Väga huvitav oleks kuulda teiste arvamust neljanda mõõtme kohta. Tõesti on selle kohta palju erinevat infi, kuid suurem osa sellest liiga matemaatiline ja kuiv ntx. nagu Einsteini seletus jääb üsna arusaamatuks.
Minu jaoks seletas "triki" laskumine kahemõõtmelisusesse ehk kui kahemõõtmeline keha näeb kolmemõõtmelist keha läbimas oma pinda, siis ta näeb seda kasvu ja muutusena, aga tegelikult on see keha juba varem olemas. Seega võiks öelda, et me tekitame ideid, aga ideed on juba varem olemas kui me seda kogeme. Ehk kui seda effekti poleks, siis nagu "Matrix" ütleb, me kogeksime tervet kera kogu prahmakana ja ei jääks avastuse effekti.
Samamoodi võiks öelda, et 3 mõõtmelisust mõistev inimene näeb nelja ruumilisust samamoodi nagu 2 mõõtmeline 3 mõõtmelist. Aegruumi muutumine peaks moodustama, midagi sarnast nagu spiraal (iga kaar jäljendab eelmist, kuid on natuke uus), mis liigub meile lähemale ja lähemale kuni on jõudnud oma lõppu, mis on uuesti vana algus:
Meie näeme seda maailma, kaduva ja uuesti sündiva muutumiste tsüklitena, kuna oleme aheldatud kolmemõõtmelisus. Kuid neljamõõtmelisuses on nad igavikulised.
Ehk midagi sarnast nagu Platon ütles: Kuigi ideed on tabatavad mõtlemise abil, ei saa me neid mõtlemise abil tekitada, sest ideed pole mõisted tänapäevases mõttes, nad on olemas inimese mõtetest sõltumata. Ideed eksisteerivad oma täiuses iseeneses ja on aluseks nähtavatele asjadele, mis on sarnased ideedele, jäljendavad või kopeerivad neid nii palju kui võimalik.
Ruumi iseloomustab kõige paremini kuubik või kera, teadlastele üldjuhul meeldib kasutada sirgjooni ja nurki, seega kuubik. Kuubik on 3 ruumiline, selles puudub võimalus muutuda (aeg):
kuna aegruum on ükssama, siis aegruum on "maatiks ehk kujund", mida läbides (aeg ehk muutus) peegeldab iseennast erinevatest külgedest:
mille pääsemiseks (hologrammist) peame selleks ise tee leidma. Kuubiku enda ümber avama:
Salvador Dali Corpus Hypercubicus ehk mees kes laskus sarnaselt nagu kera kolmemõõtmelisusest ja tutvustas kahte uut suunda "üleval ja all". Ta küll löödi risti, aga laskus uuesti 3 ruumilisusele ja kõik ahhetasid kuidas see küll on võimalik:
Ja alles igaviku tõotust selles ajaliku ja kaduva eksistentsi piiridesse vangistatud inimesele suudab väljendada, milline on tegelikult Jumala armastuse laius (X) ja pikkus (Y) ja sügavus (Z) ja kõrgus (T)
(Ef 3:18). :
Nagu siin varem mainiti "hologramm" hakkab lagunema. See hologramm pole loodud selleks, et inimesi piinata, vaid selleks, et areneda. See on selleks, et see korralikult avada, mitte hävitada.
Ehk mõista tuleks seda, kui keskaja inimene ütles "ma sain ilmutuse", siis tänapäeval teadlane ütleb "ma tegin avastuse". Tänapäeva alkeemikud ja maagikud on füüsikud ja matemaatikud... ja kui viia punkte kokku ristiusu ja teadusega, siis teadlaste suund on "ekviliibriumi" suunas, suunas niimoodi, et peatada areng, kuubiku avanemine. Ristiusk tähendab seda, et sa arened, mitte ei ela niisama. Üldine teadus ristiusku ja jumalat ei tunnista ja annab voli teha mida iganes.
Esimene Moosese raamat algab sõnadega "Alguses lõi Jumal taeva ja maa" --- järelikult kui on algus, siis on ka lõpp. Kuhu keegi soovib endaga jõuda, selleks tuleks väga hoolikalt valida, keda uskuda... kas sientoloogiat, new age, david icket v midagi muud, võib-olla äkki aga midagi, mis võiks valgustada teie toa kõik nurgad.
Selline on minu nägemus.
(23-05-2014 00:20 )Matrix Kirjutas: Elulill ei ole midagi sellist, mida "nägijad" "näevad". See on lihtsalt energia ehk informatsiooni ja toimimisstruktuuri kirjeldus meie reaalsustasandis.
"Allika" kaugus pole mõõdetav suurus, sest kõik, mis on, ongi "allikas" ja "allika" sees - mitte miski pole "allikast" väljaspool. Sellist kontseptsiooni, et miski on sees ja miski on väljas, tingib vaid ruumi ja aja tunnustamine füüsikaliste objektiivsete suurustena, aga kõikide tunnuste järgi nad pole seda. Näiteks kvantfüüsikas muutub aeg ja ruum mõttetuks, sest info liigub mõõtmatute vahemaade taha momentaalselt (kvantsidususe puhul) ilma mingisugusegi lugupidamise ülesnäitamiseta inimese poolt arvatava suurima kiiruse vastu - valguse kiiruse vastu. Kui kvantmaailmas, mis on meie virtuaalse reaalsuse aluseks, ei kehti ei ruum ega aeg, siis võib küsida, et mis asi see Einsteini poolt neljandaks mõõtmeks ehk aegruumiks nimetatu siis on?
Võiks ju kasvõi hetkekski kaalutleda võimalust, et aeg ja ruum on vaid vahendid, mille abil teadvus (ma pean silmas allikalist teadvust, mitte seda meie arvatavalt kõrvade vahel olevat indiviiditeadvust, mis on vaieldamatult osa allikalisest teadvusest, mida näiteks Tom Campbell nimetab "suuremaks teadvuslikuks süsteemiks") kogeb siinse kogemuse lahtirullumist. Kui teadvusel poleks neid vahendeid, siis kogeks ta kõike ilge partsakaga ja korraga ja siin ja praegu. Kuhu jääb sellisel juhul mäng ja suhtlemisekogemus? Seda lihtsalt poleks. Allikas lõi reaalsuse kirjelduse ja selle nö läbimängimine ehk kogemine ja selle läbi energia loomine osutuks suht võimatuks. (Ilmselt võivad sellised reaalsused ka vabalt olemas olla, aga mitte meie tiheduses.)