Vanemate saamatus/ negatiivne suhtumine/vead kanduvad edasi lastele?

Hei! Kirjutasin tegelikult pika kirja seoses selle jutuga, aga vajutasin klaviatuuril kogemata "refresh"i ja tekst kadus.

Aga asja juurde, siis ma olen mõelnud, et kas see kandub üle põlve või ka iga põlve tagant? Või on asi üldse karmavõlas? Ma olen teinud kuni 13- aastaseni seinast seina asju mida ma väga kahetsen. Ausalt öeldes sellist konkreetset kasvatust kunagi ei olnudki ja iseloomult olin üli kangekaelne ja temperamentne.

Olen mitmeid kordi mõelnud nendele tagamaadele, et mis põhjusteks olla võivad ja jõuan tihtipeale siiski tagasi oma emani, vanaisa-ja vanaemani. Ma ei süüdista küll neid, aga kuidas saada lahendatud see koorem, mida ma ei jaksa enam kanda kui võõrast või mille lahendusi ma otsinud olen kuid ei oska leida? Ausalt öeldes ma tahaksin selle kõik heastada ja olen üritanud. Võtan kõiki tehtud asju kui kogemusi mis elus läbima olen pidanud saamaks targemaks ja leides enda sihte/põhimõtteid/ennast. Ma ei ole olnud mingi probleemne laps suitsetamise/joomise/narkootikumidega vaid väiksena olin teistsugune suli kes tegi asju rohkem muudel tagamaadel kui seda teised arvavad. Vennaga on nüüd veidi vastupidi, tema oli pisikesena see kukununnupai ja peale pubekaiga täiesti teine inimene. Nüüd, täisealiseks saades tunnen, et olen asjaga veidi hiljaks isegi jäänud ja tahan alustada uut elu üritades endale andestada tehtud vead kuid oskusest/teadmisest jääb vajaka.
Isegi kogen tihtipeale, et mõni jama on ringiga tulnud minuni tagasi või et leides kõrvale inimese ma ei saa temaga koos edasi areneda, sest mul on karmavõlg, või mingi sisetunne ütleb mulle nii.. Oeh, ehk saate murest aru ja oskate veidi seletada kuidas ma peaksin endaga töötama? Või kui ongi (tegelikult ka on) suguvõsal needus peal nii peaksin leidma mingi sensitiivi/nõia kes oskaks mind suunata mida tegema pean?

Päikest teile ilusa kevadise ilma puhul!

Karmavõlaga pole siin miskit pistmist. Ise kirjutad et konkreetset kasvatust pole olnudki. Sellest loen välja, et ühe ja sama asja kohta ema ütles üht, vanaisa teist ja vanaema kolmandat. Selline käitumine ajab lapse segadusse ja tulemuseks on lapse kangekaelsus ja temperament, ehk maakeeles jonn. Samuti Sa võisid konkureerida oma vennaga emalt tähelepanu saamiseks ja kui tundsid, et jääb vajaka, siis hakkasid tükke tegema. Kirjutasid, et vend oli väiksena kukupai, ilmselt sai ka rohkem tähelepanu.
Sa oled noor ja ei maksa iga hinna eest ringi rahmeldada ja kedagi enda kõrvale otsida, leiad ainult valesid inimesi. Selline käitumine räägib sellest, et kardad üksi olla. Ära karda. Mõnda aega üksi olemine aitab minevikuga lõpparvet teha ja toob lõpuks ka õige inimese sinu ellu.
Kui Sul tõesti on needus peal, siis õige aja saabudes juhtud täiesti kogemata kokku õige sensitiiviga, kes needuse maha võtab.
Ole hoitud ja kaistud.

Ausalt öeldes 13 aastaselt käisin esimest korda kiropraktiku juurea, kes tegeles kõige muuga veel. Ta oli tol ajal öelnud, et ei olnud näinud niivõrd haiget last kui ma olin. Tol ajal olingi suht enesesse tõmbunud ja kõik endasse kogunud. Vanuse poolest olen vennast vanem ja olnud täiesti sünnist saati sellise iseloomuga. needuse teema pole isegi nii muu seas öeldud vaid üks konkreetne juhtum on olnud mis on mu vanemate elu mõjutanud, elemediks oli korduvalt tuli/tulekahju. Tähelepanu ja armastust olen kogenud küll, sellest puudujääki ei olnud. Samuti ei otsi ma konkreetselt enda kõrvale kedagi vaid annan sellistel asjadel minna nii nagu need lähevad ja just tundub, et lasengi neil käest minna liiga kergelt. Üksi olla mulle meeldib ja mitte ainult suhete poolest vaid ka keerulised sammud elus tulemas. Plaanis on kolida eraldi augusti/septembri algul, aga tahaksin mõningad sisesed/sügavamad asjad korda saada ja põhiasjana mind häirivadki need noorena tehtud tembud.

See vastus räägib natuke vastu esimesele kirjutisele ja jätab osad asjad vastuseta.
Kumb Sa siis olid, kas enesesse tõmbunud või temperamentne? Nende kahe erinevusest peaksid isegi aru saama. Kuidas Sa tead, et juba sünnist saadik sellise iseloomuga? Kui palju Sa mäletad oma elu alates sünnist kuni kolmada eluaastani? Kolm esimest eluaastat on kõige olulisemad lapse iseloomu välja kujunemisel.
Tempusid saab tagasi võtta, sõltub millega tegelesid, kõiki ei saa.

Lapsed "jäljendavad" väga palju oma vanemate käitumist, ning võtavad nii vanemate käitumise üle - see ongi põhjus, miks lapsed on oma vanemate "vigade koopiad".

Näide1: Lastele ei õpetata, "kuidas" (rõhuasetusega sellele, kui elgantselt, peenelt ja graatsiliselt) tuleb nuga-kahvlit käes hoida - nii hoiab harimatus töölisperes kasvanud laps kahvlit käes "nagu loom" (kahvel rusikas sõrmede vahel), kuid 3. põlve inteligendi peres kasvanud laps hoiab nuga-kahvlit käes sellise elegantsusega nagu inglise aristokraadid seda teevad.

Näide2: Kui tüüpiline "venelane" suunata "kultuursete lauakommete kursusele", siis võib ta küll "ära õppida" teeklaasist lusika välja võtmise "joomise ajaks", kuid silma jääb ta ikkagi alateadlikult joomise hetkeks "kinni pigistama", kuna see on neil nii sügaval alateadvuses sees (silm tuleb ju otse loomulikult kinni pigistada, kuna muidu võib teelusikas joomise hetkel silma torgata) - kuid eestlastel pole taolist "klaasis oleva teelusikaga" joomise traditsiooni, ning seetõttu me ei panegi tee joomisel ajal "silma kinni".

Näide3: Vägivaldes joodikute peres kasvanud laps peab loomulikuks, et tülide korral "lüüakse sihverplaat sisse" (taotakse rusikaga näkku), ning teiste pähe viinapudeli puruks löömine on elu lahutamatu osa - kuid täiskarsklastest haritlaste peres lahendatakse mistahes problemid "ilma vägivallata", ehk "selgeks rääkimise" teel.

Taoliste "veidi võimendatud" näidete varal peaks olema hoomatav, kui palju me "jäljendame" oma vanemate vigu.

(02-04-2013 21:43 )lahendused Kirjutas:  Lapsed "jäljendavad" väga palju oma vanemate käitumist, ning võtavad nii vanemate käitumise üle - see ongi põhjus, miks lapsed on oma vanemate "vigade koopiad".

Kas siin on kedagi kes lastega rohkem on tegelenud ja oskaks seda väidet kommenteerida? Minu väga vähese kogemuse kohaselt on vanemate kasvatusel palju suurem osa kui laste poolt vanemate jäljendamisel. Pealegi ei ole ju ainult vead need mida lapsed jäljendavad, et "vigade koopiaks areneda".

Lahendused näited on vildakad. Kõik ei ole nii must-valge. Et näiteid mitte väga kaugelt otsida, siis võtan esimese oma elust. Vanemad on ka tavalised töölised, isa õppis lugema alles siis kui emaga abiellus, nuga ja kahvlit pole meie peres kunagi ahvi kombel rusikas hoitud. Ma ise kasutan söömiseks pulkasid. Kuidas toimus vanemate jäljendamine?
Kolmanda põlvkonna inteligent võib lauas olla tõesti laitmatute kommetega, aga samas saades koduseinte vahelt välja on hullem huligaan , kui joodik ise. Keda tema jäljendab?

Veel üks näide: kui vanemad ei oska "majanduslikult mõelda" (peale palgapäeva on priiskavad delikatessid laual, kuid kuu lõpus näritakse kartulikoori), siis kandub selline maailmapilt ka lastele üle: ehk ka lastel on "peale palgapäeva" pidu, ning kuu lõpus on "vindumine" - samas pole ju keeruline söögile kuluv ca 300 euro-okupatsiooni-maksevahendit jagada ära 30 päeva peale ja iga päev kulutada ca 10 söögi peale (mitte aga nii, et esimene päev 200, teine päev 100 ja ülejäänud 28 päeva 0).

Ma olen üritaud paljusid "palgapäeval on pidu" stiilis elavaid inimesi pöörata "mõistlikumatele radadele", kuid nende keeldumiste põhjendused on ikka väga jahmatavad olnud: ehk kui peale palgapäeva mingit "laristamist" ei toimuks, siis poleks ju elul enam mingit mõtet: ehk selline "ebaühtlane elamine" on paljudel ikka nii sügavale imubunud, et seda ei muuda mitte kuidagi - ja siis imestame, et neid "ühepäeva-liblikatest" sms-laenu võtjaid on nii palju.

Ei saa unustada ühte väikest detaili - viimased nii 100 aastat tänu meediale saab inimene enamuse infost ja ka käitumise mudelitest sealt. Tänu hoolikalt valitud esitlusele ja pea hüpnootilisele viisile TV vahendusel viimased nii 40-50 aastat - paneb meeida kodusele kasvatusele pika puuga ära. Laps võetakse sisuliselt vanematelt ära kui ta lasteaeda topitakse.
Emast on tehtud sünnitaja kes orjab pankade võõraid onusi ja nende imelikke ja lausa kahjulikke ideid selle asemel, et olla kodus ja olla heaks vanemaks ja kaasaks. Seda on aga serveeritud kui vabadust - küsimus - vabadust millest? See on ehtne "uus kõne - vabadus on orjus, orjus on vabadus.
Mehest on tehtud isa ja toitja asemel seemendaja kelle ainukeseks ülesandeks anda esmalt seeme ja siis "papp", ning oma nägu rohkem mitte näidata. Samas on mehest tehtud pea kõikide probleemide kehastus. Kui asi on nii hull siis mis kuradi valemiga inimkond üldse siia jõudis?

Eelneva valguses rääkida midagi vanemate rollist kasvatuses on antuke naiivne. Selge, et vanemad mingi osa annavad aga aastatega on see muutunud pigem marginaalseks kui peamiseks osaks inimese kasvatamisel. Seda kõike serveeritakse kui tsivilisatsiooni arengu vältimatut kaas nähtust. Kui see aga nii pikalt areneb ei ole meil ei seda ega teist. Arengu liiga suur tempo on see mida me praegust näeme - ebatasakaalu nii mitmel tasandil, et vist polegi tasandit kus valitseks mingigi normaalne tasakaal. Jahh meil on digitaalsed vidinad, meil on lennukid ja illusioon, et teame mis maailma on. Samas oleme me kaotanud sideme Maailmaga kus me elame.

Lauakombed on toredad asjad aga kas on sisulist vahet kummas käes on nuga või kummas kahvel? Mis suurus lusikaga sööme suppi, millisega magustoitu? Kas see on siis meie arengu näitaja kuidas isik hoiab käes lusikat või kahvlit - noast rääkimata!?

Öeldakse, et lapsed on vanemate nägu ja kodu peegeldus. Kindlasti, kuid vaadata tuleb kelle nägu on vanemad - kas oma vanemate nägu või selle kunstlikult loodud maatriks-keskkonna nägu mis ka neid voolib. Inimkonna teadlik sotsiaalne ja demograafiline muutmine pole uus teema. On asutusi mis sellega tegelenud juba aastasadu ja siin ei pea silmas mitte ainult (kuri)kuulsat Tavistocki Instituuti aga ka "tavalisi" õppeasutusi.

Isa ja Ema roll on lapse kasvamisele PEAMINE aga kui need samad issid-emmed on JUBA peast "soojad" siis tekib küsimus milline saab olema selle lapse "kvaliteet" kes nende all kasvab. Tuleb lihtsalt järgmine põlvkond rullanokkasi kelledel puudub austus nii Inimese kui Looduse vastu - tema ainsateks tee juhtideks on isiklik heaolu ja hirm Riigi repressioonide ees kui ta selle riigi juhtnööre ei täida. Kas selline on teekond mida me oma lastele tahame?

Laste asutuses töötades näen iga päev, kuidas eriti väiksed lapsed matkivad oma liigutuste, ütluste ja käitumisega (ilmselt) oma vanemaid, sest ise nad selliste asjade peale ei tuleks. Näiteks üks väike tüdruk pragas ühe väikse noormehega ilmselgelt mitte eriti suurel põhjusel, endal käed võimukalt puusas ja ütles: "No see oli nüüd küll viimane piisk sa häbematu". Kõrvalt oli seda väga koomiline vaadata, aga nii need käitumised üle võetakse.
Teine asi, mida olen tähele pannud näiteks emaga arutades. Ei teagi millest see tuleneb, kas sellest, et me oleme ka välimuselt päris sarnased (ehk on siis geenimaterjal üldiselt sarnasem), või on see kuidagi alateadlikult siiski õpitud käitumine, aga see on hämmastav, kuidas meie mõttekäigud nii sarnased on. Asjad, mida nooremana me arutanudki pole. Tal oli päris karm kodune kasvatus. Minul see nii hull ei olnud, aga mingi häbi tunne, süümepiinad ja hirm et ei ole piisavalt hea milleski, on mulle samamoodi üle kandunud. Samamoodi ka mingid eelistused. Ühesõnaga ma kipun oma peas ketrama samu muresid, mis tema ning ilmselt tõmbame ka sarnaseid probleeme sellega ligi.
Teine näide sarnasest asjast on ühe töökaaslasega, kes pidi läbi elama hirme, mis on samamoodi tulnud tema emalt. Nimelt tema ema suurim hirm oli sõda ja see kuidas koguaeg oldi valmis metsa põgenema jne jne. Käitumiselt pole see üle kandunud, aga mingi seletamatu paanika mingites olukordades, millel pole tema enda jaoks mingit isiklikku tähendust on siiski üle kandunud.
Selles mõttes olekski kasulik endaga tegeleda ja hirmudest ning muredest end lahti öelda, sest muidu kandub see kõik järglastele üle. Lapsed siis kunagi painavad lolliks ennast ja mõtlevad, et kust need piinavad mõtted neile küll tulnud on ja miks nad neist lahti ei saa.
Ma leian, et see ongi see nö "vanemate võlgade tasumine"

Kogu jutu oleks võinud paigutada siia teemasse: http://www.para-web.org/showthread.php?tid=7375.
Marietta küsis midagi muud.

Keeruline on neist asjadest aru saada kui ei ole osanud neid enda suhtes selgeks teha. Digitaria, üldiselt ma ei otsi tahtlikult ega alateadlikult enda kõrvale kedagi vaid annan asjadel minna nagu lähevad ja hiljem mõistan, et andsin äkki liiga kergelt alla. Ka armastust olen perekonnas saanud, aga ei oska seletada miks mingeid korralikke lolluseid oli vaja teha, näiteks vanemate tagant näppamine vihahoos. Isa tegelikult mul on antud alal tuttav nägu kunagi olnud ja väga ei kipu temaga suhtlema, ei vihka teda aga ei ole tahtnud kunagi temaga kokku puutuda. Oma vanematega ma sarnanen iseloomult vähe kuna mul on omad sihid ja teen asju teisiti kui nemad seda teevad/teinud on.
Psühholoogilise külje pealt olen küll mõistnud mõningate tegude tegemist kuna üldjuhul oma jonnakuse, kangekaelsuse ja ka temperamendi puhul oli mu emal minuga raske ja võib-olla selle tõttu ta valiski "vabakasvatusele" põhineva variandi. Aga mis puututab kõike muud nii tunnen seda kaelas kui koormat ja ei oska neist asjadest lahti lasta. Tahaks kuidagi seda koormat kergendada ja eluga edasi minna kuigi neid vigu kindlasti mitte ei saa olematuks muuta.

---

Siis mõningad käitumisviisid, nagu see näppamine oli sarnaneb ehk mu isa elustiilile, aga kuna ma olen elu jooksul temaga võrdlemisi vähe kokkupuutunud, tundub see olevat kuidagi edasi kandunud mulle. Kui sain aru, et see on vale ja muutsin oma käitumismudelit ja ei sarnane enam kummagagi vanematest kuna ma pean valeks paljusid asju nagu nemad teevad* täpsustasin seda ühte eelmise postituse lauset.

(05-04-2013 00:02 )Marieta Kirjutas:  Siis mõningad käitumisviisid, nagu see näppamine oli sarnaneb ehk mu isa elustiilile, aga kuna ma olen elu jooksul temaga võrdlemisi vähe kokkupuutunud, tundub see olevat kuidagi edasi kandunud mulle.

Olen hakanud arvama isiklike tähelepanekute põhjal, et mõttemustrid, kalduvust teatud meeleoludele jms on päritav. Selleks ei pea olema otsest eeskuju, kuid eks eeskuju ainult kinnitab seda. See (esi) vanematelt päritud kalduvus ei löö alati välja, kuid mitmete asjaolude kokkusattumisel küll.

Ma ei ole psühhooog, ja võin panna seega väga puusse, kuid mulle tundub, et selline jonni pärast näppamine on üks enesehävitusliku käitumise vorm. Sarnaselt mõtlematule riskimisele autoroolis, joomisele, narkotsile - kõigist kumab läbi suhtumine, et "ma ei hooli endast, keeran endale s..a kokku - paras mulle", ja kuidagi kergem saab hetkeks.

Ja enesehävituslik käitumine lööb välja sellel pinnal, et inimene on katki läinud (nagu kiropraktik Sulle ütles). Midagi on elus valesti, kuigi kõik võib pealtnäha korras olla. Tihtilugu on see "valesti" väga sügavale alateadvusesse peidetud. Või siis on see "valesti" väliste asjaolude poolt pealesunnitud, mille vastu laps ei saa midagi ette võtta (no näiteks lapsevanem sunnib last olema see "kõige-kõige-kõige edukam", ja mis saab üks varateismeline või veelgi noorem selle vastu teha - see on ainult näide).

Mida teha annaks? Kõigepealt lihtsalt kui tekib soodus hetk, kõigilt asjaosalistelt siiralt ja südamest andeks paluda. Ja mitte süüdlasi otsida, sest süüdlasi pole, oleme kõik lihtsalt põhjuste-tagajärgede ahelas. Mida rohkem teadlikkust, seda lihtsam on seda ahelat katkestada.

Eks vanem annab selle mustri, mida ta tunneb. Ehk mida ta oskab anda. Teismelise eas hakkab laps ise "pungastama", siis kui näiteks tajub,et see on midagi täiesti erinevat harjumuspärasest, võib ise hirmu pärast pidurid peale panna. Tekib sisemine konflikt. Kellel on vanematega head suhted, need ilmselt alateadlikult matkivad oma vanemaid, teevad neist eeskujud. Tekib survestatud. Ehk on nii,et kui vanem ei pea last enda omaks ja ei kasvata lapsele ka sisse arusaama,et vanem talle kogu saba ja sarvedega kuulub, säilitatakse piisav isiksuste vaheline distants. Sellega jääb lapsele alles isiklik ruum, mille ta saab/tohib ja peabki iseendaga täitma. Selline ruum, kus kellegi teise isiksus teda ei survesta.
Ma ise arvan ,et see lapsepoolne vanema omastamine ja kui sellel lastakse sündida, tekitab lapses omajagu saamatust.
See selline natuke teemast välja jutt küll...