Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Kas Jaapan katsetas aatomipommi Koreas Hamheungis 12. augustil 1945?
#1
Et esimesed aatomipommid olid saksa päritolu, on hästi teada. Neljast ameeriklaste kätte sattunud saksa aatompommist üht katsetati Los Alamos 1945 a. 16. juulil, 2 lõhkesid Hiroshimas ja Nagasakis. Üks Nagasakile 8. augustil visatud pomm ei plahvatanud, jaapanlased korjasid selle tervena üles ja loovutasid alistumisel N Liidule, et hoida ära N invasiooni Jaapani põhisaartele (järgmisel päeval USA õhujõud kordasid rünnakut ja seekord "läks õnneks"). Kuid kas jaapanlased jõudsid ka ise oma aatomipommi valmis? Või jõudis nende kätte mitmeid sakslaste valmistatud pomme? Liigub infot jaapanlaste endi korraldatud aatompommikatsetusest Koreas Hamheungis 12. augustil 1945, veidi enne kapitulatsiooni: http://www.koreatimes.co.kr/www/news/nat...56715.html
Vasta
#2
Et kohe hästi teada...irw. Et mõned teema ümber segast peksavad ja tegelikuses mingeid reaalseid kinnitusi selle kohta olemas pole- jah, SEE on küll hästi teada. Aga ei enamat.
Vasta
#3
Igasuguste väljendite kasutamine on ikka täiesti absurd. "On hästi teada".... no naera ribadeks.... Aga probleem on selles, et mõni tuleb ja loeb pealiskaudselt ja talle jääbki see meelde, et on hästi teada ja tema maailmapilt on sellega paika pandud. Sad
Vasta
#4
Ja nagu ikka - arutlemise/diskussiooni asemel algavad mõnitamised.
Tere Janus.
Vasta
#5
Mis mõttes? Me diskuteerimegi - esitatud väidete üle. Nagu ikka, alustame kohe algusest.
Vasta
#6
Et siis sakslastel oli tuumapommide tehnoloogia lausa konveieril (omaenda katsepommid pluss neli USAle saanut pluss Jaapanile eraldatud)...ja sellest pole siiani muud kui vandenõuteoreetikute "põhjapanevad" avaldused? Ning venelased, vaatamata sellele, et neil oli kasutada jaapanlastelt saadud valmis pomm ja lisaks arvukalt selle pommi väljatöötamises osalenud saksa spetsialiste, suutsid omaenda pommini jõuda alles nelja aasta pärast...ma ei saa aru, mida sellise soga juures üleüldse arutada??? B-29 derivaadi ( mis tehnoloogia poolest oli sama keerukas kui tuumapomm) suutsid nullist ja ilma USA inseneride-teadlasteta valmis teha kahe aastaga...
Vasta
#7
Lp härra I'll be back , ära aja jura ja veel nii tõsise näoga.
американская разведка располагала достоверными данными о крупном японском ядерном центре в Хыннаме, но держала информацию в тайне. Утром 14 августа 1945 года американские самолеты привезли на свои аэродромы пробы воздуха, взятые над Японским морем неподалеку от восточного побережья Корейского полуострова. Обработка проб дала ошеломляющие результаты. Выходило, что в Японском море произошел взрыв ядерного устройства!
14 august 1945 võetud õhuproovidest järeldas ameerika luure, et tegu oli Jaapani merel aatompommi katsetusega.
http://imperialcommiss.livejournal.com/1173155.html
Vasta
#8
Kas mingit usaldusväärset allikat kah on või ongi tõe kriteeriumiks venekeelne jutuke mingil täiesti suvalisel veebilehel, kus igaüks võib kirjutada, mida tahab?
Vasta
#9
VironShaman, tasuks uurida, millal üleüldse jõuti nii kaugele, et õhuproovidest tuumaplahvatuse jälgi otsida...
Vasta
#10
Ma saan aru, et heal lapsel on mitu nime, aga katsume nüüd teemas püsida ja üksteise sildistamise lõpetada. Paar postitust läksid muutmisele.
Vasta
#11
Kuidas küla kutsile, nii kuts külale... wink
Vasta
#12
Saksamaa tuumakatsetused peaksid tõepoolest olema üsna levinud teadmine, küll aga on II ms aegne Saksa tuumapomm suuresti spekulatiivne. Üldine ajaloolaste konsensus on, et kuivõrd sakslased jõudsid oma teadustöös väga kaugele, peatas neid peamiselt kaks tegurit - paljud spetsialistid ja teadlased jäid sõja jalgu, s.o sattusid pahuksisse valitsusega või värvati rindele, ning teisalt kättesaadava uraaniumi puudus.

Küll aga väidavad üsna paljud alternatiivajaloolased, et USA Manhattan Project värbas spetsialiste just Saksamaalt.
Vasta
#13
(09-04-2017, 17:00 )Skarre Kirjutas: Küll aga väidavad üsna paljud alternatiivajaloolased, et USA Manhattan Project värbas spetsialiste just Saksamaalt.

Miks "alternatiivikud" - operatsioon "Paperclip" tõi neid USAsse täitsa salajaselt-ametlikult.
Vasta
#14
(09-04-2017, 17:00 )Skarre Kirjutas: Saksamaa tuumakatsetused peaksid tõepoolest olema üsna levinud teadmine, küll aga on II ms aegne Saksa tuumapomm suuresti spekulatiivne. Üldine ajaloolaste konsensus on, et kuivõrd sakslased jõudsid oma teadustöös väga kaugele, peatas neid peamiselt kaks tegurit - paljud spetsialistid ja teadlased jäid sõja jalgu, s.o sattusid pahuksisse valitsusega või värvati rindele, ning teisalt kättesaadava uraaniumi puudus.

Küll aga väidavad üsna paljud alternatiivajaloolased, et USA Manhattan Project värbas spetsialiste just Saksamaalt.

Saksamaa tuumapüüdlused - olen nõus. Katsetustele ei jõudnud nad kuigi lähedale. Täpselt ei mäleta, kes seda ütles ja mis see täpne aastate hulk oli, kuid pärast sõja lõppu väitsid projektis osalenud Saksa teadlased, et nad olid aatomi lõhestamisest umbes kuskil paari aasta kaugusel.

Katsetustest oleks jäänud küllaldaselt jälgi. Sealhulgas selliseid, mis ka täna tuvastatavad oleks.
Vasta
#15
Jah, absoluutselt õigus, aga siin teemas käib jutt väga konkreetselt aatompommi üle ning ei ole võimalik kindlalt väita, et just Paperclip tipnes tuumapommi valmimisega (kuigi seda on sagedasti väidetud)
Vasta
#16
Pidage hoogu, Paperclipi käigus jõudsid teadlased siiski USAsse liiga hilja, et pommi loomisele märgatavat mõju avaldada. Küll aga osalesid pommi loomises teadlased, kes Saksamaalt ja Itaaliast ammu aega ENNE Paperclippi jooksu panid
Vasta
#17
Jaapanlased oskavad hämada ja näidata asju nii nagu neile kasulik on.

Jaapani IIMS aegse tuuma-projekti maksumus oli vähemalt 20 miljonit jeeni - selle eest saanuks tollases vääringus 10 suurt kaubalaeva maksumusega 2 miljonit jeeni tk (ca 150 m pikk & ca 10 tuhat tonni kandevõime).

Igatahes ei lähe need suured rahad kuidagi kokku "tegelike saavutustega": ehk aasta aega kulus neil fluori gaasi saamiseks (tegu on korrodeeriva gaasiga) - järgmine aasta (1943) kulus neil uraan-fluoriidi saamiseks (tegu on korrodeeruva gaasiga) & 10kg suhkru hankimiseks protsessi tugi-ainete jaoks Smile - ning järgmine aasta (1944) maadlesid nad korrosiooniga eksperimentaalses difusiooni-torus (tegemist oli 5cm läbimõõduga ja 5m pikkune vasest & rauast toruga, mis on võrreldav majades oleva veetoruga) - ning lõpuks olid nad sunnitud tunnistama, et difusioon-meetod ikkagi ei toimi uraani isotoopide eraldamisel.
Ehk kuidagi "lasteaia tasemel" oli taoline tegevus (ametliku ajaloo põhine), ning arusaamatuks jääb, kuhu need miljonid kulusid.

Seega tuleb tugeva kahtluse alla seada kogu Jaapani & peavoolu poolne käsitlus IIMS aegsele tuuma-projektile.

-------
Jaapani IIMS aegse tuumavõimekuse mõistmise juures on võtmeks "konglomeraadid" (paljusid tegevusharusid omavad suured tööstushiiud), ehk jaapnipäraselt "zaibatsu" - vaid konglomeraadid omasid võimekust tuumapomme välja töötada (konglomeraadi vaates ei oma tööliste palk tähtsust: oluline on vaid andekad loovad teadlased, ning maavarade olemasolu).

Enne IIMS oli Jaapnais 4 suuremat konglomeraati, neist Mitsui omas kontrolli Jaapani armee üle, ning Mitsubishi omas kontrolli Jaapani mereväe üle – lisaks veel mitmeid väiksemaid konglomeraate, kellest Riken omas teadlasi (sh tuuma-füüsikuid), ning Nitchitsu omas Põhja-Koreas Aasia võimsamat hüdroelektrijaama (mis võimaldas raske vee tootmist tuumatööstuse tarbeks, nagu Norra Vemork).

IIMS ajal oli Jaapanis mitu konkureerivat tuumaprogrammi (eri konglomeraatide omad), st Rikeni oma, mereväe-Mitsubishi oma ja armee-Mitsui oma. Reaalsed rajatised asusid valdavalt praeguse Põhja-Koera territooriumil, ning see oligi IIMS lõpus NLiidu poolse Mandzuuria & Põhja-Korea vallutamise põhjuseks.

------------------------

Samuti tuleks aru saada erinevatest „võimu tasanditest“: ehk kõige tipus on vaimsed-okultsed salaühingud (a'la Vril & Thule Saksamaal), kes juhtisid-suunasid praktilise-müstika ühinguid (a'la Ahnenerbe Saksamaal), kes juhtisid-suunasid tavaliste teadlaste (a'la Heisenberg Saksamaal) tööd.

Seega peaks alustama Karl Hausenhofer'ist, kes on akadeemilistes ringkondades tuntud Saksa geopoliitikuna, kuid samas ka Virl salaühingu asutajana – samuti väärib märkimist, et ta viibis aastatel 1908-1910 Jaapanis, kohtudes sealse keisriga ja paljude teiste Jaapani kõrg-klassi esindajatega (ilmselt Jaapani salaühingute esindajatelt saigi ta inspiratsiooni millegi sarnase, ehk Vril'i salaühingu loomiseks Saksamaal).

Tase madalamal olid Ahnenerbe kordinaatorid, a'la Hans Kammler – nad ajasid budistlikest vedadest "näpuga järge", ning arvutasid materialistidena välja, et okultsetes teostes viidatud "tohutud tulekerad-tuumapommid" pidid olema tuhandete ja miljonite tonnide tava-lõhkeaine plahvatuse võimsusega – samuti leidsid nad praktiliste aasia-ekspeditsioonide käigus kinnitust muistsete tuumapommiga hävitatud linnade kohta (hoonete kivid sulanud, palvetavad inimkehad sööstunud) – kõik see andis neile sisemise veendumuse, et tuumapommid on reaalselt valmistatavad.

Edasi tulid „tuntud füüsikud“, nagu Heisenberg (kelle vasteks Jaapnis oli Yoshio Nishina), ning paljud vähem tuntud sõjaväe-teadlased, kes tegid tuumapommi ka reaalselt valmis (pigem jäeti Heisenbergi taolised „tuntumad teadlased“ tähtsusetut jampsi uurima, kuna nad poleks oma „kõvera ninaga“ niikuinii midagi sisulist 3. Riigi heaks ära teinud – kuid aarialastest vähemtuntud sõjaväe-teadlased tegid sisulise poole ära).

Sarnane hierarhia oli ilmselt ka Jaapani tuumaprogrammi juures: Wikid & peavool kirjutavad vaid „jäämäe veepealsest osast“ - vandenõuteooriatest jooksevad läbi ka üksikud teated reaalsetest pommide katsetusest – kuid sisulise ajutrustini ei jõutagi välja (kuid zaibatsu-konglomeraadi & võimu tasandite analüüsi kaudu saab tegelikule sisule läheneda).
Vasta
#18
Tsitaat:...Jaapani IIMS aegse tuuma-projekti maksumus oli vähemalt 20 miljonit jeeni - selle eest saanuks tollases vääringus 10 suurt kaubalaeva maksumusega 2 miljonit jeeni tk (ca 150 m pikk & ca 10 tuhat tonni kandevõime).

Igatahes ei lähe need suured rahad kuidagi kokku "tegelike saavutustega"...

Tegelikult ei klapi see jutt kohe kuskilt otsast kokku. Näiteks Manhattani projekti (mida kroonis tuumapommi valmistamine) maksumuseks oli kaks miljardit dollarit, kaubalaeva "Liberty" (pikkus 135 m, veeväljasurve 15 000 tonni) maksumuseks oli aga kaks miljonit dollarit.teisisõnu- ameeriklased kulutasid töötava pommi saamiseks 1000 laeva raha. Nii et ei kulutatud Jaapanis ei mingeid "suuri rahasid" ja mõistagi ei olnud ka reaalne kahekümne miljoni jeeni eest (üks dollar võrdus 1939 aasta kursiga 4,46 jeeni, s.o 20 miljonit jeeni oli võrdne 4,48 miljoni dollariga) töötava pommi loomine....
Vasta
#19
Minu algse Jaapani-jutu juures oli rõhuasetus sellel, et Jaapan kulutas oluliselt rohkem raha tuuma-tehnoloogiale, kui avalikult näitas (10kg suhkrut ja 5 meetrine solgitoru ei maksa ju mitme ookeani-kaubalaeva hinda).
Näiteks võiks Jaapani tuumaprogrammi kulude hulka arvata ka Burma raudtee ehituse (selle ainus tõsiseltvõetav eesmärk oli uraani & tooriumi maagi transport Jaapanisse: mere-transpordiga ei saanud, kuna laevad uputati ära).

Ameerikas oli aga olukord vastupidine: tohutu kogus riigi raha "kanditi minema", ilma mingite reaalselt toimivate tehnoloogiateni-pommideni jõudmata.
Ehk Ameerika kulutas rohkem, kui reaalselt sai.

Reaalsed tuumapommid sai Ameerika kokkuleppel Saksa 3. Riigi tagatubadega (Musta Päikse salaühing), mis toimetati IIMS lõpus allvee-laevadega Ameerikasse.
Ehk Saksa "kollase" salastusastmega maised projektid (reaktiiv-lennukid, v-raketid, tuumapomm, jne) anti Ameerikale - kuid sügavamad "orazi" salastusastmega projektid (taime-geneetika uuringud, rassi-geneetika uuringud, lendavad taldrikud Haunebu) ja "punase" salastusastmega projektid (ajamasin Die Glocke) jäid Argentiinasse imbunud Saksa 3. riigi salaühingute liikmetele.

Saksamaal rahastas 3. Riigi relva-amet kaudselt tuumaprogrammi (läbi posti-ameti ja muu sarnase), kuid põhilised uuringud toimusid Musta Päikse salaühingu raames, ning kaasatud olid ka riikide-ülesed IG-Farben kaliibriga konglomeraadid (seda varjati näiteks miljardiliste investeeringutena sünteetilise buna-kummi tehasesse, kuid mainitud tehas ei tootnud sõja lõpuni mainitud tooteid, vaid rikastas uraani).

-----

Ehk sõja ajal kulutatud raha ei saa "exceli tabeli põhiselt" käsitleda, vaid tuleb näha üldisemaid-sügavamaid seoseid (riigi arengust huvitatud rahvuslik konglomeraat suudaks miljoni eest kaevandada raudtee-eselonide kaupa uraani-maaki ja seda ka pommini rikastada - kuid riigi tühjaks-majandamisest huvitatud rahvusvaheline konglomeraat suudaks kulutada miljardeid ilma mingite tulemusteta).
Vasta
#20
Tsitaat:Reaalsed tuumapommid sai Ameerika kokkuleppel Saksa 3. Riigi tagatubadega (Musta Päikse salaühing), mis toimetati IIMS lõpus allvee-laevadega Ameerikasse.
Ehk Saksa "kollase" salastusastmega maised projektid (reaktiiv-lennukid, v-raketid, tuumapomm, jne) anti Ameerikale - kuid sügavamad "orazi" salastusastmega projektid (taime-geneetika uuringud, rassi-geneetika uuringud, lendavad taldrikud Haunebu) ja "punase" salastusastmega projektid (ajamasin Die Glocke) jäid Argentiinasse imbunud Saksa 3. riigi salaühingute liikmetele. 

Mnjah...millised tuumapommid? Need, mille loomiseni Kolmas Riik kunagi ei jõudnudki? Et USAs esimene reaktiivhävitaja sooritas lennu juba 1942. aasta oktoobris (P-59 Airacomet) ja esimene 50 lennukist koosnev partii anti vägedesse 1944. aastal, siis jääb selle väite põhjapanev sisu pisut ähmaseks. A-4 polnud üldse mingit vajadust üle anda, selle korjasid võitjad üksteise võidu koos rakettide loojate, dokumentatsiooni ja tootmisega niisama üles. Haunebud- huvitav küll, miks neid imelisi lennumasinaid küll keegi siiani kasutusse pole võtnud. Isegi demolende pole möödunud 70 aasta jooksul toimunud. Järeldused võib igaüks ise teha...
Tsitaat:Vaata ette, I'll be back! Parad võtavad loogikaga löömist isikliku solvangu ja tühja lahmimisena. Kaebusi hakkab kohe tulema!

Parad...irw. Märkimisväärne osa on parast sama kauged, kui...ei tule ühtki viisakat võrdlust meelde.
Vasta
#21
IIMS aegse Saksamaa juures tuleks eristada 3 kihti:
1) 3. Riik administratsiooni mõttes (Adolf Hitler) -> kollane salastatus.
2) Ahnenerbe taolised maised salaühingud (Hans Kammler) -> kollane & orantz salastatus.
3) Musta Päikse taolised okultsed salaühingud (Karl Hausenhofer) -> kollane & orants & punane salastatus.

Igaühe juures neist tuleks küsida "mida nad omasid" (tuumapomme, reaktiiv-lennukeid, lend-taldrikuid, jne) - ning igaühe juures neist on vastus erinev.

Punktis nr3 kirjeldatud tasand pidas Ameerikaga läbirääkimisi IIMS lõpul (andis Ameerikale rikastatud uraani tuumapommide jaoks) - kuid punktis nr1 kirjeldatud tasand ales töötas tuumapommi välja IIMS lõpus - kui neil tasanditel vahet ei tee, siis on vaid "vaidlus vaidluse pärast".

------

Reaktiivlennukite juures pole oluline "potjomkin-lend" (tõusis õhku, lendas veidi, kuid seejärel läks vigade tõttu kapremonti), vaid reaalne lahinguline võimekus (suutis korduvalt lennata, ilma olulise remondita).

Isegi üldlevinud wikist näed, et Saksa reaktiiv-hävitajad olid Inglise/Ameerika omadest ees nii kvantiteedilt (tootmise arvult), kui kvaliteedilt (lahinguline võimekus).

https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_je...rld_War_II


V-2 rakettidega läks Ameerikal & NLiidul mitu aastat aega, enne kui suudeti iseseisvalt nende lennuvõimelisi koopiaid tootma hakata -> ehk "olemasoleva üles korjamisest" polnud erilist kasu.

-------

Aga praegune vestlus hakkab põhiteemast kõrvale kalduma.
Vasta
#22
Tsitaat:Reaktiivlennukite juures pole oluline "potjomkin-lend" (tõusis õhku, lendas veidi, kuid seejärel läks vigade tõttu kapremonti), vaid reaalne lahinguline võimekus (suutis korduvalt lennata, ilma olulise remondita).
Isegi üldlevinud wikist näed, et Saksa reaktiiv-hävitajad olid Inglise/Ameerika omadest ees nii kvantiteedilt (tootmise arvult), kui kvaliteedilt (lahinguline võimekus)
 

Pean täheldama, et see jutt on üpris asjatundmatu. Kõigepealt tootmisarvud. Me-262 toodeti veidi üle 1400 masina (peast praegu, ei viitsi otsima hakata), Gloster Meteori ligi 4000, P-59 derivaati P-80 samuti poolteist tuhat.
Teiseks- nii ameeriklaste P-59, inglise Meteor kui sakslaste Me-262 olid ühevõrra lahinguvõimelised. Või võimetud. Piisab, kui vaadata näiteks kasvõi saksa hävitajate mootororessurssi või tõdeda üldtuntud fakti, et reaktiivide maandumiseks aeti tavaliselt õhku kaks paari kolbmootoritega hävitajaid Fw-190 või Bf-109, tagamaks reaktiividele ohutut maandumist. Muideks, Meteorid olid relvastuses 80ndateni ja P-59 edasiarendus P-80 (võeti relvastusse 1945 varakevadel) leidis samuti kasutamist 60ndateni ning osales Korea sõjas. Me-262 aga leidis kasutamist vaid venelaste (Su-9) ja tšehhide (Avia S-92) poolt 40ndate lõpuni. Nii et nii ameeriklased kui inglased olid saksa konstruktoritest siiski sammukese ees(mis on ka loomulik, arvestades Saksamaa toonast majanduslikku olukorda) ning Schwalbe võis neile pakkuda vaid professionaalset huvi. Samuti tuleb tõdeda, et sakslastel jäi Me-262 juures lahendamata hulgaliselt probleeme aerodünaamika vallas, mis muutsid lennuki kasutamise ohtlikult ettearvamatuks ja tõi kaasa mitmete katsetajate hukkumise. Nii et teema reaktiivlennukite "üleandmisest" võib ilmselt vandenõuteooriate hulka liigitada.

Tsitaat:V-2 rakettidega läks Ameerikal & NLiidul mitu aastat aega, enne kui suudeti iseseisvalt nende lennuvõimelisi koopiaid tootma hakata -> ehk "olemasoleva üles korjamisest" polnud erilist kasu.

Oli ikka, ameeriklased lasid tänu sellele esimese raketi üles juba 1946 aasta aprillis.

Ja ei lähe ta midagi teemast kõrvale, kogu jutt tehnilisest tasemest ja tehnoloogilisest võimekusest illustreerib kenasti seda, miks sakslased polnud suutelised ei ise pommini jõudma ega veel vähem seda kellelegi edasi andma. Muidugi, suur osa selles, et neil nihu läks, jaguneb Aadu jampsliku rassiteooria (tänu millele märkimisväärne osa teadlasi Saksamaalt ja Itaaliast uttu tõmbas ja pommi mujal valmis tegi)ja üheksa Norra vastupanuliikumise tegelase vahel, kes raske vee tehase ribadeks lasid. Kolmas komponent muidugi Saksamaa üldine majanduslik olukord sõja kahel viimasel aastal, kus fundamentaaluuringuteks enam võimekust ega raha ei jagunud.
Vasta
#23
Aga teemasse kah- 12 august 1945 oli päev, mil keiser Hirohito teatas keiserlikule perekonnale, et on otsustanud alistuda. Miks pidanuks keiser samal päeval, kui väidetavalt olla toimunud edukas tuumarelvakatsetus, midagi sellist teatama? Kaks päeva hiljem, 14. augustil, teatas Jaapani valitsus liitlastele Potsdami Deklaratsiooni tingimustega nõustumisest. Mäletatavasti võeti see liitlaste poolt vastu sama aasta 26. juulil ja selles nõuti kõigi Jaapani alluvuses olnud vägede kohest ja tingimusteta kapitulatsiooni, ähvardades vastasel korral Jaapanit hävinguga (prompt and utter destruction). Jaapan ei võtnud hoiatust kuulda ja tõmbas endale tuumapommid kaela. Kusjuures peale esimest pommitamist ei tulnud jutuks mitte alistumine, vaid juhtkond tõmbas teadlased liistule ning põhiliseks küsimuseks oli- kaua võtaks Jaapanil aega sarnase pommi valmistamine. Alles Nagasakile heidetud teine pomm tõi mõistuse koju, aga sedagi kardetavasti vaid seetõttu, et puudus info sellest, palju kasutusvalmis pomme üleüldse ameeriklastel olemas on.
Vasta
#24
Paras ports isikliku sisuga postitusi liikus prügikasti. Palun püsige teemas. See, mida teie mingist teisest kasutajates arvate ei huvita kedagi. Samuti ei tee see teie argumente kuidagi paremaks või oponendi omasid kehvemaks.
Vasta
#25
(02-04-2018, 16:22 )Nielander Kirjutas: See, mida teie mingist teisest kasutajates arvate ei huvita kedagi.

Ma siiski täpsustaks, et mind näiteks täitsa huvitab. Lugeda kellegi arvamusi teistest on hiilgavalt hea võimalus näha, mis tüüp see arvaja ise on.
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat