Järjest tulevad halvad uudised.

Ma täna peksin enda pead vasta lauaäärt, nüüd pea hirmsasti valutab. Puudutades juba hell.
Kas ma olen hull?

(19-08-2012 23:27 )Darkness Kirjutas:  Ma täna peksin enda pead vasta lauaäärt, nüüd pea hirmsasti valutab. Puudutades juba hell.
Kas ma olen hull?

Sa võid enda külge pookida misiganes arvamuse aga see ei muuda su sügavaimat olemust, mis on täiuslik.
Surm leiab su ülesse nagunii.
Sa võid ka praegu kogeda midagi täiesti uut, sellist mis su kogemust muudab.
üldiselt, ma võin su hulluks tunnistada. Mul hea meel, et ma ainus pole. Kuigi pead lõin viimati vastu lauda naeruhoos ehk hoopis teises tujus mis sul on, vist, ja ma olin väga ettevatlik.

(19-08-2012 23:27 )Darkness Kirjutas:  Ma täna peksin enda pead vasta lauaäärt, nüüd pea hirmsasti valutab. Puudutades juba hell.
Kas ma olen hull?

Esimese postituse tegid 4.augustil, üle kahe nädala sitta tuju, tänaseks oled jõudnud enesevigastamiseni?
Jah, arvan, et peaksid otsima siiski professionaalset abi. St. ei ole hull, aga süveneva depressiooni moodi tundub küll.

(19-08-2012 23:27 )Darkness Kirjutas:  Ma täna peksin enda pead vasta lauaäärt, nüüd pea hirmsasti valutab. Puudutades juba hell.
Kas ma olen hull?

Hull sa vaevalt oled - lihtsalt sinus on mingi asi mis püüab välja saada.
Kogemus mis otsib omale väljundit. Kuni sa seda ei suuda sõnadesse
ja tegudesse panna saab sul olema raske ja see võib olla alles algus.
Mõtle asjade üle järgi - tee omale õhtuti tassike teed piparmündi ja meega.
See ei ravi, kuid aitab rahustada keha ja meelt.

Arvan, et pea peksmine pigem kahjustab keha ega aita ennast tundma õppida. Ning keha on üliväärtuslik tööriist enda tundma õppimiseks. Hoia seda hoolega!

Mind tohutult aitas kunagi juhus, kus miski ebaõnnestus, mida olin pidanud meeletult oluliseks oma elus.

Jalutasin koju, peas käis ilge madin. Sõimasin, mõnitasin ja vihkasin ennast nii mis jaksasin (otsisin mälestustest juurde midagi, mida saaks veel endale ette heita), ning samas olin solvunud, nutsin ja tundsin iseendale kaasa. Samal ajal püüdsin seda keha kaudu mitte välja näidata .. st. hoidsin meeleheitlikult nuttu kurgus kinni.

Ühel hetkel taipasin, et mind on kaks, või isegi kolm. Üks sõimab, teine laseb end sõimata ise vastu hakkamata ning kolmas, kes vaatab kõike tuima ükskõiksusega pealt.

Kui olin seda taibanud, siis puhkesin järsku kogu südamest naerma. Leidsin, et saan kogu selle pettumuse suunata inspiratsiooniks, et midagi vägevat korda saata. Olin saavutanud üksmeele ning energiat oli järsku tohutult.

(20-08-2012 09:59 )Sussch Kirjutas:  Mind tohutult aitas kunagi juhus, kus miski ebaõnnestus, mida olin pidanud meeletult oluliseks oma elus.

Jalutasin koju, peas käis ilge madin. Sõimasin, mõnitasin ja vihkasin ennast nii mis jaksasin (otsisin mälestustest juurde midagi, mida saaks veel endale ette heita), ning samas olin solvunud, nutsin ja tundsin iseendale kaasa. Samal ajal püüdsin seda keha kaudu mitte välja näidata .. st. hoidsin meeleheitlikult nuttu kurgus kinni.

Ühel hetkel taipasin, et mind on kaks, või isegi kolm. Üks sõimab, teine laseb end sõimata ise vastu hakkamata ning kolmas, kes vaatab kõike tuima ükskõiksusega pealt.

Kui olin seda taibanud, siis puhkesin järsku kogu südamest naerma.

Väga hea kirjeldus nö "kõrvaltvaataja" seisundi saavutamisest!

Selline seisund on võti igasuguste (tõesti igasuguste) elujuhtumite üleelamiseks. Kroonilises depressioonis olles on seda kindlasti väga raske saavutada. Ühel mu lähedasel aitas mediteerimine kliinilisest depressioonist välja tulla. Ja põhimõtteliselt mõnedel juhtudel võiks tõesti arstide poole pöörduda. Ega see ei tähenda veel, et Sa pead hakkama eluaeg mingeid ravimeid sööma, aitavad lihtsalt kõige sügavamast august välja. Aga mu lähedane, tema sai ka rohtusid, aga ise oli ta veendunud, et just mediteerimine aitas. Ta on muide läbi-lõhki skeptik.