Mis see kõik oli? (Hirmuäratav kogemus)

Tere! See foorum tundub täpselt õige koht olevat, et oma kummalisele õhtule selgust saada.
Lugu järgmine: Veidi üle kuu aja tagasi kolisime perega (mina, mees, 9-kuune laps) uude majja. Tegu on omaette vana, kuid renoveeritud maakividest majakesega. Taustinfoks võin veel öelda, et mees on projektijuht ehitusel ning arvas, et vanasti oli maja üks suur ruum, ilmselt mingi külalistemaja või kodu perekonna sulastele. Maja on keskküttega.
Esimene kuu oli kõik tore ja rahulik. Aga siis läks mees komandeeringusse ning mina jäin üksi majja. Kohe esimesel õhtul (ja hetkel ka minu viimasel õhtul seal majas) juhtus midagi VÄGA hirmuäratavat minu jaoks.
Viisin lapse magama, panin beebimontori tuppa ja läksin istusin ise teise tuppa telekaette. Umbes tunnikese pärast kuulsin monitorist heli, mis tol hetkel ei tundunud mulle väga hirmutav, küll aga veidi kummaline. Need, kellel on lapsed või on kogemusi lastega, peaksid seda heli teadma - see oli taoline hääl, mis tuleb, kui laps oma lutti lutsutab - Põks, põks, põks. Aga see oli päris kõvasti ning läbi monitori poleks see pidanud ealeski nii kõvasti kostuma. Aga ajasin selle heli siiski lutitamise kaela.
Umbes 20 minutit hiljem juhtus midagi jubedamat - selline äärmiselt kõva heli - nagu keegi raputaks mingit kappi, kus on lahtine kola sees - ja seda hästi kõvasti ja kiiresti. Või nagu rong sõidaks rööbastel täpselt maja kõrval. Selle häälega kaasnes üpris tugev vibratsioon (eeldan), sest näiteks külmikul olnud veepudel ning kauss lendasid suure kolinaga maha.
Sel hetkel oli mul küll juba hirm, kuna ei leidnud loogilist seletust asjale. See hääl TULI majast sees. 10 minuti pärast kostus sama heli. Siis otsustasin õe ööseks enda juurde kutsuda. Ta on inimene, kes armastab kõike ebaloomulikku ning ei karda midagi.
Nüüd juhtus jällegi midagi väga kummalist. Võtsin telefoni (umbes aasta vana nutikas) ning tahtsin õele helistada. AGA olles kontaktiraamatus, hüppas telefon järjekindlalt nimedest üle - lihtsalt ei saanudki ühtki nime kätte. Kui lõpuks siiski õnnestus õe kontakt kätte saada, ei saanud vajutada helistamise nupule (ei sellele, mis on puutetundlik, kui sellele, mis on nupukujul). Need lihtsalt ei töötanud!! Panin telefoni lauale, võtsin arvuti lahti. Hetk hiljem lõi telefoni ekraan helendama. Telefon oli ise 4 pilti teinud - kõik täiesti mustad, kuna kaamera oli vastu lauda. Aga sellist asja pole mu telefoniga ealeski juhtunud. Oli täiesti töökorras, mitte mingite vigadega telefon. Võtsin aku välja. Lõpuks sain neti teel õe kätte. Pool tundi hiljem oli ta kohal. Jutustasin talle oma loo ära. Ta leidis kohe sada põhjust, mis see võis olla. Siis tuli jälle see vastik, kõva raputamise hääl. Õe ainuke lahendus asjale oli, et ehk sõitis lähedalt mõni suur rekka mööda. Aga näha oli, et ta ei uskunud seda ise ka, sest lähim tee on küll üle hoovi, aga see on väga väike ja kitsas tee, kus on lubatud sõita vaid B- ja A-kategooria sõidukitel. Vaevalt küll, et mõni rekka sealt 3 korda mööda sõidaks. See on äärmiselt ebatõenäoline.
Seesama hääl kostus veel ühe korra, kuid pisut nõrgemalt. Siis otsustasin, et peaks voodisse minema. Panin õele oma magamistuppa madratsi maha ja pikutasime voodis. Ma ei julgenud silmigi kinni panna
Umbes 10 minuti pärast kostus pööningult heli, nagu oleks keegi seal hästi kiiresti jooksnud ühe seina juurest teise. Pööning on meil väljaehitamata. Seejärel kostus klirinat - nagu keegi oleks jalaga klaasikilde kokku ajanud. Tegu ei saanud olla ei kassi, linnu, ega roti-hiirega. Esiteks, nemad ei tee kohe kindlasti nõõ kõva häält. Teiseks - ma ei kujuta ette, kust oleks näiteks kass sinna üles pääsenud. Pööning on ilusti soojustatud ja kõik praod on kinni löödud.
Seejärel, umbes 30 minutit hiljem, kostus köögist heli, nagu oleks keegi poti või panni kõvasti maha visanud.
Ja nüüd kõige kummalisem asi minu jaoks: Umbes 20 minutit pärast eelmist juhtumist, ärkas laps üles. Arvasin, et tal on söögiaeg ning samas lootsin, et ei ole, sest poleks ette kujutanud, kuidas ma kööki pudelit soojendama julgeksin minna. Aga laps tegi silmad lahti ja lihtsalt vahtis ühte punkti vastasseinas, umbes 1,5 meetri kõrgusel (silma järgi öeldes). Ma lehvitasin ta näo ees oma käega, kõditasin ja ütlesin tema nime, aga ikka vahtis ainult seda ühte punkti. Ta ei paistnud hirmunud, aga lihtsalt vaatas sinna. Ja nii üle 15 minuti. Siis võtsin lapse sülle ja läksime teise tuppa (sundisin õe endaga kaasa tulema). Laps jäi mul süles magama ja läksime tagasi voodisse. Ülejäänud öö laps kraapis sõrmedega tapeeti läbi une. Ma ei tea, kas see on teie jaoks kummaline, aga minu jaoks oli, sest ta pole varem kunagi niimoodi teinud.
Igatahes sel ööl mina magada ei saanud. Hommikul läksime kohe minema ja olen nüüd nädalakese olnud oma vanemate juures.
Kas keegi oskab sellise kogemuse kohta midagi öelda? Tahaksin teada, mis kuradi asi see oli, mis meiega seal toimus. Kahtlustan midagi ebaloomulikku, aga samas loodan, et sellele kõigele on loogiline seletus, sest mulle väga meeldis see maja

Esimene mõte on, et majavaim tuli Sinuga tutvuma. Mehega koos olles moodustate nii tugeva "kookoni", et te majavaimu ei tunneta. Kuid arvata võib, et ta mehelegi millalgi endast teada annab. Püüdke tema poolehoid võita (üleüldiselt ilusti ja sõbralikult elades, puhta südamega ja tülisid juba eos lahti rääkides; majavaimule võib ka süüa panna kuskile ja paluda tal sõbralik olla jne).

Kirjutasid, et maja väga meeldib. Siis oletan, et tegu ei ole mingi majja salvestunud negatiivse energia või geopatogeense tsooniga. Igaks juhuks võib ju uurida - esimest maja ajalooga tutvudes ja teist vitsade või pendliga (las Su õde proovib). Sellised asjad tekitavad ka poltergeisti, kuid sel puhul on nähtus pikemat aega (kuud ja aastad) kestev. Majavaim annab tugevamalt märku ainult tutvudes või siis kui majarahvas halvasti käitub või siis kui on vaja hoiatada millegi eest.

Hoiatamine millegi eest tulebki kõne alla kolmanda variandina. Selle kaitseks ei ole paremat midagi soovitada kui et parandage meelt ja olege võimalikult puhtad oma hinges, siis ei ole halval millegi küljest kinni võtta ja võimalik "pauk" läheb mööda või on ainult väike ehmatus. No ja muid asju on ka, aga ma praegu pikemalt ei peatu neil.

Lähedal mõnda maja ei ehitata? Ma olen olnud majas, mille läheduses ehitati uut hoonet ja siis mingi maasse puurimise juures oli ka selline vibratsioon/müra. Asjad muidugi ei lennanud, aga maja kandetalas äkki mingi viga?

Ei ole ümbruses ühtki pooleliolevat ehitust.. Olen kõikvõimalikud variandid sadu kordi oma peas läbi käinud, aga ei leia ühtki loogilist seletust sellele loole.
Muidu maja mulle meeldib küll väga. Väga hubane ja soe tundus. Aga kas see majavaim on mingi sõbralik tegelane? Või võib ta ka negatiivne olevus olla?
Võtsin endale täna plaaniks eelmiste omanikega rääkida ning uurida veidi selle maja kohta, ehk saan teada, kas ka teistel on seal imelikke kogemusi olnud..

Siis veepump ja korralikult kinnitamata torud? Külmkapp, mis hakkab üles ütlema vibreerib ja koliseb? Lugesin uuesti ja su jutust ei tulnud tegelikult kuskilt välja, et kogu maja oleks vibreerinud ja rappunud - lihtsalt oli hääl nagu miski võiks kuskil vibreerida?
Arvan, et üldiselt enamus su kirjeldatud kogemusi saab täiesti loogiliselt ära seletada, alates mittefunktsioneerivast telefonist (ükskord see juhtub ju kõigi telefonidega) ja lõpetades lapsega, kes näeb avalisilmi und. Lihtsalt pisiasjad, mida muidu ei märkaks, omandavad millegi arusaamatuga kokkupuutudes uue tähenduse.

Pole ime, et me oma esivanemate kombed, arusaamad ja kaasaantud tajud ära kaotanud oleme, kui vähegi muu nägemise ja nähtamatu kompamise puhul kõik maha materdatakse ja silmad kinni seotakse.
Võibolla mõni ehmub tõesti külmkapi peale ära, aga kui asi tõsine ei tunduks, kas siis hakataks abi otsima ja vanemate juurde kolima? Kas tajusid ja instinkte peab siis nii alahindama? Kahju.

Kuule, Prix, mis plärtsud? Ennekõige tuleb välistada kõik tavalised võimalused, mitte alustada mingist folkloorist, majavaimudest ja ufodest. See ei ole materdamine ja "silmade kinni sidumine", vaid loogiline mõtlemine.

P.S. Inimene ise ei tajunud midagi ebatavalist, ei tundnud, nagu keegi teda jälgiks või midagi sarnast. Lihtsalt hääled, mida esimese ropsuga ja ehmatusega ei oska seletada.

Algas sellest, et mees läks komandeeringusse. Vabanes osa ruumist ja kummalised helid, vibratsioonid, ruttasid seda
kohe asustama. On võimalik, et mees suudab toota rohkem taustmüra, kui pidevalt ringitoimetav naine. Juhtub mees
kodust lahkuma, siis ehk naiste kuulmis-nägemis-haistmisteravus võimendub kordades?
Liidame nüüd eelpoolmainitule kerge nihkega rütmi-kiiksu (kõik läheb halvasti) ja elekroonika hakkab kah kummalisusi
ilmutama.

Seda on ka minul juhtunud, et vibreerivale külmutuskapile asetatud esemed.. sealt valju kolinaga maha kukuvad.
Kuna ma olen kergelt ööloom, siis ma tean, olen kogenud, kuidas päevase taustmüra puudumine öösiti (võõraid)
helisid võimendab.

Minul isiklikult pole selle vastu midagi kui kaalutakse läbi ka need täiesti maised seletused. Valdavas enamuses asi nendega seletubki. Kuid siin on minu arvates üks aga. Nimelt see, et see nö teispoolsus saabki meiega kõnelda vaid materiaalse maailma vahendeid kasutades, ja kõige kergem on mittemateriaalsusel mõjutada sellist "õrna" ja tundlikku nähtust nagu juhus.

Ja edasi on juba puhtalt mõtteviisi küsimus, mis seletuse me anname neile miskipärast järsku juhtuvatele ebatavalistele sündmustele. Kas jäämegi selle juurde, et "asjaolud langesid lihtsalt kokku" või mõtleme sinna taha midagi veel. Palju asju elus jääb aga kuidagi poolikuks ja seletamatuks, kui me jätame "selle midagi veel" kummaliste sündmuste taha mõtlemata. Sellepärast rakendan ma seda juurdemõtlemise maailmavaadet.

Majavaim on üldjuhul heatahtlik, erinevalt kinnijäänud surnutest, patogeense tsooni mõjust või kõige hullem - inimese kurjast mõttest. Majavaim heidab vahest elanike kulul nalja, ju tal ka igav.

(17-10-2012 11:25 )Sissy Kirjutas:  Võtsin endale täna plaaniks eelmiste omanikega rääkida ning uurida veidi selle maja kohta, ehk saan teada, kas ka teistel on seal imelikke kogemusi olnud..

Kui mingi info neilt kätte saad, siis kas julged ka tagasi minna ja vaadata kas veel midagi sarnast esineb? Sest ühe kogemusega ei saavuta midagi ning siit foorumist saad ka ainult oletusi ja mõtlemisainet juurde seega kui huvi ja julgust on, siis on sul järgmine kord võimalus juba selgema pilguga olukorda hinnata.

Proovisin eile eelmist omanikku kätte saada, kuid ei õnnestunud. Mõtlesin, et ootan järgmise päevani ja proovin uuesti, aga õde oli kogu sellest kummalisusest niivõrd haaratud, et pakkus välja, et läheme uurime veidi naabritelt asja kohta. Läksime siis üle hoovi elava vanatädi käest uurima.
Sain teada, et see maja oli tõesti kunagi olnud midagi külalistemaja sarnast. Tädike elab oma majas juba pea 60 aastat ja teab nii mõndagi. Eelmiste omanike kohta uurides sain teada, et tema neid eriti ei tundnudki kuna eelmised omanikud olid vaid pool aastat siin majas elanud. Siis andsid maja üürile. Küsisin, et ehk oskab ta mulle siis mõne üürniku kontakti anda, aga tädi ütles, et üürnikud vahetustid ka üpris kiiresti. Kõige kauem oli üürnikeks olnud üks noorpaar - 4 kuud. Kummaline minu arust, sest maja ise on väga ilus ning hea planeeringuga.. Küsisin talt veel, et kas tema ei kuule öösel imelikke raputamise-sarnaseid hääli. Ta vastas, et tema küll midagi kuulnud ei ole.
Seejärel läksime minu majja, et võtta mõned asjad. Teate, ma tahaks väga uskuda, et see kõik, mida esimeses postituses kirjutasin, oli väga nõme juhuste kokkulangevus, aga ma enam seda ei usu. Nimelt elutuppa astudes avastasin, et mul on kapipealt üks raamitud foto põrandale kukkunud. Imelik on asja juures see, et elutoa suurus on meil 28m2, kapp on seina ääres ja pilt oli "kukkunud" pea toa keskele? Lisaks on minu arust kahtlane, et pildiraami klaas oli täiesti terve, aga naelad olid poolenisti välja tulnud?!

(18-10-2012 12:11 )Sissy Kirjutas:  Nimelt elutuppa astudes avastasin, et mul on kapipealt üks raamitud foto põrandale kukkunud. Imelik on asja juures see, et elutoa suurus on meil 28m2, kapp on seina ääres ja pilt oli "kukkunud" pea toa keskele? Lisaks on minu arust kahtlane, et pildiraami klaas oli täiesti terve, aga naelad olid poolenisti välja tulnud?!

Mul oli kunagi juhus kus kell oli sarnaselt maha kukkunud, klaas oli terve, raamil mõra (plastik), kell ise töökorras. Kinnitus oli nii, et kõigepealt oleks pidanud kella üles poole tõstma ja siis ette. Ja kummaline oli ka see, et pehme vaip oli maas, kuidas kellaraam sai katki minna?!... seal majas juhtus palju kummalisi asju...arvan, et tütre puberteet pani "elanikele" jõu sisse. Praeguses majas elab nn. Majavaim, elame sõbralikult koos. Arvan, et Sul poleks vaja karta. Vb. on Sul endal mingi stress vms. (näiteks mehe igatsus) mis paneb kellegile seal elu sisse, kui rahulikumaks muutud, muutub ka see keegi. kuid kui tõesti häirib elu, siis on erinevaid mooduseid ära saatmiseks.

Kui ma esimest korda lugesin lõi mul pähe järgmine mõte:
Keegi, kes seda hoonet väga kalliks enda jaoks pidas, on jäänud seda valvama. Ütleme nii, et näiteks oli kunagi sellel omanik, kes kas viidi vägisi ära või võeti see temalt ära ja ta pole oma hinges sellega iial leppinud, et ta kodu on n.ö võõraste käes.

Mul on endal suguvõsas selline juhus, kus elamine läks üle sellele, kellele omanik poleks seda tahtnud jätta. Lihtsalt surm võttis ta enne kui testamendi tegi või lihtsalt inimene ei tahtnud notarisse minna. Siis juhtusid ka seal imelikud lood. Tookord muidugi selle inimese kuuldes ja nähes kes uueks omanikuks sai. Too müüs lõpuks korteri maha, et tüütust vanaprouast, kes pidevalt külas hirmutamas käis, lahti saada.
Minu teada on seda korterit peale seda korda 2 müüdud. Kõik korrad on lugu järgmine. Tuleb noor pere ja müüb, kuna lahutavad. Ehk siis korteri omanikud lähevad kõik lahku seal korteris elades.
Need, kes midagi üleloomuliku ei usu ja vanaema külas käismiste peale muigasid, arvavad, et aeg on lihtsalt selline, kus kooselud koos ei püsi ning pangalaenu maksed väikse võitu pereeelarved lõhki ajavad. Tüli varsti majas ja lahkuminek ukse ees.
Ega me seda teaks. Aga viimase omanikuga juhtus seal veider lugu, ning väikses kohas see info levib nagu kulutuli. Nimelt, otsustas ta alustada renoveerimisega. Taas võime seda kõike pidada kokkusattumuseks. Eks igaüks tea ise, mida usub.
Igal juhul läks asi nii, et lammutustööde käigus sai vigastada kaks inimest. Mõlemad juhtumised aga toimusid nagu kokkulepitult seal vanaproua toas. Uus peremees ei tea ise ka kuidas põrandat üle võttes suutis astuda endale jämeda roostes naela jalga. Omast arust olid kõik üles kangutatud lauad korralikult seina ääres ja naeladki väljas. Aga miskipärast üks oli tal just tagurpidi nael püsti seljataga ja nagu ta tagurdas astus naela läbi jala. Vend, kes teda tööde juures aitas, lõi aga haamriga vastu naelasõrga nii, et murdis randmeliigese.
Igasugu veidrusi juhtus seal veel. Alustades sellest, et prahti ära vedaval autol lõhkes rehv hoovis ja autole laotud lauakoorem oleks äärepealt ühe ehitajatest oma alla matnud, kui järsku ümber otsustas minna.
Enamik inimesi peab neid asju lohakuseks. Et ju hoovis mõni nael oli, mis rehvi ära rikkus. Ju lauakoorem polnud hästi kinnitatud ja peale pea 50 kilomeetrist matka otsustas seisva auto kastist lihtsalt alla variseda.
On aga hulgaliselt neid, kes seda mitte kokkusattumusteks ei nimeta, vaid tõsimeeli usuvad, et vanaproua ikka veel oma kodu valvab. Nimelt olla ta öelnud, et korter peab minema edasi vaid tema lastele või lastelastele. Seda ütles ta seetõttu, et ta poja naisel oli esimesest abielust laps. Vanaproa ei kannatanud seda naist ega võtnud ka iial omaks seda last. Ütles vaid, et võõras veri ja kõik. Juhtus aga nii, et kui vanaproa vanemaks jäi, siis just see poeg oma perega tema juurde kolis, kuna korter oli suur ja ruumikas, vastupidiselt sellele, milles nad ise elasid. Peale vanaproua surma lapsed loobusid oma osalusest venna kasuks, ning vend korteri omakorda kasupojale jättis. Ei viska ju inimest välja. Korter ei asu ka teab mis rikkas linnas ega ka moodsas majas. Nii, et mingit kinnisvaraomandi tüli seal ei tekkinud.
Kuid jah. Peale onu surma, kui korter ta kasupojale jäi algasid ka kõikvõimalikud ebameeldivused. Keegi avas ööseti kasvuhoone uksi ja külmetas tomatitaimed ära, kustutas pliidi all ja ahjus tule ära, sulges lõõrisid ja eks toimus seal ka lõpuks reaalsemaid sündmusi, mida uue peremehe elukaaslane teadis rääkida. Vanaproa olla unes käinud oma kasulapselast ära ajamas. Peremees ise ei uskunud seda, arvas, et kõik kas juhus, vargad, võõrad, naise lohakus ja unenäod vaid seetõttu, et naine ja mõni sugulane kõiki sündmusied vanaproa viha kraesse püüavad ajada. Elukaaslane lõpuks kolis sealt oma vanemata juurde ära. Kuid juhuslikud õnnetused ei lõppenud ka siis.
Nii, et selliseid lugusi, kus keegi oma kodu või vara valvama jääb.

Kui ma Sinu lugu lugesin, meenus mulle see juhtum. Samas. Su laps vähemalt pealtnäha ei kartnud seda kedagi/midagi. Lapsed on palju tundlikumad ja näevad tihti asju, mida meie enam ei näe. Mis annab lootust, et asi nagu halb ka pole.

Ma arvan, et kui sul tahtmist ja viitsimist, siis kaeva maja ajalugu välja. Mine tea mis põnevat sealt tuleb päevavalgele. Veider on see, et vanaproua midagi ei tea. Kui ikka majas miskit tõsisemat oleks, vast naabrid ikka teavad. Iseasi kui tegemist väga pikalt tühjana seisnud majaga, mis hilisemal ajal renoveeritud. Tänapäeval tõesti naabrid suhtlevad üsna vähe ja kui eelmised omanikud seal poe kaua püsinud, siis vaevalt nad ka midagi rääkinud on.
Omapärane on muidugi see, et kõik see juhtus siis, kui meest kodus pole. Sina ju pole otseselt midagi teinud, et n.ö hirmutaja just sind peaks sihilikult hirmutama tulema.

Aga jah. Maja ajalugu tasuks välja tuhnida küll, nii palju kui selle kohta teavet leiab. Kes selle ehitas, miks loobus jne. Tasub ka võtta ühendust inimestega, kes sedasorti juhtumeid lahendada mõistaks. Samamoodi on loomad hea indikaatorid ja vaevalt nad midagi sellist märkamata jätaks.
Nii, et minu soovitus. Uuri välja, millega/kellega tegu. Kui lihtsalt ulakas aga heasoovlik, küll siis sõbraks saate. Kui midagi pahuramat. Siis, pole ohtu, mille vastu pole rohtu.

Hämmastav.

Isapoolne perekond kolis maal uude tallu. Üks tädidest hakkas elama vanas rehielamus. Esimesed kuud olla seal üsna õudsad olnud. Ükskord oli tädi kätte võtnud ja küünlavahaga nõgimustade seinte nurkadesse valged ristid joonistanud ja mõttes majavaimuga ära leppinud. Seejärel olid õudusunenäod ja kummitusnähud kadunud.

Samas, hiljem tuli välja, et meie suguvõsa olla ka varem seal elanud .. mõned põlvkonnad tagasi.

Arvan, et südamlik kaastunne ja armastus suudab isegi needuseid murda. Ehk õnnestub vaimuga suhelda mingil moel.

Väga huvitav lugu! Omast kogemusest võin öelda, et majavaim võib olla ka üsna märkamatu tegelane- olen 96´ aastast saati elanud 20ndatel ehitatud majas ning suuremal määral on ta endast andnud märku vaid ühel korral, nimelt siis, kui sai ära vahetatud elutoa põrand, mis oli muutumatu püsinud vist maja ehitamisest saati. Magada ta mul igatahes ei lasknud, trampis mööda lakapealselt edasi-tagasi, viimaks rahunes aga jälle maha. Küll näeb aga mu kass teda aeg-ajalt, üks eelmistest kassidest (elan paraku maanteele üsna lähedal) vehkis tema suunas isegi aeg-ajalt käpaga. Kuna maja sattus üsna heal järel perekonna käest varajase kolhoosi kätesse, siis võib eelpoolnimetatud "omandi võõrandamise" teema täiesti reaalne olla, samas juhtus Wabariigi lõpuaastatel ka selline juhtum, et üks noormees hommikul terviserikke tõttu enam paraku ei ärganud. Kes see aga täpselt on, jääb saladuseks.
Aga ehk võiks teema algatajagi tollesse majasse seltsiks mõne kassi võtta- saab teha heateo mõnele kodutule loomale ning samaaegselt selgitada, kas olend on pahaloomuline või mitte.
Edu!