Kogemus nõiaga Karjalas

Olin kaunis materaalne ja skeptline inimene,, seni olin.
Elus läks nii ja naa, enamuses mitte eriti hästi, pidevalt mingid pisiprobleemid ja konfliktid isiklikus elus. Jõulude ajal olin ühes seltskonnas karjala soomes, venemaal. Oli juttu elust olust ja soovitati mulle suhelda nõiaga. Järgmine päev siis sõitsime ühe tuttavaga nõia juurde. Talu metsa sees, nagu muinasjutus, looduslikult väga kaunis, seda peab mainima. Seal siis elas see vanatädi. Välimuselt harilik vanatädi, käis kepiga ja naeratas.
Tuttav ütles, et see tädi pidi olema kuulsast sortside suguvõsast. Minu jaoks oli see selline teadamata asi, kes olid sortsid ja mida tegid.
Tädi pani mind tooli istuma, käis natuke minu ümber, puudtas käega pead ja pani käe südame peale. Tädi midagi ei küsinud, ega ei rääkinud. Lihtsalt vaatas mind. Sõitsime siis sõbra juurde tagasi, olin sinna tulnud nädalaks.
Paari päeva pärast tuli selle tädi juurest inimene, vist tütar. Tõi mulle mõmed asjad, paar imelikku kivi ja mingi ripatsi kaela. Ka soovitas kontrollida seede elundeid. Ka oli vene keeles kaasas väike kiri, isiklikult minu jaoks. Kirja sisust ma vaikin siin... asi isiklik ja ka oli hoiatus, et see peab olema saladus teistele.
Nüüd on sellest möödas juba üle poole aasta.
Käisin igaks juhuks arstil ja leiti kasvaja, algstaadiumis ja just seal, kus see tädi juhatas.
Kasutasin ka neid kive ja muud, nagu juhatati. Ma ei tea miks, aga palju on nüüd elus muutunud. Paremaks ja lõbusamaks. Uus töö, peres ka nagu kõik laabub ja peaasi, eluisu tuli tagasi. Jõudu rohkem.
Vot selline asi siis. Minu kogemus.

Edit: Teema pealkiri

Väga huvitav. Seda ripatsit tuleks siis kanda. Ehk neid kive ka siis kaasas kanda?
Ripatsit kindlasti!
Kas kasvaja on taandarenenud? Oled kontrollinud?
Ripats ja kivid aitavad. Ühesõnaga sul "vedas" et juhtusid kokku selle "nõiaga".
Pigem mitte vedas vaid see oli ette nähtud sulle.

Ripatsit kannan kaasas, kive kasutan, nagu see vanatädi juhatas. Kasvaja lõigati välja, enam pole ohtu. Põhiline, et varakult sellele peale sain. Ma ei tea, kas see oli vedamine, või saatus.
Olen muutunud tugevalt oma arvamust nendest asjadest. Olen aru saanud, et meie ümber on suured jõud, mida meile pole antud näha. Olen aru saanud, et on inimesed, kes oskavad nende jõududega ümber käia. Pean selle vanatädiga kirjavahetust ja kui võimlause saan, käin veel kindlasti külas)
Igatahes, olen väga tänulik, et selle kogemuse elus sain.

See ei olnud vedamine. Nii pidigi minema. Oleme kõik omavahel energeetiliselt seotud. Oleme ise ka energia.

Kas tohid rääkida KUIDAS sa kive kasutad? Kas ripats on puust või kivist jne...

Ripats on metallist ja kõrval veel kaks kivi nööri otsas. Kive kasutan, nagu ta mind õpetas.
Ma tõesti ei tea, kas võin sellest rääkida, sest mulle oli öeldud, et kõik tema õpetused ja juhendid mulle, peavad jääma ainult meie teada.

Kui nii öeldud, siis siin pole vist vaja kahelda "ma ei tea, kas võin sellest rääkida". Austa saadud infot ning esemeid ja ole tänulik.

Eks leidub šarlatane, kes konfidentsiaalsust tingimuseks seades, kaitseb lihtsalt oma äri. Teisalt on sellel konfidentsiaalsusel ilmselt mõningane platseeboefekt?

Ent avalik rääkimine võib toimida ka "väe laialijagamisena".

See paneb mõtlema, et kas kõik need eesti rahvaarstid olid sinu arvates ka šarlatanid? Neil kõigil olid ju omad saladused, mida nad teistega ei jaganud.
Ja mis äri need rahvaarstid siis ajasid? Arhiiviandmetele kohaselt oli 1925. a. Eestis 395 rahvaarsti.
Nad lihtsalt ravisid inimesi iidsete tarkuste abil, mis olid põlvest põlve edasi antud.
Tore, et Habemik Karjala nõidarstilt abi sai.

(09-05-2014 09:31 )positiivne Kirjutas:  Eks leidub šarlatane, kes konfidentsiaalsust tingimuseks seades, kaitseb lihtsalt oma äri. Teisalt on sellel konfidentsiaalsusel ilmselt mõningane platseeboefekt?

Ent avalik rääkimine võib toimida ka "väe laialijagamisena".

Arvan, et aferiste, kes ainult raha peal väljas, leidub igal pool ja igas ametis.
Riigiasutustes, valitsustes, haiglates ja mujal. Neile maksame palka meie kõik, koos, oma maksudest. Kuidas sellega siis jääb?
Kindlasti on aferiste ka inimeste seas, kes ennast nõidadeks nimetavad.
Mulle tundub, et mida suurem reklaam "nõial", seda vähem oskusi ja väge.
Maagia teema on nüüd mind hakanud täiega huvitama ja leian pidevalt uut ja huvitavat. Juba selle eest olen tänulik sellele vanatädile, et avas mulle uue maailma.

Just nii Habemik!
Seda oligi sulle vaja. Asu vaimsele teele! Hakka uurima esoteerikat. Kirjandust on palju. Mõned raamatud mainisin lausa eile ära mis tuleks ette võtta.

Lugenud olen juba niigi palju ja erinevaid allikaid. Kuid lugemine ei anna täit teadmist.
Olen nüüd nii kaugele jõudnud, et peale pikka kirjavahetust, sõidan karjalasse ja kuni sügiseni, olen sellel vanatädil õpilase eest.
Loodan, et mingi praktika ja õpetaja, annavad rohkem, kui mitmed raamatud.
Kõike head seniks foorumlastele. Võimalusel ikka astun siit läbi.

Palju õnne ja edu õpingutes!
Kohtumisteni!

Head teele asumist ja palju huvitavaid avastusi!

Lugemist on palju, eriti esoteerikas. Seda suurem on risk, et raamat mida loed ei pruugi oma sisu poolest üldse tõele vastata. Selles ongi selle uue aja probleem - liiga palju kirjandust tuleb peale, igasugu erinevaid aspekte - kus siis lugeja, ehk uus õpihimuline teab, kas ja mis on õige?

Pigem soovi avaldada ja leida oma õpetaja, keda usaldad ja kellelt õppida.

Õige leiab ainult õpetajalt. Igatahes, olen tagasi.

Hea, et tulid õigel ajal, Eestimaa vajab sind. Meie kallis maa on suures segaduses, sest tema lapsed on uinutatud. Aita neil kiiresti ärgata.

Tere kõigile! Vabandage, kui vales kohas kirjutan. Igaüks võib aravata minu loo lugedes, et olin tol ajal juua täis või muud luulud olid. Soov jutustada oma kogemusest nii "nõiaga" kui kokkupuudest "rääkiva" koeraga.
Ma hoolin kõikidest loomadest. Side nendega on eriline, "kõik" loomad( alates putukast ...) käituvad minuga "huvitavalt omamoodi"(sellest räägin teine kord). Kahjuks, ei oska nende keelt. Aga ühest juhtumist ma soovin Teile pajatada. Te võite arvata mida iganes sellest juhtumist....
Minu kaugel vanal sugulasel oli 60-a. juubel. Ta elab üksinda ja eraklikult, keegi tema juures ei käi. Tema maja ümbrus on võssa kasvanud... Helistasin talle, soovisin õnne ja ta kutsus mind külla. Ma mõtlesin, et miks mitte vanale inimesele teha üllatust. Võtsin head (sinise sildiga) Larsen,i( hea konjak talle alati maitses) konjakit ja kiimasin autoga tema juurde. Mees ei tahtnud minuga tulla, see sugulane muidu on tema tädi.
Millegi pärast ta kutsus mind vastu ööd. Ma ei süvenenud sellesse üldse. Olin rumal. Tulles tema juurde, tekkis auto parkimisega probleem, igal pool oli kõik võssa kasvanud, et pidin autot majast kaugemal parkima. Auto oli pargitud nii, et ees lukustatud aiavärav, auto taha jõgi, auto mõlemal poolt vanad puud (kuidagi moodi pressisin ennast sisse). Auto oli "piiratud" igast küljest. Välja sõita oleks saanud ainult siis, kui väravauks oleks lahti. "Mind oodati sinna", aga inimene, kes tuleb õnne soovima ei mõtle pisiasjade peale. Nii minagi. Tulin ulatasin lilli, konjakit, söödavat kraami ja veel midagi. Tema selle peale vastas, et peab meile sööki valmistama. Mina vastu, et ei pea ma ju tõin kõik kaasa.Kell oli 23.00. Olin nats nördinud, ta ju teadis, et ma tulen. Perenaine ikka läks midagi kööki valmistama. Jäin tema väikse koeraga tuppa. Ausalt öeldes ma ei sallinud seda koera (ometi olen koerapidaja), sest loom käitus alati "kohutavalt" (meeletu hüppamine, tirimine, hammustamine...). Ja äkki ime... kui perenaine läks meile mõlemale "zakuskat" valmistama äkki kuulen telepaatiliselt koerahäält: "mine siit minema nii ruttu kui saad, minu perenaine on nõid ja tänasel ööl ta tahab teha sulle halba". Issand, koer, keda ma pidasin rumalaks loomaks... Mina talle vastu, et ei saa, sest olen võtnud perenaisega "tervisenapsi" ja ei suuda autoga pargitud "karbist" välja sõita. Koer vastu, et aitab mind. Ok, tulen majast välja, perenaine maja ukselävel, et kuhu minek. Mina vastu:" Süda valutab, tahan koju minna". Tema ei lase. Mina: "sina ei ole keelaja". Ta haaras minust kinni ja hakkas tirima tuppa tagasi ( tal oli tohutu jõud, mingi aeg ta isegi lükkas mind maha ja istus minu peale) mina rabelesin välja, jooksin aeda ja peitsin ennast põõsastesse, ometi teadsin, et värav on lukus ja minul ei ole väljapääsu. Laman põõsa all (aed on mega suur) ja kuulan kuidas ta mind hõiskab (" sa ei saa välja, värav on lukus, tule tuppa, ma soovin sulle ainult head"), äkki koer ilmub minu kõrval ja hakkab minuga suhtlema ("usalda mind, ma viin sind siit välja", mina küsin: " kuidas, värav on lukus, üle aia pimedas ronimine on enesetapp (traataed on kõrge ja terav)". Koer vastu: " ara muretse, ma aitan sind". Andsin ohjad tema kätte. Ronisime aiaaugust välja (koer juhatas mind, sest mina ei leiaks pikka rohu sees pimedas mingit auku), istusime autosse. Räägin koerale: " Tunnen, et olen nats purjekil esiteks, autotuled ei pannud põlema, et perenaine ei avastaks kus ma olen, et kuidas ma siit turvaliselt sõidan välja?" Koer vastu: " Mina juhatan sind". Mina:"Ok. proovime, aga ma ei taha sind kaasa võtta, sest perenaine saab pahaseks". Koer vastu, et aitab mind kohale turvaliselt jõuda. Koer pani oma esikäpad autopaneeli peale ja juhtis mind, et ma ei tagurdaks jõkke. Ma ei pannud autotuled põlema, et nõid ei taksitaks meie minekut. Kuidas täies pimeduses ( mul on väga pikk auto, ise olen kanapime ka veel), "auru all" ilma kriimistuseta välja sõita maantee peale, kus vahepeal oli üks kitsas sild. Ma teadvustasin väga hästi mis olekus olen ja minu kõrval peale selle "varastatud loom". Koju oli väga pikk tee ja mina otsustasin ööbima minna äia juurde, kes elas 14 km kaugusel sellest kohast.
Ärkan hommikul abikaasa isa juures, tervitan teda ja esimesena mida ma kuulen tema käest, et kuidas ma sain autot parkida kahe auto vahel nii, et ei riivanud neid ja autode vahel jäi ruumi kuskil 30 sm, et ma olen proff isegi"jokkis". Ma vaatasin aknast ja ei uskunud oma silmi. Kujutage endale mitmekordsemaja autoparkla, kus on iga cm. autodega hõivatud ja mina pressisin ennast kahe auto vahele nii, et kaines olekus ei suudaks iialgi sellist asja teha. Minu äi, kes oli 30.aastat autojuhi ametis imestas: purjekil naisterahvas sai parkida autot praktiliselt võimatus kohas. Mina selle peale vastasin, et koer oli minu juht. Jutustasin kõik mis oli olnud äiale. Tema ainult ütles, et koer oleks nagu vahetatud väga vaikne ja viisakas ( äi teadis ka kui paha iseloom sel koeral). Palusin siis äia viia koera perenaisele. Kui hiljem küsisin äia käest, et kuidas käitus perenaine kui ta läks koera viima. Vastus oli, et nagu poleks midagi juhtunud.
See juhtum oli paar aastat tagasi ja siiamaani kõik on mul meeles nagu oleks juhtunud eile. Ma ise ennast ei usu, ei oska endale seletada.
Eelmine aasta oli minu abikaasal juubel ja tuli see sama tädi külla. Ta rääkis, et kui ta koerale ütles kuhu ta läheb, siis koer nagu hulluks läks ( perenaine pani ta maia kinni, et ära ei jookseks). Koer hakkas kraapima ust, tapeete, vastu akent hüppama, uluma... Naine ei osanud seletada koera käitumist, varem sellist asja ei ole olnud.
Võib-olla Teie saate seletust leida. Aitäh.

Nii põnevat lugu pole siit ammu lugenud, tänud! Uskumine uskumiseks, aga lõbusam hakkas küll.

(07-07-2015 10:52 )Staffi Kirjutas:  Ma hoolin kõikidest loomadest. Side nendega on eriline, "kõik" loomad( alates putukast ...) käituvad minuga "huvitavalt omamoodi"(sellest räägin teine kord). Kahjuks, ei oska nende keelt. Aga ühest juhtumist ma soovin Teile pajatada. Te võite arvata mida iganes sellest juhtumist....

Minu äi, kes oli 30.aastat autojuhi ametis imestas: purjekil naisterahvas sai parkida autot praktiliselt võimatus kohas. Mina selle peale vastasin, et koer oli minu juht. Jutustasin kõik mis oli olnud äiale. Tema ainult ütles, et koer oleks nagu vahetatud väga vaikne ja viisakas ( äi teadis ka kui paha iseloom sel koeral). Palusin siis äia viia koera perenaisele. Kui hiljem küsisin äia käest, et kuidas käitus perenaine kui ta läks koera viima. Vastus oli, et nagu poleks midagi juhtunud.

Naljakas juhtum! :)Lisaks hea huumorimeel!

Kas sul oli kabriolett?
Kui auto on kahe auto vahele kinni sõidetud, siis muul moel minu arust välja ei pääse kui ainult läbi katuse!

Kogemusi on kõigil, olen selles pea kindel. Paljud eiravad neid kogemusi, sest materiaalne mõtlemine, ei luba neid omaks võtta. Paljud üldse ei pööra neile tähelepanu. Kui aga just proovida neid lahti mõtestada, leiab uut ja huvitavat. Leiab võimalused, muuta paljusid asju meie ümber. Aidata teisi ja ennast. Kogu asi on tahtmises, õppimises ja praktikas.