Veider kogemus poolunest

Niisiis.. alustan algusest.. eelmisel nädalal sundis mu “kallis” kaasa mind tegema aborti. Täitis paberid, vedas kohale, tuli kaasa, survestas, veenis jne. Üsna vastumeelselt tegin. Lubas maad ja ilmad kokku - laseme sellel beebil tulla järgmine aasta jne. Toetada, olemas olla. Ööl vastu laupäeva, kui ta veendus, et last enam ei ole, ta lahkus. Blokeerides minu numbri, kadudes kui vits vette. Kuna ma ise seda kohutavalt üle elasin, siis tegin pisikesele ilusa karbi ning matsin ta metsa, ühe suure männi alla. Tegin risti ja ladusin hauale kivid. Pühapäeval tekkis tugev verejooks ning kuna laupäeva õhtul tuli minu juurde minu sõber, siis tema vedas mu haiglasse, kus 10-15min jooksul olin opilaual. Op läks hâsti, midagi ära ei võetud.
Ise elan seda metsikult üle, pole õhtut, millal ma ei nuta ja vabandust ei palu selle väikese inimese käest. Minus tekitab pahameelt, et inimene nii käitudes karistada ei saa, et tema elu läheb kenasti ja toredasti edasi, sõotis just puhkusele Egiptusesse. Minust emotsionaalselt palju enam alles pole. Enesesüüdistused, pisarad, kohati nii tugev hüsteeria, et tuleb rahusteid võtta. Aga eile oli vist esimene päev, kus mu emotsioonid ei läinud nii lappama, et oleksin rahustit vaja. Aga kuna leian asendustegevusi, siis olin eilseks õhtuks väga väsinud ning jäin tukkuma raamatut lugedes. Selline pooluni oli, tunnetasin, et kamin põles, kassid magasid veel kamina ees, telefonis vahepeal vastasin sõbrale, kes on kogu aja minu jaoks olemas olnud. Aga ma võin vanduda, et ühel hetkel koputas keegi kolm korda vastu mu aknaplekki, ma justkui ärkasin selle peale üles. Samal hetkel valdas mind surmahirm, mis mul liigutada ei lubanud. Ei läinud aknale vaatama, teki alt kirjutasin sõbrale kaks lauset koputamisest ja hirmust. Ma ei julgenud ennast liigutada selle hirmu foonil, mõte oli, et kuigi kardin pooleldi ees, siis äkki keegi näeb, et olen kodus. Ma elan teisel korrusel, maapiirkonnas - seega keegi mööda minnes kindlasti koputada ei saanud. Ma olen ainult nii palju mõelnud, et ma ei teinud ristipuud lapsele. Aga see laps oli veel nii väike, et kas saab olla? Ja miks ta oleks pidanud? Eile ostsin talle ka hauaküünla, kuid hauale viia ei jõudnud - lihtsalt nii väsinud, et ei jaksanud ennast liigutada. Tuli seda nõudma? Ja kui see oli laps, siis miks mul oli surmahirm?

(24-11-2018 11:02 )Marike Kirjutas:  Ma ei julgenud ennast liigutada selle hirmu foonil, mõte oli, et kuigi kardin pooleldi ees, siis äkki keegi näeb, et olen kodus. Ma elan teisel korrusel, maapiirkonnas - seega keegi mööda minnes kindlasti koputada ei saanud. Ma olen ainult nii palju mõelnud, et ma ei teinud ristipuud lapsele. Aga see laps oli veel nii väike, et kas saab olla? Ja miks ta oleks pidanud? Eile ostsin talle ka hauaküünla, kuid hauale viia ei jõudnud - lihtsalt nii väsinud, et ei jaksanud ennast liigutada. Tuli seda nõudma? Ja kui see oli laps, siis miks mul oli surmahirm?

“Ainus võimalus hirmu ületamiseks on teada saada. Hirm tekib teadmatusest. Ja kui tead, siis pole hirmu. See pole nii mitte ainult meil, metsarahval, nii on see kõikjal üle maailma. Teadmatus olukorrast tekitabki hirmu ja kellel ei tekita, sel peab midagi viga olema,” seletab Sass hirmust vabanemise valemit."

https://www.telegram.ee/vaimsus/vigala-s...pole-hirmu

Eilne naisteka artikkel räägib ka hirmust: "Oled kogenud kodus kõhedust või hirmutunnet? Need on märgid, et sinu juures võib elada deemon."

http://naistekas.delfi.ee/horoskoop/sala...d=84518621

Ise arvan, et meid KÕIKI ümbritsevad meie silmadele enamasti nägematud energiad, vaimud, olemused jne. Ja seda aegade algusest peale.
Neid koguneb sinna rohkem, kus neile süüa antakse - hirmu, vihkamist, kurjust jne. Tuleb võtta neid kui paratamatuid kaaslasi ja mitte karta.

Mulle on alati meeldinud see jutuke:

"Vana indiaanlane vestles lõkke ääres oma lapselapsega:
„Kas tead, et igas inimeses on kaks hunti, kes omavahel võitlevad.
Üks on hea hunt-lahke, rõõmus, abivalmis, hoolas, aus, kohusetundlik,
armastav, jne.
Teine hunt aga halb - kuri, õel, laisk, pahatahtlik, valelik jne.“
Vanaisa sõnad avaldasid poisile sügavat muljet. Ta mõtles tükk aega
ja küsis siis: “Vanaisa, aga kumb hunt võidab?“
Vanaisa naeratas: „Võidab see, keda sa rohkem toidad!“

Kumba hunti Sina rohkem toidad? "

http://www.tore.ee/files/Moistujutud1.pdf

Minus tekitab pahameelt, et inimene nii käitudes karistada ei saa, et tema elu läheb kenasti ja toredasti edasi, sõitis just puhkusele Egiptusesse.

See inimene saab ikkagi karistada, ta tekitas sellega endale karmavõla ilmselt. Hiljem ta ei pruugi muidugi mõista miks asjad viltu lähevad või miks tema laps surnuna sünnib jne.

Enne kui mingist karmavõlast ja karistusest rääkida, tuleks ka teine pool ära kuulata. Võib ju mõjutada ja moosida ja teha, mis tahes, lõplik otsus oli ikkagi ema teha. Ei tulnud keegi vägisi kallale!

(24-11-2018 22:32 )Aadu66 Kirjutas:  Enne kui mingist karmavõlast ja karistusest rääkida, tuleks ka teine pool ära kuulata. Võib ju mõjutada ja moosida ja teha, mis tahes, lõplik otsus oli ikkagi ema teha. Ei tulnud keegi vägisi kallale!

Ei, seekord ei olnud otsus minu teha. Korduvalt ma rääkisin ja ütlesin, et ma ei tee. Ei suuda, ei taha. See inimene tuli minuga kaasa ning sh ka arsti juurde. Hoolimata minu vastuseisust, hoolimata minu pisaratest. Ta oli KÕRVAL ja andis toru helistamiseks. Minu viga oli/on minu pehme loomus ja see, et olen manipuleeritav. Ta lubas lapse sünni puhul kõikvõimalikke asju - alates auto gaasipedaali põhjasurumisest ning sihilikult vastutuleva rekkaga laupkokkupõrkesse põrutamisest lõpetades põgenemiste ja hulluks minemistega, töölt lahkumisega, et ei peaks alimente maksma (mida ma tegelikult ei küsinud, andsin voli lahkuda ning lubasin, et ma ei tee sellest tema kohustust). Tegemist on erakordselt tugeva manipulaatoriga.

Sa elad liiga tugevalt "füüsilises/materiaalses tasandis" ... ehk sa võiks tugevalt nihutada oma tajusid/maailmapilti nö "peenema maailma suunas".

Surnud/tapetud (siia kuuluvad ka abordiga tükeldatud lapsed) suudavad mingi aja (tüüpiliselt kuni 40 päeva, ehk eeterliku keha lagunemiseni) olla sillaks/kanaliks füüsilise maailma ja peenema maailma vahel ... ehk sinu abordiga tapetud laps üritas sulle näidata, mis asub seal "peenemas hinge/vaimu maailmas" (sinna peenemasse minekul tajutaksegi nö "keha halvatust", st füüsiline keha on halvatud, kuid tunded-mõtted-minapilt toimib kehatuna peenemates kihtides edasi).

Läbi oled sa sellepärast, et abordiga kaotab naine üsna suure koguse elujõudu/energiat (pool energiast tuleb naiselt endalt - pool energiat tuleb planeedilt: st rasedaks jäädes on naine nö "sisemiselt õnnelik", ning see sisemine-õnn ongi planeedilt tulenev energialisa, mis abordi käigus ära võetakse).
Rahaline analoogia: kui palk on 1000 raha, siis rasedaks jäädes annab Planeet 1000 raha juurde (nii oleks sul justkui 2000 raha, et oled teistest pea-jagu üle: sellest see "sisemine õnn" rasedatel tuleneb) ... aborti tehes võtab planeet enda poolse 1000 tagasi (juba see on räige kukkumine, kui sa 2000 pealt 1000 peale kukud) - kuid lisaks annab naine abordiga ära ka enda poolse 1000 (nüüd oled mingi aeg nagu "töötu", st kukkumine 1000 pealga pealt 0 palga peale) ... eks ajaga (nädalatega, kuudega, aastatega) suudad enda energeetikas vastava augu ära lappida (hakkad jälle oma töö eest 1000 palka saama) - kuid nö "ebameeldiv mälestus jääb" (järgmine kord oled ilmselt targem, ning aborti ei tee: pigem kasvatad üksik-emana lapse üles).

Lapse vaates ei juhtu abordiga "esimeses lähenduses" midagi: ta saab nö "tasuta tagasi-sõidu pileti vaimude-maale, ehk null-reaalsusesse" (ema maksab selle "pileti" kinni enda röögatu energia-kaoga) ... kuid "kõrgemates lähendustes" võivad teatud proleemid esineda (laps ei saanud kehastuda vajaliku aja & ruumi punkti, ning selle kompensatsiooniks saab emalt "paguneid", ehk hingeosi küsida) ... siin aga on 1001 "nüansi" (st kuidas sa seksisid: kui sa seksimise ajal nägid vaimusilmas "nunnut beebit", siis kutsusid lapse kehastusse ja nii saab sinult hingeosi küsida - kui mees lihtsalt toppis tilli sisse, ning sa võtsid seda "tüütu paratamatusena", siis sa ei kutsunud last kehastusse, ning sinult ei saa hingeosi võtta, jne, jne).

--------

Ressursside mõistliku kasutamise vaatepunktist soovitusi:
1) Ürita seda "kehast välja saamist", ehk "halvatust" uuesti kogeda ... ütle oma tapetud lapsele, et ta võib tingimusteta võtta sinult niipalju energiat kui tahab, et taolist kogemust sulle veel näidata (ning soovi seejuures, et ta saaks mingi omapoolse sõnumi sulle kah edastada: st sa ei lähe sinna peenemasse mitte "meelelahutusliku-turistina", vaid "teadliku õppe-reisijana").
2) Ära leina & haletse oma last (sellega sa jooksed veel rohkem elujõust tühjaks & hoiad teda tarbetult kinni) ... ehk oli mis oli, mõlemad saite elukogemuse, ning lähete selle elukogemusega edasi ... pigem suuna lapse hinge minema "vaimude null-reaalsusesse inventuuri tegema" ja sealt tagasi uutesse kehastustesse.

Andesta kõige pealt endale ja siis oma jobust mehele. Siis mine ja palu ühe hinge käest andestust ja looda, et ta usaldab sind veel et tulla su ellu tagasi saabuda. MEES ei ole kunagi nii tähtis kui naise jaoks peaks olema laps. Ja mõttes palu vabandust selle hinge käest, andestus saabub aga ainult siis kui vaatad endale peeglist otsa ja oled enda jaoks aus. See mida räägid teistele ei ole oluline aga endale valetada ei ole mõtet

(24-11-2018 11:02 )Marike Kirjutas:  Tuli seda nõudma? Ja kui see oli laps, siis miks mul oli surmahirm?

See ei ole selle lapsega seotud. Keegi teine võib lähiajal ära surra. On võimalik ka ära hoida, pane lihtsalt tähele kellel on tuge või abi vaja. Piisab näiteks ka helistamisest, et muuta. Kui ära hoida ei saa, võta rahulikult, ju siis pidi nii minema.