks tuli välja, et inimesed on kogenud paranormaalseid nähtus selles hoones rohkem kui üheskis teises. Ka kõik ekskurssioonid, mis tehti vabatahtlikega sinna hoonesse, lõppesid sellega, et mitmed inimesed kogesid midagi sõnadega seletamatut.
Viie aasta perioodi jooksul, mil Louisville meeskond hoonet uuris, kogesid nad kummituslikke hääli, paukuvaid uksi, viluvaid ja ise süttivaid tulesid, nende piht loobiti asju, lausa tundsid, kuidas nähtamatud käed neid kinni hoidsid ja palju muud seletamatut. Kuid mitte ükski neist juttudest ei suutnud valmistada mind ette minu esimeseks külastuseks Waverly Hillsi.


Esimene kord, kui ma Waverly hillsi külastasin, oli septembris aastal 2002. Ma olin linnas, et osaleda ühel paranormaalsel üritusel ja üks koht, mida ma palusin Keith Age'l endale näidata, oligi Waverly Hills. Ma olin juba huvitatud selle koha ajaloost ja teadsin, et sinna oli tehtud palju uurimisretki. Ma kibelesin kangesti seda nägema ja nii korraldaski Keith sinna väljasõidu. See oli sõna otses mõttes pime ja tormine õhtu, kui me hoonesse jõudsime, ning terve päeva oli vahetpidamata sadanud. Ma ootasin rõõmuga selle kohaga tutvumist, ükskõik, mis ilm oli ja mitte ainult selle pärast, et ma oleks tahtnud seal mõnda endist patsienti kohata, vaid selle pärast, et lihtsalt kõike seda omal nahal tunda saada,. Selleks ajaks olin ma reisinud üle maa ja käinud sadades kohtades, mida väideti kummitavat. Ma tundsin enne nende külastamist täpselt sama, nii et Waverly Hills ei olnud esialgu minu jaoks mitte mingil moel erinev. Minu jaoks oli see vaid vana kõhe maja, millel oli kahtlane minevik. See, et majast räägiti kummituslugusid, andis lihtsalt asjale vürtsi juurde. Ma ei lootnudki tegelikult seal kedagi ega midagi kohata.
Peale omanikega kohtumist, läksime koos Keithiga sisse ja alustasime oma uurimisretke. Hoone oli peaaegu vaikne. Kuulsin vaid meie endi sammude kõla, meie endi vaikset sosistamist ja veetilkade põrandale kukkumist läbi aukliku katuse. Keith viis mind läbi terve maja ja näitas mulle mõningaid kohti, nagu köök, palatid, surnukuur jm. Me ronisime trepist üles, ülemisele korrusele ja ma nägingi legendaarset ruumi- ruumi nr. 502.
Meie ekskurssiooni ajal mainisin ma Keithile, et meil jäi vist üks korrus vahele - neljas korrus. Ta seletas, et see on ainus koht hoones, mida hoitakse lukustatuna, ning ta tahtiski selle viimaseks jätta. Siis meenusid mulle mõned lood, mida ma samuti selle korruse kohta kuulnud olin. Enamus, kes selles majas kunagi käinud olid, väitsid, et see korrus olevat paranormaalsuste poolest kõige aktiivsem koht, mõned isegi väitsid, et see on lausa kõige hirmutavam koht Waverly Hillsis.
Kui ma sisenesin lõpuks neljandale korrusele esimest korda, tundsin ma terve kehaga, et õhus on midagi imelikku. Ma ei väidagi, et mul oleks mingeid ebanormaalseid võimeid, kuid ma tundsin, et see paik oli erinev, see oli tervest haiglast hoopis erinev koht. See oli vaid maja, kividest ehitatud tavaline varemetes maja, aga äkitselt tundus see vägagi erinev. Seda ei saa kuidagi sõnadesse panna, mida ma tundsin, kuid ma otseselt tundsin kellegi "kohalolu", mida ma veel mittegi üheskis kohas tundnud ei olnud. Ja kohe peale seda hakkas õõvastavaid asju juhtuma.
Me olime korrusel, mida ma arvasin haigla keskkohaks olevat. Meie taga oli üks haigla osa, mille kohta öeldi, et sinna ei saa minna, et see on varisemisohtlik. See oli enamasti sisse varisenud ja sinna kedagi ei lastud. Imelik oli see, et me mõlemad Keithiga kuulsime sellest haigla osast täiesti selget uste paugutamist. Võin lugejaile kinnitada, et see ei olnud ka suvaline tuuleiil. Sel õhtul polnud nii tugevat tuult, et neid raskeid uksi liigutada, veel vähem jõuga prõmmida. Kui ma küsisin Keithilt, et kes võib veel meiega siin hoones hetkel olla, ta seletas mulle uuesti, et meiega ei ole haiglas kedagi muud, ja veel vähem selles haigla osas. Ma uurisin omal käel järgi ja veendusin, et tal oli õigus --- peale meie ei olnud seal kedagi.
Kui me alumisel korrusel olime, rääkis Keith mulle veel asjadest, mida tema ja tema meeskond olid sellel korrusel kogenud. Nagu näiteks imelikud kujutised, mida olevat nähtud. Aasta tagasi olla nähtud inimese kujuga varju liikumas neljanda korruse koridoris. Neid kujutisi liikus seal mitmetel kordadel, ja nagu Keith kinnitas, siis seda juhtus kõige tihemini just siis, kui taskulamp kustus oli.
Ma lülitasin oma taskulambi välja ja me kõndisime mööda koridori, valgustatuna ainult väikestest valguskiirtest, mis väljast sisse paistsid. Koridor kulgeb läbi täpselt maja keskelt ja mõlemal pool kätt olid endised palatid. Ruumidest veel edasi olid "rõdud", kus patsiendid käisid värsket õhku saamas. Suurtel akendel, mis olid palatites, polnud kunagi aknaklaase olnudki. Sellel õhtul valgustasid ka need aknad seda koridori. Me kõndisime mööda koridori ja ma märkasin varje, mis hakkasid koridoris edasi-tagasi triivima. Ma olin endas kindel, et see on vaid silmapete, mida tekitavad tänavatuled ja puude liikumine ja ma utsitasin Keithi, et lähemalt vaadata. Siis koridor tegi järsu pöörde ja ma nägin midagi, mis ei olnud kohe kindlasti silmapete!
Selleks, et lugeja mõistaks, mida ma nägin, pean ma seletama et koridor, milles me kõndisime, oli ehitatud nii, et see viis pikalt otse sirgelt, ning siis tegi järsu pöörde paremale. 20. Sajandi alguses ehitati paljud koridorid sellise ehitusega. Seda ehitusviisi kutsuti "nahkhiiretiibadeks", ehk siis peakoridoris hargnesid tiibade moel mõlemale poole eraldi koridorid. Otse meie ees oli ukseava, mis viis protseduuride ruumi. Ma märkasin ukseava täiesti juhuslikult, kui valguskiired ukseava valgustasid. Tänu sellele ei saanud me valesti näha..
Me astusime vaid mõned sammud, ning siis, ilma hoiatuseta, astus ukseavast välja udune, kuid samas selge mehe siluett, kõndis mööda valgustatud koridori, astus tuppa teises koridori otsas ja haihtus. Ma nägin seda täiesti selgelt, ja saan väita, et see oli mees, kuna kujutis oli pikk ja kandis pikka valget kitlit, mis võis olla vabalt arstikittel. See kestis vaid loetud sekundid, kuid siiski ma tean, mida ma nägin.
Miskipärast ehmatas see mind nii väga, et ma karjatasin ja krabasin kinni Keithi jakist. Ma ei tea, miks see mind nii hullult mõjutas, võibolla oli see asjaolu, et see ilmus nii äkitselt, või siis minu enda suur soov näha midagi paranormaalset - ilmselt kõik need asjad kokku. Loomulikult, peale mu karjatust süütas Keith taskulambi, nii et me saime uurida seda ruumi, kuhu kujutis kadunud oli. Peale mu hetkelist paanikahoogu, olin ma veendunud, et keegi on peale meie veel sel korrusel. Keith kinnitas mulle, et me oleme ainsad inimesed selles majas, kuid siiski aitas mul sissetungijat otsida. Ja tal oli muidugi õigus - seal polnud mitte kedagi, ning see kujutis oli mõistatuslikult ja jäljetult haihtunud.
Ma ei olnud ka esimene inimene, kes sellist kujutist oli näinud, ja ilmselt ka ei ole viimane, kes seda nägi. Minujaoks, siiski, eraldas see kogemus minu jaoks Waverly Hillsi kõikidest teistest kohtadest, kus ma viibinud olin, oma erilisuse poolest. Seekord ei olnud see vaid väike uksekriiksatus, kolin, ega kahtlane kujutis pildi peal. Seekord oli kõik erinev, sest ma tõepoolest nägin vaimu. Kõikide aastate jooksul, mil ma paranormaalsuste uurimisega olen tegelenud, võin ma kokku lugeda kahel sõrmel, mitut kummitust ma näinud olen, ja üks neist oligi Waverly Hillsis.
Sellel korral olin ma tõesti veendunud, et kõik oli päris, et ma tõesti nägin seda, mida ma nägin...
Järgmiste aastate jooksul olen ma Waverly Hillsis käinud veel mitmeid kordi, kuid õnneks olen ma edaspidi kogenud seal vaid vähem hirmsamaid asju, kui esimesel korral. Ma ei unusta kunagi seda uurimisretke ja hetke, mil ma nägin oma esimest kummitust.



Tõlge põhineb Troy Taylori jutustusel.
Tõlkinud Veiko Ilves, 2008
© Copyright 2003-2008 by Troy Taylor. All Rights Reserved.


Originaal: http://www.prairieghosts.com/waverly_tb.html

Edit:
Põhjalik vigade parandus.

Muudetud: 6-11-08 kell 19:41:45 Ares

[racknox]

Suured tänud, et ära tõlkisid, ma lugesin seda ingliskeelset artiklit paar päeva tagasi, aga mu inglise keel pole hea ja paljud detailid jäid arusaamatuks. Ma vaatasin veel selle saate ära , kus TAPS külastas seda hoonet. Ostsin veel filmi "Death Tunnel" , aga pole veel vaadanud. Film iseenesest pole eriti reaalne. nagu saag, kuna klippe vaadates, tundus, et mingine mees hoiab inimesi seal kinni ja piilub neid kaameratega.
Aga jah, suured tänud!

[Ap0CalYps3]

Tubli, Korts. Usun et paraweeblased oleksid huvitatud sinu arhiivi ka kunagi näha
Aga jah. Huvitav koht on, mida tasub külastada. Kunagi võiks isegi paraweeblased kokku ajada ja sinna lennata Ei tasu tõsiselt võtta, kuid kui tahtjaid ja hakkamist on, võiks isegi ära korraldada ja ei usu, et keegi kahetseks^^

[Ares]

Mina oleks kindel tuleja

[Kayaman]

Siis peate küll kiirustama,sest iial ei tea mil ta töölepingu lõpetab ja kaela sajab.

[Ares]

Oh neid vaeseid kodutuid kummitusi siis ^^

[Ap0CalYps3]

Eh..järgmine aasta võiks lennata sinna. Kes kaasa oleksid nõus tulema?

[Ares]

Mina

[Quagor]

Mina

[Ares]

Tegu siis #2 artikliga, mis minu poolt eesti keelde sätitud on. Avastasin, et mulle väga meeldib neid tõlkida. Kes sellest kuulnud veel ei ole, siis head lugemist (H) .



Villisca asub kaugel Iowa nurgas, kaugel kaasaegsetest superlinnadest, ning sama kaugel teistest linnadest, milles oli samuti vaid paartuhat hingelist. See on täiesti isoleeritud koht, kuhu pääeseb vaid vana kaherealise kiirtee kaudu, ja uskuge või mitte, aastal 1900 oli see linnake värvikas ja ilus. Nendel aegadel oli Villisca, mis tõlkes tähendab "kaunist vaadet", õitsev linnake, kus elas üle 2 500 inimese. Tänavaid ääristasid õitsvad ärid ja linnast käis iga päev läbi mitu tosinat trammi. See oli populaarne koht üle kogu Montginery, mis pakkus mitte ainult õitsvaid ärisid, vaid ka restorane ja teatreidki.
Villisca oli kokkuhoidev kohake, kus kõik tundsid kõiki. See rahumeelsus ja usaldus kadus 10. juunil 1912, kui leiti kaheksa verist laipa, otse linna kauneimal tänaval asuvast majast. J.B. Moore'I perekond, austatud ja kõigile meeldivad, koos kahe külalisega, leiti mõrvatult nende endi vooditest. Ja praegu, rohkem kui 90 aastat hiljem, on see kuritegu siiani lahendamata.
Mis juhtus sellel tumedal öösel Villiscas? Ja mis põhjustas selle, et vähemalt mõne mõrvatu hing sinna majja maha jäi?

Verine Mõrv

Edela-Iowas, Villisca nimelises linnakeses oli soe õhtu, linn säras loojuva päikese helgis. Õhtusöögiaeg oli ammuilma läbi, ning nii mõnedki lahkusid varjulistelt verandadelt, kui päeva kuumus kaduma hakkas. Poed suleti järgemööda, ning tänavate pimenedes, võis märgata kodudes üha rohkem süüdatud tulesid. Presbyteriani kirikust kostus tänavale muusikat, naermist ja viisakat plaksutamist. Päevane noortekeskus suleti umbes kella poole kümne paiku õhtul, ja üsna pea valgusid tänavale jõmpsikad, kes igaüks omasse kodusse läks.

Sarah Moore, kes oli selle päevakeskuse juhataja, kogus kokku oma perekonna ja läks nendega samuti kodu poole. Temaga koos olid tema abikaasa, Josiah, keda tunti linnakeses kui J.B., ja nende lapsed, Herman, Catherine, Boyd ja Paul. Kaks koort tütarlast. Moore'i laste sõbrad, kes samuti päevakeskuses käisid, ühinesid Moore'idega, ja läksid nende juurde öömajale.

Järgmisel hommikul, kümnendal juunil, astus Mary Peckham, Moore'ide naaber, välja oma tagauksest, et oma linad nööridele kuivama asetada. Kuni Mary aias toimetas, läks palju aega mööda ja ta mõistis, et Moore'id pole veel kordagi majast väljas käinud, et samuti enda koduste toimetamistega alustada, ning ka nende maja oli kuidagi liiga vaikne. See oli väga imelik, kuna J.B. läks alati varahommikul tööle, ning Sarah oli alati hommikul üleval, et kõigile hommikusööki vaaritada. Moore'ide maja oli täis noori lapsi, kes tavaliselt hommikuti olid väga lärmakad ja kisakõrid. Kas Moore'id olid haiged? Mary ootas veel mõned minutid, ning siis suundus naabermajani, ning koputas välisuksele. Majas oli ikka veel õõvastavalt vaikne. Ta ootas veel paar hetke, ning koputas siis uuesti. Ikka veel ei tulnud keegi ukse peale, ning siis üritas ta ust avada, et pista pea ukse vahelt sisse, ning Sarah't hüüda. Ta katsus ukselinki, ning avastas, et uks oli seestpoolt lukku keeratud.

Mary läks tagaaeda väikese aediku juurde, ning lasi kanad õue peale ringi kõndima. Ta mõtles, et see on vähim, mis ta sai Sarah'i aitamiseks teha, kes kindlasti kodus haigena vaevleb. Peale seda, kui ta oli kanad välja lasknud, läks ta tagasi enda majja, kuid mida rohkem ta hiirvaiksele naabermajale mõtles, seda rohkem ta muretsema hakkas. Viimaks, kui ta seda enam taluda ei suutnud, võttis ta telefoni, et helistada J.B vennale, Ross Moore'ile, ja ta lubas läbi tulla nii kiiresti, kui võimalik. See oli esimene asi, mis lükkas käima terve ajastu kõige julmema kriminaaluurimise.

Kui Ross Moore saabus oma venna majja, kohtus ta Mary Peckhamiga, kes senimaani üritas kedagi naabermajast üles äratada. Ross proovis ise ust avada, kuid veendus, et uks oli kindlalt kinni. Seejärel küünitas ta magamistoa aknast sisse vaatama, kuid oli liiga pime, et midagi märgata. Ta läks uuesti ukse juurde, tagus seda rusikaga ja hüüdis oma venda ja vennanaist. Ikka ei olnud vastust. Ta võttis enda võtmekimbu, otsis välja selle, mis esiukse avas. Moore astus majja, Mary tema kannul. Moore vaatas ringi, kuid ei näinud köögis kedagi. Ta hüüdis oma venda, kuid ei saanud vastust. Esiku teises otsas oli uks, mis viis ühte laste magamistuppa. Ta avas ettevaatlikult ukse ja vaatas tuppa. Ta kiunatas, kui nägi kahte verist keha voodite peal lamamas, linadel verised plekid. Moore ei vaadanud kordagi, et kes seal lamas. Ta jooksis tagasi välja ja karjus, et Mary sheriffi kutsuks --- keegi oli mõrvatud!
Linnakese korravalvur Hank Horton jõudis kohale üsna pea, ning otsis terve maja läbi. Need kaks surnukeha allkorrusel kuulusid 12 aastasele Lena Stillingerile ja 8 aastasele Ina Stillingerile. Tüdrukud olid Moore'ide juures öömajal. Nad olid tulnud koos Moorie'i perekonnaga peale kirikuprogrammi. Kõik Moore'i perekonna liikmed leiti ülemise korruse magamistubadest. Kõik perekonnaliikmed olid brutaalselt mõrvatud, nende koljud olid kirvega purustatud. Ohvriteks olid: 43 aastane Josiah Moore, 44 aastane Sarah Moore, 11 aastane Herman, 10 aastane Catherine, 7 aastane Boyd, 5 aastane Paul ja eelmainitud Stillingeri õed.
Sama kiiresti, kui mõrvad avastati, levis ka linnas ringi jutt sarimõrvarist. Kuna sõbrad, naabrid ja muidu seiklusteotsijad tunglesid pidevalt maja ümbruses, kaotas politsei kiiresti kontrolli kuriteopaiga üle. Räägitakse, et sõna otseses mõttes, sajad inimesed marssisid Moore'ide majast läbi, jõllitasid surnukehasid ja puutusid kõike, enne kui Villisca Politseiprefekt saabus, et kuriteopaik sulgeda. Praegu oleks kerge näidata kohaliku politsei peale näpuga, kuid siiski, aastal 1912, oli selliste mõrvade lahendamine peaaegu võimatu. Sel ajal oli sõrmejälgede kontrollimine väga uus asi, sündmuskohast tehti pilte väga harva ja DNA proovid olid veel kümnete aastate kaugusel tulevikus.
Lühidalt, sellise kaliibriga mõrvasid ei olnud sellises maakohas aastal 1912 väga pikka aega nähtud. Sellest hoolimata, uurijad said siiski mõned tähtsad märkmed kirja, enne, kui kõik tõendid hävinesid. Nagu arvata, kõik tõendid, mis majja jäid, need hävinesid.
Tänu sellele on mõrvad tänaseni lahendamata.

Veri nende kätel?

Kuigi kedagi ei mõistetud mõrvades kunagi süüdi, siis kahtlusalustest seal puudu ei tulnud. Järgmistel päevadel, peale mõrvu, olid igas ajalehes pidevalt neli nime. Kuid siiski, kahtlused kustusid kiiresti, alibid leidsid kinnitust ja motiivid langesid ära. Kohalik politsei, riiklik korrakaitse, eradetektiivid ja pearahakütid järgisid igat võimalikku juhtnööri, kuid ei tuvastatud siiski midagi. Kümneid teooriaid pakuti välja, ja taaskord tundus, et asi hakkab lahenema, kuid siiski vajus asi taas koost. Aja jooksul hakkas võimalus aina kahanema, et see asi üldse laheneb, ning lõpuks kustus üldse lootus, ja asi jäigi soiku.

Tänapäeval on ajaloolastel ja muidu asjast huvitatutel oma teooriad, kes kuritöö korda saatsid. Paljud uskusid, et mõrvariks oli kohalik mees, kes oli ohvrite tuttav, samas teised uskusid, et mõrvariks oli hulluks läinud preester, mõni juhuslik hulkur või ohtlik sarimõrtsukas. Peamised kahtlusalused:
- Frank F. Jones, silmapaistev Villisca elanik ja riigi senaator. J.B Moore töötas Jones'i heaks mitu aastat, kuni ta avas oma iseseisva äri aastal 1908. Mitmete elanike sõnul, oli Jones äärmiselt vihane, et Moore lahkus tema alluvusest ning avas oma äri, võttes oma partneriks John Deere. Jones oli ka kahtlemata linna mõjuvõimsaim mees, ning ta poleks kannatanud ära, nagu öeldakse, "lüüa saamist". Aga kas see oleks olnud piisav põhjus mõrvata Moore'i ja tervet tema perekonda? Mõned räägivad, et asja tegid hullemaks kuulujutud selle kohta, et Moore'il oli afäär Jones'i tütre, Danaga. Kuigi tõendeid mingist armuafäärist ei olnud, siis kuulujutud selle kohta ringlesid kogu aeg. See võis endast välja viia nii Frank Jones'i, kui tema poja, Alberti.
- William Mansfield oli mees, keda arvati olevat Jones'i "musta töö" tegija. Sellest ajast, kui uurimisse sekkus Burnsi Detektiivibüroo Kansasest, nende peadetektiiv, James Newton Wilkerson, kahtlustas kuni lõpuni välja, et Jones on asjaga seotud. Ta süüdistas avalikult Frank ja Albert Jones'i selles, et palkasid mehe nimega William Mansfield, tapatööd sooritama. Samuti uskus ta, et J.B. Moore oli ainuke sihtmärk, kuid Mansfield läks ja tappis kõik, kes majas viibisid. Kumbagi Jones'idest ei vahistatud kunagi, ning nemad jätkasid kindlakäeliselt oma süütuse väitmist.

Mansfield oli pärit Blue Islandilt, Illinoisist. Wilkerson uskus, et Mansfield, kes oli ka tuntud nimede George Worley ja Jack Tumbaugh' all, oli kokaiinisõltlane ja oli ka vastutav mõnede muude mõrvade eest. Tema uurimine paljastas, et teised mõrvad olid sooritatud peaaegu samamoodi, millest ta järeldas, et kõikide nende taga oli üks ja sama isik. Wilkersonil õnnestus aastal 1916 veenda ülemkohust, et need avaksid juurdluse, ning Mansfield vahistati ja toodi Kansases kohtu ette. Kuid Mansfieldil õnnestus hankida vettpidavaid tõendeid, et ta oli Illinoisis sel ajal, kui sooritati Villisca mõrvad. Kuna rohkem tõendeid Mansfieldi vastu ei leitud, lasti ta vabadusse.
- Reverend George Kelly, ringi rändav preester, oli ka üks peamisi kahtlusaluseid. Teda kirjeldati kui ettevaatliku väikest meest, peast eemale hoidvate kõrvade, silmapaistva ninaga, kõrge otsaesise ja laia suuga. Inimesed rääkisid, et tema tumedad silmad ei jõudnud teisteni. Ta oli kergesti erutuv ja ta rääkis tavaliselt nii kiiresti, et temast oli raske aru saada. Räägiti ka, et mees eritas ülearu sülge ja sülgas kõiki tahtmatult täis, kui ta oma kiiret juttu puhus.
Kelly ja tema naine elasid Iowas, Makedoonias aastal 1912, peale mitut aastat jutlustamist keskläänes. Ta jätkas palverändurina ja ta oli Päevakeskuses sellel õhtul, kui mõrvad toimusid. Tema kohalolek mõrvade ajal ja tema haihtumine 10. juuni varastel hommikutundidel tegid tema peamiseks kahtlusaluseks mõrvades. Räägiti ka, et vaimulik pihtis rongiga Makedooniasse tagasi sõites, et tema oli mõrvad sooritanud,kuna nägi nägemust, mis ütles talle: "Tapa, ja tapa täielikult", fraas, mis pärineb piiblist.

Siiski, enne tema "ülestunnistust", kirjutas Kelly võimudele mitmeid kirju Moore/Stillingeri mõrvade kohta. Kirjades paistis, et Kellyle olid mõrvad saanud kinnisideeks ja ta kirjutas asju, mida teaks vaid õige mõrvar. Tema ülestunistusi mõrvade kohta kuulsid mitu inimest rongis, enne kui mõrvadest üldse teada saadi. Tõsi või ei, otsustage ise, kuid Kelly saatis pesumajja ühe verise särgi, mida kunagi enam ei nähtud...
Kelly siiski arreteeriti aastal 1914, kuid mitte mõrvade eest. Ta saadeti trellide taha selle eest, et ta saatis võimuorganitele vulgaarse ja rõveda sisuga kirju, ning ta mõisteti selle eest vangi. Vangimaja asemel aga sattus ta vaimuhaiglasse. Aastaks 1917 oli kahtlus taas Kelly peale langenud ja ta saadeti mõrvades süüdistatuna kohtu alla. Tal õnnestus siiski oma jälgi nii palju segada ja oa tunnistusi muuta, et ta mõisteti õigeks.

- Andy Sawyer: Hoolimata sellest, et nii mõnegi kohaliku inimese kohta olid väga tugevad tõendid, ei suutnud uurijad mööda vaadata faktist, et lähiajal oli palju sarnaseid mõrvu toimunud kesk-läänes. Tänu sellele jäi pidama väga kindel usk, et tegu võib olla sarimõrtsukaga. Kuigi paljusid rändureid ja võõraid asukaid süüdistati aja jooksul seotuses Villisca mõrvadega, olid mõned, kes kõigi nendesuguste eest seisid. Üks neist oli mees nimega Andy Sawyer. Kuigi Sawyerit ei sidunud mõrvadega ükski reaalne asitõend, käis tema nimi uurimisest mitmeid kordi läbi. Sawyeri andis välja tema boss, kes paistis teadvat mõrvadest rohkem, kui ta tohiks. Ta oskas kindlalt väita, et Sawyer magab öösiti, kirves kaisus, ning peab oma kirvega maha pikkasid dialooge. Sawyer arreteeriti ja toodi ülekuulamiseks uurijateni,kuid vabastati kohe, kuna avastati, et tema kohta on ametlikud tõendid, et ta viibis mõrvade ajal Osceolas, Iowas kohalike ametivõimude juures vahi all. Ta vahistati ringi hulkumise eest, ning kohalik ¹heriff saatis ta rongiga koju umbes kell 23:00, 9 juuni õhtul. Kas ta oleks jõudnud veel õigeks ajaks Villiscasse, et mõrvad sooritada? Tema ülemus ja muud närvilised linnakodanikud uskusid, et kindlasti oleks, kuid seda ei tõestatud kunagi, ning Sawyer haihtus ajalukku.

- Henry Moore (polnud perekonnaga suguluses) oli kõige tõenäolisem kahtlusalune "hulkurite" kategoorias. Kuigi tema perekonnanimi on ohvrite omadega ühtiv, ei olnud ta nendega suguluses. Kuigi teda süüdistati täpselt samades asjades, kui Mansfieldi, mõistetigi Moore mõrvades süüdi. Mõned uskusid, et peale Villisca mõrvade oli ta veel vastutav Kesk-ida verise mõrvalaine eest. Moore võeti vastutusele aastal 1912 oma ema ning vanaema mõrva eest Columbias. Ta tappis mõlemad oma ohvrid kirvega, ning kui see polnud veel piisavalt õudne, siis see mõrvade laine kestis poolteist aastat, millesse kuulus üle 20 mõrva kokku viies riigis. Arvatakse, et Villisca mõrvad aitasidki uurijad Moore'i jälgedele.
Tapmiste lainet poleks ilmselt avastatudki, kui Villisca poleks abi palunud föderaalidelt, lahendamaks kohaliku mõrvari juhtumit aastal 1912. Politseil oli ohvrite jõhkralt moonutatud surnukehad, kuid ei ühtegi juhtlõnga juurdluse edasi viimiseks.
Föderaalohvitser M.W. McClaughry määrati seda juhtumit uurima, ning tema uurimus paljastas, et Villisca mõrvad ei olnud unikaalsed. 9 kuud enne seda, 1911 aasta septembris, oli toimunud samasugune mõrv Colorado Springs'is. Seal tapeti H.C. Wayne, tema naine ja tema laps, ning proua A.J. Burnham koos tema kahe lapsega. Kuu hiljem, oktoobris, mõrvati samal viisil Dewsonite perekond Monmouthis, Illinoisis, ning veel nädalake hiljem, Showmani perekonna viis liiget Ellsworthis, une pealt, nende voodites. Kõikide juhtumite puhul oli mõrvar ohvrite majja sisse murdnud hilisõhtul, ning terve maja rahva tapnud unepealt, nende voodites, kirvega...

5. juunil 1912 --- vaid paar päeva enne Villisca tragöödiat --- tapeti Paolas, Kansases Rollin Hudson ning tema naine. Mõrvad sooritati, nagu kõik eelmised, ning nagu järgmine, Villiscas. McClaughry oli veendunud, et mõrvade taga oli üks ja sama sarimõrvar. Ja kuigi ta oli kõva detektiiv, oli see puhas õnn ja kokkusattumus, et Henry Moore tema teele sattus. McClaughry isa oli Leavenworthi föderaalvangla valvur, ning tal oli nõõ mõnigi tutvus föderaalsüsteemis. Kui ta kuulis, et Henry Moore kannab eluaegset karistust oma ema ja vanaema mõrva eest, informeeris ta sellest ka oma poega. Lõpuks, kui asitõendeid oli igas juhtumis võrreldud, saadi selgeks, et kõik juhtumid on omavahel seotud, nind McClaughry süüdistas Moore'i 23-s mõrvas.
Kahjuks ei võtnud keegi neid tõendeid tõsiselt, ning enamus olid rahul seletusega, et mõrvar on hoopis reverend George Kelly, kes "tunnistas" üles Villisca mõrvad. Kellyt ei saanud siiski süüdi mõista, kuna tema seisund näitas tõsist vaimset hälvet. Peale kahte põhjalikku kohtuprotsessi mõisteti reverend George Kelly õigeks.
Nende kohtuprotsesside saginas ja tunglemises unustati muidugi ära McClaughry versioon asjast. Siiski, oli McClaughry veendunud, et süüdi oli Moore ja ta oli müsteeriumi lahendanud.

Ametlikult on asi muide tänapäevani avatud.

Moore'i maja kummitused

10. juunil aastal 1912 sai väiksest Villisca peremajast toimumispaik ajastu kõige räigemale mõrvale. J.B. Moore'i perekond ja 2 öömajalist tapeti une pealt kirvelöökidega peapiirkonda. Maja jättis endast jälje Ameerika kriminaalminevikku, ning samuti jättis ta endast maha tontliku legendi.
Aastate jooksul oli majal palju omanikke ja üürnikke, kuid aastal 1994 pakkus kohalik kinnisvaramaakler maja müügiks Darwin ja Martha Linn'ile, kes sel ajal tegelesid Villisca linnas vana muuseumiga. Linnid ostsid maja ära, kuna see andis nende muuseumiärile veelgi hoogu juurde ja nad olid ka ise huvitatud maja ajaloost. Maja oli aga nii kehvas seisus, et linn ähvardas selle maatasa teha. Siiski, aastate jooksul taastasid Linn´id maja seisukorra selliseks, nagu see oli olnud aastal 1912.

Kasutades vanasid fotosid, alustasid Linn'id renoveerimist hilisel 1994 aastal. Renoveerimine hõlmas ka täiesti uut välisseina, torustiku ja mugavuse eemaldamist majast. Vanast sahvrist oli vahepeal ehitatud vannituba, kuid seegi renoveeriti tagasi 1912 aasta aegseks. Seejärel, kasutades informatsiooni tunnistustest, üritasid nad paigutada mööbli samadele kohtadele, nagu see oli mõrvade aegu. Kahjuks olid Moore'idele kuulunud mööbliesemed aastaid tagasi juba kadunud, kuid kadunud esemed asendati muude samaaegsete antiikesemetega.

Moore'ide maja lisati ajalooliste paikade rahvusregistrisse aastal 1998, ning see on tänaseni säilinud, kui edukas pilt aastast 1912. Selle koha seinad peidavad nii mõningaidki saladusi --- alustades mõrvari tegelikust isikust, ja lõpetades sellega, kuidas ta täpselt jõhkra veretöö korda saatis. --- ja just need saladused viivadki veel seiklejaid selle maja ukse taha. Vähesed tulevad kuulama maja ajalugu, enamik siiski tuleb otsima siit majast kummitusi.

Sellest ajast, kui Moore'ide maja avati külastajatele ööpäevaringselt, on sinna voorinud sadu ja sadu kummitusekütte, seiklusteotsijaid ja muid paranormaalsuste huvilisi, kes kõik on tulnud otsima kõike veidrat, müstilist ja kummituslikku. Mõned on majas viibinud ihuüksi, nagu Des Moines'i plaadikeerutaja, kes ärkas keset ööd laste kisa peale, kuigi majas ei viibinud ühtegi last. Teised on kohale tulnud gruppidega, ning lahkunud müstiliste heli-ning videosalvestistega, mis tõestavad, et miskit üleloomulikku nende majaseinte vahel siiski liigub. Enamus ekskurssioone on pooleli jäätud, kuna poole pealt hakkasid lambid alla kukkuma, uksed paukuma, esemed lendama, ning hakkas kostuma laste naeru. Ka on pendeldajad rääkinud, et majas on vaimud, kellega annab tõesti suhelda.

Kui kasvõi murdosa nendest juttudest oleks tõsi, arvasin ma* (originaali kirjutas Troy Taylor), kui kuulsin esimest korda "Villisca Kirvemõrvari majast", et see on üks enam kummitavamaid asutusi kogu Ameerikas. Maja ajaloo põhjal võis tõesti arvata, et koht on kummitustest ülekülvatud --- kuid, kas ikka oli? Selle uurisin ma ise järgi 2005. aasta maikuus, kui ma viibisin Villisca majas ühe öö. See, mis seal majas toimus, mis on detailselt kirjutatud raamatus "So, there I was", tegi minust uskuja, et selles majas midagi toimus. Kuid, kas Moore'ide maja Villiscas on tõesti kummitav? On paljusid, kes arvavad, et see ei kummita. Nad räägivad, et mitmed inimesed elasid majas aastaid, ning ei kurtnud mitte millegi müstilise ega ebatavalise pärast. Seal ei toimunudki midagi enne, kui maja renoveeritud sai, kogu kummituslik juhtumite jada hakkas pihta siis, kui avati näituslik "kirvemõrvari maja".
Kas need sündmused olid inimeste ettekujutuse ja fantaasia vili? Seda tahaksid nii mõnedki uskuda, kuid ärge laske ennast lolliks teha. Ja samamoodi ei tasu minu sõna puhta kullana võtta.
Mina olen jõudnud uskumusele, et maja kummitab, tänu minu enda kogemustele seal majas. Ma loodan, et ka lugeja saab kätte oma ausa arvamuse, kui ta seal majas ühe öö veedab. See ei ole koht nõrganärvilistele, kuid kui te siiski otsite kohta, kus kogeda mõnda paranormaalset fenomeni, siis otsige üles oma kaardilt Villisca, ning olge valmis kogema ajalugu, olge valmis astuma kummitavasse majja.


Originaali autor: Troy Taylor
Tõlge: © Veiko Ilves, 2008.

Edit:
Põhjalik vigade parandus


Muudetud: 6-11-08 kell 20:01:58 Ares

[kurk]

(Kuidas sa viitsid?)
Äkki renoveerimise käigus paigaldatigi midagi, mis tekitab 'kummituslikke' efekte, et alles pärast seda hääled jm ilmnesid. Või häiris see taastamine neid?

[racknox]

Väga hea artikkel jälle, suured tänud, et viitsisid tõlkida, väga huvitav on neid artikleid lugeda
Oi jah.. Tänu avaldades, unustasin ära, mida ma tahtsin õelda, kui meele tuleb, annan teada.

Muide, sul hakkasid mingilt maalt tekkima kirjavead, aga need on andestatavad, kuna see oli väga pikk tekst ja need olid kõigest tähevead

Muudetud: 9-8-08 kell 01:29:30 racknox

[Ares]

Mnjaa, tekst oli pikk ja peale mõnda aega hakkasid tõesti silmad-sõrmed ära väsima, kindlasti lipsas vigu sisse, vabandused selle eest. Siin kõik kiidavad minu viitsimist, et tegeliklt on asi rohkem nagu nii, et mulle lausa meeldib neid tõlkida . Saab inglise keelt harjutada, saab uusi lugusid teada, rääkimata siis teistele pisikeste teenete osutamisest . See ei ole mul esimene sellelaadne tõlge, ja kindlasti ei jää ka viimaseks. Seoses sellega üleskutse ka Paraweeblastele, et kui näete mõnda huvitavat artiklit, mida tahate teistega jagada, aga see inglisekeelne, võtke ühendust, ma tee tõlke

[Anzie]

Kui sa soovid tõlkida ja postitad selle siia ja hiljem avastad, et kirjavead on siis on olemas Muuda nupp, et saaksid oma tõlgitud loo õigeks. Mind näiteks väga häirivad kirjavead, eriti kui neid nii palju on...

[devilouspriest]

Eile õhtul vaatasin Zone Reality'lt saadet kummitavatest hoonetest.Seal oli ka üks vana hoone Louisianas.Seal oli olnud kunagi laste haigla ja vahepeal oli seal sõdurite haigla.
Üks vanamees kes läks sinna midagi remontima,vaatas vasakule ja nägi üht haiglase pilguga meest,kes lihtsalt seisis seal,mõne minuti pärast mees kadus.Siis äkki ilmus vanamehe ette ja hakkas teda kägistama.Vanamees pani jooksu ja ei julge enam kunagi sinna tagasi minna.

Üks mees läks teisele korrusele koristama ja nägi nurgas üht sõdurit istumas.Ta läks ligemale aga sõdur kadus läbi seina.

Sinna hoonesse viidi ka sensitiividest koosnev paranormaalsete nähtuste detektiivigrupp.
Nad läksid alla keldrisee,mis tõenäoliselt oli olnud surnukuur.Ühel sensittivil hakkas lausa paha.

[katz_phpbb2_import2033]

ega sa ise ka ilmselt ideaalselt ei kirjuta, nagu viimasest postitusest näha. Heasmõttes ikka

[Ares]

Üritan ära parandada, kuid asja liiga suureks puhuda vast ka ei ole mõtet... Jutu mõte vast täheveakestest ja paarist puuduvast komast eriti ei muutu...

[noltsik]

Algselt postitas: Kätz
ega sa ise ka ilmselt ideaalselt ei kirjuta, nagu viimasest postitusest näha. Heasmõttes ikka

Nu jah kui tähenärimiseks jälle läks siis sul ka lause algab väikse tähega.

[Ares]

Äkki palun oskaksid öelda selle hoone nime? Olen väga huvitatud taolistest hoonete artiklitest. Kui hoone nime teada saan, tuleb siia järgmine samasugune artikkel .

[Ares]

Algselt postitas: noltsik

Algselt postitas: Kätz
ega sa ise ka ilmselt ideaalselt ei kirjuta, nagu viimasest postitusest näha. Heasmõttes ikka

Nu jah kui tähenärimiseks jälle läks siis sul ka lause algab väikse tähega.

Kui tähti närida, siis sidesõna "siis" ees käib grammatikareeglite kohaselt koma.

[devilouspriest]

Mul ei jäänud nimi kahjuks meelde.Aga kui oled huvitatud,siis uuri Horton Grand Hotel kohta San Diegos ja Kirkstone Pass nimelise kõrtsi kohta Inglismaal.

[Ares]

Saab tehtud. Aga kui keegi teab sellise kirjeldusega hoonet, nagu devilouspriest kirjeldas, andke teada .
Kohe ma kahjuks nende kohta eriti uurida ei saa, mul hetkel üks huvitav artikkel siin käsil. Aga nii pea kui võimalik .