Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
OLEMISELAINED - USUNDILISED AJAD
#1
(Lühireferaat vabas vormis väikeste oma lisandustega).

„Igal arenguetapil vaatab Kosmos end uute silmadega, nii sünnivadki uued maailmad ja tõed, mida varem ei leidunud. Eri maailmad loovad eri maailmavaateid, panevad erinevaid maailmu kehtima, tegu pole ühe maailmaga, mida lihtsalt erinevalt nähakse“ - Ken Wilber.
Usundilised ajad on kui (vertikaalsed) klassid koolides, mida olenemata ühiskonnas valitsevast arengukeskmest peab iga ellu sündinud inimene esimesest tasandist peale alustama. Igal olemisetasandil on tervikus paralleelselt (horisontaalis) nii sisemine teadvuslik kui ka väline looduslik aspekt paralleelselt ja teineteisest sõltuvalt olemas, mida koolides peegeldavad paralleelklassid (humanitaar ja reaalharud). Antud teema keskendub vertikaalsetele arenguklassidele.

0. Ajatu Pimeduse Tühjus: "olematu eimiski"; Puhas Leht; Jumalavormitu ja vähimagi armastuseväreluseta algne Minatu ajatus.

1. Materiaalne: „mateeriajuured“; ürgteadvuslik füsiosfäär; anorgaaniline elutu aine; kaoselisest singulaarsusest ja subatomaarsest energiast molekulaarse (hapnik, süsinik jne.) ja polümeerseni (DNA; proteiinid jen.); kehtivad füüsikalised jõud ja keemilised reaktsioonid; mateeriavormid ja jõud, nende ajalik liikumine kui armastus; surnult sündinud ja elutud laibad; Juuretšakra (piltlikult jalge all).

2. Orgaaniline: „elutants ja -jõud“; kehateadvuslik biosfäär; rakud, prokarüoodid, eukarüoodid (vetikad, seened, taimed), kesknärvisüsteemiga algelised organismid (milluskid, limuskid, putukad ja peajalgsed) ja seljaajuga organismid (kalad ja kahepaiksed); ärritavus, refleks, aisting ja tajumeeled, valu; tööjaotusega kogukonnad ja perekonnad; looduse ökosüsteemid; Jalatšakra.

3. Arhailine: „võitle või põgene“; ürgmonoteistlik; kehateadvuslik biosfäär + alateadvuslik; tekib usk (usaldus vs usaldamatus) tundmatusse algjumalusse ehk ürgväe arhetüüpi, mida peegeldab kogu elusloodus; põhiline on toit, vesi, soojus, töö; instinktiivne olelusvõitlus, ellujäämine ja seks; toimuvad väesöömingud; instinktiivselt tajutakse surmateadlikkust ja -hirmu; algelised loomulikud kindlad meeste ja naiste rollid; olulisim saavutus on tuletegemise oskus ja erinevad tapariistad; sotsiaalseks vormiks on jõugud-klannid ja küttimine-korilus; areneb ajutüvi, siis limbiline süsteem ja suurajau; taju on sensomotoorne, tavameeleline, autistlik ja hallutsinatoorne; omased on instinktid, mõnu, valutunne ja emotsioonid; roomajate rühmad, algelisemad imetajad, ahvid ja inimahvid; samuti ilmneb vastsündinul, lahingushokis ja seniilsel vanainimesel; Põhitšakra.

4. Maagiline: „kirg ja nauding“; animatistlik-animistlik; valdavalt alateadvuslik; erinevad voodoo vormid, usk sõnamaagiasse ehk loitsudesse, kuna otseselt ei eristata veel täielikult sisemist taju välisest objektiivsest maailmast; uskumused headest ja kurjadest vaimudest, kes õnnistavad või kaetavad; usk hingerännetesse; rõhuasetus on ebaisikulisel väel; salavihad ja verevanded; ei tehta vahet elusal ja elutul, vägi on jätkuvalt kõiges ja kõikjal; ühendavaks jõuks on esivanemate hinged ja nõidus; emotsionaalsus; tekivad teatud olulised tabud, kujundid, sümbolid, algelised mõisted; oluliseks saavutuseks esmased ehitusoskused ja mitmed algelised tööriistad; matrifokaalne; külad-hõimud ja küttimine-korilus-aiandus; suuraju areng; tekivad inimlased; fantasmilis-emotsionaalne, nartsissistlik ja impulsiivne; põhilised tunded on nauding, hirm, seks, rahuldus ja raev; lapsepõlv; Sakraaltšakra.

5. Müütiline: „konkreetne tahte suunamine“; animistlik-polüteistlik; alateadvuslik + tavateadvuslik; arhetüüpsete kangelaste ja jõujumalate uskumused; head ja halvad deemonid, müütilised elajad, draakonid, vägilased; suurtel kangelastel on maagilised võimed; rõhuasetus on isikulisel väel, näiteks ka metsa puudel võib olla isiklik vägi; tähtsate kujude-jumalate austamine-kummardamine; elu korrastav usk astroloogiasse; kaitsvad või karistavad feodaalisandad; suuremad vallutused ja võimukas domineerimine; turvalisus ja võimukus; tekivad spetsiifilised rollid; tekivad esimesed ajaloos tuntud suured mõtlejad; oluliseks saavutuseks ratta, adra ja raua töötlemise leiutamine; patrifokaalne; varajased feaodaalriigid ja maaviljelus; toimub ajuühenduste areng; keerukamad mõisted, enesesildistus, konkreetne meel, autoritaarne; viha, soovid ja meeldivus; mässumeelne noorus; Päikesepõimik.

6. Religioosne: „sihikindel tahe“; monoteistlik; tavateadvuslik; absolutistliku seaduse ja ainuõiglase dogmaatilise korra religioon; deemonid ja inglid; elul on püha eesmärk, tähendus ja missioon; saatuse määrab kõikvõimas autoritaarne Kord ja sellele kuuletumine; rangelt hierarhiline kuuluvuslik struktuur; paindumatu fundamentalistlik „õige“ ja „väära“ printsiip; sotsiaalse kontrolli vahendina kasutab süüd (10 Käsku, Kong Fuzi analektid; Koraan jne.) - kes neid omaks ei pea, on igavesti neatud, kes peab omaks, nendele laiendatakse oma hoolitsus; ei mõelda enam, et puudel on vägi, aga ka nemad on kõikõiglase Jumala looming; halastav heategevus; immateriaalne sisemine vaim(teadvuse tähenduses) + väline mateeria; idealistlikult vaimne on primaarne; patriarhaalne; iidsed suurriigid-impeeriumid; maaviljeluse ja sõjanduse kasv; ajuühenduste areng toimub aina edasi; kujunevad kindlad reeglid, demütologiseerivad rollid, pre-ratsionaalne abstraktne meel, konformistlik mõtlemine; rõõm, armastus, vihkamine ja kuuluvustunne; idealistlik noorus; Päikesepõimik.

7. Ratsionalistlik: „objektiivne püüdlus“; materialism; tavateadvuslik; positivismi, teadusliku loodusseaduste usund; omane skeptilis-kriitiline, hüpoteetilis-deduktiivne, mehhanistlik ja eksperimentaalne mõtlemine; modernistlik ja liberalistlik maailmavaade; kõigi inimeste võrdsed õigused, vaatamata nende rassi, soo, nahavärvi või usulistele tõekspidamistele; eristab rohkem ja vähem primitiivseid elusolendeid; mateeria on primaarne vaimu ees; pühadus puudub, teadus on püha; paradigma: ühel pool on subjekt ehk mina ja teisel pool empiiriline ehk meeltega tajutav maailm, ning teadmiste omandamine seisneb empiirilise maailma (üheainsa ja etteantu) kaardistamises. See paradigma unustab naiivselt, et kaardistaja enda kogetud ajaloo (ja arengutaseme) välja, mis mõjutab otseselt seda, mida mina näeb ja on võimeline üldse nägema; modernismi suursaavutus seisnes selles, et selgelt eristati 3 mõõdet: kunsti, moraali ja loodusteadusi; loodusega manipuleerimise märgatav kasv ja tehnilised saavutused; külm ratsionaalsus, tööstuse kasv, mehhanistlik, materiaalsed saavutused, teaduslikud seadused, vaba turumajandus; range patriarhism sunnitakse taganema ja esimest korda ilmneb feminism, valgustusajastu ja võrdõiguslikkuse ideed; rahvusriigid ja industrialiseerimine; staatiline arutlev loogika, individualistlik, kaine õiglustunne, formistlik-operatiivne meel; mõtlev noorus; Südametšakra. 

8. Relativistlik: „seosed ja suhted“; eksistentsialism; tavateadvuslik; laiendab eelmist, muutudes tundelisemaks, hoolitsevamaks ja mõistvamaks kõigi Maakera elanike suhtes; inimlik side, suhted ja dialoog; keskkkonna kaitseorganid, ökofeminism; kaasaja demokraatia alused; lepitav ja konsensust otsiv; egalitaarne, pluralistlikud väärtused, multikulturalistlik; üritab vältida hierarhiaid ja sõna, primitiivne, muutudes väiklaseks nende suhtes, kes tema poliitilist korrektsust ei jaga; solidaarsed suhtlusgrupid ja vabatahtlik liikmelisus; väärtustel põhinevad ühendused; idee, et maailm ja maailmavaade arenevad mõlemad ajalooliselt evolutsiooniliselt – igal arenguetapil paistab maailm erinevana, kuna ta on erinev, milles seisnebki postmodernismi suurilmutus; massenergia ja kvantmehhaanika avastamine; infoajastu ja liitriigid; hoolivus, kaastunne, süstemaatiline ja dünaamiline loogika; eksistentsialistlik noorus; Südametšakra.

9. Integraalne: „paindlik hierarhia ja integratsioon“; spiraalne Kõiksus; ületeadvuslik; esimest korda toimub koos nii vertikaalis (hierarhiline) kui ka horisontaalis (heterahiliselt) mõtlemine; esmest korda nähakse ja selgelt tunnistatakse kapsapeale sarnaseid loomulikke hierarhilis-holarhilisisi arengukihte; „universaalse“ holarhilise süsteemi, selle erinevuste ühtsuse ja mustrivoogude usund; klassifitseeriv mõttega eneseväljendus; saavutuste loomulikud pingeread; teadmiste ja kompetentsuse väärtustamine; Kõiksus on kui 4-ja erineva püstakuga korrusmaja, kus iga kõrgem korrus sõltub otseselt alumistest korrustest, olles samas alumistest keerukam ja ainulaadsem; üksikisikuid tasanditevahelises arengus tunnustav ja kerkima hõlbustav; tugineb teadvuslikule süsteemile, mitte „välistele“ dogmadele või egalitaarsetele grupisidemetele; kaldub universaalset süsteemi ja tarkust ülehindama; globaalne ühendus; tunnustav armastus kõigi inimeste suhtes, meta-süstemaatiline; dialektiline küpsus; Kurgutšakra.

10. Holooniline: „globaalne vaade“; harmooniline; ületeadvuslik; „Universaalse“ holistliku süsteemi teadlikkus süveneb; holonitest ehk tervikosadest koosnevad energialained, mida vahetult tunnetatakse; ühendab tunded teadmistega; paindlik ja spontaanne; terve spiraalsuse selge teadvustamine ja praktiline kasutus; eritasandite nägemine, muutuvate harmooniate avastus ja selged läbitungivad püsiseisundid; kaldub oma universaalset selget nägemist ülehindama, unustades, et võib olla veel kõrgemaid arengutasandeid; globaalne ühendus; maailmakeskne altruism; paradigmaatiline küpsus; Kurgutšakra.

11. Psüühiline (loodusemüstika).
12. Subtiilne (jumalusemüstika).
13. Kausaalne (vormivabamüstika).
14. Mitteduaalne (ühtsusemüstika).
Vasta
#2
(Ka eelnev tekst on oluliselt täiendatud).

„Teadvus ulatub päris alla välja ja selle kasvades tuleb lihtsalt teadvuse sära aina kirkamalt esile. Kui me võtame kõrgemad teadvustasandid ehk -võnked käsile, siis tegelikult vaid vähesed isiksused on söandanud suurele süsteemile vilistada, võidelda keskmise ehk normaalse mõtlemise vastu ja söösta teadvuse kõrgsfääridesse. Põhitasanditena on nad meis kõigis potensiaalselt olemas, oodates vaid äratust, et tegelikult end ilmutama hakata. Arengut läbi nende põhipunktide on võimalik kiirendada, kuid neist ühtegi ei saa vahele jätta. Vastasel juhul tabab sind nn. tipupööritus – sa hõljud aina edasi ja edasi, ilma et oleksid korralikult ühenduses madalamate struktuuridega. Meil ei arene välja lihtsalt üks võime, vaid terve rida teineteisest sõltumatuid võimetehoovusi, näiteks muusikalised, kunstilised, matemaatilised, moraalsed, sportlikud, vajaduslikud, kognitiivsed jne. võimed. Enamus võimeid ei arene ealeski välja" - Ken Wilber.

11. Psüühiline (loodusemüstika): „loodusühtsus“; sisetaipamine; ületeadvuslik; inimene võib ajutiselt lahustada oma mina-tunnetuse ja saada justkui üheks jämemateriaalse maailmaga, kus korraga polegi enam eraldiseisvat sisemist vaatajat, vaid sina oledki looduses nähtavad puud – puud nagu vaataksid iseennast; mitte sina pole osa nähtavast loodusest, vaid nähtav loodus on osa sinu nägemisest; maailmakeskne teadlikkus tõuseb veel pügala võrra, loobudes inimkesksusest ja avanedes kõigile elusolendeile; sinu sisse tuleb loomulik looduse eetika ja siitpeale ei vaata sa enam loomi, linde, lehti ja jõge enam endise pilguga; taibatakse, et kõik mida parajasti vaadeldakse, sellega ollakse otseselt seotud ja üks; tehniliselt nähtuva objekti ja subjekti ühtsus horisontaalpildis; aukartus ja kaastundlik armastus kõige elusa ja eluta looduse vastu; loodusprotsesside liit; Laubatšakra.

12. Subtiilne peentasand (jumalusemüstika): „jumalik silm“; esmane Valgusvorm; ületeadvuslik; tugevad sisemised valgustused, sügavad sisehääled, peened õndsushood ja -tajud, võimsad kaastunde puhangud; teadvusliku unenägemise (lucid dreaming) tasand; samuti ka peened patoloogilised seisundid kui Kosmiline terror, Kosmiline kuri ja õud; hõlmab Arhetüüpset Vormi kui ühtesulamist jumaliku seisundiga; peen õndsustunne, mida tunnetatakse esmase jumaliku Vormina – Heli või Valgusena; kõige kogetava suhtes tuntakse sügavat kaastunnet, puhast tänutunnet ja tähenduslikku õndsust; justkui kõige esimene rõõm ja viimane valu, mida surmasuust pääsedes tuntakse; tehniliselt on tegu Kosmilise singulaarsuse ehk Suure Paugu laadse orgastilise kogemuse teadvustamisega kõiges; ekstaas ja õndsusarmastus kõige ajaliselt olemasoleva vastu; liit tunnetusliku ajaliku loojaga kui Vormiga; Laubatšakra.

13. Kausaalne (vormivabamüstika): „nähtamatuse jõud“; Vormide lakkamine; üliteadvuslik; puhta vaatleva Mina-Nägija-Tunnistaja algallikaks on Tühjus ehk lõputuruumitu “olematu eimiski”, milles ei ilmne ühtki vormi; väikesed minamõtted liuglevad sinu eest mööda nagu taevas ujuvad pilved, aga Nägija ise on nähtamatu ja see taipamine on lõputult vabastav; Tunnistaja on see vabaduseaste, kes teadvustab ajatut Pimedust, kust kogu ajajõgi alguse saab; Tunnistaja tasandil teadvustub sündimatu ja surematu Tühjus ise; matemaatiliselt kõigekõrgem nr.1 tunneb ära enda olemusliku 0-i; Temas tegutseb kõigekõrgem Isesus: Tühjuse alus, teekond ja kõigi lootuste täitumine; ajatu Pimedusejuur on puhkenud aja valgusvormides õide, tunnetades selgelt oma loovuse potensiaali; miski ei ahvatle, ei tee haiget ega lohuta seda Nägijameelt; tänu teadlikkusele Tühjusest on tal justkui vabadus aja-ruumi-objektide kannatusest, fragmentide terrorimehhanismist ja hädaorust; tehniliselt teadvustatakse, et kõige ajaliselt olemasoleva allikaks on ajatu Tühjuse Pimedus; mitte et Nägija-Tunnistaja Isesus oleks otseselt Tühjusepimedus ise, vaid ta teadvustab seda ja tajub kõike sellest teadlikkusest lähtuvalt; kõigekõrgem Mina teadvustab oma algset tühisust ja see seisund on tõeliselt vabastav; lõputu vabanemine; manifestsete sfääride Pimeduseallika liit; Kroontšakra.

14. Mitteduaalne (ühtsusemüstika): „Kõiksuse ühtsus“; Üks Maitse (Heli); üliteadvuslikust kuni alla ürgteadvuslikuni; tõeline elluärkamine ja ellu astumine; Tunnistaja saab kõigeks selleks, mida tunnistab; see pole enam eraldi tasand, vaid kõigi tasandite reaalsus (vertikaalis) – surmade surm ehk tõeline ellu ärkamine; (horisontaalis) nähtuv reaalsus ei jagune nägijaks ja nähtuvaks, sest taju pole meile kahekordselt antud, vaid on alati mitteduaalne; keegi ei jälgi tegelikult kõrvalt kosmilist etendust, vaid on see etendus ja nägemine samaaegselt ise; eeldatava subjekti ja objekti nägemine on mõlemad üks sisemine nägemine (mis tõsi, veel ei väära välise looduse olemasolu. Me lihtsalt ei näe seda välist tõeliselt mitte kunagi, vaid alati läbi sisemise, mis tähendabki mitteduaalsust horisontaalis - me näeme vaid varje koopa seinal ja koopast välja mitte kunagi); sina oled endiselt sina ja puu on endiselt puu, aga vahetus kogemuses endas duaalsust ei eksisteeri nähtuva puu ja sinu nägemise vahel - nad on üks; sa pole kogeja, vaid alati kogemus ise; varem ihaldasid endast väljapoole, aga nüüd tead, et see on absurd; kogu ajalik Universum on ajatu Tühjuse värelus ja sa oled üks kõige sellega, mida parajasti koged; sa pole enam siinpool “akent”, kiikamas Kosmost seal teiselpool, sest nägemisväljas “akent” lihtsalt pole; kui Kosmoses midagi ilmneb oled see sina, kui midagi ei ilmne, oled see ikka sina – see ongi Üks Maitse; seda sundimatut, igasuguse jõupingutuse, haaramise, vältimise ja poolitamise eelset seisundit ei saa sina põhjustada, sest pole ainsamatki sekundit, mil sa pole kogenud seda Üht Olemiseheli; kogemuse duaalsus on fundamentaalne vale, ürgne enesepettus ja pahur võhiklikkus (mis siiski ei väära ka duaalsust, sest teadvuseaknast põhimõtteliselt mitte väljanägemine, ei tähenda veel, et seda välist üldse olemas poleks); see Üks Olemisemaitse on maailma kõige lihtsam asi ja seetõttu kõige keerulisem; (vertikaalis) kõik Ajavormid on vaid Tühjuse Vormid, oled üks vormidega, kui nad end sinus ilmutavad; mõttetu on Jumala Vormidele ligineda, sest nad on igalpool sinusendas (v.a. Tühjuses), (tehniliselt on algne Tühjus vaid läbi ajalise Vormi teadvustatav, mis tähendabki mitteduaalsust vertikaalis – kepi 2 otsa on teadvustatav vaid kepi enda olemasolu kaudu); mitteduaalne müstika ehk Hullu Tarkus seisneb äratundmises, et iga Vormi taga on eelnev Tühjus ja Vormide pinnal saab õppida liuglema; sinu algne nägu on ajatu Pimedusetühjuse nägu ja kui sa heidad pilgu ajapeeglisse, siis näed sa seal ainult väreleva Kosmose helisid ja värve; oled vahetu kõikide olemisetasandite armastusevärelus; aina uuesti ja uuesti tõeliselt elulainetesse sukeldumine; Vormi ja Vormitu mitteduaalne liit; Kõik Tšakrad Koos.
Vasta
#3
Keda huvitab, siis selguse mõttes lisasin veel ühe tasandi (2. Orgaaniline) ja iga tasandi lõigu lõpus on ära toodud, millise Tšakraga on see seotud (Tšakraid kokku 9, ning 0-tasandil ja 14. tasandil eraldi Tšakrat pole).
Vasta
#4
7 chakrat ikka:
Muladhara- Root Chakra
Muladhara- Navel Chakra
Manipura - Solar Plexus
Anahata - Heart Chakra
Vishudda - Throat Chakra
Ajna - Brow Chakra
Sahasrar - Crown Chakra
http://www.planetware.de/octave/a/Chakbild.gif
Vasta
#5
Vahet pole palju neid täpsemalt on, see puhtalt kokkuleppeline. Olen lugenud üht raamatut, kus on näiteks 10 Tšakrat ära toodus. 7-me Tšakra süsteemis on 3 alumist lihtsalt üheks ainsaks taandatud, üldine arenguline point jääb samaks.
Vasta
#6
Toon välja omapoolsed analoogid mängukaartide süsteemiga. Kuna tänapäeva teadus ja filosoofia on võrreldes minevikuga oluliselt edasi arenenud, siis tulenevalt sellest on ka minu antud arusaam oluliselt erinev klassikalisest käsitlusest. Näiteks ma ei leia, et Äss oleks mingi taevast tulev 1. etapp jne.

Vertikaalis holarhilised arenguetapid alt (I.) üles (VI.), kus kvaliteetsemad ülemised tasandid põhinevad kandvatel alumistel, moodustades sedasi tervik/osasid:

I. Jokker – alus-mateeria (etapid: 0-Ajatus [Minatu] ja 1- Juureratas [Haarav Mina])
II. Tütar – id-kehateadvus (etapid: 2- Jalaratas [Vitaalne Mina] ja 3- Põhiratas [Instinktiivne Mina])
III. Poeg – persona-alateadvus (etapid: 4- Sakraalratas [Fantaseeriv Mina] ja 5- Päikesepõimik [Võimukas Mina])
IV. Emand – ego-tavateadvus (etapp: 6- Südameratas [Tugevalt Eneseteadlik Mina])
V. Isand – hing-ületeadvus (etapid: 7- Kurguratas [Küps Mina] ja 8- Laubaratas [Ärganud Mina])
VI. Äss – vaim-üliteadvus (etapid: 9- Kroonratas [Tunnistaja Mina] ja 10- Mitteduaalne [Kõikjalolev Mina])

Horisontaalis ühtselt paralleelsed (samaaegsed ja teineteisest tihedalt sõltuvad) eriaspektid:

Risti (Kondid) – välisindividuaalne (Tuli – kehaline, Jõud), Idatuuled ja Kevad
Ärtu (Karikad) – sisekollektiivne (Maa – kultuurne, Arm), Läänetuuled ja Sügis
Poti (Odad) – siseindividuaalne (Vesi – vaimne, Vägi), Põhjatuuled ja Talv
Ruutu (Mündid) – väliskollektiivne (Õhk- looduskeskkondlik, Võim), Lõunatuuled ja Suvi

Suurt arkaani ma pole eriti uurinud, aga arvan, et seda võiks lihtsalt vaadata, kui erinevaid arenguliine. Erinevad arenguliinid on seega oma arengus erinevatel arengutasanditel ja kulgevad teineteisest võrdlemisi sõltumatult.
Vasta
#7
Hilisemas kristluses on „kolmainsuse“ mõiste ehk Isa, Poeg ja Pühavaim (Pühaema). Minu meelest sümboliseerib Isa vertikaali (kvaliteet kui sügavus), Poeg sümboliseerib arengut (inimest kui "mina") ja Pühavaim sümboliseerib horisontaali (kvantiteet kui ulatus). Mina näen siin seost Ken Wilberi nimetatud kolme nähtusega: Redel, Ronija ja Vaade.
*Redel sümboliseerib lihtsustatult vertikaalseid arenguastmeid ehk tasakaalupunkte, kus iga järgmine aste toetub alumistele astmetele.
*Ronija on lihtsustatult arenev ise (self) ehk „lähimina“, kes liidab kogu arengu jooksul läbikäidud etapid ühtseks "kaugmina" vooluks.
*Vaade ehk maailmavaade on erinevad uskumused, mis „lähiminale“ erinevates tasakaalupunktides avanevad.
Igal Redeli pulgal ehk tasakaalupinktis on omakorda kolm üldist alaetappi: a.) samastumine ehk ühtesulamine, b.) eristumine ehk transtsendeerimine, c.) ühendamine ehk integreerimine. Tavaliselt on „lähimina“ arengutase 50% ühel kindlal tasandil, 25% sellest allpool ja 25% keskmisest kõrgemal. Lisaks võib „lähimina“ valdkonniti olla täiesti erineval arengutasandil. Erinevaid üldisi valdkondi, milles kasv võimalik, pidi olema ligi paar tosinat. Seega on üldine areng väga kaootiline ja ebaühtlane voogude kogum, nagu mitmed-mitmed erinevad allikad ja jõesängid, mis lõpuks merre suubuvad.

Kui inimene alustab oma eluteed näiteks 100 punktilise potentsiaaliga, siis arenguvoolu jooksul võivad osad punktid mistahes arengutasandil kaduma minna, mis vähendab automaatselt ka potentsiaali teadlikkusetippu jõuda. Mida rohkem on inimeses tervikust lahutatud, äralõigatud ja sopistunud poolsurnud punkte ehk patoloogilisi osi, seda rohkem need edasist arengut pärsivad - piinavad ja närivad inimese „lähi- ja kaugmina“ – ehk toimub sisemine kodusõda oma teadvustamata varjudega (sümboolselt kui Kristuse kannatused). Nii kui minevikus maha maetud energia jälle üles kaevata, ehk kaotatud valupunktiga ühendust saada (sümboolselt Kristuse ristilöömine), kasvab tõenäoliselt peagi ka terviklikkuse potentsiaal ja üldine arenguvool tugevneb, mis omakorda kasvu soodustab (sümboolselt Kristuse ülestõusmine).

PS: Tekstist paluks mitte valesti aru saada, ma ei propageeri kristlust ega ole ka ise kristlane.
Vasta
#8
Ulatab abikäe Krt`ile ( alias Norn?), väheneb sealse foorumi copymise vaev, samas saavad kõik ise originaalis tutvuda teostega, materjali jätkub ...

Teisitimõtlejad ehk Norni ja Krõõda armupesa alates 17.11.2010

S.h.

Postitatud: Laup Dets 08, 2012 11:33 pm Teema: Inimkultuuri olemiselained ehk usundilised ajad.
(Lühireferaat vabas vormis väikeste oma lisandustega).
„Igal arenguetapil vaatab Kosmos end uute silmadega, nii sünnivadki uued maailmad ja tõed, mida varem ei leidunud. Eri maailmad loovad eri maailmavaateid, panevad erinevaid maailmu kehtima, tegu pole ühe maailmaga, mida lihtsalt erinevalt nähakse“ - Ken Wilber.
jne...


Vasta
#9
Tõstan lihtsalt ühe K. Wilber´ist inspireeritud mõtted siia teemasse.

Mistahes loovuslik arengutasand sisaldab endas kõikjal 6-e põhivõimet (või põhitõmmet): 

1. Enesesäilitamine (tõmme individuaalsele sõltumatusele) 
2. Enesekohandamine (tõmme kollektiivsele osadusele)
3. Enesekäitumine (tõmme välja ekstravertsusele)
4. Enesekogemine (tõmme sisse introvertsusele)
5.Enesetranstsendeerimine (eros - tõmme üles korrastatusele)
6. Eneselagundamine (thanatos – tõmme alla kaoselisusele)

Kui mistahes arengutasandil jaatada vaid tõmmet sõltumatusele ja eitada tõmmet osadusele, või täpselt vastupidi, siis ikkagi varem-hiljem hävinetakse automaatselt aste allapoole. Kui mingil tasandil jaatada rohkem oma sõltumatust, siis lihtsalt ka sõltutakse rohkem oma individuaalsusest ja teiste usaldamatusest. Kui jaatada rohkem oma osadust, siis sõltutakse rohkem selle tasandi kollektiivsusest ja iseenda usaldamatusest. Et säilitada mingi olemasolev loovustasand enamvähem terviklikult, on tarvis vastaval tasandil jaatada nii enda osadust kui ka sõltumatust ehk individuaalsust ja kollektiivsust mõlemat. 

Välisilma mateeriat rohkem jaatajal on kalduvus ekstavertsusele, ja suurema tõmbega introvertsusele on rohkem kodus siseilma vaimsuses. Kui esimene on väliselt aktiivsem ja nähtavalt elavam, siis teine on aktiivsem sisemiselt, töötades põhjalikumalt läbi oma kogemusi. Ekstravert on avatum teadus-tehnilistele uuendustele, altim ühiskonna hetkemoevooludele, pinnapealsem ja energiliselt ennast rohkem kehtestav. Teda huvitab nähtuste juures pigem küsimus – „kuidas“ ja „mida see teeb“? Introvert on väliselt kinnisem, konservatiivsem, tunnetuslikult süvenenum, mitte liiga ennast kehtestav, vaid teistele nähtamatu ja magnetiline. Teda huvitab pigem küsimus - „miks“ ja "mida see tähendab"? Poliitikas on tõenäoliselt vasakpoolsetes erakondades rohkem ekstravertsust ja parempoolsetes rohkem introvertsust. Ekstraverdid on koleerikud ja sangviinikud. Introverdid on flegmaatikud ja melanhoolikud.

Iseenda madalamaid tasandeid on enda huvides mõtekas alati jaatada, madalamaid võõraid tasandeid ei ole kohustus jaatada, aga seda tehes on võimalik neid enda omaks muuta, mille läbi saab laiendada ja tugevdada enda kandepinna ulatust. Endast kõrgemaid tasandeid aga pole kunagi võimalik täielikult jaatada. Isegi olemasolevat tasandit pole võimalik täielikult jaatada. Nii kui seda suudetaks, siis koheselt pole enam tegu olemasolevaga, vaid ollakse ise tõusnud juba vastavalt mõned astmed kõrgemale. Kõrgem pool kutsub kogemuslikule edasiarengule/sügavusele/korrastatusele ja madalam kutsub kogemuslikule juhuslikkusele/paljususele/kaastundele.

Kui liigselt jaatada tõmmet üles arengule ja eitada tõmmet alla taandarengule, siis ollakse kui hull geenius, kes oma kitsal mättal turnides teisi õpetada üritab. Kui vastupidiselt jaatada liigselt tõmmet allasuunas, siis ollakse kui arulage peata kana, kes aina suvalisemalt ringi tormab. Piinatud geeniuse juured jäävad ühel hetkel kõrguste kandmisel nõrgaks, kukkudes peagi allasuunas tagasi. Ning arulagedal ei jää muud üle – kui just täielikult pole soovi äralaguneda – kui oma vigadest ka midagi kasulikku õppida. Tõusmine põhineb sisulise tarkuse ja ühtsuse jaatusel. Laskumine põhineb killustatud paljususe ja kaastunde jaatusel. Eitades tõusmist, ei nähta ealeski nähtusi umbrohu tasandilt kõrgemale. Ja eitades laskumist, murdutakse peagi kui liiga kõrge, õrn ja paindumatu lilleke. Seega tasub iga 6-e põhitõmmet võimalikult tasakaalus jaatada, ja vastavalt vajadusele ja oludele võimalikult teadlikult eitada.
Vasta
  


Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat