Naerujooga

Räägitakse, et organism ei tee vahet siiral ja teeseldud naerul. Kuid ma olen aus - teeseldud naer on mu jaoks naljakas vaid ise kõrvalt vaadates, mulle endale see ei mõju.
Olen kuulnud ja lugenud kogemustest, kus näiteks klienditeenindajad oma muljeid jagavad. Tõesti, mõni võib päev otsa sunnitult naeratada, aga tema enda tuju sellest ei parane. Ta vaid varjab oma kehva olemist.

Kui paar inimest koos naeru teesklevad, siis peaks see minema üsna kiirelt üle siiraks naeruks. Naer on nakkav ja tihti teiste naermine naljakas.

"KOLMAS SILM" NR 16
Norman Cousins - inimene, kes ajas surma naerma.

Norman Cousinson ameerika psühholoog. Töötades California Ülikoolis uurib ta emotsioonide mõju tervisele. Cousins on kirjutanud 16 raamatut, milles käsitleb psüühika osa inimeste tervendamisel. Ta on ka Los Angeleses väljaantava meditsiiniajakirja "Inimene ja meditsiin teadustoimetaja.

Olen kehv "trükkija, kuid kui huvilisi on ja soovi avaldatakse, löön selle artikli siia ümber...

Head naermist, naer on tõesti nakkav, eriti, kui veel nii eriline naer

(18-10-2012 11:25 )alar Kirjutas:  "KOLMAS SILM" NR 16
Norman Cousins - inimene, kes ajas surma naerma.

Norman Cousinson ameerika psühholoog. Töötades California Ülikoolis uurib ta emotsioonide mõju tervisele. Cousins on kirjutanud 16 raamatut, milles käsitleb psüühika osa inimeste tervendamisel. Ta on ka Los Angeleses väljaantava meditsiiniajakirja "Inimene ja meditsiin teadustoimetaja.

Olen kehv "trükkija, kuid kui huvilisi on ja soovi avaldatakse, löön selle artikli siia ümber...

See oleks vahva küll. Meeledi loeks seda Olen kusagil raamatupoe võõrkeelses riiulis midagi sirvinud aga ega suurt tema tegemistest või väljaütlemistest ei tea miskit. Nii, et üks tänulik on olemas, kui trükivaeva ette võtad

(18-10-2012 15:25 )Celtic Kirjutas:  Head naermist, naer on tõesti nakkav, eriti, kui veel nii eriline naer

Tänan, Celtic, mul hakkas lausa kõht valutama kaasanaermisest.

Kunagi lugesin raamatust, et üks vähihaige, kes oli koju surema saadetud, ostis endale hunniku komöödiafilme ja vahtis hommikust õhtuni neid ning naeris. Kaotada polnud tal enam midagi, vaid ta tahtis nautida oma viimseid päevi.
Ja oh imet, see naer ravis ta hoopis terveks.

Kui eelnevad videod olid kontrollitud tingimustes kontrollimatud tegevused, siis järgmine video näitab, kuidas täiesti suvalises kohas võivad suvalised inimesed hakata tegema naerujoogat:

Naer on tõesti nakkav.

Imelik oli vaadata, et mõni ei reageerinud üldse, kas neil pole üldse naerusoont?

Vot kui seda viirust saaks levitada üle maakera, eriti just vägivallakolletes, ehk siis.... muutuks maailm sõbralikumaks, rahumeelsemaks, õitsvamaks...

...See juhtus umbes 30 aastat tagasi. Jõust ja energiast pakatav noor psüholoogiaõppejõud Norman Cousins tundis äkki kogu kehas tugevat luuvalu. Tõusis kõrge palavik. Nädala pärast oli Normanil raske liigutada, kaela pöörata, käsi tõsta. Ta läks haiglasse, kus talle pandi diagnoos- kollagenoos - raske haigus, mille puhul hävib keharakke kooshoidev sidekude. Tervislik seisund halvenes kiiresti. Iga päevaga muutus Normani keha üha liikumatumaks, suure vaevaga liigutas ta käsi ja jalgu ning pööras ennast voodis ümber vaevaliselt.
Naha alla tekkisid tihendid, mis tähendasid, etkogu organism on haigusest kahjustatud. Saabus hetk, kui Norman ei saanud enam söömiseks suud lahti teha.

Teda haarasid hirm, nukrus ja pahameel, et saatus on tema vastu nii ebaõiglane. Ta lakkas naeratamast ja rääkimast ning lebas päevade kaupa, nägu palati seina poole. Tema raviarst toetas Normanit kuidas oskas, kutsus parimaid spetsialiste konsulteerima, haigus aga progresseerus. Lõpuks ütles arst Normanile avameelselt, et 500 kollagenoosihaigest paraneb ainult üks.

Pärast seda kohutavat teadasaamist ei maganud Norman kogu öö. Tema ainus soov oli ellu jääda. Ta mõtles, et seni olid arstid tema eest hoolitsenud, teinud kõik nendest oleneva, kuid see polnud aidanud. "Ma pean tegutsema ise ja leidma ise paranemistee" otsustas Norman. Talle tuli meelde, kuidas tema raviarst oli ükskord öelnud, et kui inimese endokriinsüsteem töötab täie võimsusega, siis võib tema organism mis tahes haigusest võitu saada.

Arst oli rääkinud, et teaduslike uuringute andmete järgi põhjustavad endokriinsüsteemi kurnatust kõige sagedamini hirm, psüühilised üleelamised, nukrus, pikaajaline depressioon. Vastuseks nendele negatiivsetele emotsioonidele eritavad neerupealised erilisi hormoone - adrenaliini ja noradrenaliini. Need satuvad verre ja levivad kogu kehas, lõhkudes rakke ja soodustades haigusi.
Cousins mõtles, et kui negatiivsed emotsioonid on paljude haiguste põhjuseks, siis positiivsed emotsioonid mõjuvad endokriinsüsteemile arvatavasti soodsalt. Kas need ei või põhjustada tervenemist?

Otsides vastust pöördus Cousins Piibli poole ja luges sealt: "Lõbus süda teeb head nagu ravimine, aga nukker hing kuivatab luid." Siis uuris ta tuntud filosoofide ja teadlaste töid ja sai teada, et need omistavad positiivsetele emotsioonidele suurt tähtsust. Esikohale asetasid nad naeru. 400 aastat tagasi elanud arst Robert Barton on kirjutanud: "Naer puhastab verd, noorendab keha,aitab igas asjas." Immanuel Kant arvas, et naer annab terveoleku tunde, aktiviseerib kõiki organismi eluliselt tähtsaid protsesse. Sigmund Freud käsitles huumorit inimpsüühika unikaalse nähtena, naeru aga niisama unikaalse ravivahendina. Naeru on nimetatud ka elu muusikaks ning soovitatud - tingimata naerda kas või 10 minutit, et päeva lõpul vabaneda füüsilisest ja psüühilisest väsimusest.

Cousinsi kaasaegne William Frey tõestas oma katsetega, etnaer mõjub soodsalt hingamisprotsessile ja organismi lihaste toonusele. Raamatutest sai Cousins teada sedagi, et inimese ajus on eriline aine, mis oma struktuurilt ja mõjult sarnaneb morfiumiga. See eritub ainult naermise ajal ja mõjub organismile omamoodi sisemise valuvaigistina.



Järg tuleb...

Lisan ka ühe klipi naerujoogast:

Seda videot peetakse TV ajaloo kõige pikemaks naeruks:
Johnny Carson - The knack of tomahawk throwing

Aga pole vist uuritud, kas naeru põhjus ka oma rolli mängib?

Näiteks kas naer ravib inimest, kes saab naeruhoo nähes mõne elusolendi piinu? Või kes naerab rõveda nalja peale?

Inimene ei vali endale seda mis toit talle maitseb, mis värv või muusika meeldib ja mille peale ta naerma hakkab. Seega põhjus võib mõjuda niipalju kui ümbritsevad inmesed oma väärtushinnagutega seda mõjutavad ja kui palju ta need omaks võtab. Kui sinu näite puhul suudab inimene tunnistada, et nii lihtsalt on ja selle vastu pole mõtet sõdida ning teisi arvestades vaatab selliseid asju, ja naerab nende üle, kodus üksinda, siis tõenäoliselt põhjus mingit rolli ei mängi.

Huvitav kas kõrgemal teadvusel on ka "huumori soon" või on see iseloomulik ainult inimesele..

Algus postitus 9

Liikumatuna voodisse aheldatud, lakkamatust valust piinatud Cousinsi peas hakkas tekkima plaan: ta otsis vahendeid, mis võiksid teda naerma ajada. Hoolimata arstide protestist laskis ta ennast haiglast välja kirjutada. Ta viidi võõrastemaja numbrituppa ja tema juurde jäi ainult raviarst, kes tema ideed toetas. Sinna toodi ka filmiprojektor ja parimaid komöödiafilme. Cousins tundis ennast uskumatult õnnelikuna, kui avastas, et pärast esimest kümmet minutit pidurdamatut naeru võis ta kaks tundi rahulikult, ilma valudeta magada. Kui naeru valuvaigistav toime lõppes, lülitas põetaja projektori uuesti sisse. Hiljem luges ta Cousinsile ette humoristlikke jutustusi.

Pärast mõned päevad kestnud peaaegu lakkamatut naermist Norman enam tugevaid valusid ei tundnud. Naeru anesteeriv toime oli tõestatud. Nüüd oli vaja teada saada, kas naer võib aktiviseerida endokriinsüsteemi ning tõkestada seega organismi haaranud põletikulist protsessi. Cousinsile tehti vereproov enne "naeruseanssi" ja kohe pärast seda.

Analüüside tulemused näitasid, et põletik hakkas vaibuma. Cosins oli vaimustuses: vana kõnekäänd "Naer on terviseks" toimis reaalselt. Lisaks mõistis Cousins oma haiglast lahkumise eelist. Teda ei tülitanud keegi, et sundida teda sööma, ravimeid neelama või et talle süsti teha. Ei olnud ka valgetes kitlites, mureliku ja kaastundliku näoga inimeste piinavaid visiite.

"Naeruteraapia" programm jätkus: Cousins naeris iga päev vähemalt kuus tundi. Varsti lakkas ta põletikuvastaseid ravimeid ja unerohtu sisse võtmast. Kuu aja pärast võis Cousins esimest korda ilma valuta pöidlaid liigutada. Ta ei uskunud oma silmi: tihendid ja sõlmed kehal hakkasid vähenema. Möödus veel kuu ja ta suutis end voodis liigutada. See oliuskumatult meeldiv elamus. Varsti paranes ta nii palju, et võis tööle tagasi pöörduda. Siiski ei suutnud ta veel mitu kuud tõsta kätt, et võtta ülemiselt riiulilt raamatut. Mõnikord kiiresti käies värisesid tal põlved ja jalad nõtkusid. Aasta-aastalt suurenes kõikide liigeste liikuvus, valud kadusid, jäi ainult ebameeldiv tunne põlvedes ja ühes õlas. Cosins hakkas tennist mängima. Ta võis kukkumist kartmata ratsutada ja filmikaamerat käsitseda. Ta mängis klaveril Bachi fuugasid ja ta sõrmed libisesid virtuooslikult klahvidel. Vaevata võis ta pöörata pead, ehkki spetsialistid olid prognoosinud, et tema selgroog jääb täiesti jäigaks.

Jutustades hiljem paljudele inimestele, kuidas ta ravimatust haigusest võitu sai, ütles Cousins, et ta ei surnud, sest tahtis väga elada. Tugeval soovil on kolossaalne jõud. Ta võib inimese tema võimete kujuteldavatest piiridest välja rebida. Me suudame palju rohkem, kui arvame - nii füsioloogilises kui ka vaimses plaanis. Mis tahes haigusega kaasnevad hirm, meeleheide, paanika ja jõuetusetunne, mis halvavad inimese elujõudu. Terenemissoov mobiliseerib maksimaalselt keha ja hinge reservid. Sooviga peab kaasnema ka aktiivne tegutsemine. Selliseks tegevusvahendiks sai Cousinsile naer. Naer tagab liikumatult voodis lamavale inimesele omapärase treeningu ning annab ühtlasi võimaluse elust rõõmu tunda. Positiivsed emotsioonid on aga parim ravim mis tahes haiguse vastu.

Kümne aasta pärast kohtas Cousins juhuslikult ühte arsti, kes oli talle surma ennustanud. Arst oli täiesti pahviks löödud, nähes endist patsienti elusa ja tervena. Ta andis Cousinsile tervituseks käe, mida Cousins surus sellise jõuga, et arst valu pärast nägu krimpsutas. See jõuline käepigistus oli igasugustest sõnadest väljendusrikkam.

Lõpp.