Räägiks siis veel ühest mõistatuslikust nähtusest mis seekord mind puudutab.
Eelmise aasta hilissügisel osteti meie asutusele tuttuus mikrobuss „Ford Transit“. Kord oli vaja linnas ühes kohas ära käia, mõtlesin, et sõidan sellega. Keeran süütevõtit, starterit taha ei võtta, nii mitu korda. Läksin küsisin teiste käest, et äkki on vaja veel midagi teha või kuhugi lülitada. Ütlesid et midagi pole rohkem vaja. Kobisin jälle roolitaha, keeran võtit, ei midagi. Läks teine töökaaslane rooli, keeras ja käis. Jättis seisma, läksin mina, ei midagi. Siis kolmas töökaaslane, keeras võtit ja käis. Siis jälle mina, ei midagi. Lõpuks pani töökaaslane mootori käima, mõtlesin, et käin pealegi sellega ära, vast saan hiljem ise ka käima. Sain sihtpunkti ja jätsin mootori seisma, läks seal kah omajagu aega. Kui lõpuks oli vaja sõitma hakata, mootorit jälle käima ei saanud. Proovisin mitu korda, asja ei saanud ja helistasin töökaaslasele, et tule pane mootor käima. Tuli kohale, keeras võtit ja mootor käis, siis sain tagasi sõita. Kuskil kuu aega tagasi tegin mitmeid eksperimente, panin kaks paari kindaid kätte, keerasin parema käega ja vasemaga, ei midagi. Meil tööjuures sõidavad sellega kuskil 10 inimest, neil pole mingeid probleeme.
Mind ikkagi kangesti huvitab, mille poolest ma siis teistest erinen. On siin tegemist biovälja erineva sagedusega, võimsusega või millegi kolmandaga.
Saatsin meili eelmine kuu Tartu Füüsika Instituuti, et äkki neid kah huvitab selline fenomen. Seal on igasuguseid aparaate millega saaks vast uurida ja teadlasi kah omajagu. Aga ei midagi, ei tulnud isegi vastust. Ilmselt on siis sügavalt pohhui, kõige huvitavam päev on vist üks päev kuus, siis kui kolhoosirublasid jagatakse.
Seda ma küll ei usu, et kui näiteks Lääne-Euroopas, Venemaal või P-Ameerikas sellisest asjast kuhugi teadusasutusse kirjutakse ja reageeritaks samamoodi uimaselt ja ükskõikselt. Seal on juba rahvas teistsugune.
Kui kunagi tahtmist on siis kirjutan võib-olla ka sellest mis ainult jälle minuga mõnikord tööjuures toimub.
Eelmise aasta hilissügisel osteti meie asutusele tuttuus mikrobuss „Ford Transit“. Kord oli vaja linnas ühes kohas ära käia, mõtlesin, et sõidan sellega. Keeran süütevõtit, starterit taha ei võtta, nii mitu korda. Läksin küsisin teiste käest, et äkki on vaja veel midagi teha või kuhugi lülitada. Ütlesid et midagi pole rohkem vaja. Kobisin jälle roolitaha, keeran võtit, ei midagi. Läks teine töökaaslane rooli, keeras ja käis. Jättis seisma, läksin mina, ei midagi. Siis kolmas töökaaslane, keeras võtit ja käis. Siis jälle mina, ei midagi. Lõpuks pani töökaaslane mootori käima, mõtlesin, et käin pealegi sellega ära, vast saan hiljem ise ka käima. Sain sihtpunkti ja jätsin mootori seisma, läks seal kah omajagu aega. Kui lõpuks oli vaja sõitma hakata, mootorit jälle käima ei saanud. Proovisin mitu korda, asja ei saanud ja helistasin töökaaslasele, et tule pane mootor käima. Tuli kohale, keeras võtit ja mootor käis, siis sain tagasi sõita. Kuskil kuu aega tagasi tegin mitmeid eksperimente, panin kaks paari kindaid kätte, keerasin parema käega ja vasemaga, ei midagi. Meil tööjuures sõidavad sellega kuskil 10 inimest, neil pole mingeid probleeme.
Mind ikkagi kangesti huvitab, mille poolest ma siis teistest erinen. On siin tegemist biovälja erineva sagedusega, võimsusega või millegi kolmandaga.
Saatsin meili eelmine kuu Tartu Füüsika Instituuti, et äkki neid kah huvitab selline fenomen. Seal on igasuguseid aparaate millega saaks vast uurida ja teadlasi kah omajagu. Aga ei midagi, ei tulnud isegi vastust. Ilmselt on siis sügavalt pohhui, kõige huvitavam päev on vist üks päev kuus, siis kui kolhoosirublasid jagatakse.
Seda ma küll ei usu, et kui näiteks Lääne-Euroopas, Venemaal või P-Ameerikas sellisest asjast kuhugi teadusasutusse kirjutakse ja reageeritaks samamoodi uimaselt ja ükskõikselt. Seal on juba rahvas teistsugune.
Kui kunagi tahtmist on siis kirjutan võib-olla ka sellest mis ainult jälle minuga mõnikord tööjuures toimub.
Seda tean tänu omaegsetele vene filmidele.
Imelikud töökaaslased mul.