[trigon382]

Alustaks sellise mõttearendusega:

Kui joont piiravad 2 punkti, ruutu 4 joont ja kuupi 6 ruutu.. siis järelikult neljamõõtmelist aegruumi, milles me kõik elame piiravad miskitmoodi 8 kuupi, mille nurgad, küljed ja tahud on miskitmoodi omavahel ühenduses?



Aga mida see geomeetrilises mõistes õigupoolest ruumilistele olenditele tähendab?

[Lorenz]

Kahte neist kuupidest on lihtne ette kujutada, need on määratud x, y ja z teljel, ning piiravad kahelt poolt t telge. Ülejäänud kuus on kuidagi kummalised, näiteks kaks kuupi, mis on määratud x, y ja t telejel, ning piiravad kahelt poolt z telge.

[Lorenz]

Kui nüüd küsida, et mida see mõttekäik võiks meile tähendada, siis siin on mitmeid huvitavaid mõttekäike, mida võiks vaadelda. Ühest küljest võiks inimesi näiteks vaadelda objektidena (või mustritena) neljamõõtmelises ruumis ja mõelda, et milline see ruum siis täpsemalt oleks. Huvitavaks teeb asja see, et aeg oleks selles ruumis illusoorse iseloomuga. Selliselt saaks ette kujutada, et kõik, mis on olnud ja kõik, mis saab tulema, on ette määratud ruumi seaduspärasustega. See, et maailm näib muutuvat ja sündmused näivad juhtuvat, on siinkohal näilik. Neljamõõtmelises tegelikkuses oleksid korraga olemas kõik juhtunu ja kõik juhtuv, ning 'praegune' hetk on lihtsalt üks kolmemõõtmeline kuup aja teljel. See on väga lihtsustatud idee (aegruumi kõverus muudab selle keerulisemaks), aga ka sellisena on see huvitav edasi mõtlemiseks.

Teine ja hulga imelikum mõte oleks see, et nähtusi meie nähtavas maailmas saaks vaadelda nelja mõõtmelistena kõrgema (ilmselt viie) dimensionaalsusega ruumis. Sellisel juhul saaks rääkida nende nähtuste avaldumisest, ja mitte enam (kasvõi näilisest) muutumisest. Mõnikord võib keegi öelda, et homme pole ta enam see, kes ta oli eile. Selline ütlus omab mõtet siis, kui inimene saab muutuda. Aga teine viis sellest mõelda on see, et inimene ei muutu kunagi. Ta vaid näitab oma erinevaid külgi, näidates ennast kord imikuna, siis täiskasvanuna ja siis vanurina. Ta näitab ennast kord targana ja siis rumalana, mõnikord energilisena ja siis jälle jõuetuna. Vahel võib talle tunduda, et ta tunneb iseennast, aga siis suudab ta jälle ennastki üllatada oma uue küljega. Rääkimata siis teistest, kes ei ootagi, et nad teda tõeliselt tunnevad. Nii võiks mõelda, et inimene on ennast pidevalt avastamas ja samas otsimas enda pideva näiva muutumise taga midagi püsivat. Mingit suuremat ja sügavamat tervikut oma elus, mida saaks püsivaks endaks pidada.

Seda teist ideed on füüsikaliselt raske toetada, aga psühholoogiliselt on see huvitav. Just see asjaolu, et mõningatest inimlikest aspektidest on võimalik mõelda sellisel veidral geomeetrilisel taustal. Ma ei üritanud seda inimlikku aspekti väga pikalt kirjeldada, aga selle kirjeldusega saaks ilmselt minna päris kaugele. Minu jaoks on siin eelkõige huvitav see, et kõrgematest dimensioonidest räägitakse osades new-age liikumistes päris palju ja see on tundunud mulle ühe gigantse jaburusena. Viimasel ajal on mulle aga hakanud tunduma, et siin on millestki rääkida küll, olgugi et see jutt kisub tavaliselt jaburustesse. Kopeerin siia ühe lõigu väga jaburast tekstist:

Right NOW we are experiencing a “shift of the Ages”, as was foreseen by the ancients, we are indeed in the dawning of the Age of Aquarius and the Earth and humanity are experiencing a vital transference shift from a third to a fifth dimensional frequency. This shift was and has been referred to as the ‘Time of no Time’. We are currently in the transition period of the fourth dimension which creates the illusion of being stuck in a time warp as Earth goes through a rapid shift in time and space. Throughout this transition our planet and humanity will continue to experience radical changes within their frequency, corresponding alchemical makeup and consciousness. We will enter the fifth dimension in 2013.

allikas

Ma asetaks selle jutu kategooriasse "see pole isegi mitte vale", aga samas oskan ma ka seda 'viiendasse dimensiooni' minekut nüüd kuidagi loogilisemalt mõtestada. See peegeldab lihtsalt soovi näha endas tervikut ja viie dimensiooniline ruum oma nelja dimensiooniliste asukatega nagu võimaldaks seda. Inimene saaks ennast ette kujutada tervikuna hoolimata enda (ja maailma) pidevast (näilikust) muutumisest ja tajuda endas midagi ajatut, või õigemini enda aja tervikut.
Veel ühe näitena, mis mulle eriti meeldib, võiks rääkida hetke tajumisest. Kuidas saaks keegi üldse hetke tajuda, hetk on hõigest kõige pisem ajaintervall, ja selle tajumisest tundub veider rääkida. Aga ometi öeldakse, et õnnelikd inimesed oskavad hetki nautida. Mis saab olla olulist hetkes? Eelneva põhjal saaks nagu öelda, et hetkes saab olla aja tervik, terve igavik võib sealt vastu peegeldada.

Nii et isegi new-age jura taga või olla mingisugune loogika. Otseselt ja sõna-sõnalt lugedes pole sellel migit sisu, aga hoolikamalt vaadates on näha, et keegi on viitsinud vähemalt vaeva näha ja asja üle pikemalt järele mõelda. Nende tööd on siis vist lugenud nende mitte millestki aru saavad jüngrid ja nii on huvitavatest mõtteeksperimentidest saanud purdu ja kapsad tõrvakastmega.

[trigon382]

Kahte neist kuupidest on lihtne ette kujutada, need on määratud x, y ja z teljel, ning piiravad kahelt poolt t telge. Ülejäänud kuus on kuidagi kummalised, näiteks kaks kuupi, mis on määratud x, y ja t telejel, ning piiravad kahelt poolt z telge.

Vastus üldse ei aita, vaid ajab rohkem segadusse. Kas neljamõõtmelise “aegruumi” kujutamiseks võib seda võrrelda “ruumpinnaga”, kus pinna-olenditele on muutuseks (olevikuks) 3D vormi (näiteks kuubi) kahemõõtmeline lõik?

---

Kuidas saaks keegi üldse hetke tajuda, hetk on hõigest kõige pisem ajaintervall, ja selle tajumisest tundub veider rääkida.

Kui nüüd edasi mõelda, siis välja pakutud "ruumpind" -maal saab samuti "olevik" lõikuda ainult juhul kui pinnal on kasvõi minimaalne kõrgus ehk kolmas mõõde, mis tõenäoliselt jääb neile tajumata samamoodi nagu meile neljas mõõde.

[trigon382]

Leidsin youtube-st BBC saate, kus räägitakse natuke neljandast mõõtmest..

Alustame 1 punktist, mis, olles punkt, on mõistagi üheainsa tipuga. 1 punkt tekitab joone, millel on 2 tippu. 1 joon tekitab ruudu, millel on 4 tippu ja üks ruut tekitab kuubi, millel on 8 tippu. Nüüd te saate edasi ise vastata: 1, 2, 4, 8 on ju geomeetrilises progressioonis. Mitu tippu on koguajal ehk neljamõõtmelisel kuubil?

https://youtu.be/dUiWRvXcxlc

Saatejuhid külastavad ka Pariisis asuvat Grande Arche de la Defence hoonet, mis on ehitatud Prantsuse Revolutsiooni 200nda aastapäeva puhuks (1989). Hoone kujutab endast ülikuubi varju.

Täpsustus- Kui asetada kuubi taha valgus ja projekteerida seda pinnale, siis lamedal pinnal paistab kuup nagu see oleks ruut-ruudus. Samamoodi ülikuubi valgustamine ruummaale paistab meile nagu see oleks kuup-kuubis.

https://youtu.be/dUiWRvXcxlc?t=2m17s

[Lorenz]

Viimasest näitest saaks mõelda nii, et neist kahest kuubist suurem moodustub aegkuubi ajas lähemal asuvast küljest ja väiksem moodustub ajas kaugemal asuvast aegkuubi küljest.
See on muidugi vaid üks viis nelja mõõtmelisest ruumist mõtlemiseks. Mulle tundub see samas enam-vähem intuitiivne. Teisiti nelja mõõtmelistest kujunditest mõtlemine tundub mulle keerulisem.

---

Siia tuleks aga täpsustuseks lisada, et Einsteini teooriad põhinevad matemaatikal, mis käsitleb aega teistest ruumimõõtmetest erinevalt. Einstein opereeris Minkowski ruumiga ja see ruum pole eukleidiline ruum. See teeb asja muidugi keerulisemaks, aga teema lihtsalt ongi keeruline

[trigon382]

Hoone ülikuubi 8 kuupi asetsevad siis nõndaviisi:



Reaalselt on nad aga üliruumis korrapäraste kuupidena.

Kubism on andud uusi mõtteid ja mõõtmeid kunstis. Picasso ehk neist kõige tuntum. Mõte on siis kujutada piltidel tõelist kolmemõõtmelist nägemist. Näiteks portreel on näha ka peale näo ka kukal ja küljed. Salvador Dali "Corpus Hypercubus" kujutab Jeesust, kes on löödud risti tesseraktile (lahti laotatud hüperkuubile. Võrdlus kuup on lahti laotatuna rist. Siis neljamõõtmelise kuubi lahtilaotades saame alloleva kolmemõõtmelise risti.)



Kui natuke rohkem uurida, siis teaduses on see üliruumi teema sama palju kirgi tekitav kui religioonides. Näiteks filmis Interstellar (Tähtedevaheline) lõpus siseneb Cooper samuti aegkuupi:



Telegrami artiklist ka väike väljavõte:

"Relatiivsusteoorias kutsus Einstein neljandat dimensiooni ajaks, kuid märkis, et aeg on ruumist eraldamatu. Matemaatikud ja mõned füüsikud kirjeldavad neljandat dimensiooni ka kui ruumi, mis on kuubiku ristloodis, probleemiks on siinkohal vaid see, et enamik meist ei suuda ette kujutada kuubiku ristloodis olevat külge."

http://www.telegram.ee/teadus-ja-tulevik...dimensioon