[rohelineoun]

Täna hommikul tabasin end mõttelt, kui palju ma tegelikult vaatan seda ja olen paratamatult mõjutatud sellest, mida teised teevad minu kõrval. Ometi on igaühe jaoks oma tee. Ma võin kiruda ennast maa alla ja mõelda, et miks ma pole selline, selline ega selline, aga samas iga raskus kasvatab meid ja mida raskemad õppetunnid, seda parem, seda rohkem me iseenda ja oma vastupidavuse kohta teada saame. Vähemalt nii ma mõtlen.
Ja kui ma täna hommikul seda ette kujutasin, et oleksin kui just maratonirajal ja näen inimesi, kes võib-olla on rohkem eelnevalt vaeva näinud kui mina ja jooksevad seepärast parema eeltreenituse tõttu kiiremini ja minust mööda, et miks ma lasen ennast nendel häirida? Nendel ei ole minu tee ja mina ei jookse nende teed. Tõsilugu, maratonijooksu metafooris on kõigil jooksatel üks tee ja see on tõsi - see üks tee on elu, praegune elu, see, mis on. Ja igaüks vastavalt oma varasemale elukogemuse ja keskkonnale ja võimekusele, ostab siis endale jooksmiseks vajalikud tarbed (riided, jalanõud, pulsikella) ja tõstab või aeglustab tempot vastavalt oma võimetele ja võimekusele.

Miks? Miks nii on, et me jälgime teisi kui see teeb meile pigem liiga? Kas sellepärast, et inimesel on kodeeritud vajadus olla karjaloom? Jah, me oleme kõik osa millestki suuremast ja kõik on üks tegelikult, aga kui tugev peab olema see enesearmastuse alge, et inimene suudaks ka teisi vaadates täiesti rahulikuks jääda ja vaadata seda neutraalselt? On kõigil siin elus ju antud raskused, mida kanda. Naljatades võib öelda, et erineva raskusega hantlid. Aga ometi, kui ma tean, mida tegema pean, miks ma jään veel vaatama jooksmise ajal seda, kui ägedad jalatsid on teistel või seda, kuidas üks minust mööda kihutas..

Selline filosoofiline teema.
Võiksime arutleda, kes viitsib.

Tänan Teid ja armastust kõigile!

[Anonymous]

Konkurents ja võistlusmoment tekitab motivatsiooni/hasarti pingutamiseks. Vahepeal olin arvamusel, et konkurents on negatiivne, keegi ei saa sellest kasu, vaid peavad midagi ära andma. Aga kui puuduks igasugune konkurents ja võistlusmoment, läheks elu üpris igavaks, paljudel kaoks motivatsioon üldse pingutada. Ometigi tuleb ju pingutada, et areneda.

[rohelineoun]

Sul on õigus. Mulle väga meeldib see lause: "We Are Spiritual Beings Having a Human Experience" ja eks see ongi nii, kui me kõik ühtlases mullis hõljuks ja lihtsalt oleksleks, siis me võib-olla unustaksime üldse ära, mis mõttega või mis mõtet on meil siin Maal üldse olla.
Olen nõus, et motivatsioon on vajalik, aga kas motivatsioon tõepoolest saab tekkida ainult välisest? Et nagu kuum ahjuroop, mis ajab taga ja ütleb, et pinguta, vaata kui hästi su naabrimehel läheb. Aga miks paljudel kaoks motivatsioon üldse pingutada?
Võtame alateema. Suhted. Paljud kiruvad, et ühel on parem kaaslane kui teisel või mõned käivad pikka aega või koguni terve elu üksikuna ringi. Kas selline seis annab aluse pingutamiseks? Mingis mõttes peaks ju andma. Samas see tõmbab veel tugevamad piirid: "temal ju on, miks mul ei ole; kas ma olen imelik jne" Muidugi saab ennast ka teistsuguste mõtetega ümber reguleerida "Iga suhe nõuab tööd; ega kõik ka ainult lapsemäng pole; kindlasti on neil probleeme" jne.

Võib-olla on võrdlemisel üks hea külg - tagasi peegeldus. Vaatad teist ja saad aru, kus sa ise parajasti oled. Mõtled sellele, kus sa tahaksid või võiksid olla. See omakorda võiks tuua jälle ligemale sellele, et mida me üldse siia ilma tegema tulime. Inimesed peegeldavad meid ennast ja aspekte meie kohta. Pole mõtet vihane või solvunud kellegi peale olla, kes oskab peeglisse vaadata, see peegli peale ei pahanda. Nagu ütles üks mu sõber: "ära süüdista peeglit kui nägu on viltu," ja nii ongi.