Tsitaat:Algselt postitas kooky
minul on jällegi selline huvi.Oled astraalis ja näed oma keha kõrvalt.Aga kui sa vaatad peeglisse astraalis,kas sa näed seal ennast või mingit tühjust? Mida sa täpselt näed seal?Täitsa huvitav teada saada.
Sellest on praeguseks pea pool aastat möödas, kui ma astraalrännundust intensiivsemalt võtsin. Nimelt vaja olla endaga siiski harmoonias ja kui palju argist ja muret tekitavat, siis raske end öösel koondada.
Sellel perioodil õnnestus mul esimestel hetkedel kohtuda kellegiga peeglis küll. Nimelt oli veidike habetunud ja kavala naeratusega keegi. Pilku ei saanud usaldada ning jätsin tolle peegelpildi sinna paika. Hiljem jõudis kohale, et see olin ma ise. Ja kui siis tundusin ma endale kummaline, siis nüüd, pool aastat hiljem, ma mõistan seda veidike paremini. Nimelt olen praegu just selline nagu see keegi seal peegelpildis oli.
Põhjenduseks võin tuua selle, et kuna kõik sündmused, mis üldse on ette määratud või mingid energiad, mis midagi suunavad... need tulevad kõrgematelt tasanditelt läbides kõik vahepealsed (ka astraali)ja jõuavad sellesse reaalsusesse. Ei oska öelda muidugi, kui lineaarne on aeg läbi dimensioonide ning kas see on üldse sedavõrd määrava tähtsusega. Ometi minu puhul tähendas see poole aastast nihet.
Ja selle hirmu osas, et ei saa tagasi enam - hirm on tegelikult just see, mille vastu võitlemine elu iseenesest on, sest kõik uus ja muutuv tekitab hirmu, kuid ilma muutuseta poleks elu.
Pealegi oleme me astraalis ka tavalise une aeg, kuigi me seda ei teadvusta endale. Omast tutvusringkonnast on tavaline, kus unenägudesse on sisse kootud ka teatud sidemed reaalsusega, mitte aju poolse fiktsiooniga. Nt mõned hooned, kust pole varem mööda käidud, kuid mingis unes on olnud läbivad jne.
Isiklikult olen saanud kontakti kellegi praeguseks hingelähedasega, kellel iseenesest väga tugeva karma. Astraalis kohtumine, kus said tegelikud soovid selgeks räägitud, tuli meil hiljem reaalselt jutuks ning kõik kattus. Ja see kord oli samuti ajaline nihe, kus tegelikult sündmused toimuma hakkasid.
Keerulisem on just unes olekut tunnistada, astuda sammu eemale elu pisiasjadest ning argisest ning lihtsalt silm lahti teha, sest astraalis käime me koguaeg(ja tegelikult oleme ka ärkvel olles astraalis, lihtsalt oma siinse tööriistaga veidike rohkem seotud). Kui jõuda sellest veel sammuke kaugemale, siis ei ole meie selle keha juurde kuuluv aju ka muud kui tööriist, mitte see, mis defineerib meid tegelikult. Ehk siis teisiõnu on võimalik enda mõtlemisega ja ajukeemiaga mängida, et just saada seda mida vaja (aju programmeerimine jms) Nii tundub juba tavaliste unenägude kontrollimine ja ette kujutamine (lucid dreaming) veelgi labasem, sest see on sama subjektiivne nagu aju ise.
Igatahes võiks lõputult jätkata seostest teiste tasandite vahel ja teoreetilisest matemaatikast, kus kuupidel on peale tavalise kolme dimensiooni ka neljandad jne dimensioonid (hüperkuubid), mis võivad julgelt kattuda astraaltasandigaja teiste tasanditega. Seostuvad huvitaval kombel ka arusaamad

õrgu all, taevas üleval, sest on olemas madalamaid tasandeid, kui meie praegune ning milledest soovitatakse hoiduda. Võrdluseks illustratiivselt sarnase ideega Dante põrgu astmed ja purgatoorium.
jne jne jne