Mõtlesin jagada üht infokildu, mis mind väga tõsiselt mõtlema pani.
Olen alati pidanud arvutamist mingit laadi töö tegemiseks, mis iseenesest mõistetavalt vajab energiat. Sest igasugune töö vajab ju energiat, töö tegemine tõstab süsteemi entroopiat. Tuleb aga välja, et päris nii see arvutamise puhul ei ole. Arvutamise juures on pidev energia kasutamine vältimatu vaid juhul, kui arvutamise protsessis juhtub midagi tagasipööramatut. Kui arvutamise protsessis pole aga ühtegi tagasipööramatut tehet, siis vähemalt teoreetiliselt võib see protsess kulutada kuitahes vähe energiat. Päris nulline energiakulu viia ilmselt ei saa praktiliste piirangute tõttu.
Siit aga nüüd mõte, et kui mingi arvuti oleks täies mahus tagasipööratav ja ta jooksutaks programmi Paabeli raamatukogust registri leidmiseks, mis sisaldaks viidet kõigi teiste loogiliste raamatute leidmiseks, siis selline arvuti ei pruugi tegelikult väga palju energiat kulutada. Kui kaua see aega võtaks, on nüüd iseküsimus. Aga vähemalt teoorias saaks ju ajada masina kiiruse kuitahes kõrgele, kui see ei too kaasa täiendavat energiakulu. Võib-olla on siin kusagil aga väga suur energiakulu seoses protsessi algse käima lükkamisega, ei oska öelda.
Millal tagasipööratavad arvutid reaalsuseks saavad ei oska ma praegu ennustada. Kindlasti oleks neil hulgaliselt praktilisi piiranguid, mis takistaks nende kiiruse tõstmist ulmelistele tasemetele. Teoreetiliselt on aga paljas mõte arvutist, mis ei pea kasutama energiat oma tööks, väga huvitav. See viis mind küsimuseni, et millist laadi tehete jaoks ikkagi on vaja ilmtingimata kulutada energiat. Seda kõige üldisemas mõttes. Tundub, et sellised tehted oleksid need, mis murravad kuidagi loogilist determinismi - paratamatut eeldustest lähtuvat järelduste jada.
Determinismist väljumise akt vajab energia sisendit. Determinismi raames opereerides energia sisendit tingimata vaja ei ole See on siis tees, millele ma siinkohal tulin.
Kui näiteks konstrueerida programm, mis teeb vaid seda, mida temasse algselt sisse programmeeriti, siis selline programm võiks töötada ilma pideva energia sisendita. Arvestamata praktilisi piiranguid. Kui selle programmi käitumist aga väliselt mõjutada - kasvõi natukene - siis tuleks selle toimimiseks ka energiat lisada. Kasvõi natukene.
Omamoodi intuitiivne komponent sellel ideel on. Kui miski liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt, siis see liikumine kestab igavesti, kui miski seda ei takista. Huvitav on lihtsalt see, et midagi analoogset võib toimida ka arvutuste kontekstis. Kui miski arvutab midagi segamatult ja ilma edasiste sisenditeta, siis ei vaja see protsess ka edasist energiat.
Üks link siis ka ingliskeelsele wikile: https://en.wikipedia.org/wiki/Reversible_computing
Olen alati pidanud arvutamist mingit laadi töö tegemiseks, mis iseenesest mõistetavalt vajab energiat. Sest igasugune töö vajab ju energiat, töö tegemine tõstab süsteemi entroopiat. Tuleb aga välja, et päris nii see arvutamise puhul ei ole. Arvutamise juures on pidev energia kasutamine vältimatu vaid juhul, kui arvutamise protsessis juhtub midagi tagasipööramatut. Kui arvutamise protsessis pole aga ühtegi tagasipööramatut tehet, siis vähemalt teoreetiliselt võib see protsess kulutada kuitahes vähe energiat. Päris nulline energiakulu viia ilmselt ei saa praktiliste piirangute tõttu.
Siit aga nüüd mõte, et kui mingi arvuti oleks täies mahus tagasipööratav ja ta jooksutaks programmi Paabeli raamatukogust registri leidmiseks, mis sisaldaks viidet kõigi teiste loogiliste raamatute leidmiseks, siis selline arvuti ei pruugi tegelikult väga palju energiat kulutada. Kui kaua see aega võtaks, on nüüd iseküsimus. Aga vähemalt teoorias saaks ju ajada masina kiiruse kuitahes kõrgele, kui see ei too kaasa täiendavat energiakulu. Võib-olla on siin kusagil aga väga suur energiakulu seoses protsessi algse käima lükkamisega, ei oska öelda.
Millal tagasipööratavad arvutid reaalsuseks saavad ei oska ma praegu ennustada. Kindlasti oleks neil hulgaliselt praktilisi piiranguid, mis takistaks nende kiiruse tõstmist ulmelistele tasemetele. Teoreetiliselt on aga paljas mõte arvutist, mis ei pea kasutama energiat oma tööks, väga huvitav. See viis mind küsimuseni, et millist laadi tehete jaoks ikkagi on vaja ilmtingimata kulutada energiat. Seda kõige üldisemas mõttes. Tundub, et sellised tehted oleksid need, mis murravad kuidagi loogilist determinismi - paratamatut eeldustest lähtuvat järelduste jada.
Determinismist väljumise akt vajab energia sisendit. Determinismi raames opereerides energia sisendit tingimata vaja ei ole See on siis tees, millele ma siinkohal tulin.
Kui näiteks konstrueerida programm, mis teeb vaid seda, mida temasse algselt sisse programmeeriti, siis selline programm võiks töötada ilma pideva energia sisendita. Arvestamata praktilisi piiranguid. Kui selle programmi käitumist aga väliselt mõjutada - kasvõi natukene - siis tuleks selle toimimiseks ka energiat lisada. Kasvõi natukene.
Omamoodi intuitiivne komponent sellel ideel on. Kui miski liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt, siis see liikumine kestab igavesti, kui miski seda ei takista. Huvitav on lihtsalt see, et midagi analoogset võib toimida ka arvutuste kontekstis. Kui miski arvutab midagi segamatult ja ilma edasiste sisenditeta, siis ei vaja see protsess ka edasist energiat.
Üks link siis ka ingliskeelsele wikile: https://en.wikipedia.org/wiki/Reversible_computing