Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Robert Wright "The Moral Animal"
#1
Täispealkirjaga The Moral Animal: Why We Are, the Way We Are: The New Science of Evolutionary Psychology(Moraalne loom: Miks me oleme, nagu me oleme: Evolutsioonilise psühholoogia uus teadus) on Ameerika kirjaniku Robert Wright'i aastal 1994 avaldatud populaaarteaduslik raamat evolutsiooni psühholoogia alustest, evolutsioonist enesest, moraalist ja eetikast. New York Times valis teose oma 12 parima 1994. aasta raamatu hulka ja seda on tõlgitud 12 keelde(paraku mitte eesti keelde).

Tunnistan kohe üles, et minu jaoks oli selle raamatu lugemine üks korralik maailmapilti raputav kogemus. Kohati leidsin end mõtlemast "kas ma ikka tahan neid asju teada?" ja "kas oma sügavamate tunnete algupära mõistmine ikka on tervislik?" - aga läbi ma ta lugesin ja varsti loen igaks juhuks uuesti. Ärge saage valesti aru, evolutsioonilise psühholoogia põhiprinsiipidega olen ma juba ammu tuttav olnud, aga leida oma segaseid mõttekilde kellegi poolt ladusasse üksikasjalikku tervikusse laotuna on hoopis midagi muud. Mõista, et sellised pealtnäha enesestmõistetavad emotsioonid ja tunded nagu armastus oma naise vastu või kiindumus on sõpradesse omavad peaaegu et silmakirjalikult omakasupüüdlike lõppeesmärke, on tõepoolest kainestav. Ning, et me kõik oleme oma geenide hüpiknukud mitte ainult oma nähtavate füüsliste omaduste(silma- ja juuksevärv, kasv, nina kuju) poolest, vaid ka oma mõtete, emotsioonide ja ihade poolest, paneb ennast tõesti, nagu autor ka lubas, "pidevasse kahtlusseisundisse oma motiivide suhtes".

Raamatu esimestel lehtedel ütleb ta:
Understanding the often unconscious nature of genetic control is the first step toward understanding that -- in many realms, not just sex -- we're all puppets, and our best hope for even partial liberation is to try to decipher the logic of the puppeteer.
Tõlge: "Mõistmaks geneetilise kontrolli tihtipeale alateadliku loomust, on esimeseks sammuks mõista, et paljuski asjades - mitte vaid seksis - oleme me kõik hüpiknukud ja meie parim lootus isegi osalise vabastatuse poole on üritada desifreerida nukuisanda loogikat."

Ja selle loogika desifreerimisega just raamat tegelebki. Juttu tuleb paljude-paljude asjade seas näiteks sugude erinevusest(millised evolutsioonilised mehhanismid on aja jooksul sugusid eristanud), armastuse(mehe-naise, lapse-vanemate, sõprade) ja viha otstarve geenide tantsus, polügaamia vs monogaamia, kas liiga madal või liiga kõrge enesehinnag on ikka mingisugune häire või on see teatud olukordades tähtis kohastumus, teiste ja enda petmine, õnnelik olemine, Darwin vs Freud, näiteid mängu-teooriast(game theory)jne...

Igatahes on raamat uskumatult ladusalt kirjutatud(arvan, et siin mängib rolli fakt, et autor ise ei ole teadlane), näiteid inimkäitumisest evolutsoonilises kontekstis on ohtralt(evolutsioonilise psühholoogia stereotüübiks Darwin ise) ja julgen lubada, et see raamat muudab lugeja vaateid enda ja teiste käitumise kohta elupäevade lõpuni. Ise lugesin seda kevadel, aga harutan ma sealt saadud mõttelõngi igapäevaselt siiani.

Kes soovib raamatut digikujul(.mobi .epub .pdf), siis see võtku minuga U2U's ühendust...

Autor räägib TED Talks'i raames asjadest millest ka raamatus:



Raamat WIKIS
Raamat GOODREADS'is
Väga hea kokkuvõte, mis muidugi ei asenda raamatut ennast(inglise keeles)
Eesti keeles kellegi blogisissekanne raamatu kohta
Vasta
#2
(01-10-2013, 20:31 )Nielander Kirjutas: Ning, et me kõik oleme oma geenide hüpiknukud mitte ainult oma nähtavate füüsliste omaduste(silma- ja juuksevärv, kasv, nina kuju) poolest, vaid ka oma mõtete, emotsioonide ja ihade poolest, paneb ennast tõesti, nagu autor ka lubas, "pidevasse kahtlusseisundisse oma motiivide suhtes".
Ma arvan, et sellele sa ei vaidle eriti vastu, et kõik eelpool loetletud mittefüüsilised omadused võivad muutuda, füüsilise või psüühilise õnnetuse jmt kaudu või ka nö mõtte abil (enda vaimne treenimine/muutmine/mõjutamine). Kui "geenide hüpiknukud" aluseks võtta, siis kas eelnevalt öeldu mõjutab ka geene? St kas raamatus on mingit sarnast seost kajastatud?
Vasta
#3
(01-10-2013, 21:37 )kage Kirjutas: Ma arvan, et sellele sa ei vaidle eriti vastu, et kõik eelpool loetletud mittefüüsilised omadused võivad muutuda, füüsilise või psüühilise õnnetuse jmt kaudu või ka nö mõtte abil (enda vaimne treenimine/muutmine/mõjutamine). Kui "geenide hüpiknukud" aluseks võtta, siis kas eelnevalt öeldu mõjutab ka geene? St kas raamatus on mingit sarnast seost kajastatud?

Wright tõi geenide ja psüühika kohta tabava analoogia. Geenid panevad paika vaid laia valiku kange ja nuppe ning vahemikud, milles need kangid liikuda või nupud sisse välja lülituda saavad; keskkond on see mis neid kange lubatud vahemikes timmib. Ma ausalt öeldes ei saa päris hästi su küsimusest aru, aga keskkonna mõjud kindlasti sunnivad teatud kange avalduma või kaduma.
Vasta
#4
Ma mõtlesin näiteks psüühilist traumat (eriti lapseeas), füüsilist õnnetust kus aju kahjustada saab, usklikuks hakkamist, mediteerimise taolist tegevust või näiteks pidevalt mõttes kordamist, et ma muutun, muutun jne ning ühes suunas töötamist mingi kindla muutuse nimel. Või kasvõi psühhedeelilised ained mis võivad igasugu suhtumise/maailmapildi muudatusi tuua. St ma ei tea täpselt kui palju need kedagi muudavad, aga mulje on jäänud, et võib üsna kapitaalseid muutusi toimuda. Eriti ajukahjustuse korral.
Vasta
#5
(01-10-2013, 22:08 )kage Kirjutas: Ma mõtlesin näiteks psüühilist traumat (eriti lapseeas), füüsilist õnnetust kus aju kahjustada saab, usklikuks hakkamist, mediteerimise taolist tegevust või näiteks pidevalt mõttes kordamist, et ma muutun, muutun jne ning ühes suunas töötamist mingi kindla muutuse nimel. Või kasvõi psühhedeelilised ained mis võivad igasugu suhtumise/maailmapildi muudatusi tuua. St ma ei tea täpselt kui palju need kedagi muudavad, aga mulje on jäänud, et võib üsna kapitaalseid muutusi toimuda. Eriti ajukahjustuse korral.

Aga kõik need ongi keskkonna mõjud. Igasugune muutus kutsub esile mingi reaktsiooni geenide poolt(kangid muudavad lubatud piirides oma asendeid). Tugeva ajukahjustusega inimese geenid "soovivad" sama innukalt ennast kopeerida, kui terve inimese omad - seega läheb käiku mingi uus strateegia. Ka küla lollike saab omasuguste seas vahel "sugu teha", aga säilitades samad ambitsioonid või suhtumise mis näiteks mingitel noortel sugutäkkudel jaanilõkke ääres, võib ta kergesti võimalusest järglasi saada täielikult ilma jääda. Igapäevasest elust võib ju näiteid tuua kus elult "kõrvetada" saanud inimesed naljalt klubipõrandale tüli norima ei lähe.
Vasta
#6
Kuskil täiesti arvestatavas eestikeelses ajakirjas (Horisont, Eesti Loodus, Imeline Teadus?) oli juttu geenide sisse- ja väljalülitumisest keskkonna mõjul. Näiteks raske lapsepõlv rottidel - ma võin nüüd rääkida väga ebatäpselt, aga sisu oli umbes selline - et mingi valk tekib stressiga, mis mässib end ümber ühe või teise geeni ja takistab sellega ühe või teise geeni mõju avaldumist. *********** Seened jällegi võivad vast mõne hea tuju geeni ümbert need valgud ära "kustutada" - see lause nüüd enam sellest ajakirjast polnud.
Vasta
#7
Tänud, Marina, seda ma mõtlesingi. Samas on ilma reaalse näiteta raske viidata millelegi ja pean spekuleerima oletuse põhjal, et kui näiteks füüsilise ajukahjustuse tõttu muutub inimese psüühiline pool totaalselt, siis kuidas, ja kas, kajastub see muutus geenides. Või näiteks suguiha elimineerimine kastreerimise näol. St kui pikemas ajavahemikus, või mingi aine mõjul, toimuva muudatuse puhul inimese psüühilises pooles paistab sinu poolt mainitu täiesti võimalik, siis kas sama toimub ka lühikese ajavahemiku jooksul toimunud õnnetuse/trauma/muu sündmuse puhul ja kui põhjalikult on raamatus sellist seost lahti seletatud.

Ja kuna DNA's on palju geene ning igasugused põhjused võivad neid muuta ning sisse ja välja lülitada, siis kas geenide vahel käib sõda ja inimene on sõja tallermaa? Smile

Aga eks tegelikult on parem raamatut lugeda ja ise näha, et kuidas, ja kas, on seda teemat seal käsitletud.

Vasta
#8
(02-10-2013, 09:10 )kage Kirjutas: Ja kuna DNA's on palju geene ning igasugused põhjused võivad neid muuta ning sisse ja välja lülitada, siis kas geenide vahel käib sõda ja inimene on sõja tallermaa? Smile

Aga eks tegelikult on parem raamatut lugeda ja ise näha, et kuidas, ja kas, on seda teemat seal käsitletud.

Mõnes mõttes võib öelda, et inimesed(või mistahes organismid) on geenide viisid sõjas ennast üha paremini kopeerida. Sõda aga organismis endas, mis annab edasi terve geenikomplekti, ei oleks ühelegi konkreetsele geenile kasulik.

Raamat minu mäletamist mööda seda probleemi otseselt ei kajasta, aga raamatu läbilugenult on selliste asjadele peale mõtlemine oluliselt kergendatud.
Vasta
#9
Kuigi artikli kohta võib öelda, et see on ühe inimese arvamus teisest on teema sama ja annab viiteid edasiseks tutvumiseks evolutsioonilise psühholoogiaga. Samuti ei saa mitte kuidagi jätta tsiteerimata paari kohta artiklist (palun siin teemas mitte vaielda nende tsiteeringute üle).

John Horgan: Is Robert Trivers Deceiving Himself about Evolutionary Psychology’s Flaws?
Robert Trivers: TEDxJamaica - Robert Trivers -Deceit and Self-deception: fooling ourselves the better to fool others (youtube video).

""Science has succeeded, he (Trivers) notes, because of “a series of built-in devices that guard against deceit and self-deception at every turn,” and yet even scientists in the most rigorous disciplines are subject to, at the very least, an inflated self-image. ... I (Horgan) agree with Trivers that scientists are especially prone to self-deception when they turn their attention to humanity itself. He proposes that “the greater the social content of a discipline, the more slowly it will develop, because it faces, in part, greater forces of deceit and self-deception.” Trivers notes that social sciences can all too easily be corrupted by moral, political and ideological biases."

"Trivers märgib, et teadus on edu saavutanud kuna sinna on "sisse ehitatud seeria mehhanisme mis kaitsevad pettuse ja enesepettuse eest igal sammul," kuid isegi kõige rangemate erialade teadlased on altid kui mitte muule, siis vähemalt ülespuhutud enesehinnangule. ... Ma (Horgan) olen nõus Trivers'iga et teadlased on eriti altid enesepettusele kui nad pööravad oma tähelepanu inimkonnale. Ta (Trivers) pakub välja, et "mida suurema sotsiaalse sisuga on teadusharu seda aeglasemalt see areneb, sest ta kohtab, osaliselt, suuremat pettust ja enesepettust." Trivers märgib, et sotsiaalteadused võivad liiga kergesti saada rikutud moraalse, poliitilise ja ideoloogilise kalduvuse tõttu."
Vasta
#10
Kokkuvõttes sisi,e t on olemas mehhanismid pettuse välistmaiskes aga neist minnakse lihtsalt mööda ja neid ignoreeritakse. Kui värskendav.
Vasta
#11
Sa lasid kaks asja mööda, excubitoris: "palun siin teemas mitte vaielda nende tsiteeringute üle" ja "teadlased on inimesed".
Vasta
#12
(13-10-2013, 14:45 )kage Kirjutas: Sa lasid kaks asja mööda, excubitoris: "palun siin teemas mitte vaielda nende tsiteeringute üle" ja "teadlased on inimesed".

Ei lasknud aga ignoreerisin.
Vasta
#13
Nielander` ile tänud huvitava teema eest. Lisan siia sama teose venekeelse online lugemise võimaluse, sealt ka saab pdf`ida.
[Pilt: 114646]

[RUS]Роберт Райт перевод: Анатолий Ильич Протопопов, Психология Биология "Моральное животное"
Vasta
#14
Koostasin Robert Wright'i raamatu "Moraalne loom"(raamat foorumis) paarist esimesest peatükist väga lühida kokkuvõtte:

Nii naise ja mehe füüsise kui ka vaimsetes erinevustes saab naist ja meest edukalt vaadelda kui kahte erinevat liiki. Need mõlemad liigid kasutavad üksteist ära saamaks pool geneetilisest materjalist, et luua võimalikult palju järglasi. Lisaks loomisele on mehe ja naise geenid programmeritud järglaste eest hoolitsema kui ka tegema kõik, et need saaks omakorda võimalikult palju järglasi(jõudma sigimisikka).

Parimad võimalused jätkusuutliku järglase loomiseks tekivad siis kui need kaks erinevat liiki omavahel läbi saavad ning suudavad üksteisele veenvalt kinnitada, et nad tõepoolest kavatsevad ühisele eesmärgile piisava osa oma ajast ja ressurssidest pühendada.

Siin on aga üks konks. Nimelt meeste ja naiste ressursside investeering järglaste saamisel erineb mahult. Naine saab saada ühe järglase või harvemini paar aastas ning ainuüksi selle raseduse sünnituseni kandmine on ressursirikas tegevus, rääkimata siis selle järglas(t)e eest hoolitsemisest ka aastaid hiljem. Mees saaks seevastu teoreetilisel kasvõi mitu korda päevas endale erineva partneriga järglase eostada. Aga asi on selles, et mõlemal vanemal on täpselt sama suur motivatsioon näha oma järglast jõudvat jätkusuutliku vanusesse. Naisel on vaja järglase saamisel pikajalist abi ning veendumust, et mees on nõus seda võimaldama ja ta ei jookse esimesel võimalusel järgmise naise juurde, viies endaga kaasa kõik oma ressusid. Mehel on jällegi vaja oma aja pühendamiseks kinnitust, et järglane keda ta kasvatada lubab on tõepoolest tema oma, kuna võõra mehe laps oleks tema ressurside mõttes täielik raiskamine. Ühesõnaga mõlemad peavad üksteist isekatel põhjustel võimalikult hästi veenma.

Samas pidage meeles, et naisel oleks kasulikum kui juba oma ressursid lubanud mees kasvataks üles muuhulgas üles ka järglasi teistelt meestelt, kuna erinevate geenidega isendid suudavad edukamalt erinevates oludes kohastuda. Mehel oleks aga kasulik küll enese järglasi koos naisega üles kasvatada, aga samas aga sigida ka teiste naistega ning lasta teistel meestel tema järgasi oma eneste pähe üles kasvatada. Siit võib leida põhjuse sellele, miks meeste sugulisse truudusetusse suhtuvad naised märgatavalt külmemalt, kui mehed naiste omasse. Lõppude lõpuks raiskab mees teise naisega vaid pisut aega ja energiat, samas kui mehe jaoks võib naise truudusetus anda ohumärgi sellest, et senised ja tulevased järglased ei pruugi jagada tema geneetilist materjali. Pole vast mõtet mainidagi, et see arutlus võib viia päris paljude seletusteni miks meeste ja naiste vahelised intiimsuhted, armumiste- ja armastuseperioodide keskmised kestvused, meeste suhteline valimatus seksuaalpartnerite osas ja palju muud, on sellised nagu nad on...

Seega mõlemad tahavad üht - anda edukalt edasi oma geneetilist materjali. Selle saavutamisel on parimaks mooduseks veenda üksteist antud lubadustes, samas jättes õige pisut mänguruumi. Aegade jooksul on mõlema sugupoole vahel käinud pidev evolutsiooniline võidurelvastumine eesmärgiga tuvastada üksteises väiksematki pettusenooti. Kuidas aga oleks kõige parem ennast selle tuvastusmehhanismi vastu kaitsta? Tuleb välja, et kõige parem viis teist veenda on kõigepealt veenda iseennast ning näiteks armastus täidab seda ülesannet õige hästi! Kõige parem viis teist veenda, et sa midagi teed on tahta seda midagi väga-väga teha.

Kui naiste ja meeste vaheline armastus on eesmärgiga üksteist lõppkokkuvõttes isekatel kaalutlustel ära kasutada, siis vanema armastus enese lapse vastu on põhimõtteliselt tingimusteta. Siit võib muuhulgas ka järeldada, et emaarmastus on suurem kui isaarmastus, kuna ema saab olla praktiliselt alati kindel, et laps keda ta kasvatab on tema oma, samas kui isa teoreetiliselt selles päris kindel olla ei saa. Kui asja ekstreemsemaks ajada, siis näiteks vanavanematest peaks oma lapselast kõige rohkem armastama ema poolne vanaema, kõige vähem aga isapoolne vanaisa... siinkohal illustreerimaks üks huvitav fakt - vastsündinud lapse välimus demonstreerib esimestel kuudel peale sündi proportsionaalselt enam isa poolt saadud näojooni. Lapsel on väga hea põhjus veenda oma isa, et ta on tema järglane. Vastasel korral võib isa kas lapse tappa või ta oma emaga omapäi jätta.

Vasta
  


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Graham Hancock, Robert Bauval - "Talisman" Pohlatohlakas 0 2,293 04-08-2007, 20:18
Viimane postitus: Pohlatohlakas

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat