Selgushetk

Millest see tuleb, kui vahel tabab inimest täielik selgus? Ütleme, et inimene eksleb tihi otsekui pimedal maastikul, küünal käes. Näeb natukene ette ja ümber, vahel aga komistab ja eksib rajalt. Mõnel on hoopis taskulamp või võimsam valgusvahend. Kuidas aga nimetada seda välgulööki? Seda, mis hetkeks maastiku nii kaugele valgustab, kui silm ulatub nägema? Et sekundiks on selge kõik, minevik ja olevik ja tulevik: tead, mida tahad teha ja kuidas seda saada, kuhu minna ja kuidas olla. Siis aga kaob see teadmine kohe ja taas tuleb pimedus. Sellised hetked pole enam harvad, vaid tulevad üha tihedamini ja mõtlesin, kas selle konkreetse arusaamise järgi on mingi termin või filosoofiline seletus ka?

Ei tea millest see tuleb aga on tore kui see vahest tuleb ja mõne mõistatuse lahendada aitab.

"Kuhu minna ja kuidas olla?" Mida sa tahad? - ja selgus tuleb nagu välgust!
Ühtlasi tea, et isand/emand surm on sul vahetult selja taga.. võid pimedas otsides-ekseldes kogematta
Talle otsa komistada. On selgus käes, siht ees.. püsib (?) kenasti selja taga.

(14-11-2012 14:49 )põlduba Kirjutas:  Millest see tuleb, kui vahel tabab inimest täielik selgus? Ütleme, et inimene eksleb tihi otsekui pimedal maastikul, küünal käes. Näeb natukene ette ja ümber, vahel aga komistab ja eksib rajalt. Mõnel on hoopis taskulamp või võimsam valgusvahend. Kuidas aga nimetada seda välgulööki? Seda, mis hetkeks maastiku nii kaugele valgustab, kui silm ulatub nägema? Et sekundiks on selge kõik, minevik ja olevik ja tulevik: tead, mida tahad teha ja kuidas seda saada, kuhu minna ja kuidas olla. Siis aga kaob see teadmine kohe ja taas tuleb pimedus. Sellised hetked pole enam harvad, vaid tulevad üha tihedamini ja mõtlesin, kas selle konkreetse arusaamise järgi on mingi termin või filosoofiline seletus ka?

Üks variant on, et inimese alateadvus tegeleb visalt inimese ette kerkinud probleemiga ja ühel hetkel saabub selle protsessi lõpp, toimub küpsemine, vastus valmib ja kerkib alateadvuse sügavikest pinnale. Samas need probleemid on ju lõputud, sest kõik pidevalt muutub, ühest vastusest algab uus küsimus ja kõik algab uuesti...
Teisalt on need võib-olla hoopis hetked, mil inimene on võimeline lõdvestuma piisavalt, et end avada ja näha korraga kõike seda, mida ta läbi elukogemuste on kogunud - nö suurt pilti ja seeläbi ka oma potentsiaali. Et mingis vanuses on inimesel juba pisav hulk elukogemust olemas, et alateadvus oleks võimeline tegema selle põhjal mingit analüüsi, ennustama ka tulevikku.
Ja kolmas variant on see, et tegemist on mõnesmõttes miraažiga. Et neil "valgustumise" hetkedel inimene näeb pigem oma ideaalset mina, eneseteostuse võimalust, mis on vaba kõigist reaalse maailma mõjutustest. Et siis lihtsalt unistus. Mis muidugi ei tähenda, et selle poole ei peaks pürgima - lihtsalt päris elus võib tee selleni olla palju vaevalisem, kui kujutluses.

(14-11-2012 14:49 )põlduba Kirjutas:  Kuidas aga nimetada seda välgulööki? Seda, mis hetkeks maastiku nii kaugele valgustab, kui silm ulatub nägema? Et sekundiks on selge kõik, minevik ja olevik ja tulevik: tead, mida tahad teha ja kuidas seda saada, kuhu minna ja kuidas olla.

Seda on nimetatud ka kirgastumiseks.
Niisuguseid kirgastumishetki on olnud vähestel.
Üks, kes meelde kohe tuleb, on Šakjamuni.
Kõik, kes on lugenud tema elulugu, teavad, kuidas talle see kirgastumishetk saabus.
Ta sündis Põhja-Indias kuningapojana; esialgne nimi oli Siddharta Gautama. Neli kogemust (rauga, haige, surnu ja munga nägemine) äratasid ta vaimselt ja viisid otsima kannatustest (sansaara) pääsemist. Ta süvenes mõtlusse ja saavutas 35.eluaastal kõrgeima kirgastumisseisundi ja sai Buddhaks.

Tal oli 32 erinevust kaasaja inimesest. Buddha Šakjamuni õpetustekste on leitud üle 84 tuhande. Sarnathi Hirvepargis esitas ta Neli Õilsat Tõde ja Õilsa Kaheksaosalise Tee.
http://www.drikung.ee/dharma.html

Kui nüüd tema seda 8-osalist teed järgida, siis peaks neid selgusehetki elus rohkelt ette tulema.