Püstitan oma ajaviiteks pseudoküsimuse, mida tähendab postulaat, et igaüks on oma maailmas kõige tugevam? Kuidas määratleda, mis asi on ja kus võib asuda oma maailm, ning milles seisneb kõige tugevamaks (st. jõulisemaks-võimsamaks-armulisemaks-väekamaks) olemine? Kas oma maailm asub kuskil välises mateerias või sisemises virtuaalses teadvuses, või mõlemas korraga? Mida võiks tähendada mitte-oma ehk võõras maailm? Samuti pole selge, kui ollakse kõige tugevam, kas siis soovi korral peaks suutma ka kõige nõrgem olla?
Üldiselt on teada, et võimatu on ümberlükata postulaati või reeglit, mis sisuliselt mitte midagi selgelt ei väida. Umbes sama mõttetu on oponeerida ebaselgetele arvamustele-ennustustele, et ülehomme paistab Päike, või järgmine aasta on hea armuaasta, või juudid on parasiitlikud lollid jne., sest kuskil ja kellegi jaoks see suure tõenäosusega nii ka on. Hoopis iseasi, kui taoliste aksioomidega on mõeldud kedagi emotsionaalselt toetada ja üritada enesekindlust sisendada, nagu näiteks horoskoobid seda mingil määral teha võivad. Sellist ebamäärasust tuleks üritada siiski võimalikult vältida, kui millegi suhtes teadlikumaks soovitakse saada.
Selge on see, et jäigalt oma maailmamullis oleva tegelasega pole mõtet eriti pikalt arutleda, sest ta võib näiteks mõne ebameeldiva fakti või seisukoha maagiliselt olematuks kaetada, või siis lihtsalt üldtuntud tõsiasju ignoreerida. Niisamuti pole ka olulist mõtet mõne suvalise looma või kiviga maailma keeruliste asjade suhtes pikemalt väitlema asuda. Nad teavad niigi, kuidas asjad nende “oma maailmas” nähtuvad ja käivad, olles selles megatugevad. Sellele vaatamata peavad nad tõenäoliselt kõik üks päev tolmuks varisema ja kaunis kaotusnõrkuses hävinema, eeldusel et loodusjõud kehtivad ikka kõigi olendite kohta.
Mind huvitab, kuidas saab keegi kusiganes oma maailmas kõige tugevam, või siis miks ka mitte kõige nõrgem, olla? Mida see tugevaim üldse tähendama peaks? Kui näiteks sisemised kogemused, mis füüsilises välismaailmas mingi protsessina eelnevalt tekivad, ei ole kunagi ühepoolselt võidukad, või vastupidi, kaotuslikult löökesaavad, vaid jäävad alati kuhugi kahe vastandliku äärmuse vahepeale. Kuidas saab üldse järeldada, et keegi on kuskil kõige tugevam, kui iial ei tea kuna pisim haiguspakter võib sind mahamurda? Kui elus ollakse võimelised tundma õnnestumisi, siis peab paratamatult esinema aegajalt ka ebaõnnestumisi, mitte üksnes üht või teist konstantselt esinema. Kui teoreetiliselt oletada, et keegi on tõesti kuskil kõige tugevam, siis ta peaks suutma soovi korral olla ka kõige nõrgem samaaegselt. Ütleme, kui ma valitsen ja juhin oma keha kui kõige tugevam, siis minu keha on ka kõige nõrgem koht, mida on võimalik kelleliganes haavata ja mahamurda. Seega, kõige tugevaimast enam nõrgemat ei tohikski kedagi teist olla? Paradoksaalselt osutub tugevus ka nõrkuseks ja nõrkus omakorda tugevuseks, vastasel juhul poleks maailmas mingitki aegruumi, kasvu, kahanemist ega liikumist.
Kuidas teha kindlaks ja mida üldse tähendab, et tegu on oma või mitte-oma maailmaga? Kui väheke kainema pilguga ennast hinnata, siis minu sisemaailm ei ole kunagi täiesti sõltumatu välisest füüsilisest maailmast ega ka teiste olendite sisemaailmadest, mis kõik mind mingil viisil mõjutavad. Niisamuti ei saa ma välist loodust kuidagi hinnata ilma oma sisemise virtuaalse teadvuse tajuta. Oletame, et need mõlemad poolused kuuluvad koos paralleelselt mõiste, “oma maailm”, alla. St. et suvaline väline objekt või sellest tulenev impulss, mida sisemiselt parajasti
läbi keha tajun-tunnetan, on koos üks terviklik oma maailm. Kui aga kogemuslikult tuntud elu on samas ka mingis osas heitlik ja tundmatu, siis mida sellest järeldada? Sellisel juhul peaks arusaamatult tundmatuna kogetav maailm juba mitte-oma maailm olema. Samas kas üldse on võimalik midagi absoluutselt tuntuks või tundmatuks kuulutada? Ma siiski väidan, et tegelikult pole võimalik noaga tõmmata täiesti ühest ja selget piiri oma ja mitte-oma - tuntud ja tundmatu - vahele. Näiteks minu meelest pole võimalik fantaseerida millestki sellisest, millel pole vähimatki seost üldteadatuntuga, või siis vastupidi, taandada midagi nii lihtsaks, et see oleks kõigile inimestele täiesti üksüheselt mõistetav. Kogemuslikult jääb justkui alati midagi tuntuks ja samas ka tundmatuks, nii omaks kui ka võõraks lõpuni. Ehk reaalne olukord alati muutuses ja kahe äärmuse vahepeal.
Seega ma väidan, et oma maailmas konstantselt kõige tugevamaks olemine pole reaalselt mingi teema, see lihtsalt polegi ajalises Kõiksuses võimalik ega mõttekas olukord ilma tervikut moodustava vastandpoolusteta. Vastasel juhul see lihtsalt välistab eos igasuguse loomuliku ja mõtteka liikumise. Kogu eelnenud pseudo-arutelust võib järeldada, et Kõiksuse vundamentaalseks seaduseks on kõige tõenäolisemalt see, et mitte keegi pole teistest eraldiseisvalt oma või mitte-oma maailmas konstantselt kõige tugevam või kõige nõrgem, kuna ajalik maailm on lihtsalt pidevalt muutuv ja arenev, haarates pidevalt nii üht kui ka teist äärmust samaaegselt. Vaid hüpoteetiliselt piiritu Olematus ise vastab oma absoluutses nõrkuses potentsiaalsele kõikvõimsusele ja -tugevusele. Ehk kõigest potentsiaalne kõikvõimsus algab ja lõppeb ajatus Olematuses. Kõiksus pole kunagi muutumatult kõikvõimas või -nõrk, vaid on mõlemat samaaegselt ja kõike muud sinna vahepeale jäävat korraga. Samuti on alati võimalik veel tugevamaks olek. Ja analoogselt on lood ka iga olendiga. Kokkuvõttes võin tõdeda, et oma maailmas on võimalik kõige tugevam olla kahel tingimusel:
1. Oma maailm = mitte-oma maailm = max illusioon = Olematus
2. Kõige tugevam = kõige nõrgem = max illusioon = Olematus
PS: Enamasti ei mõisteta sõnade, “sisemine” ja “välimine”, tähendust. Neid saab mõista nii vertikaalses kui ka horisontaalses tähenduses, kus nende sisu on väga erinev. Antud tekstis on sisemise ja välise all mõeldud horisontaalset tähendust, kus mingit välist füüsilist nähtust, mida saab paralleelselt sisemiselt ehk virtuaalselt tajuda. Näiteks pole mitte kunagi absoluutselt üksühest reaalsust selle kohta, milline on füüsiline tool, millel parajasti istutakse, vaid on selle tooli lõputud taju-tõlgendused kui erireaalsused. Tegu pole vertikaalsete mõistetega, kus sisemine taju võib olla kaosetsentrile lähemal (taju on illusoorsem ehk piiratum) ja välimine rohkem avaruseperifeerias (taju vähem illusoorsem ehk avatum). Ehk teisisõnu, kui horisontaalses tähenduses eristatakse mõtteliselt sisemist mittefüüsilist taju ja välist füüsilist loodust paralleelselt, siis vertikaalses tähenduses eristatakse vaid välist ja sisemist tajutasandit kaosetsentri suhtes.
* väline füüsiline loodus (horisontaalplaanis) - energiasubstantside ja jõuvormide kogum, mis sisaldavad vastavat virtuaalset taju-teadvust.
* sisemine taju-teadvus (horisontaalplaanis) - immateriaalne mõõde kui mehhaanilise välislooduse virtuaalne tajumine.
* algne taju tsenter (ehk Kõiksuse kaosehäll, vertikaalis) - max illusion, piiratus, juhuslikkus ja kaoselisus.
Üldiselt on teada, et võimatu on ümberlükata postulaati või reeglit, mis sisuliselt mitte midagi selgelt ei väida. Umbes sama mõttetu on oponeerida ebaselgetele arvamustele-ennustustele, et ülehomme paistab Päike, või järgmine aasta on hea armuaasta, või juudid on parasiitlikud lollid jne., sest kuskil ja kellegi jaoks see suure tõenäosusega nii ka on. Hoopis iseasi, kui taoliste aksioomidega on mõeldud kedagi emotsionaalselt toetada ja üritada enesekindlust sisendada, nagu näiteks horoskoobid seda mingil määral teha võivad. Sellist ebamäärasust tuleks üritada siiski võimalikult vältida, kui millegi suhtes teadlikumaks soovitakse saada.
Selge on see, et jäigalt oma maailmamullis oleva tegelasega pole mõtet eriti pikalt arutleda, sest ta võib näiteks mõne ebameeldiva fakti või seisukoha maagiliselt olematuks kaetada, või siis lihtsalt üldtuntud tõsiasju ignoreerida. Niisamuti pole ka olulist mõtet mõne suvalise looma või kiviga maailma keeruliste asjade suhtes pikemalt väitlema asuda. Nad teavad niigi, kuidas asjad nende “oma maailmas” nähtuvad ja käivad, olles selles megatugevad. Sellele vaatamata peavad nad tõenäoliselt kõik üks päev tolmuks varisema ja kaunis kaotusnõrkuses hävinema, eeldusel et loodusjõud kehtivad ikka kõigi olendite kohta.
Mind huvitab, kuidas saab keegi kusiganes oma maailmas kõige tugevam, või siis miks ka mitte kõige nõrgem, olla? Mida see tugevaim üldse tähendama peaks? Kui näiteks sisemised kogemused, mis füüsilises välismaailmas mingi protsessina eelnevalt tekivad, ei ole kunagi ühepoolselt võidukad, või vastupidi, kaotuslikult löökesaavad, vaid jäävad alati kuhugi kahe vastandliku äärmuse vahepeale. Kuidas saab üldse järeldada, et keegi on kuskil kõige tugevam, kui iial ei tea kuna pisim haiguspakter võib sind mahamurda? Kui elus ollakse võimelised tundma õnnestumisi, siis peab paratamatult esinema aegajalt ka ebaõnnestumisi, mitte üksnes üht või teist konstantselt esinema. Kui teoreetiliselt oletada, et keegi on tõesti kuskil kõige tugevam, siis ta peaks suutma soovi korral olla ka kõige nõrgem samaaegselt. Ütleme, kui ma valitsen ja juhin oma keha kui kõige tugevam, siis minu keha on ka kõige nõrgem koht, mida on võimalik kelleliganes haavata ja mahamurda. Seega, kõige tugevaimast enam nõrgemat ei tohikski kedagi teist olla? Paradoksaalselt osutub tugevus ka nõrkuseks ja nõrkus omakorda tugevuseks, vastasel juhul poleks maailmas mingitki aegruumi, kasvu, kahanemist ega liikumist.
Kuidas teha kindlaks ja mida üldse tähendab, et tegu on oma või mitte-oma maailmaga? Kui väheke kainema pilguga ennast hinnata, siis minu sisemaailm ei ole kunagi täiesti sõltumatu välisest füüsilisest maailmast ega ka teiste olendite sisemaailmadest, mis kõik mind mingil viisil mõjutavad. Niisamuti ei saa ma välist loodust kuidagi hinnata ilma oma sisemise virtuaalse teadvuse tajuta. Oletame, et need mõlemad poolused kuuluvad koos paralleelselt mõiste, “oma maailm”, alla. St. et suvaline väline objekt või sellest tulenev impulss, mida sisemiselt parajasti
läbi keha tajun-tunnetan, on koos üks terviklik oma maailm. Kui aga kogemuslikult tuntud elu on samas ka mingis osas heitlik ja tundmatu, siis mida sellest järeldada? Sellisel juhul peaks arusaamatult tundmatuna kogetav maailm juba mitte-oma maailm olema. Samas kas üldse on võimalik midagi absoluutselt tuntuks või tundmatuks kuulutada? Ma siiski väidan, et tegelikult pole võimalik noaga tõmmata täiesti ühest ja selget piiri oma ja mitte-oma - tuntud ja tundmatu - vahele. Näiteks minu meelest pole võimalik fantaseerida millestki sellisest, millel pole vähimatki seost üldteadatuntuga, või siis vastupidi, taandada midagi nii lihtsaks, et see oleks kõigile inimestele täiesti üksüheselt mõistetav. Kogemuslikult jääb justkui alati midagi tuntuks ja samas ka tundmatuks, nii omaks kui ka võõraks lõpuni. Ehk reaalne olukord alati muutuses ja kahe äärmuse vahepeal.
Seega ma väidan, et oma maailmas konstantselt kõige tugevamaks olemine pole reaalselt mingi teema, see lihtsalt polegi ajalises Kõiksuses võimalik ega mõttekas olukord ilma tervikut moodustava vastandpoolusteta. Vastasel juhul see lihtsalt välistab eos igasuguse loomuliku ja mõtteka liikumise. Kogu eelnenud pseudo-arutelust võib järeldada, et Kõiksuse vundamentaalseks seaduseks on kõige tõenäolisemalt see, et mitte keegi pole teistest eraldiseisvalt oma või mitte-oma maailmas konstantselt kõige tugevam või kõige nõrgem, kuna ajalik maailm on lihtsalt pidevalt muutuv ja arenev, haarates pidevalt nii üht kui ka teist äärmust samaaegselt. Vaid hüpoteetiliselt piiritu Olematus ise vastab oma absoluutses nõrkuses potentsiaalsele kõikvõimsusele ja -tugevusele. Ehk kõigest potentsiaalne kõikvõimsus algab ja lõppeb ajatus Olematuses. Kõiksus pole kunagi muutumatult kõikvõimas või -nõrk, vaid on mõlemat samaaegselt ja kõike muud sinna vahepeale jäävat korraga. Samuti on alati võimalik veel tugevamaks olek. Ja analoogselt on lood ka iga olendiga. Kokkuvõttes võin tõdeda, et oma maailmas on võimalik kõige tugevam olla kahel tingimusel:
1. Oma maailm = mitte-oma maailm = max illusioon = Olematus
2. Kõige tugevam = kõige nõrgem = max illusioon = Olematus
PS: Enamasti ei mõisteta sõnade, “sisemine” ja “välimine”, tähendust. Neid saab mõista nii vertikaalses kui ka horisontaalses tähenduses, kus nende sisu on väga erinev. Antud tekstis on sisemise ja välise all mõeldud horisontaalset tähendust, kus mingit välist füüsilist nähtust, mida saab paralleelselt sisemiselt ehk virtuaalselt tajuda. Näiteks pole mitte kunagi absoluutselt üksühest reaalsust selle kohta, milline on füüsiline tool, millel parajasti istutakse, vaid on selle tooli lõputud taju-tõlgendused kui erireaalsused. Tegu pole vertikaalsete mõistetega, kus sisemine taju võib olla kaosetsentrile lähemal (taju on illusoorsem ehk piiratum) ja välimine rohkem avaruseperifeerias (taju vähem illusoorsem ehk avatum). Ehk teisisõnu, kui horisontaalses tähenduses eristatakse mõtteliselt sisemist mittefüüsilist taju ja välist füüsilist loodust paralleelselt, siis vertikaalses tähenduses eristatakse vaid välist ja sisemist tajutasandit kaosetsentri suhtes.
* väline füüsiline loodus (horisontaalplaanis) - energiasubstantside ja jõuvormide kogum, mis sisaldavad vastavat virtuaalset taju-teadvust.
* sisemine taju-teadvus (horisontaalplaanis) - immateriaalne mõõde kui mehhaanilise välislooduse virtuaalne tajumine.
* algne taju tsenter (ehk Kõiksuse kaosehäll, vertikaalis) - max illusion, piiratus, juhuslikkus ja kaoselisus.