Kopin siia tasulise artikli Rein Ruutsoolt "Propagandasõjast Eesti ajakirjanduse veergudel"
Kuidas Moskva esipropagandisti seisukohad Eesti meediasse imbuvad
Olen Eesti uudiskanalite jälgija ja jälgin ka venekeelseid uudiseid RTR-ist RTV-ni. Propagandasõda on meie õuel. See on salakaval viis kujundada inimeste vaateid varjatud diskursiivsete tehnikatega.
Eestis propagandasõja strateegiate juurutamise kontekstis muutub üsna tähelepanuväärseks ajakirjanik Margarita Kornõševa panus. Mulle ei tulnud tema artikkel „Infosõda Ukraina ümber: ajakirjaniku pilk lahinguvälja kõrvalt” (Eesti Päevaleht, 16. juuli) üllatusena. Venekeelne Delfi on kohati ju RTR-i lahjem vennake. Eesti meediale tagantkäe antud hinnangut tuleb aga kommenteerida.
Ohvri vaatepunkt
Ühes on Kornõševal õigus: muidugi on Eesti ja Eesti meedia poole valinud. Valik pole aga tehtud selle järgi, milles süüdistab meid ajakirjanik Margarita Kornõševa. Väidan, et ta arutleb vääradel alustel. Kogu kirjatöö tuum on kokku võetud lauses: „Ametliku Eestiga on kõik selge: Ukraina on sõber, Venemaa on vaenlane. Kõik muu on vaid nüansid, see pole tähtis.”
Eesti hoolib väga just faktidest. Eesti näeb Putini valitud kursi ohtlikkust meile ja hukatuslikkust Venemaale. Eesti on loomulikult Ukraina kui agressiooni ohvri poolel ja näeb sündmusi just sellest vaatenurgast. Õigusriiklik sündmuste käsitlus aga toetub antibolševistlikule sõnavarale. Õigusriik ja selle meedia peabki põlastama bolševistlikke valeväiteid, millega Venemaa meedia oma auditooriumile survet avaldab. See, et n-ö realugeja-televaataja selle sõja salavedrusid läbi ei näe, on ehk mõistetav. Aga et neid malle peab tõesteks ja tahab meilgi kodustada ka Eesti ajakirjanik, on üsna ehmatav.
Minagi pole tihti rahul, et Ukraina tragöödiale meedias eraldatav maht väheneb. Aga sama toimub ka BBC, CNN-i, DW jt jaamade uudistesaadetega. Ent Kornõševa pretensioonide tuum on tõigas, et Eesti toetub lääne õigusfilosoofilistele ja maailmavaatelistele arusaamadele. Väidan, et sõnavara ja terminid pole seega üksnes Eesti ajakirjanike valitud.
Propagandatehnilisest küljest toetub Kornõseva Venemaa lemmikvõttele. Lühidalt seisneb see kaastunnet nõudvas vaenatava „ohvri” rolli etendamises. Maailmale vastandatakse vapralt oma põliste õiguste eest seisvat „põlvilt tõusnud” Venemaad, keda imperialistlik lääs ülesnäidatud julguse pärast kiusab. Selles võtmes esines ka äsja Russki Miri raames Eestis üles astunud Vene propagandist: „Mida Venemaa ka ei teeks, ikka jääme me läänele vaenlaseks.” Sõnum on väga ohtlik: Venemaa ei peagi oma poliitikat muutma.
Süütult kannatava ohvri kuvand kuulub aga venemaalaste arhetüüpilisse minapilti.
Mis „Kiievi hunta”?
Väärpilt tuleneb viisist, kuidas pannakse ühte patta tõik, et Ukraina meedia nimetavat „venekeelseid aktiviste” (see on Kornõševa ja Moskva nimi terroristidele) „kartulimardikateks” ja „puhvaikadeks”, Venemaa meedia aga nimetavat Ukraina riigi struktuure „banderalasteks” ja „huntaks”.
Rahvusvahelise õiguse vaatenurgast on relvaga riigi ja selle kodanike (sealhulgas ka suure osa Ida-Ukraina elanike) vastu astunute täpsed nimetused „terroristid” ja „kriminaalkurjategijad”. Relva võtmise motiivid võivad olla erinevad, aga see ei vähenda nende vastutust hukkunute eest. Ukraina riigivõimu huntaks tituleerimine on faktiline valeväide. Kiievi praegune võim pole Venemaale meelepärane, kuid jääb faktiks, et selle valitsuse kiitis heaks juba president Viktor Janukovõtši ajal valitud parlament, mida Venemaagi on tunnustanud, ja see on saanud rahva valitud presidendi heakskiidu. (Huntaks nimetatakse teatavasti sõjalise riigipöörde tulemusena valitsevat võimu, mitte tsiviilvõimu. Riigiteaduse põhitõdesid võiks ju Eestis teada.) Mingit seisukohtade „sümmeetriat” pole. Ukraina meedia sildistab kurjategijaid, kuid Venemaa valitsusasutused valetavad ja laimavad riiki.
Samal põhjusel puudub igasugune „sümmeetria” ka Venemaa kasutatava „karistusoperatsiooni” retoorika ja Ukraina valitsuse terminoloogias „terrorismitõrje” vahel. Iga riigi õigus ja kohustus on likvideerida illegaalsed relvarühmitused ja kaitsta oma kodanikke, eriti kui nn rahvavõitlejaid juhivad võõrriikide kodanikud. Vastupidisest järelduks, et kui ka Eestis peaks kamp kurjategijaid tekitatama, siis tuleks neidki hellitavalt „aktivistideks” nimetada?
Täpselt samade juurtega on kolmaski Kornõševa kasutatud „sümmeetria”. Maailm nagu käitunuks ebaõiglaselt, kui hindas maidanlaste ja donbaslaste revolutsioonilisi tegusid erinevalt. Kuid väide „Maidan kõrvaldas revolutsiooniliste meetoditega ühe valitsuse ja asendas selle teisega” on vale. Nüüdseks kohtu kaudu taga otsitav Janukovõtš lihtsalt põgenes argpüksina öö varjus. Ukraina valitsuse aga kinnitas ametisse parlament, mida Venemaagi on tunnustanud. Rahvusvahelised vaatlejad pidasid presidendivalimisi kõigiti legaalseteks. Mis laadi „valimised” nn Novorossijas üldse toimusid ja kes on need uued võimumehed, pole selge. Kohati on need võõrriigi kodanikud. Vaatlejaid seal polnud ja sealsed võimud peavad normaalseks koguni OSCE vaatlejate vangistamist.
Vene ajakirjanduse (bolševistlik) retoorika, et rahvusvaheline õigus on lääne, s.t „nende” õigus, et see on kodanlik õigus, aga ainus tõeline võimu allikas on revolutsiooniline südametunnistus, ei veena tsiviliseeritud maailmas mitte kedagi. Ex injuria jus non oritur – ebaõigusest ei sünni õigus. Oktoobripöörde tragöödia oleks nagu ununenud. Ükski riik ei tunnusta Ida-Ukraina (nagu ka baski jt) terroristidest „rahvavõitlejaid” kui mingit võimuorganit (ka mitte Venemaa ametlikult).
Natsismiretoorika ei veena
Kõiki Margarita Kornõševa naiivsusi ja spekulatsioone ei jõua pikemalt vaadelda. Nagu väidetki, et lääne ajakirjandus „ei kajastanud sealseid (peetakse silmas mingit osa nn maidanlasi) haakriste ja natsisümboolikat”. Kajastas küll, ainult et „pead tõstva natsismi” kaardile mängimine oli üks Venemaa suuremaid läbikukkumisi. Pärast seda, kui maailma juudiorganisatsioonid ja Iisrae- li Knesset teatasid, et käraks pole põhjust, huvi vaibus. Propagandakärale „fašistide” kohta andsid aga surmahoobi Ukraina rabid, kes teatasid, et nad ei vaja Venemaa eestkostet.
Päris pöörane on aga lugeda Kornõševa sulest Moskva levitatavaid ulmelisi õudusjutte sellest, kuidas Krimmi oleksid tekkinud NATO baasid. Krimmi okupeerimise õigustusena on see tühine. Kuid igaüks teab, et Venemaa ja Ukraina leping kindlustas ettenähtavas tulevikus Venemaale sealsed baasid.
Enam-vähem kõike Kornõševa kirjapandut olen juba mitu kuud kuulnud Venemaa esipropagandisti Solovjovi ja tema kolleegide kokkupandud saadetest. Kornõševa üksnes teeskleb kõrvaltvaataja positsiooni. Ta võtab kohtumõistja rolli, millest järeldub, justkui oleks Kremli sõnavara ja argumendid õiged. Ent tõsi on, et Eesti meedia võiks Ukraina vastu tõesti rohkem huvi tunda, sest seal kujundatakse ju Baltimaade tulevikku.
Kornõševa kuus teesi
Eesti ametlik seisukoht on, et Ukraina on sõber ja Venemaa vaenlane.
Väites, et tuleb valida pool, nõustume, et maailm on must-valge, jagunedes heaks ja halvaks.
Objektiivsus on küsitav, kui sündmuste tõlgendamise aluseks võetakse ainult ühe poole seisukohad.
Mõlema riigi meedia on edastanud ka valeteateid.
Pooltele on iseloomulik ka teemade mahavaikimine.
Kumbki pool ei anna sõna neile, kes nende võimuga ei nõustu.
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/rein-ru...d=69394785