Postitused: 1,371
Teemad: 14
Liitus: Sep 2013
09-12-2017, 20:30
(Seda postitust muudeti viimati: 09-12-2017, 20:34 ja muutjaks oli Aadu66.)
See juhtub nimelt juhitud unes. Ma tean, et magan ja samas seiklen ringi. Vahel on mitu ärkamist jutti, kus arvad, et ärkasid juba kuid siis avastad, et uni käib ikka edasi, aga teises kohas või veidi teisiti. Ärkad oma magamistoas ja mõtled, et oli vast jälle äge uni. Tõused ja lähed akna alla ja sealt näed või kuuled midagi sellist, et on kohe selge, et oled ikka unes. Selline asi algas mul juba poisikesena, kuid siis ma ainult lasin asjadel juhtuda. Kõik ei ole õudukad ja vahel seiklen päris meeldivalt. Aga need pooleldi halvatusega lõppevad teadlikud uned on siiski minul enamasti olnud seotud mingi ähvardava, tumeda jõuga. Tavaliselt lõppeski asi mingi tohutu kurja jõu tajumisega ja siis kas meeletu jõupingutusega end unest välja rebides, või siis niikaua kisendamises, kuni keegi tuli ja mind puudutas ja ma ärkasin. Kusjuures teadsin samas, et see kõik juhtub unes. Ikka oli nii, et tuli kuhugi alla minna, kas seina vahelt avanes mingi käik, või lakast või heinakuurist, või oli kuskil õues mingi koobas või auk kuhu sisenesin ja seal varitses miski väga pahaendeline ja kohutav jõud. Selle jõu allikat pole ma iial näinud, sest vahetult enne kohtumist muutub õudus nii kohutavaks, et kuidagi murran end unest välja. Ajapikku olen kuidagi õppinud neid unesid juhtima ja mõningal määral sellele jõule vastu panema. Siis olen jõudnudki suurtesse tunneleisse ja nende terasusteni. Need on sellised kahe poolega nii 8-10 m kõrged ja sama laiad. Jääb mulje, et nad on olnud suletud juba väga kaua. Neis teadlikes unedes olen kohtunud ja rääkinud ka oma surnud sugulastega ja õppinud vahet tegema, kes on tegelikult sugulane ja kes on miski muu kuid minu sugulase kujuga. Selliseid udutajaid tuleb palju ette, kuid neid saab ära tunda ja kui neid rünnata, nad kaovad.
Üsna offtopicuks kiskus nüüd.
Postitused: 3,609
Teemad: 58
Liitus: Sep 2007
10-12-2017, 02:41
(Seda postitust muudeti viimati: 10-12-2017, 03:22 ja muutjaks oli Nielander.)
(09-12-2017, 08:06 )Tinar Kirjutas: Miks nemad tõsisemad on kui teised?
Pean tunnistama, et mul ei ole sulle head ja tabavat vastust. Võiks vaid öelda, et nemad on teema kallal kogu oma professionaalse elu pead murdnud ning väidetav eelajalooline tsivilisatsioon ei leia nende raamatutes isegi mitte mainimist.
Pea meeles, et point mille ma vastu siin vaidlen on Nofretete kirjutatu, mille kohaselt "ei kahelda enam selles, et teatud ajal minevikus..."
(09-12-2017, 08:06 )Tinar Kirjutas: Aga sulle on ju tõendi väärtusega vaid need tõendid mida akadeemilise teaduse dinosaurused tõenditeks peavad.
Saan aru, et selline mulje võib jääda. Samas eksisteerib ka alternatiiv - minu kriteeriumid tõendite tõeväärtuse määramisel ühilduvad suurel määral nende "akadeemise teaduse dinosauruste" kriteeriumitega.
(09-12-2017, 13:34 )Aadu66 Kirjutas: Ei tasu pöörata tähelepanu asjatundmatute inimeste demagoogiale...
Kuidas selline retoorika saab ja saaks antud teemale midagi juurde anda?
"Mida saab väita ilma tõenditeta, saab ka ilma tõenditeta kõrvale heita"
- Christopher Hitchens
Postitused: 357
Teemad: 2
Liitus: Apr 2016
(08-12-2017, 20:48 )Nofretete Kirjutas: (08-12-2017, 20:04 )Nielander Kirjutas: Kes ei kahtle? Nendest tsivilisatsioonidest raamatuid kirjutavad pseudoajaloolased ja nende lugejad/järgijad?
Ei. Need ei kahtle, kes neid asju sügavuti uurinud on. Kes neis koobastes käinud on ja iidsetes tunnelites ära on eksinud.
Oled sa teema ikka algusest lõpuni läbi lugenud?
Küll on kurb, et neil oma sügavate uuringute ja koobastesse eksimiste kohta vähimaidki tõendeid pole
Postitused: 13,070
Teemad: 98
Liitus: Oct 2004
(10-12-2017, 02:54 )seenetoorik Kirjutas: Küll on kurb, et neil oma sügavate uuringute ja koobastesse eksimiste kohta vähimaidki tõendeid pole
Eksinud oli ehk vale väljend, sest need kes koopalabürintidesse eksinud, üldjuhul ju välja ei pääse.
Küll avaldatakse ehk lisatõendeid varsti neilt, kes koopaid uurinud.
Selle aasta artikkel Nat.geost.
Pealkiri:
Usbekistanis asuva mäeaheliku sügavustes laskuvad koopauurijad labürinti, mis võib osutuda maa-aluseks Džomolungmaks.
Jutt Usbekistani kaugesse nurka jäävas mäestikus asuvat hiiglaslikku koopast. Venelased märkasid koopa sissepääsu 1984. aastal, kuid britid olid esimesed, kes 1990. aastal koobastikku jõudsid ja seda uurima asusid.
Selle hiigelsüsteemi võlu on võrreldav kõrgete mägede tähendusega ronijate jaoks – aga ühe erandiga. Me teame, et Džomolungma on Maa kõrgeim tipp, kuid uute hiiglaslike maa-aluste tühimike avastamise ja vallutamise võimalused on peaaegu piiritud. Me teame rohkem Marsi maastikust kui sellest, mis varjub Maa pinna all. Sügavaim teadaolev koobas on Gruusias asuv 2197- meetrine Kruberi koobas. Ent Tume Täht, millest on veel nii palju alasid läbi uurimata, tahab uustulnukana selle tiitli üle võtta.
Praeguseks on kaheksa ekspeditsiooni läbi uurinud 17,4 kilomeetrit käike, millest sügavaim jääb maapinnast umbes 900 meetri sügavusele. Koobastik pole aga tervenisti kaardistatud, osalt selle raskesti ligipääsetava asukoha tõttu poliitiliselt ebastabiilses piirkonnas, osalt oma suuruse tõttu, mis nõuab häid tehnilisi oskusi ja palju varustust.
http://www.nationalgeographic.ee/uudised...-sugavikku
Kruberi koopast:
https://et.wikipedia.org/wiki/Kruberi_koobas
