Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Reaalsus ja sellesse suhestumine
#26
Teisalt kui rääkida maailmatõlgendusest, siis torkab mulle siin silma sõna tõlgendus. Millest see tõlgendus lähtub? Siin peab jällegi mängus olema midagi teooria laadset. Ning kui ma mõtlema hakkan, siis peaks see teooria laadne asi olema maailmast endast eraldi. See võib olla näiteks lugu. Lood struktureerivad inimeste maailmapilti ja on ütlemata tähtsad.
Teisalt võib ilmselt maailma tajuda ka teisiti. Ehk siis mitte läbi lugude või teooriate - kuidagi vahetumalt. Kui lugu jutustab millegi toimumist ja teooria kirjeldab asjade toimimist, siis asjad ja nähtused jäävad ikkagi eraldiolevaks. Lugu või teooria on ainus, mis neid kokku seob. Samas võib erinevaid nähtusi tajuda fundamentaalselt kokku seotuna iseeneses. Teises teemas tõin ma näited munast ja kanast ning tammest ja tõrust. See võib olla teooria või lugu, mis nende vahele seose loob. Aga neid saab ka näha ühe asja mitme avaldumise vormina ja see on teistsugune taju. Vahetum ja võimsama tähenduslikkusega.
See teistsugune taju peaks olema see, kus toimivad ka emotsioonid. Emotsioone teemaalgataja mainis paaril korral. Kuidas inimene näiteks tajub tulevikku minevikust erinevana? No kõigepealt peavad need olema kuidagi kokku seotud. Ja mitte mingi välise tõlgenduse kaudu vaid sisemiselt. Sest kui minevik ja tulevik oleksid eraldi, siis oleks nende võrdlusmoment nõrk. Neid peaks võrdlema millegi muu kaudu. Ajalugu muidugi nii uuritaksegi, aga inimene ise tajub oma elu teisiti. See taju peaks käima kuidagi nii, et inimene tajub ennast aja väliselt ja ajas avalduvana. Selliselt, et inimene ei tegelikult ei muutu, aga näitab ennast teistest külgedest, siiski endaks jäädes. Mõningates olukordades aga avaldub inimene sellisena nagu ta ennast tajub, teistes jällegi mitte. Olukorrad elus võivad viia inimese tõelise tajutava mina leidmiseni, aga võivad viia ka enda kaotamiseni. Üks on hea, teine halb. Tulevikku vaadates saab niisiis küsida endalt, et kas see inimene seal ja selles olukorras olen mina. See inimene seal tulevikus on muidugi natukene erinev, aga ehk on see sammukene lähemal tõelise mina avaldumisele. See oleks siis hea.
Vasta
#27
To Veli Joonatan:

Oled ehk hea ja hoiad demagoogilise ja isikliku rynnaku siit teemast eemale?
Ning kui ma tõsiseltvõetav ei ole, siis ära parem kommenteeri. Ära tule teemat risustama!
Teiseks, ära esita subjektiivseid arvamusi kui fakte.
Vasta
#28
Aga isemoodi küsimus on selles, mis sellest kõigile kasu on. Mäletan ühte sissekannet siia foorumisse, kus üks liikmetest leidis lõpuks seisukoha, et midagi üleloomuliku ei eksisteeri. Ma ei pannud tähele ega tundnud ka suuremat huvi millal ta kasutajaks hakkas. Aga asjal on oma jume juures. Nagu mainitakse, et primaadid ja muu taoline ühiskonna osanikond, tuleb ühiskonda kaasata, siis see võib kaunis huvitavaks kujuneda. Inimesel, kellel hetkel on kõik nii öelda harmoonias või lükkab elu nii nagu elu lükata tuleb, neil ongi kõik suurepärane. Aga eraldi indiviidid, kes erinevad kaaskodanikest "veidikene", tekib taoline huvitav maailma mõistmine. Sellist teiste inimeste maailmavaadet oma pähe võtta on ülim rumalus, samas kui olete lävinud ja oled leidnud enda jaoks midagi sealt ja tunned, et see sobib sinu "pagasisse" või suudad kaasata igapäeva ellu, miks mitte. Aga üldiselt inimesena, kes näeb kõrvalt iga pisemat ohet ja viitsimatust, kaasaarvatud endas, suudab lihtsalt püsti tõustes ja vähe rohkem positiivsust läbi enda ümberkaudsetesse kaasata, siis ma usun, et raalsus on puhtalt enda teha. Igale inimesele oma, kui kattub on tore, kui ei, siis veel toredam.
Vasta
#29
Härra murjam ehk seletaksid egregoride olemust paari lausega. Jah ma tean, et siin foorumis on terve nii mõnigi lehekülg neile pühendatud, lihtsalt sooviks sinu tõlgendust.
Vasta
#30
Ja härra murjam, kui reaalsus oleks puhtalt oma kätes ja on sinu teha, kui kauniks või koledaks ta parasjagu teeks, ilma piiranguteta, mida sa teeksid ? Ma ei vaidle vastu, et mingi jama on kusagil seal vahele segamas, aga asja loogiliselt võttes, kui kaua suudaks maailm ülimas harmoonias eksisteerida. Enesele mõtlemata, tuli seik piiblist, Eevat õuna ampsamas. Minu jaoks oligi see maailmse olemuse piir. Kaunis ring, aeg ajalt täiustuv. Mina pean veel elu nautima ja ennast ornungisse viima, aga taolist mõtet alatasa juureldes ja koormates ennast mõttega, kus, kes, mis on on jabur (valetan, huvitav). No mina pean ennast veel nn. Kuulikindlaks tegema, aga elu ilus.
Vasta
#31
Inimkonna massimeel hoiab üleval/koos seda reaalsust/programmi. See on usk/veendumus, et nii on ja teisiti ei saa. Massimeelest tuleb välja astuda, siis näed, et see on nagu film mis jookseb/voo(l/g)ab. Üks võimalus on, et esile kerkib liider, kes annab rahvale tõesema maailmapildi, mida teatud hulk usub. Teine võimalus on, et paljud pusivad omaette, kuni suudavad massimeelest lahti rebida, ning saavad tõest infot väljastpoolt massimeelt. Mõlemad variandid eeldavad tugevat/tervet närvikava, ei mingit alkot, narkot, ad-d.
Vasta
#32
(11-02-2015, 00:24 )DaMartin Kirjutas: Aga isemoodi küsimus on selles, mis sellest kõigile kasu on. Mäletan ühte sissekannet siia foorumisse, kus üks liikmetest leidis lõpuks seisukoha, et midagi üleloomuliku ei eksisteeri. Ma ei pannud tähele ega tundnud ka suuremat huvi millal ta kasutajaks hakkas. Aga asjal on oma jume juures. Nagu mainitakse, et primaadid ja muu taoline ühiskonna osanikond, tuleb ühiskonda kaasata, siis see võib kaunis huvitavaks kujuneda. Inimesel, kellel hetkel on kõik nii öelda harmoonias või lükkab elu nii nagu elu lükata tuleb, neil ongi kõik suurepärane. Aga eraldi indiviidid, kes erinevad kaaskodanikest "veidikene", tekib taoline huvitav maailma mõistmine. Sellist teiste inimeste maailmavaadet oma pähe võtta on ülim rumalus, samas kui olete lävinud ja oled leidnud enda jaoks midagi sealt ja tunned, et see sobib sinu "pagasisse" või suudad kaasata igapäeva ellu, miks mitte. Aga üldiselt inimesena, kes näeb kõrvalt iga pisemat ohet ja viitsimatust, kaasaarvatud endas, suudab lihtsalt püsti tõustes ja vähe rohkem positiivsust läbi enda ümberkaudsetesse kaasata, siis ma usun, et raalsus on puhtalt enda teha. Igale inimesele oma, kui kattub on tore, kui ei, siis veel toredam.

Milletõttu tekkis seos antud isiku ja primaadi vahel?
Vasta
#33
(11-02-2015, 00:25 )murjam Kirjutas: ent paratamatus on see, et reaalsus ongi usk.
...
Meie reaalsus pole muud kui see, mille usume selle olevat
Kui on soovi, siis võib kõik usule taandada, aga ma teeks siiski vahet ühiskonnas levinud usu vahel (teadlik uskumine, et midagi on olemas (nt jumal, tulnukad jne) või kellegisse uskumine) ja tajutava reaalsuse vahel (kogemuste kaudu moodustatud reaalsus). Samas kui mul ei ole võimalik kindlaks teha kas ma usun või ei usu midagi või loon hoopis ise või keegi projitseerib kogu seda reaalsust mulle ette ja ma ise istun kusagil maatriksilaadses kapslis, siis ma jätaks kõige uskumise peale taandamise kõrvale, ütleks "ei tea", ja lähtuks selle asemel kogemuslikust lähenemisest, sest kui mul pea maha lüüakse, siis ma ei usu, et seda tehakse ja ma suren vaid ma kogen seda.

Vasta
#34
Jah, ning ka väidete esitamiseks on vaja võtta aluseks inimeste taju ühisosa.
Mina ei usu, et ma olen olemas, vaid tean seda. Kui taandada kõik usu peale, siis pole sisuliselt ühelgi väitel kaalu.
Selliselt saaksime end lahti rebida meile suunatud kriitikast ja toimetaksime vaid enda heaolu järgi.
Selline mõttelaad on omamoodi kaitsemehhanism,eriti ühiskonnas kus arvatakse, et iga arvamus on võrdne ning ei kuulu ümberlükkamisele.

Vasta
#35
(11-02-2015, 12:31 )mtrxx Kirjutas: Mina ei usu, et ma olen olemas, vaid tean seda.

Kas sa unes, hüpnoosis või meditatsioonis olles ka tead, et olemas oled? Millele su teadmine sel juhul põhineb?


Vasta
#36
Hea dokumentaal Richard Dawkins-lt.Juttu tuleb kuritegelikest religioonidest ja fundamentalistidest.Kindlasti tasub vaadata.

The God Delusion




Vasta
#37
(11-02-2015, 13:10 )murjam Kirjutas: Kage, on sul kindlaid teadmisi-tõendeid selle kohta, et sa koged surma ja peataolekut, kui sul pea maha lüüakse?
Kas sul on vastupidistele teadmistele või kogemustele viidata? Igaksjuhuks lisan, et mingi hing/vaim vmt energiakogum ei ole siinses maailmas elav inimene.
Tsitaat:Mina ei julge seda väita, ma ei tea, mida ma kogen niisugusel hetkel ja millesse usun.
Mina ka ei tea, aga ma julgen teiste kogemuste ja kogutud info alusel väita, et ma kogen surma. Kas soovid järgi proovida, et kogemus kätte saada ja kahtlustest (ning usust) vabaneda ning pärast ka meile oma kogemustest jutustada?
Tsitaat:"kogemuste kaudu usutav reaalsus" ... Meie aistingud aga, kuidas me reaalsust näeme, tajume, võivad ja ei pruugi olla tõesed, võivad ja ei pruugi olla väljastpoolt mõjutatud.
Kui sa ei tea, siis kas see on sinu jaoks sünonüüm usule? Uskumine = ei tea? Kogemus = uskumine? Ei tea = kogemus?
Vasta
#38
(11-02-2015, 14:45 )murjam Kirjutas: Mida sa sogad? Milleks postitada mõttetut absurdi?
Alati on kena näha teises pooles arusaamise väljendamist ja arutluse jätkamist selliste sõnadega seega mine otsi palun ise kuidas suremine käib või proovi ise järgi, et kogemus kätte saada ja meile pärast jutustada.
Vasta
#39
(11-02-2015, 13:02 )Nofretete Kirjutas:
(11-02-2015, 12:31 )mtrxx Kirjutas: Mina ei usu, et ma olen olemas, vaid tean seda.

Kas sa unes, hüpnoosis või meditatsioonis olles ka tead, et olemas oled? Millele su teadmine sel juhul põhineb?

Kui sa ei vaata kuud, siia kas kuu ei eksisteeri?
Enne sinu sündi ei eksisteerinud maailma?

See, et sa ei suuda kõikides olekutes ennast teadvustada ei muuda oluliselt midagi.
Inimese mõtlemine on kõige alus. Nagu ma ütlesin, kui sinu teadmine enda olemasolust tugineb usul, siis ei ole millestki rääkida.
Pole vaja leida tõendeid mitteeksisteerimise kohta, see on tühine ja rumal tegevus.
(11-02-2015, 13:10 )murjam Kirjutas: Kage, on sul kindlaid teadmisi-tõendeid selle kohta, et sa koged surma ja peataolekut, kui sul pea maha lüüakse? Mina ei julge seda väita, ma ei tea, mida ma kogen niisugusel hetkel ja millesse usun. Uskumise teemal, eristaksin nüansse järgmiselt:
"ühiskonnas levinud usk" - egregorid, kusjuures inimene selles küll teadvustab endale, et ta usub, kuid kas see on teadlik uskumine? sesmõttes ei ole, et ta ei teadvusta seda, millesse ta usub, selle mõtestab tema jaoks lahti eeskõneleja ja egregoris inimene usub seda juttu. Eestkõnelejad on kirikus, ühiskonnakorraldustes, aga ka teadustes.
"kellessegi uskumine" - usaldus, kiindumus, armastus - ja hindan selle väheseks inimolemusest säilunud sisemiseks teadlikkuseks, ehkki see meis väga katki on...
"kogemuste kaudu usutav reaalsus" - kahe eelneva koosmõjul, ja võimalik, et ka välise mõjutaja tulemusel (tõendada ei oska, kuid tugevalt tundub nii) tekkinud isiklik veendumus ümbritseva reaalsuse olemusest, mis ka inimkonna ajaloos on palju muutunud, peamiselt võitluse tõttu egregoride (religioonide ja teaduste) vahel. Meie aistingud aga, kuidas me reaalsust näeme, tajume, võivad ja ei pruugi olla tõesed, võivad ja ei pruugi olla väljastpoolt mõjutatud. Seda ma ei tea, kuid segeks on saanud, et inimkond ei ole iseenda peremees, muidu ei toimiks ta nii lollilt ja see on märk mingist anomaaliast.

mtrxx, kas pole mitte vastupidi: väide, millel pole kaalu, pole ümberlükatav vaid alles nö teel sinna? Ma näen hoopis seda kaalukate väidete tõesamise-ümberlükkamise meetodit kaitsemehhanismina, kus eesmärk on omada võimu teiste (väidete) üle. Samas väiteid, mida võetakse arvesse võrdväärseina (võrdsuse kui sellise eksisteerimisse mina ei usu Smile), ei hävitata ennatlikult ja mäletatakse kauem, kokkuvõttes on see rikkam areng tõe väljaselgitamisel kõigile (kui oleks jäetud nõiad põletamata, kombed ja tavad tapmata, tunneksime loodust täna paremini ja oleksime rikkamad ka oma vaimult). Jätta võimalus, et ka selles, mida sina oma meetodiga seletada ei oska, võib sisalduda mingi väärtus, kusjuures ma ei tea, kas see on ehk hoopis suurem väärtus mulle seni teadaolevast... muarust oleks see suhtumine mõistlik.

Praegune tõenduspõhine dualism on aga kohati absurdini jõudnud. Religioone, mis olid enne seda, ta päriselt eitada ei saa, kuna dualism on võimupõhine ja mõnedel religioonidel on tänini teadustest kõvem võim. Siis tekkib koomiline olukord, kus skeptikute seltskond tunnistab, et elab kristlikus kultuuriruumis ja et kümmet käsku peab austama, samas eitab ta nende looja olemasolu, ühes sellega eitab ka omaenese hinge ja nii ei jäägi tal üle muud, kui toetuda moraalikoodeksile ja alluda religioonile.

Kriitiline ja tõenditel tuginev mõtlemine on minu arvates kõige alus.
Mida varem vabaneme religioonidest, seda parem.
Me ei pea midagi eitama, vaid fikseerima ajalugu sellisena nagu ta on. Eitamine tähendaks samuti nagu millegi olemasolu mitte tunnistamist, ometi pole alust arvatagi, et jumal või jumalad eksisteeriks.
Religioonid on tugevad, kuid hääbuvad.




Absurdseid väiteid võib seedida, kuid nende tõesus on väitja tõendada, mitte vastupidi.
Vasta
#40
(11-02-2015, 16:09 )mtrxx Kirjutas: See, et sa ei suuda kõikides olekutes ennast teadvustada ei muuda oluliselt midagi.
Inimese mõtlemine on kõige alus. Nagu ma ütlesin, kui sinu teadmine enda olemasolust tugineb usul, siis ei ole millestki rääkida.
Pole vaja leida tõendeid mitteeksisteerimise kohta, see on tühine ja rumal tegevus.
Kuidas ei suuda teadvustada? Paljud inimesed näevad ju teadlikke unenägusid.
Sinu arvamus, et sa ka unenägudes tead, et sa olemas oled, põhineb ju ka ainult usul.
Neil, kes teadlikke unenägusid näevad, põhineb arvamus isiklikul kogemusel. Samuti neil, kes astraalrände sooritavad.

Kõige alus on teadvus, mitte mõtlemine. Teadvuse fenomen on üks filosoofia ja loodusteaduse suuremaid lahendamata probleeme. Teadvus tekib võimest seostada iseennast ja teisi. Kui me ei suudaks eristada iseennast teistest, siis ei oleks ka teadvust – see on universumi tunnus. Ka Thomas Edisson ütles kunagi, et keemilised ühendid reageerivad üksteisega, seega peab neil olema mingi teadvus, mis paneb ühte keemilist elementi teist ära tundma ja see ei tähenda, et neil on samasugune teadvus nagu meil.
Pealegi on teadlased jõudnud üksmeelele selles, et inimesed ei ole ainsad teadvusega olendid, ka loomadel, eriti imetajatel ja lindudel, on teadvus.
Lisaks on veel muutunud teadvuseseisundid.
Need on seisundid, mis jäävad argiteadvuse ja une vahele. Nende puhul võib inimene tajuda nii iseenda olemasolu kui ka ümbritsevat keskkonda teisiti kui tavalise argiteadvuse puhul.
Näiteks Ayahuasca viib neljatunnisele reisile eriskummalistesse reaalsuse tasanditesse. Ayahuascaga kaasneb ka kohtumine intelligentse vaimse olendiga.
Nii, et lisaks argireaalsusele on ka teised reaalsusetasandid.

Stanislav Grof
Mittetavalistest teadvuseseisunditest:
https://vabameelne.wordpress.com/2011/06...v-grofiga/



Vasta
#41
(11-02-2015, 16:48 )Nofretete Kirjutas: Teadvus tekib võimest seostada iseennast ja teisi. Kui me ei suudaks eristada iseennast teistest, siis ei oleks ka teadvust – see on universumi tunnus.
See on pigem eneseteadvus.
Vasta
#42
Ei, minu olemasolu tõesena tunnistamine ei baseeru usul. Ma ei pane usaldust ja lootust selle, vaid lähtun sellest. Ma opereerin teatud võimalikuse raames. Kui tõene või väär see on, no see on juba iseküsimus.
Selline metafyysiline targutamine ei vii meid aga tõele lähemale. Pigem jõuame tagasi samma punkti kus kõikide inimeste väiteid peab võrdselt kohtlema, millega ma ei saa nõustuda.

Usk pakub rahu, samuti ka teadus, viimane aga arenev ja kirjeldab reaalset, vaadeldavat maailma.
Vahest tuleb lihtsalt oma mugavustsoonist välja tulla ja aktsepteerida, et on väga suur tõenäosus, et inimese elul ei ole objektiivset mõtet, sihti ja suunda.
Inimesed kardavad vastutust, kuid arvan, et varem või hiljem tuleb see endale võtta, inimkonna tasandil.
Teadus kui selline on alati avatud uutele ideedele, suundadele ja tõenditele. Teadus hõlmab pea kõike, mitte ei ole ära lõigatud millestki.
Selle lõike teevad inimesed, kes tunnetavad ohtu tõekspidamiste suhtes.

Isegi kui me suudaksime selgitada kõike ei kaotaks see elu ilu ja võlu. Vastupidi, see on kordades väärtuslikum kui uskuda dikteerivat universumi.

Vasta
#43
Mis sorti vastutuse me endale võtma peame?
Vasta
#44
Näiteks vastutus leida ise suunad ja väärtused, ilma, et neid dikteeriks religioon või ühiskond.
Nietzche ,, ubermensch" ei ole päris see mille poole mina püüdleksin, kuid see idee kirjeldab vastutuse, sihtide endapeale võtmist.
Jah mõjutatavd oleme me kõik, kuid millestki tuleb alustada. Terve elu võib olla teekond suuremate teadmiste poole, paraku tahetakse elada mugavustsoonis nyyd, praegu ja igavesti.
Vasta
#45
No olgu, võiks ju isegi öelda, et see vastutus meil juba on. Tunnistame me seda või mitte. See on sisuliselt vastutus iseenda ees. Aga kui inimesed on segaduses ja ei tea, kes nad on, siis on ka raske seda vastutust võtta ja nii võib jääda jõuetult juhiseid ootama.
Mis puudutab teaduse rolli maailmast mõtlemisel, siis minu jaoks on see lahtine küsimus. Teadus pakub vastuseid küll, aga kõigepealt tuleb esitada küsimusi. Teadus võimaldab asju teha õigesti, aga mida me tahame õigesti teha? Selles suhtes paistab mulle, et teaduse vallast jääb midagi ka väljapoole.
Vasta
#46
(11-02-2015, 17:11 )mtrxx Kirjutas: Usk pakub rahu, samuti ka teadus, viimane aga arenev ja kirjeldab reaalset, vaadeldavat maailma.
Vahest tuleb lihtsalt oma mugavustsoonist välja tulla ja aktsepteerida, et on väga suur tõenäosus, et inimese elul ei ole objektiivset mõtet, sihti ja suunda.
Mis sa sellega silmas pead, et inimese elul ei ole objektiivset mõtet ja sihti? Kas sa ei süvenenud intervjuusse Stanislav Grofiga? Seal ju kirjutatakse, kuidas mittetavalised seisundid on inspireerinud paljusid teadlasi ja kunstnikke. Mitte kõik need seisundid polnud esile kutsutud psühhedeelikute poolt; mõned olid võimsate unenägude ja spontaansete müstiliste kogemuste tulemus.
Keemik Friedrich Kekulé töötas lahustava benseeniga ning ta teadis, et benseeni molekulis on kuus süsiniku ja kuus vesiniku aatomit, aga ta ei suutnud välja mõelda, kuidas need on omavahel ühendatud. Ta jäi kamina ees tulle vahtides tukkuma ja ühtäkki oli tal visioon oma saba hammustavast maost. Kui lahendus talle pärale jõudis, oli Kekulé olekus, mida me nimetame “hüpnootiliseks seisundiks” – ärkveloleku ja magamise vahel. Ta taipas, kuidas on aatomid omavahel seotud: ringikujuliselt. Benseeni ringist sai seejärel orgaanilise keemia alus.

Ning kõikide suurte religioonide hälli juures on olnud nende rajajate ja prohvetite isiklikud müstilised kogemused. Kui religioonid muutuvad organiseerituks, siis on neil tendents kaotada ühendus oma spirituaalse allikaga ning hakata tegelema poliitika, raha, võimu ja omandiga. Spirituaalsus ja organiseeritud religioon on kaks väga erinevat asja. Sa võid olla spirituaalne, ilma et sa oleksid seotud ühegi religiooniga, ning sa võid olla religioosse rühma liige, kus on vaid üsna vähe spirituaalsust, kui sedagi.

Mõlemil juhul leiad elus oma sihi. Võid saada nii teadlaseks, teoloogiks, kunstnikuks või kelleks tahes, kui oled omale sihi seadnud.
Vasta
#47
Vägagi nõus teiega, pigem pidasingi silmas lahtilaskmist levinud religioonidest ja väärtuste ja sihtide ehedat tunnetamist läbi iseenda.
Mina kasutaksin sõna spirituaalne asemel mõistet ,, valgustatud".
Mitte, et see definitsioon väär oleks, vaid sellele omistatakse teistsugune olemus. Tekib konfliktne seisukoht.

Kõikide nö müstikute kogemused ja edasiantud teadmised on väärtuslikud edasiseks arenguks, kuid tihtipeale on need kokkuvõtvad tervikpildid mädased. Vaid fragmentidest saab väärtuslik allikas ja suuna kujundaja.

Näiteks kiriku rituaalid, koorilaul võivad olla suureks väärtuseks, kuid põhimõtted millest lähtutakse aga mitte.
Vasta
#48
Oma olemasolu võib võtta ka aksioomina.
Vasta
#49
Oot üks hetk murjam. Sa ütled, et austada saab vaid seda, mis sulle midagi ette dikteerib?

Seda nüüd küll jah, et aksioomid võivad saada takistuseks ühel hetkel aru saamisele ja ilma nendeta ei saa ka arusaamist olla. Nii vist ongi.

Edit: sõnastus ja kirjavead
Vasta
#50
Elus olemine ja funktsioneerimine ei nõua otseselt usku. Teatud viisil on kogu elu põhjus-tagajärg systeemis toimimine.
Sõna ,,usk" on inimese väljamõeldud sõna. Elu ja elamine eelneb võimalikule usule millessegi.

Ma ei usu, et fyysikaseadusi arvestav plaan hoiab silla kokku kukkumast, vaid pean seda hoopiski tõenäoliseks ja loogiliseks, sest pole alust arvata, et ühtäkki seaduspärasused lakkaks toimimast.
Kui nii juhtuks, tuleks teha vajalikud järeldused ja korrektiivid.

Elu võib kiskuda kiiva nii või naa, see ei muuda universumi olemust. Viimane ei pea end seadme meie järgi, vaid pigem ikka vastupidi.

Areng saab alguse kriitilisest mõtlemisest ja avatusest. Paraku paljud alustavad järeldusest ja otsivad sellele meeleheitlikult kinnitusi. Ülesehitav viis võika olla ikka teistpidine.
Tõsi, on kogemused, on nägemused, kuid need ei ole veel kindlad tõed.
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat