27-11-2013, 12:15
Tere!
Olen vahelduva eduga seda foorumit lugenud ja sirvinud umbes poolteist aastat, kuid nüüd otsustasin ka endale kasutaja teha. Igatahes, juhtum selline et pidin olema üksinda isa korteris, isa pidi koju tulema umbes kolme tunni pärast. Tegin endale kiirspagette ja äkitselt nägin esiku juures varju, mis tundus nagu hiilivat. Ruum kus olin, oli umbes nagu tagurpidi L. Et oli otse esik, ja esikust ära põõrata oli kööginurk, kus ma spagette tegin. Varju nägin vaid hetkeks, ei tundunud midagi konkreekset kujutavat. Siis pöörasin ümber, et enda seljataga oleva laua peal olevasse kaussi spagettidele vesi peale valada, ja ka siis nägin teda ainult hetkeks. Nägin enda vanaema, kes suri kuskil aasta 2003,2004. Ise olin siis vist 3 aastane, on temast väga hägune mälestus. Igatahes oli ta seljaga minu poole, ja isa töönurgas on seina peal raamid, kus on näiteks minu joonistused, diplomid(Kusjuures paar päeva tagasi olin võtinud enda koolis joonistusvõistluse teemaga ''Minu Eesti'',oli see diplom ka), ja minu venna, kes on puudega(6 aastane juba, aga tänu mingile väärarengule või millegi sellisele ta ei räägi, ning kõnnib, kuid enamuses roomab.) joonistused, paar kivi ja medalit, mille olin enda isale armastusega teinud, igasugu pildid ja nii edasi. Igatahes nii palju kui ma teda nägin, ta vaatas neid. Hetke pärast oli ta kadunud. Ütlen ära, et asi juhtus eelmisel aastal, märts või aprill oli vist. Igatahes pärast sain teada, et mu vanaisal oli komme hiilida nurga taha midagi meisterdama. Igatahes pildil olid samasugused juuksed vanaemal. Igatahes, mis arvate sellest?
Ütlen ära, et samas majas olen ka praegu, alati kui öhtupoole tulen sisse(Vahel käin kella kümne ajal nädalavahetusel kõrvalpoes mahla, jäätist või kommi ostes, harvemini šokolaadi), tundub nagu keegi oleks taga ja mõttesse tuleb lihtsalt tihti helevalges kleidis olev kaunis naine. Just sissetulles tunnen seda. Märgin ära, et minu umbes sajandivanuses ema majas olen tundunud ka, et keegi on seal. Just pärast 8. eluaastat olen hakanud tundma, kui keegi keda pole näha, on juures. Niiet, taaskord, avaldage arvamust.
Ja vabandan kirjavigade pärast, olen harjunud kiiresti kirjutama ja ei leia alati kõiki üles.
Olen vahelduva eduga seda foorumit lugenud ja sirvinud umbes poolteist aastat, kuid nüüd otsustasin ka endale kasutaja teha. Igatahes, juhtum selline et pidin olema üksinda isa korteris, isa pidi koju tulema umbes kolme tunni pärast. Tegin endale kiirspagette ja äkitselt nägin esiku juures varju, mis tundus nagu hiilivat. Ruum kus olin, oli umbes nagu tagurpidi L. Et oli otse esik, ja esikust ära põõrata oli kööginurk, kus ma spagette tegin. Varju nägin vaid hetkeks, ei tundunud midagi konkreekset kujutavat. Siis pöörasin ümber, et enda seljataga oleva laua peal olevasse kaussi spagettidele vesi peale valada, ja ka siis nägin teda ainult hetkeks. Nägin enda vanaema, kes suri kuskil aasta 2003,2004. Ise olin siis vist 3 aastane, on temast väga hägune mälestus. Igatahes oli ta seljaga minu poole, ja isa töönurgas on seina peal raamid, kus on näiteks minu joonistused, diplomid(Kusjuures paar päeva tagasi olin võtinud enda koolis joonistusvõistluse teemaga ''Minu Eesti'',oli see diplom ka), ja minu venna, kes on puudega(6 aastane juba, aga tänu mingile väärarengule või millegi sellisele ta ei räägi, ning kõnnib, kuid enamuses roomab.) joonistused, paar kivi ja medalit, mille olin enda isale armastusega teinud, igasugu pildid ja nii edasi. Igatahes nii palju kui ma teda nägin, ta vaatas neid. Hetke pärast oli ta kadunud. Ütlen ära, et asi juhtus eelmisel aastal, märts või aprill oli vist. Igatahes pärast sain teada, et mu vanaisal oli komme hiilida nurga taha midagi meisterdama. Igatahes pildil olid samasugused juuksed vanaemal. Igatahes, mis arvate sellest?
Ütlen ära, et samas majas olen ka praegu, alati kui öhtupoole tulen sisse(Vahel käin kella kümne ajal nädalavahetusel kõrvalpoes mahla, jäätist või kommi ostes, harvemini šokolaadi), tundub nagu keegi oleks taga ja mõttesse tuleb lihtsalt tihti helevalges kleidis olev kaunis naine. Just sissetulles tunnen seda. Märgin ära, et minu umbes sajandivanuses ema majas olen tundunud ka, et keegi on seal. Just pärast 8. eluaastat olen hakanud tundma, kui keegi keda pole näha, on juures. Niiet, taaskord, avaldage arvamust.
Ja vabandan kirjavigade pärast, olen harjunud kiiresti kirjutama ja ei leia alati kõiki üles.
