Kas lahkunu andis märku või oli kokkusattumus?

Tere,
Olen siin värske kasutaja ja olen seda foorumit väga pikalt jälginud.
Hiljuti suri minu isa, peale surnukeha ära viimist süütasime isa pildi juurde küünla.Istusime pereringis ja meenutasime teda.Kurb ja valus nagu mul oli tahtsin isa lähedust tunda, niisiis olin varemalt lugenud, et hing jääb pere juurde.Hakkasin mõttes isaga rääkima, ütlesin talle, et kui oled siin, siis anna kuidagi märku.Läks aega mööda ja süttis lamp, mida ta ennem surma klõpsutas kustu-põlema jne.Kõik ehmusid, kuid tuli välja, et see lamp oli katki ja lüliti oli sees, niiet see võis vabalt ise põlema minna.Pettusin ja ütlesin isale uuesti, et anna märku kui sa oled siin, ma tahan teada.Läks paar minutit mööda ja elekter kadus minutiks ja tuli kohe tagasi, kohe hakati loogilisi seletusi otsima.Minul aga tuli soojus hinge, sest uskusin, et ta on meiega ja andis mulle märku.
Tahangi teie arvamust, kas tõesti kokkusattumus või on ikkagi võimalik, et isa oli siiski meiega? Ma tahaks uskuda, aga igasugused loogilised seletused ei lase.Ehk mõni loogiline seletus sellele, et ta hing oli siiski meiega?
Ma ei tahtnud oma jutuga minna kuskile buduaari või naisteka foorumisse, seal oleks mind välja naerdud.

Jah, mingi aeg on nad siin. Piibli väitel 40 päeva. Umbes 20 päeva peale oma isa surma jäin töö juures temast pikalt mõtlema ja tajusin justkui tema kohalolekut. Sellel hetkel hõljus juhuslikult õhus väike tolmurull. Mõtlesin, et kui oled siin, lükka see tolmurull kiirelt aknasuunas. Nii ka juhtus. Aga sellistesse asjadesse ei tohi kinni jääda. Tuleb soovida rahu tema hingele ja lasta tal minna.

Eks ta siis annab märku, et kõik OK.

Midagi pole teha - teda pole enam Sinu lainepikkusel, aga eks ta ikka hoolib ja proovib mõista anda seda, et ära muretse.

See elukene on selline, et kogemuste kaudu peab see õppimine käima.

Viimasel ajal olen hakanud mõtisklema, et kas asi on seda väärt, et kui oled üks hingeke, ja sünnid ikka ja jälle uuesti, et kas see totaalne mälukustutus on vajalik.

Mina näiteks tahaks sellest lõksust välja pääseda. Arvan, et mul pole seda enam vaja - seda uuesti ja uuesti värki nii ja naa.

Samas mõistan täiesti, et kui keegi pole selleks valmis, siis hüvastijätt ja lahkumine saab olema üks keeruline ja ülimalt emotsionaalne lugu.

On üks ilus ütlus - tunnen kaasa, see näitab et sellises kurvas olukorras toimub kaasatundjal samaaegne antud tundega kaasa liikumine. Jah, sõnu kasutatakse nii ja naa, ja enamasti inimesed suures segaduses lausuvad, et tunnevad kaasa, mõtlemata, mis nende sõnade tegelik sisu ja tähendus on.

Las ma proovin - tunnen kaasa ja see tähendab, et sean ennast mõneks hetkeks samasse olukorda, langetan pea ja hingan sügavalt ning proovin võistelda segadusega, et kuidas nii - siin ta just oli ja oli täitsa olemas aga nüüd teda ju pole, lihtsalt üks lagunev tomp. Mitte miski minu teadvuses ei taha sellise olukorraga nõustuda ning seega olen nõutu. Koolis õpetatakse igasuguseid asju, aga leinaga toimetulekut pole õpetatud teps mitte. Ehk ongi nii parem, sest siis saad seda kogedes sellise elu õppetunni, et oi oi oi.

Soovitan lugeda Umar Hajjami mõtteterasid

Ei leia kohe üles, aga üks mõte oli tal, et ei ole toodud sõnumeid meile sealt "teiselt poolt", et saaksime seda kinnitada, et midagi seal justkui on.

Samas nagu ise paned tähele, siis siit ja sealt väikeseid vihjeid nagu tuleb.

Tunnen kaasa - lase tal minna ning anna talle oma mõtiskluste ning tegevuste kaudu vaikselt mõista, et lased temast tasapisi lahti.
Tõmba oma tähelpanu pigem olemasolevale ning igapäevastele toimingutele - tema läheb, mälestus jääb ja Sinu elu tahab elamist.

Minul oli sarnane juhtum paar aastat tagasi kui alati kodune kiisu kaduma läks..Olin kassi tulutult pool päeva igalt poolt otsinud ja täitsa ahastuse äärel,millegipärast põles laual küünal,kas oli hingedepäev või kellegi surma aastapäev,ei mäleta,aga igaljuhul vaatasin küünlaleeki ja mõttes karjusin,kustugu küünal kui kiisut enam pole elavate kirjas-ja samal silmapigul kustus leek...mingit tuuletõmbust ei olnud ja ise istusin vaikselt meeter kaugemal.Peale seda nagu oleks teadnud,kust otsida-sammusin trepist üles teisele korrusele ja vaatasin aknast õue-seal ta pisike triibik lebas,sõidutee ääres maas..

Ühesõnaga usun siiani,et küünal ennustas !