Needus

Tere! Ma kardan, et minul on ka needus peal. Ükskõik, mida ma ei teeks, miski ei õnnestu. Ikka tuleb mingi jama ette igas asjas. Olen omadega ummikus. Lihtsalt masendav, kuidas minul alati halvasti läheb. Kõik mida saavutanud olen on läbi raskete ponnistuste. Tunne on selline praegu, et enam ei jõua läbi murda raskustest. Meelehärmi tekkitab tunne, et seisan oma eluga paigal ja ei suuda midagi muuta selles. Tahaks oma elu elada ja rajada, kuid elan ikka kodus koos ema ja vennaga. Kas viga võib olla selles, et nemad hoiavad mind kuidagi enda juures? Olen märganud, et kui ongi mul plaan omaette kolida ja tööle minna, siis tuleb midagi just nende poolt vahele ja plaan on jälle rikkutud.
Loodan, et keegi saab aidata mind, kuidagigi.

Kõige lihtsam on süüdistada needust. Kas oled ka proovinud vaadata praktilisi seletusi? Iga inimene ei ole iga ülesande lahendamiseks mitte just kõige õigem isik ja sellest lähtuvalt on lisa ponnistused karm reaalsus. Põhjusi võib olla mitmeid - esmalt, et oled noor naine - ühiskonna poolt loodud illusioonide kammitsas mis loob kujutelma, et sa peaksid midagi tegema mis aga reaalselt ei ole loomulikult. Sinu sisetunne teab seda ja tekitab sulle raskusi. Inimene ei ole loodud üksi elama - ta on karja loom. Karja koostis võib olla erinev - ema, isa, õed-vennad, või siis abikaasa-lapsed. Kas oled proovinud mõtestada oma kohta oma praeguses "rühmas"? Äkki sul on veel vara kuhugi edasi liikuda? On selline ütelus - "arvad,et vaba siis aga selgub, et üksik".

Saaksin aru kui lapsega kodus oleks takistab tööle minekut aga mis mõttes takistab tööle minekut ema/vend? Tegelikult ei ole olemas sellist asja, et "seisad eluga paigal". Sa liigud edasi KOGU aeg, see, et sul mingi hetk ei ole toimumas radikaalseid muudastus - töö koha vahetusi, kolimisi jne ei tähenda veel, et elu seisab paigal. Ei saa ütelda üheselt, et nemad hoiavad sind paigal - seda teed sa ise - nemad on vaid abistab jõud.
Pead sügavamalt endale sisse vaatama ja aru saama kas need eesmärgid mida sa oled omale püstitanud on ikka reaalsed?! Vägagi tihti hindavad inimesed üle ennast ja oma võimeid ja siis kui asjad ei edene soovitud suunas ja moel on kergem süüdistada kõike ümbritsevat kui kriitiliselt vaadata peeglisse ja aru saada, et probleem on endas. See ei tähenda, et sa nagu rumal või midagi sellist oleksid - lihtsalt mõned asjad mõnedele inimestel tulevad välja paremini kui teistel teised.

Lisaks sellistele isiklikul tasandil toimuvale on ka suuremad ehk ühiskondlikud protsessid mis vahele "segavad". Lihtsalt teatud piirkondades on "olelusvõitlus" natuke teravam. Need kes on võimul (siin ma ei pea silmas midagi koledat globaalset vandenõud vaid lihtlabast piirkondlikku "käsi peseb kätt poliitikat" - igas "külas" on selline tuttavate ringkond kes "võõraid" eriti ligi ei lase) hoolitsevad esmalt "omade" eest ja kui sul ei õnnestu "omaks" saada (põhjused võivad olla väga labased ja lihtsad) siis tundubki, et kõik on sinu vastu ja raske on midagi saavutada. Sellisel tasemel on see lihtsalt selline alateadlik käitumine - kui sind "tutvustatud" ei ole siis sind koheldakse "võõrana" ja saad raskemad tööd omale või vastupidi - sind ei võetagi tööle või oled just sina see kes katseaja möödudes "edasi saadetakse".

Me võime siin pikalt heietada ja mõtteid vahetada, kuid lühidalt on asi umbes selline - kõige olulisem on perekond - sugulased, abikaasa, sugulased. Kui sa selles "ruumis" oled oma koha leidnud siis on kõik muu lihtsam.
Teiseks - proovi mitte hüpata üle oma varju - püüa karmilt hinnata oma võimeid ja ümbritsevaid võimalusi - alati onlihtsam edasi minna kellegiga koos kui üksi. Keegi ei hoia sind "tagasi" peale sinu enda.
Arusaamist ja jõudu.

PS. Siin kirjutatu on üldisem jutt mis ei pruugi täpselt sinu olukorrale kohanduda.
Ära võta seda kui täht-tähelt õpetust vaid kui üldisemat teejuhist.

Kirjeldatud situatsioon on ka minule tuttav. Minu soovitus oleks: Kui planeerid mingit tegevust, ära sellest räägi nendele, keda sa arvad, et nemad saavad sinu tegevuse nässu keerata. Ka nendele mitte, kelle kaudu võib sinu plaanid takistajateni jõuda. Ma tean, see on raske. Ainult nii suudad sa oma tahet saavutada. Veel soovitan, otsi inimene, kes suudab sinuga sooritada tagasikäigu randevuud, see on: puhastada sinu eluraamatut. See on siiski needus.
Celtic ja VironShaman, ütleksid selle inimese kohta. Talle on keegi juhtmed kuklasse pannud. Ise istu teises otsas.

(27-03-2013 01:50 )Tiiuke Kirjutas:  Kõik mida saavutanud olen on läbi raskete ponnistuste. Tunne on selline praegu, et enam ei jõua läbi murda raskustest. Tahaks oma elu elada ja rajada, kuid elan ikka kodus koos ema ja vennaga. Kas viga võib olla selles, et nemad hoiavad mind kuidagi enda juures? Olen märganud, et kui ongi mul plaan omaette kolida ja tööle minna, siis tuleb midagi just nende poolt vahele ja plaan on jälle rikkutud. Loodan, et keegi saab aidata mind, kuidagigi.

Raskused on selleks, et inimene kasvaks ja küpseks. Filmid ja meedia loovad kahjuks vale arusaamise, et kõik peab kohe ja kiiresti õnnestuma.
Sa ära muretse. Paistab et sa nihkud üha lähemale hüppelauale ja peagi lükkad ennast lahti uute võitude suunas. Seni aga kasuta oma kujutlusvõimet. Hinda seda mis sul on ja pane paika oma unistused. Ning hakka järjekindlalt minema. Ja needust siin ei tähelda. Kujutlusvõime küsimus pigem. Sul seda jätkub, sa julge seda ka kasutada.

---

Oma kavatsustest võid ikka rääkida sõpradele kui oled piisavalt tugev, et nende kahtlusi või kriitikat taluda või innustust ja konkurentsi.