Suhtlemine kasside-koerte-lindude jt Liigivaimuga

Muidugi võiks siia terve selle hundiraamatu üle trükkida aga...vblla seoses mõningate teemadega foorumis (küll nö. hõisked libahuntidest, küll naiste allasurutuse eostuse ja surma teemas, küll Jahwe või patriarhaadi teemal samas kontekstis)... peatuksin ühel sellisel peatükil antud raamatus nagu:
NAISTE TUGEVUS.
Mis seob naisi ja hunte

Hundiperekonnas otsutavad küll vanemad ühiselt, kuid tähtsad otsused, näiteks millal, kuhu ja kuidas jahile minna või kuhu kaevata poegimiskoobas, teeb nii inimeste kui huntide puhul pere tähtsaim naine. Tema vajaduste järgi kohandatakse viimaks kõik, mis on perekonna huvides.
Emahunt on perekonna tõeline keskpunkt.
Nagu igas suurperes, on mõistagi aga ka isas- ja emasloomade vahel konflikte. On nähtud emahunte, kes isastele "tappa andsid" ja vastupidi. Tülid lahendatakse vastavalt olukorrale, sõltumata kellegi soost või võimuastmest.
..

Edasi on kirjeldus aga ühest Yellowstone's sündinud emahundist, kes muutus legendiks juba oma eluajal ning oli seda kuni oma traagilise surmani.
Temast olid lummatud kõik, kes teda nägid.
Talle anti nimi Hunt Null Kuus (ta sündis 2006.aastal), kuid teda hüüti ka She-Wolf´ks.
Kui ta kaheaastaselt Lamar Valleysse ilmus, nähti kohe, et temas on midagi erilist. Kui emahunt jätab oma kodu maha, siis on tema ülim tavaeesmärk leida kaaslane ja saada järeltulijaid. Sellel emahundil polnud aga kiiret kuhugi. Esimesel talvel oli tal paaritumisajal kuni viis austajat, mis on metsikute huntide puhul siiski väga ebatavaline. Ta lükkas sellegi poolest eemale ka kõige suuremad ja tugevamad kandidaadid ja võttis selle asemel vastu noorhuntidest vennad ja rajas nendega oma perekonna.

Kohe peale kutsikate sündi lahkus aga see imeline emahunt koopast ja tappis kümne minuti jooksul üksipäini kaks suurt hirvelehma. Isased vaatasid pealt. See emahunt oli üldse üks parimaid jahipidajaid, kes kunagi Yellowstone´s elanud. Ta eelistas jahti pidada üksinda ja kasutada lähivõitlust. Tema tehnika oli meisterlik. Ta jooksis saagi kõrval, hüppas õhku, keeras pead ja lõi hambad hirvele kõrri. See õnnestus tal korduvalt isegi vahutavas jões.
Kord nähti, kuidas ta ründas jõekaldal hirvelehma ja kukkus koos temaga nõlvakust alla jõkke. Saakloom surus pea vee alla. Hunt lasi hirve kõri lahti ja võitles end tema alt vabaks. Siis surus ta vett pekstes ohvri pea kogu oma keharaskusega alla, kuni too mõne minutiga uppus. Nüüd tuli tal aga surnud hirv kuidagi sügavast veest kätte saada. Ja jällegi üllatas emahunt vaatlejaid: ta tiris hirve veelgi sügavamale vette, lasi jõevoolul ta liivase madalikuni kanda ja tõmbas saagi selle peale. See emahunt teadis täpselt, mida ta tegi, ja planeeris oma pere toitumislaua ette.

Jah, just tema see ongi:


Kusjuures see hunt viis oma intelligentsusega meeleheitele ka kõige kogenumad bioloogid. Näiteks tavaliselt tormavad hundid neid jälgiva kopteri häält kuuldes igas suunas laiali. She-Wolf aga ei jooksnud enamasti minema. Ta jäi seisma ja vaatas bioloogile põlglikul ilmel otsa. Siis põgenes ta puude vahele või kaljude taha. Alles kolme aasta pärast õnnestuti ta jälgimisseadme paigaldamiseks kinni püüda.
Detsembris 2012 tegi aga see legendaarne emahunt surmava vea, kui lahkus esimest korda rahvuspargi kaitsvatest piiridest. Oli jahihooaja viimane päev ja ta oli viimane hunt, kes sel hooajal maha lasti.

Kui surevad legendid, keevad emotsioonid üle. Pärast She-Wolfi surma tuli Radingerile tohutul hulgal kirju. Enamik kirju tuli naistelt, kes olid end karismaatilise emahundiga tugevalt identifitseerinud.

National Geographic´l on sellest erilisest She-hundist tehtud ka täispikk dokkfilm.
https://www.youtube.com/watch?v=A_MR7Wub0Vc

Huntide maailm on naiste maailm nagu ütleb autor. Nende suurte koerlaste fännid ja eestkostjad on enamjaolt naised nagu ta oma aastakümnete pikkuse praktika jooksul on täheldanud.
Mis lummab naisi huntide juures? Kas nende metsik ja taltsutamatu loomus?Enamik naisi oskavad loomadega ümber käies tagasi tõmbuda, vaadelda ja ära oodata, sellel kui meestel on kalduvus peale tungida, kontrollida ja domineerida. (Seetõttu on meeste hulgas rohkem ka hoopis karude fänne.)
Näiteks tarandike külatajate puhul lükkavad hundid sellise meeste tüüpilise domineerimise soovi aga otsutavalt kas nurka või koguni vastavad (eluohtliku) ründega.

Suur Saksa hundiuurija Erik Zimen ütles kordnaistest ja huntidest rääkides: "Nii hunt kui naine on läbi ajaloo olnud peamiselt alla surutud..."

---

Hundi kodustamisel vaadeldakse kusjuures aga siiski eelkõige naiste rolli.
Arvatakse, et just ilma naiseta poleks meil tänapäeval ilmselt ka koeri. Paljud katsed kodustamist seletada on meestekesksed: hundid taltsutati justkui jahil käimiseks, toiduks halbadel aegadel või inimese kaisteks.
Samas (autori reaalsete kogemuste põhjal) väikeste hundikutsikate harjutamine inimesega on siiski vägagi aeganõudev ja kannatlik tegevus. Just kutsikate, sest kutsikaeas kujunebki välja usaldus inimeste suhtes.
Kas mees oleks suutnud aastatuhandete eest sellise tülika tegevusega hundikutsikaid endaga harjutada? Kindlasti mitte. Meestel olid teised ülesanded.



Kutsikate kodustamise juurde kuulub ka näiteks varases eas ka piimaga toitmine ja piima oli tol kaugel koduloomadeta ajal ainult naistel. (Lambad, kitsed, veised jne kodustati alles pärast hunti.) Niisiis pidi see olema naine, kes võttis ühel päeval hundikutsika enda juurde ja andis talle rinnapiima. Vahest oli tal liiga palju piima või ta tundis hüljatule hundilapsele lihtsalt kaasa. Ise seda aimamata tekitas ta inimkonna ajaloos revolutsiooni. Sest hundile järgnesid tasapisi põllumajandusloomad ja jahimehest sai karjus. Ajalugu võttis uue pöörde.
Vahest mäletavad naised veel tänapäevalgi oma erilist rolli evolutsioonis ning neil on seepärast ka huntidega nii tihe side?




Ühe juhusena on edasi näiteks kirjeldatud sellist olukorda, kus Zimen uuris olukorda Baieri metsa rahvuspargi tarandikuhuntide väljapääsemisel, et millised olid inimeste reageeringud sellele seigale soospetsiifiliselt. Näiteks sellal kui mehed (jahimehed, politsei, kaitsevägi) ajasid hunte taga ja lõid nad viimaks maha, palusid naised meedias, et loomad jäetakse ellu.

Kui tänapäeval ilmuvad mõnda piirkonda hundid, tekitab see paljudes meestes tugeva tõrjereaktsiooni: "viige nad minema!", "siin pole nende koht!". Naistes tekitavad sellised olukorrad aga pigem kaitseinstinkti, kaastunde ja eeskätt sügava igatsuse veel viimase metsiku nähtuse järele meie ajal.

Etnoloog ja psühhoanalüütik Clarissa Pinkola Estès on veendunud, et igas naises peitub emahunt, kes kaitseb naiselikke ürginstinkte ja intuitiivset teadmist, mis on õige ja mis vale.
Kunagi bestselleriks saanud raamat "NAISED, KES JOOKSEVAD HUNTIDEGA".



https://www.rahvaraamat.ee/p/naised-kes-...9985321515

Eluterve naisterahvas on paljuski hunditaoline: ta on võimas, vaistlik, elujõudu pilgeni täis, kartmatu leidlik ja ustav. Ta on võimeline kõrgele kargama, saaki küttima, elu andma ja elu eest seisma. Eemaldumine ürgloodusest on põhjustanud nihke tänapäeva naise isiksuses

Või veel:
Naine on ainult siis tark, terve, terviklik, loov ja õnnelik, kui ta leiab üles oma oma instinktiivse loomuse juures, hundi iseeneses, metsiku ja taltsutamatu ürgnaise. Selleks peab ta loobuma oma armsast, kenast ja kohanevast sissekasvatatud rollist, kuulekusest, järeleandlikkusest ja pidevast alistavusest.

Sellega võib olla nõus või mitte, tõsiasi on see, et ükski loomaliik ei ole inimesega sotsiaalselt nii sarnane kui hunt.
Pole niisama, et paljud loodusrahvad peavad hunti oma esivanemaks ja tootemloomaks. Paljude Põhja-Ameerika indiaanisuguharude jaoks on hunt nende suguharu esiiisa või ema ning seega maailma alguspunkt.



Ilmselgelt on naiselikkus kui elu algus ja hunt kui metsikuse sümbol teineteisega seotud.

Hunt puudutab kusjuures kõikides müütides ja muistendites ka inimeksistentsi kaht omavahel seotud nähtust: hirmu ja võimu. Mehe hirmu selle ees, mida ei suudeta täielikult kontrollida ja suunata - seni taltsutamata looduse ees, isepäise naise ja metsiku hundi ees metsas.
Ja naise hirmu pimeda metsa, vägivaldse mehe ning kurja hundi ees.

Ja ometi on nii hunt kui naine allasurutud ja justkui ajaloo kaotajad. Tegelikult aga on just nemad tugevad. Sest suudavad oma hirmu ületada ning siis olla tõeliselt vabad ja sõltumatud.



Mõningases muusikamuinasjutu vormis ka siin meie, naishuntide, huntnaiste Loost:

Huntide laulust rääkisin lk.4 ühes kommis:

See, et kokku on pandud täiskuu ja uluv hunt on paraku samast rubriigist nagu postkaardid jõuluvanadest.
Jah, hundid võivad uluda ka täiskuu poole, kuid teevad seda pigem valguse tõttu, mis sellel ajal üle metsa levib ja ka kuuvalgustatud ajal neil küttida lubab.
Valdavalt on selline täiskuuulgumine aga siiski müütide pärusmaa.
Küttimine käib ikka tavapärases valgusrežiimis.
Niisama või kuuvalguseta öösel magatakse siiski himukalt ja külmal ajal muidugi ühtehoidvalt lähestikku.

Rohkem laulavad hundid siiski aga tõesti valge(ma)l ajal ja kogu karjaga või üksiti (gruppides) üle metsa. See on neil selline oma moodi maagiline "ühislaulmine", mis on mõeldud kogukonna tugevdamiseks ja ka oma territooriumi tähistamiseks märguandena võõrastele karjadele (et hoidku eemale nende jahialast). Või siis paarilise või kadunud pereliikme otsinguks või muuks omakeelseks suhtluseks (hundiulgudel on palju alatoone.)

Siin üks väike versioon:

Kaks Eesti noormeest olid 1970nendatel pikemat aega Tšuktšimaal, et kohalikke kombeid ja eluolu õppida. Ühe noormehe, Ülo (tšuktšipäraselt Jelo) meenutus kohtumisest karuga ja "karulaulmisest":

Tsitaat:Jooksupanemise asemel loom röögatas ja tormas teda häirinud inimese suunas. Selgus, et põõsas oli istunud karu, kes oli oodanud, et mõni põder paraja kauguse peale tuleb, et siis sellest endale parajat lõunasööki saada. Kiiresti läbis ta mõnikümmend meetrit ja varsti seisis ta Jelost seitsme meetri kaugusel kahel käpal püsti ja urises valjusti.

Ejgeli oli vahepeal üles ärganud ja hõikas: «Jelo, tule kohe ära!»

Seetõttu ei julgenud Jelo karule selga pöörata. Ta mõtles, et pidid nad ilma püssita välja tulema. Püss oli jäänud telki. Ejgeli ei tahtnud vihma tõttu relva kaasa võtta ja nüüd see siis oli. Karu tammub jalalt jalale ja hakka temaga peale, mis iganes soovid. Igaks juhuks võttis ta vöölt oma vägeva noa ja jäi seisma. Mõlemad vahtisid üksteisele otsa. Karu oli väga suur. Kahel jalal seistes ulatus ta kolme ja poole meetrini. Tema suu oli pärani ja sealt paistsid suured kihvad. Külma ilma tõttu tuli karul suust väljahingamisel auru. Karu seisis ja mörises.

«See on lihasööja grisli,» mõtles Jelo, «sellepärast ta nii suur ongi. Need pidid eriti ohtlikud olema.»

Ta seisis nuga käes ja vahtis karule silma. Karu urises ja tammus jalalt jalale.

Vahepeal oli ka Ejgeli sopka otsast alla jõudnud ja tuli Jelo selja tagant lähemale. Jelo kõrvale jõudes, asetas ta oda enda jalge ette ja ütles: «Pane kohe nuga maha. Ruttu!»

«Hull oled või?» ütles Jelo talle vastu.

«Tee ruttu, aega ei ole,» kostis tshuktsh.

Jelo asetas noa samblale ja astus pool sammu tagasi, nii et Ejgeli jäi temast natukene ettepoole.

Ejgeli kummardus ettepoole, siis ajas ennast sirgu, vaatas karule otsa, tõstis oma käed üles ja hakkas monotoonselt rääkima:


Karu ära ole paha.
Me ei tee sulle mitte midagi paha.
Me oleme ühest verest, sina ja mina.
Karu mine ära.

Karu ära ole paha.
Me ei ole teinud sulle mitte midagi paha.
Me oleme ühest soost, sina ja mina.
Karu mine ära.

Karu ära ole paha.
Me ei ole teinud teie rahvale midagi paha.
Me joome ühest jõest, sina ja mina.
Karu mine ära.

Karu ära ole paha.
Me oleme küll esivanematele ande toonud.
Me oleme üks rahvas, sina ja mina.
Karu mine ära.

Karu kuulas tähelepanelikult talle räägitavat juttu. Ta urin jäi vaiksemaks ja ta jälgis Ejgeli tegevust. Mees rääkis monotoonselt. Tema käed olid kogu aeg üles tõstetud. Ta vibutas oma ülakeha ette-taha, ise kogu aeg teraselt silmi karul hoides.

Pärast esimest salmi istus karu maha. Ta kuulas huviga talle räägitavat juttu, kallutades pead kord ühele poole, kord teisele poole. Kas selles liigutuses väljendus heakskiit tshuktshide tegevusele või vangutas ta uskumatult pead, see jäigi arusaamatuks, aga pärast kolmandat salmi noogutas ta nagu arusaaja peaga, laskus neljale jalale, keeras selja ja hakkas ära minema.

http://www.folklore.ee/tagused/nr11/tsukts.htm