[Sussch]

2016 aasta septembri lõpul käisin Mehhikos ühel konverentsil. Tänu AirBnb-le ööbisin ühe ameeriklase "villas" (vähemalt minu kriteeriumite kohaselt).

Tal oli ka koer, kes paistis olevat igati sõbralik. Seni ei ole mul koertega probleeme olnud. Ükspäev tuli koer minu juurde, niutsatas korraks ning lõi hambad mulle näkku. Ilmselt oli koeral jooksuaeg, emotsioonid möllasid ning ta arvas et konkureerin temaga peremehe tähelepanu nimel.

Ega siis midagi, järgnevad ööd keskendusin ravitsemisele ning ülejäänud päevad käisin plaasterdatud ninaga ringi. Ravitsemisel järgisin üldplaanis sama protseduuri nagu psühhokineesiga: psi(*) kogumine, tahte väljendamine ning tahte vabaks laskmine / lõdvestamine. Piisava lõdvestamisega on mul vahetevahel kaasnenud kehavälised kogemused.

Kehaväliseks kogemuseks (OBE) olen tavaliselt lahterdanud kogemused järgmiste indikaatorite alusel:

1. Teadvuse tihedusjaotus on kindla vormita (pigem nagu mingi pilv või udu);
   
2. aeg-ruumis ringi liikumine on tülikas, sest teadvuse pilvel puudub ühtne koordinaatteljestik (näiteks üles kerkimise asemel lendab pilv laiali ning hajub);
   
3. ümbritsev keskkond on kas mattunud tumeda (kerge sinaka või lillaka varjundiga) udu sisse või just vastupidi - ümbritsev keskkond on vähemalt sama terav ja selge nagu ilmsi (tihtipeale teravam ja selgem ehk siis tundub igapäevaelust reaalsem);
   
4. on ära-oleku tunne;
   
5. keskkond on identne sellega, mida igapäevaelust mäletan.
   

Kuigi tookord uinudes tekkis ära-oleku tunne ning keskkond paistis enam-vähem identne sellega mida igapäevaelust mäletan, siis ei olnud OBE-le omast teravust ja selgust (kõik paistis üsna ähmane). Kui vahel on mul unenägudes olnud mingi pool-füüsiline keha millega tunnen lõhna, maitset jms. kõigel mida puudutan, siis antud unenäos ei olnud isegi mitte seda. Järeldasin et tegemist oli tavalise unenäoga.

Unenäos oli ilus päikesepaisteline päev mil jalutasin mööda kanali äärt kodu poole. Minust jalutas mööda igasugust rahvast, kuid ma ei pööranud nendele tähelepanu. Ühel hetkel nägin eemalt lähenemas vana klassivenna ema. Oleksin ilmselt ka temast lihtsalt mööda jalutanud, kui ta ei oleks mind poolhirmunud, imestunud näoga vahtima jäänud. Vaatasin siis ka talle otsa, kergitasin kulmu ning jalutasin edasi. Unenäos isegi mõtlesin, et veits kummaline käitumine tema poolt.

Igaks-juhuks mainin et ajavööndite vaheks on 8h.

See oli kas järgmine päev või paar päeva hiljem kui eelmainitud vana klassivend Skype kaudu kirjutas et ta ema olla mind näinud mööda kanali äärt jalutamas, "trusparid pikkade pükste pääle tõmmatud" ning et tal olla tekkinud küsimus et kas minuga ikka kõik korras. Ütlesin klassivennale et olen veel Mehhikos ning naersin selle supermänniliku riietusstiili üle.

Mainitud klassivenna emaga juhtusin Eestis kokku vist mõned nädalad hiljem. Ta täpsustas et ma olla paistnud kui kummitus, mis oli ka põhjuseks miks ta minu pärast mures oli.

Kuigi see ehk ei kuulu antud postitusse, traumeerisin ükskord varem kogemata ka oma ema. Ta tajus mu kohalolekut Hispaanias sel ajal kui ma Eestis mediteerisin.

(*) Eelistan "energia" asemel kasutada mittemidagiütlevat "psi", lootuses et viimane ei vihasta füüsikuid nii palju.

Postitatud seoses kommentaariga unenägude teemagrupis.

---

Unustasin mainida et teema mõte ei ole mitte kogemusele mingit sorti tõlgenduse ega vastuse leidmine vaid näiteks üks järgnevatest:

1. Kogemuste kategoriseerimine: kus on piirid unenägude, astraalrännakute, kehaväliste kogemuste vahel?
   
2. Kui praktiliselt tavalise unenäo puhul on võimalik et keegi sind tondina näeb, siis võiks see tõstatada huvitavaid küsimusi kummituste, poltergeistide ja muude sääraste nähtustega seoses.
   
3. Kes peale minu veel on harjunud mõtlema "ah, see oli kõigest uni" ilma et võtaks poolteadlikult / alateadlikult sooritatu eest vastutust?
   

Eelkirjeldatud kogemus pani mind oma varasemate unenägude üle uuesti mõtisklema.