27-06-2017, 01:07
Mõned aastad tagasi tekkis võimalus lasta ennast lukustada vanadekodu surnukuuri.Tuttav kes seal ise töötas ei julgenud eriti seal öösiti tööl olla,sest oli korduvalt näinud kedagi all keldris ringi sahistamas,ja tema nime hüüdmas.Aga olgu see selleks.Ühesõnaga läksin ruumi sisse ja lasin väljastpoolt kinni keerata pooleks tunniks.Panin küünlad põlema,sest seal oli isegi küünlalühter nagu tavaks ikka.panin diktofoni tööle ja küsimust esitama kui äkki hakkasid ventilaatorid tööle ja lihtsalt istusin seal tühjuses pool tundi.Mõned seal kappides ikkagi olid.No tulin siis välja sealt imelikus tujus,istusin puhketoas.Ja enesetunne muutus järjest rusuvamaks,mul tekkis depressioon,hingata oli raske,energiat enam ei olnud.Nagu kõikide lahkunute soovid ja mured oleksid minu õlul.See oli ikka kohutavalt raske.Kuid seal hoones oli üks paik mis hakkas mind iga korraga järjest rohkem hirmutama,igakord kui sealt trepist kõndisin alumisele korrusele ma tundsin kuidas mind iga korraga järjest rohkem jälgitakse.Ma jäin isegi korra seisma keset treppi,sest tundsin jääkülma õhku oma ümber.Ja lõpuks kui mul oli vaja veel mööda seda treppi käia ma keeldusin,või kutsusin tuttava kaasa.Aga tundus,et minult taheti midagi sest ma läksin sinna ju spetsiaalselt nende pärast.Igatahes oli see üks kurvemaid kogemusi minu elus,mis toimus minu emotsioonides.Kahju et ma neid aidata ei saanud,kuid tundsin nende kohalolu väga tugevalt.Aamen.