25-01-2009 17:59
Patagoonia pilvede all...31 (Kummitus-raketid)
1984 aastal Leningradis õnnestus mul Bonš-Burevitši nimelise Sideinstituudi laborites näha huvitavat aparatuuri, mille väljanägemine erines suuresti siiani nähtud nõukogude sõjatehaste rohmakast-ilmetust toodangust.
Paraku olid nii valmistajaembleemid kui metallbirkad tootjaandmetega hoolsalt eemaldatud.
Analoogilist aparatuuri kohtasin ka Riiklikus Hüdrometeoroloogia Instituudi laboris.
Kuna olin siin töölähetuses NSVL Geoloogivalitsuse komandeeringuga, siis oli enamus instituudi uksi valla ja personal eht- venelikult külalislahke.
Igas venemaa uurimisinstituudis, laboris, SKTB-s on kindlasti oma „djadja-Kolja“.
See oli ja on omamoodi fenomen.
Onu Kolja kujutas endast arusaamatus vanuses vanamehe-nässi, kelle miinus-kuus prillid olid parandatud isoleerpaela ja kirjaklambriga, kelle pleekinud kitli rinnaesisel oli alati suitsutuhka, mis pärit suunurgas tolknevast ja imepärasel kombel kolmekanti pressitud papphülsiga paberossist ja kelle nina all turritasid võidukalt nikotiinikarva hülgevuntsid.
Djadja-Kolja oli igavene.
Ta teadis kõike, ta mäletas kõike.
Ta oli alati olnud.
Adudes vaistlikult nende igaveste „nooremate teaduslike kaastöötajate“ määravat rolli kõiges toimuvas, oli esmatähtis saavutada just nende aktsepteering.
Nii juhtuski, et ühel õhtupoolikul onu Kolja „privaatlaboris“ (mis asus teatud põhjustel just instituudi katlaruumi taga), pani mu sõber käest suitseva jootekolbi, tiris raskustega lahti laborilaua alumise sahtli, soris selles veidi ja viskas laua kahhelplaatidele vana asbestkinda.
Kindast pudenes välja kümmekond veidi väändunud ja katkiste nurkadega aparatuuri alumiiniumist tootjatähist. Iseenesest ei olnudki ma nähtust üllatunud.
Minus küsimusi äratanud aparatuuri välimus andis vägagi selget aimu oma päritolust.
Kraabitud ja väändunud alumiiniumbirkadel õilmitsesidki äratuntavalt nii SS-i välgunooled kui Thule Gesellschafti ümardatud svastikad.
Aparatuuri oli viis aastakest tagasi instituudis vastu võtnud Kolja ise ja mäletas kõike täpsusteni.
Mingi ekspeditsioon, saadetud Laptevite merelt maale, avastas Faddei lahe kaldalt hästi maskeeritud kunagise Kolmanda Reichi vaatlus- ja meteoroloogiajaama koos välilennuväljaga.
Jaam oli koos oma infrapunaste majakate, automaatsete teleskoopantennide ja varjatud periskoopidega maa ja mere jälgimiseks, üliheas seisukorras.
Seadmete ja aparatuuri suurepärasest konditsioonist ning piisavast hästisäilinud proviandivarast võis oletada, et jaama personal oli kunagi üsna plaanipäraselt evakueeritud.
Onu Kolja korjas birkad kokku ja peitis kindaga koos sahtlisügavusse.
„Olgu mis on, et fašistid … kaabakad … aga tehnikuina – sügav kummardus! Needsamad riistapuud, ei ainsatki riket … kõik skeemid vaiku valatud, plahvatuse ja värinakindlad. Ja mis veel – kõik varjestatud, mitmekordsete kontuuridega. See on imestamisväärt, näe juba sõja ajal oskasid fritsud karta tugevajõulisi elektromagnetvälju“
Onu Kolja laksutas keelt prilliklaaside välkudes.
Heidame nüüd väikese pilgu tagasi ja värskendame mälu.
Tõime esile teema „Skandinaavia kummitusrakettidest“ kui olime järjega jõudnud saksa teadlaste kummalisele reeglipärasele ümberasumisele Lõuna Ameerikasse peale II MS lõppu.
Ja mis eriti huvitav, alati aktsepteerisid seda nii USA, Inglismaa kui Venemaa sõjalised ja poliitilised jõud. Vastuvaidlematult ja eranditult.
Kas olid needsamused „kummitusraketid“ sellise käitumise argumendiks?
Et saada selgust alustasime uurimist millised olid oletatavad tehnilised võimalused Hans Kammleri meeskonnal luua mitmeastmelisi rakettrelvi, mis tunnistajate ütluste kohaselt orienteerusid vabalt maastikul, muutsid-korrigeerisid kurssi, lennukõrgust, -kiirust.
Need omadused langevad kokku Aggregat 4b tehniliste põhiomadustega, mis oli põhimõtteliselt V-2 tiivuline planeerivate lennuomadustega edasiarendus.
See saksa insenerimõtte looming mida ilmestasid 52 kraadi all kerest eenduvad tiivad, oli tühikaaluga 12800 kg, korpuse diameeter 1,65 m ja täispikkus 13,60 meetrit.
Liitlaste poolt teada ja kinnitatud katsetused toimusid 27.12.1944 kuni 24.01.1945, mil seadeldised saavutasid tõukejõu 312.000 kN ning lennutrajektoori apogee 85 kilomeetrit.
Võib oletada, et sellesamase SS:i poolt kureeritud raketitehnika „aju“, rakendanuna kogu oma käsutuses olnud elektroonika ja teadustehniliste arenduste täit skaalat, (nii olid näiteks esimesed transistorid III Reichi televisiooniseadmete lahutamatuks koososaks) hoopiski arenenum kui osatakse arvatagi.
Hoopis keerulisem on aga küsimus, kuidas suutsid SS:i rakettrelvad end maailmaruumis iseseisvalt orienteerida saavutamaks etteantud sihtmärki kogu maakera ulatuses?
Nüüd jõudsime III Reichi salajaste meteoroloogia- ja tugijaamadeni.
Tänaseks on nende tugipunktide kunagisest eksistentsist andmeid praktiliselt kõikidel kontinentidel.
Siberis, Kanada Arktilises Saarestikus, Gröönimaal, Sahaara kõrbes, Amazonase jõestikus.
Lisaks ilmavaatlustele tegeleti neis tugipunktides aga tihtigi ka eriotstarbeliste lendude teenindamisega.
Eelnevalt mainisime põgusalt, et alates juba eelmise aastasaja kahekümnendatest aastatest tegelesid Saksa kuulsad õhulaevad programmiliselt oma lennutrasside fotografeerimisega.
Kasutati tunnistajate ütluste kohaselt Carl Zeissi laifilmi stereokaameraid.
Miks neid?
Lihtsal põhjusel.
Stereokaamerate abil saadud kujutist on võimalik töödelda pinnareljeefi omaduste, kõrguste jm. kindlakstegemiseks.
Kui õhulaevade aeg lõppes sai sama ülesande SS:i kuulus eriotstarbeline lennuväeeskadrill KG 200. (Kampfgeschwader 200).
See üksus oli loodud spetsiaaloperatsioonide läbiviimiseks kaugel vaenlase tagalas.
Loodi see eskadrill juba ammu enne sõda.
1942 aastal sai üksuse juhiks legendaarne Werner Baumbach.
Eskadrilli koosseisu kuulus kaks pluss neli lennueskaadrit.
Eskaader 1 tegeles SS:i agentide ja eriülesannetega emissaride transpordiga kaugele vaenlase tagalasse.
Otseselt allus see üksus SD:le.
Eskaader 2 tegeles erinevate salajaste vaatlus- ning luureandmete kogumisega sügaval rindejoone taga.
Samuti pidas see allüksus regulaarühendust Jaapaniga.
SS:i säilunud dokumentidest ning tunnistajate ütluste kohaselt eksisteerisid KG koosseisus veel eskaadrid (3, 4, 5, 6) aga nende koosseisust, ülesannetest ja kasutatud tehnikast andmed siiani paraku puuduvad, võime vaid oletada.
Mida võib arvata?
Millised siis olid III Reichi tehnikute-inseneride arvatavad lahendused probleemile?
Vastus tuli jällegi Venemaalt.
Meestelt kes lõid tiibraketi punaarmeele ja olid eeldatavalt vägagi kursis SS:i saavutustega.
(Jätkub)
[Muudetud: 25.1.09 zed]
Tõde läbib kolm staadiumi: 1 - naerdakse välja, 2 - võideldakse vastu, 3 - võetakse kui enesemõistetavat...
|