Majas kummitab? Lohistamine, sammud, hääled, jne.

Tere,
nimelt on väike probleem: elan üsnagi vanas majas (isa jutu järgi on see ~90 aastat vana)..
Nimelt olen juba kolimisest saadik kartnud ja alati on kõhe olla. Maja on suur ja üleval on ülisuur ruum, mida võib ka ehk pööninguks kutsuda?
Aga seal üleval toimub midagi. Ma tõepoolest ei tea, mida. Mul on üks mälestus: kui ma noorem olin, siis ema ja isa pidavat minema linna ning mu vennad olid sel ajal pikapäevarühmas. Mina jäin üksinda kodus. Njah, imelik või mitte, aga sel momendil oli meie arvuti köögis. Eks ma siis seal olin, natuke kõhe oli, aga elasin üle, kuid mingil hetkel ma kuulsin ülevalt sellist.. jõulist vedamist. Nagu mõnda rauda või rasket esemet veetakse.. Ma ei mäleta (see oli umbes kaks aastat tagasi), mis ma edasi tegin, aga see vedamine on mul selgelt meeles.
Ja nimelt mu vend on ka kuulnud sellist vedamist. Olgu, tema juttu ma väga uskuda ei saa, aga siiski, ta rääkis, et tema on sellist häält kuulnud ka, kuid hoopis koridoris. Hirmus oli.
Aga kui ma täna poodi läksin, ütlesin ma oma venna sõbrale (ta oli meil ühel isiklikul põhjusel), et: "Vaata, et sa põnnama ei löö. Siin kummitab!" Seda ka kõigest naljaga. Naersin ja rääkisin oma kogemustest. Nojah, kui ma oma kogemustest rääkisin, siis olin küll surmtõsine..
Kui ma tagasi tulin, ütles mu venna sõber kohe: "Ma usun sind! Ma kuulsin ülevalt ka vedamist!"
Mu hing jäi kinni. Esimene mõte oli, kas ta teeb minuga lolli nalja? Aga ta kirjeldas nii hästi seda vedamist.. Et midagi rasket oleks keegi nagu vedanud, mõnda suurt kappi.. või midagi. Ja ma ei suutnud tema sõnu uskuda. Olin täiesti hirmunud. Ta kirjeldas nii täiuslikult seda, justkui mina oleksin selles olukorras, vms..
Tahaksin ka ära rääkida, et alles eile öösel (umbes kella kahe-kolme paiku) istusin ma verandal. Ühel hetkel tundsin ma, et keegi jälgib mind, ma tõepoolest ei tea, miks. Lõin ukse vaikselt kinni. Samuti kuulsin ma ülevalt nagu samme ja õrna kolistamist. Ma väga ei kartnud, sest arvasin, et tegemist on müristamisega (tol ööl lõi korraks äikest ja välku asmuti).
Samuti on mu vanaema kuulnud samme. See oli väga ammu, kui ta pärast oma isa surma voodisse pikali heitis. Poeg tal juba magas, nagu ma tema jutu järgi aru sain. Järskku kuulis mu vanaema ülevalt samme. Mulle ütles ta lihtsalt rõõmsalt, et isa oli temaga hüvasti jätma tulnud, vms, aga mind hirmutas see väga. Nõme on see ka, et see tuba, kus ta neid samme ülevalt kuulis, on minu ja mu vendade tuba.
Mingil perioodil nägin ma kogu aeg silmanurgast hoovil nagu mingisugust meest musta kaabuga. See möödus mingi aeg..
Andke andeks, kui ma teie aega raiskasin või kui ma niisama hull olen, aga millest see tulla võib? Ema ise on skeptiline, kuid arvas algul, et äkki on see vanade asjade tõttu? Mu vanaema hoiab oma ema (ehk minu vanavanaema) riideid, kotte, proteese ja asju alles. Üleval on ka kast raamatuid ja vanavanaema mingi käsitöö asi, kus ta vaipe tegi. Sellele järgneb küsimus: kas seda siis nagu nii-öelda "lohistataksegi"? Vanavanaema armastas mul vaipade tegemist.. Issand, ma ise ka ei tea. Ema rääkis, et vahel märkas ta, et selle käsitöö asja (andestust, ma ei tea selle õiget nimetust!) juures olevat tooli on nihutatud kogu aeg ja see on kogu aeg kohta vahetanud. Algul arvasin, et äkki mina ja mu vend nihutasime tookord seda tooli, kui me ühte õudusfilmi niisama naljapärast tegime.
Aga palun andke abi, kas tegemist on tõepoolest vaimudega või ettekujutustega? Ma ise kaldun arvama, et siin midagi ikka toimub, sest.. ma ei tea. Ise muidugi hirmutab selline asi ära ja.. Olgu, ma loodan teie peale & ootan vastuseid!
Suur aitäh, kui viitsisite mu pika jutu läbi lugeda ja kui suudate veel mulle abi anda.
Palun jätke negatiivsed kommentaarid endale.
Aitäh..

---

Suur vabandus, kui mõned vead on! Ma tõepoolest loodan, et see ei sega lugemist nii hullusti..

Hei,

Vanade asjadega kipub vist vahel üht-teist kaasa "päranduma".
Võimalik, et kellelgi jäi seal midagi pooleli. Midagi, mida ta tahtis kindlasti enne surma ära teha.

Ehk õnnestub temaga mingil moel vestelda, püüdes ise rahu säilitada. Unes, pool-unes või transis oleks see vast lihtsam. Kuid ilmselt kuuleks ta ka siis, kui lihtsalt sinna tuppa minna ja midagi talle öelda või kasvõi mõttes temaga kujuteldavat vestlust arendada.

Ehk oleks võimalik seal toas hirmust üle saada ning mõttes kummitust "kallistada" või temaga ära leppida. Hirm on vastastikune.

Missugune õudusfilmi süžee oli?

Ma natuke.. kardan sellist vestlust nii-öelda arendada, sest.. ma pelgan ise ka. Ma peaksin siis nagu.. pööningule minema? Seal toimub ju tavaliselt kummaline sündmustik..
Aga ma ei taha neid vanu asju ära visata, sest.. nõme oleks 10-aasta pärast mõelda, et näe, olin noorena loll ja viskasin kõik mälestusesemed ära, mis meenutaksid mu vanavanaema, vanaema, jms.
Õudusfilmis oli juttu vaimudest.. Mu vend oli ka selle tooli peal, mis ema arvates pidavat kogu aeg igas uues kohas olema.

Asjad saad puhta energiaga puhtaks pesta (kuid selleks peaks olema hirmudest vaba).
Äge oleks, kui saaksid kummitust tema probleemiga aidata.

Võid keskenduda mõnele rõõmsale ja helgele mälestusele ning hoida seda mälestust niikaua, kuni pööningul oled. Kui hirm hakkab tagasi ronima, keskendu mälestusele tugevamini. Tegelikult on mingi osa sinust alati rahus ega karda midagi, kui selle üles leiad ning sellele keskendud, siis saad kõigega hakkama.

Aga probleem on selles, et.. ma ei tea kindlalt, kes see võib siin kummitama.. Kas mu vanaonu, vanavanaema.. Ma kahtlustan, et vanavanaema. Aga temaga mul erilisi mälestusi pole, sest ma ei teadnud teda hästi. Ma olin veel pisike, kui ta suri. Aga mälestusi on sellest, kuidas ta mu käsi puudutas, mulle kommi andis ja juttu rääkis..
Vanaonust on mälestus, et temaga me mängisime, jms. Aga eks ma üritan siis..
Kas ma pean ilmtingimata üksinda seda läbi viima?

(04-08-2012 17:33 )Darkness Kirjutas:  Kas ma pean ilmtingimata üksinda seda läbi viima?

Alati on vähemalt 2 võimalust - EI ja JA ehk NII või NAA.
Tegema EI PEA sa midagi - sa teed siis kui sa tunned, et oled valmis.
Ühel hetkel sa lihtsalt tunned, et NÜÜD OLEN VALMIS ja ongi asjad ühel pool

@excubitoris: Väga hästi öeldud!

Mälestus ei pea olema ühine. See oleks lihtsalt üks abivahend hirmu vastu.

Hetkel on küll tunne, et pole valmis.. Aga ma ei taha, et see venima hakkab..
Selge jah.

(04-08-2012 15:51 )Darkness Kirjutas:  ......
Üleval on ka kast raamatuid ja vanavanaema mingi käsitöö asi, kus ta vaipe tegi. Sellele järgneb küsimus: kas seda siis nagu nii-öelda "lohistataksegi"? Vanavanaema armastas mul vaipade tegemist.. Issand, ma ise ka ei tea. Ema rääkis, et vahel märkas ta, et selle käsitöö asja (andestust, ma ei tea selle õiget nimetust!) juures olevat tooli on nihutatud ......

Kangasteljed ehk (?), enamasti on need üsnagi rasked lohistamiseks, telgede juurde kuulub tihti aga "eraldi lohistatav" pink kangakudumise ajal istumiseks:
http://www.google.ee/search?num=10&hl=et...7Vzk-EAAoE

Jah, ilmselt kangasteljed.. Aga kas need võivad mingil kummalisel moel.. sellise lohistamisefekti tekitada?
Ma tõepoolest ei tea, millest see lohistamine tuleb, tahaks teada saada.

Varjatud kaamera? Mingi weebikaamera saaks kerge vaevaga ülesse panna.

Ema pakkus jah välja, et äkki panen veebikaamera üles.. Aga mis ma sellega peale hakkan? Õudne oleks pealt vaadata..
Ma lähen paari päeva pärast linna ja ostan siis veebikaamera. Ja panen ülesse..

Ema uuris nii üht-teist ja sai teada maja ajaloo kohta rohkem.
Ta toob naabri juurest ühe persooni pildid ja kirjad, kes kunagi siin elas, kuid suri ka täitsa siin majas. See juhtus ~50 aastat tagasi..
Ja üks asi veel. Kas see võib tähendada midagi? - Nimelt mu ema pani eile küünla põlema. Aga ta tundis, nagu keegi mööduks temast kiiresti või tuul nagu vaikselt puhuks. Küünal ka väreles..

---

Sain just teada, et kaks inimest on minu vanemate toas ära surnud..
Nimelt need pidavat olema mu vanaema vanaema ja vanavanaema.

Ei taha hirmutada, aga kui vaim kolistab, siis tegu poltergeistiga.
Seni kuni ta ainult aeg-ajalt kolistab, ärge tehke tast väljagi. Kui temast välja teha, hakkab ta veel kiusu ajama. Endal oli ka kunagi lapsepõlves maal põõningul miski tegelane, kes aeg-ajalt põrandalaudu kriuksutas, aga sellega harjusid kõik nii ära, et keegi ei teinud sest enam väljagi...Lõpuks ta vist tüdines ise ära ja rohkem teda ei kuuldud. Alles siis kui majja ilmus uus põlvkond nooremat rahvast, tembutas ta paaril korral nende põrandalaudadega.
Võib ka olla, et ei olegi vaimu pööningul, vaid need kangastelgede lohistamise helid salvestusid kuidagimoodi maja seintesse. Mitmesuguste helide salvestumist on varemgi täheldatud. Musta kaabuga mees võis olla su kujutlusvõime vili. Puuoksad näiteks liikusid ja tekitasid niisuguse kujundi. Üksvahe nägin pimedas oma aknast pidevalt tumedas riietuses isikut - hiljem selgus, et hoopis aiapost.

Ma ei tea.. Poltergeist siin..?
Ma võin niipalju öelda, et kui ma sel perioodil "nägin" neid tumedates riietuses persoone, siis ilmselgelt ma mõtlesin üle.. See võis olla mu oma kujutlusvõime.
Aga siiski, kui ma üksinda kodus olen, siis ikkagi on jube kõike meenutada ja iseenesest tulevad hirmsad mõtted pähe.
Soovitati küünlaid põletada. Eks me siis põletame. Ja proovime siis mitte välja teha..

Issand, kas ma olen hulluks läinud?
Täna olin toas, kus olevat surnud kaks inimest ära. Olime emaga kahekesi majas, kuni ema läks ära korraks. Siis olin pisikese õega, kes magas teises toas. Nalja pärast hakkasin ma õudustele mõtlema ja järsku ütlesin vaikselt: "Kui keegi on siin, andku märku!"
Järgmisena ütlesin ma seda juba valjemini, muiates. Ja siis kostis kolin kapi juurest. JA SEDA OLI HÄSTI KUULDA! MA POLE HULL! AUSÕNA!
Jooksin kiljudes majast minema. Ema sõimas, et mis ma kiljun, väike õde ärkab ülesse. Ma ei pannud tema sõimamist tähele, vaid jooksin ruttu õue. Käed ja jalad värisesid, nutumaik oli kurgus. Vendadele rääkisin ka, olles täiesti segaduses.
Tagasi minnes sinna tuppa jalad siiamaani tudisesid ja jube oli olla. Proovisime vendadega uuesti küsida sama lauset. Täna jälle noh.
Siis oli pimedam kah ja parem isegi.
Aga midagi ei juhtunud! Absoluutselt mitte midagi!
Vennad vaatasid mind imelikult. Kas ma olen hull? Kas ma kujutasin ette? See EI saa tõsi olla! Ma tean, et ma ei kujutanud seda ju ette!
Pakkusin vendadele välja, et läheme õhtul pööningule "rääkima vaimudega", kuid nad kardavad nii väga. Ma tunnen, et olen valmis, aga samas ka pole, aga ma tahan selle ära teha. Ma ei taha nendest vaimudest ilma jääda, ei taha neid ära saata, aga tahan, et nad mind 24/7 ei hirmutaks.
Eile öösel kuulsin ka hääli, aga arvasin, et paps.
Mis ma teen? Pärast proovisin küünla ka põlema panna, et äkki siis keegi annab märku, vms. Ma juba anusin, et nad annaks märku, sest mu vennad peavad mind muidu päris psühhoks.
Aga ma tahan täna õhtul minna pööningule. Mõningaid nõuandeid?
Ja kas ma olen hull VÕI see oligi tõsi? ;/

(23-08-2012 11:24 )Darkness Kirjutas:  Aga ma tahan täna õhtul minna pööningule. Mõningaid nõuandeid?
Ja kas ma olen hull VÕI see oligi tõsi? ;/

Võta rahulikumalt. Inimene näeb kuuleb pidevalt mingeid asju millele ei oska ta nime anda. Mingi hetk ja enamus meist õpivad neid ignoreerima. See ei tee sind veel hulluks. Hetkel ei soovita sul aga pööningule minna seniks kui su omas "pööningus" ei ole asjad paika pandud SINU enda poolt. Vastasel juhul tekib konflikt ja sul võib pikemas perspektiivis tõesti arsti abi vaja minna. Veel kord - võta rahulikult, ära provotseeri ja asjad lähevad oma-soodu edasi. Kui seal on midagi siis küll ta välja tuleb kui TAHAB. Kui ei taha siis jäädki mõistatama mis oli - kas "keegi" pööningul või oli lühis su oma "pööningul".
Jõudu ja Rahu