16-07-2012, 13:08
(Seda postitust muudeti viimati: 07-11-2013, 15:22 ja muutjaks oli Cassiopeia.)
Siin siis üks järjekordne kokku pandud ja tõlgitud jupike teksti neile, kellel muidu keelebarjäär ette jääb. Seekord siis tõestisündinud sündmused, mis panid aluse filmile "Vaimude Väljaajaja" (The Exorcist).
Filmist pikemalt võib lugeda SIIT.
VAIMUDE VÄLJAAJAJA - FILM
Pole olemas teist sarnast filmi, mis hoomaks õudu ja deemonite sõda nii, nagu seda teeb Vaimude Väljaajaja. Film ise on lavastatud William Peter Blatty 1971. aastal avaldatud samanimelise romaani järgi. Filmi lasi välja Warner Bros 26. detsembril 1973.
1949 aasta 10. augustil võis ajalehe „The Washington Post“ esikaanelt lugeda suurt pealkirja: „Pastor jutustab õõvastava loo poisist, kes on vaimudest vaevatud“. Sama päeva õhtul ilmus Washingtoni väljaandes „The Evening Star“ uus pealkiri: „ Minister vestles parapsühholoogidega perekonnast, kes on vaimust vaevatud“. Perekonnale viidati kui „härra ja proua John Doe“ ja nende poeg „Roland“. Artiklis oli tsiteeritud Richard C. Darnelli (Parapsühholoogia laboratooriumi esimees) ja doktor J.B.Rhine’i (Parapsühholoogia laboratooriumi direktor). Nende ütluste kohaselt oli toimuv „kõige hämmastavam juhtum poltergeistide uuringute vallas.“
Kuna sellised artiklid jätkusid, hakkasid paljud ise otsima rohkem informatsiooni „Roland Doe vaimude väljaajamise“ kohta. Mõne aasta pärast kirjutas William Peter Blatty ka samanimelise raamatu. Oma uuringute käigus avastas Blatty päeviku, mis kuulus ühele preestrile, kes viibis eksortsismi juures. Aastal 1971 avaldati Peter Blatty novell „Vaimude väljaajaja“, milles oli kirjeldatud sündmusi Roland Doe juhtumi kohta. Raamat pälvis hämmastava tähelepanu ja bestseller püsis 55 nädalat New York Times’i bestsellerite nimekirjas. Tänu oma raamatu suurele menule kirjutas ta ka filmi käsikirja, et lasta välja samanimeline film. Blatty käsikiri oli enamasti väljamõeldis, asendades Rolandi nimelise poisi Regani nimelise tüdrukuga. Samuti oli käsikirjas palju stseene, mida päriselt ei juhtunud. Edasise info jaoks otsis Blatty üles ühe preestritest, kes oli Roland Doe juhtumiga seotud. Tegemist oli Jesuiidist Fr. William Bowderniga.
Fr. William Bowdern
Kui ta küsis Bowdernilt, kas ta oleks nõus filmiga aitama, siis Bowdern vastas:, "Mul on kahju. Ma tahaksin sind aidata. Paljud inimesed tahaksid teada, mis toona juhtus. Kuid ma ei saa. Ma võin sulle öelda vaid üht – kõik, mis toimus, oli tõeline. Ma uskusin seda toona, ma usun seda praegu. Õnn kaasa.“
TÕELINE LUGU
See kõik algas 1949 aasta jaanuaris ja kuigi filmis mängis peaosa tüdruk, oli tegu tegelikult 13 aastase poisi Ronaldiga (mõnedes viidetes kutsutakse teda ka Robbie Doe’ks). Robbie elas koos oma vanemate ja vanaemaga Marylandis (täpsemalt Mt. Rainier). Roland oli väga lähedane ka oma tädiga, kes käis neil väga tihti Missourist külas. Juhtumisi oli Ronaldi tädi meedium, kes suutis võtta kontakti varjumaailmaga ning äratas ka Ronaldi huvi selliste asjade vastu. Ronaldi tädi oli ka see, kes õpetas poissi Ouija lauda kasutama.
Kuigi Ronaldi tädi äkitselt 26. jaanuaril suri, jätkas poiss Ouija laua kasutamist, et võtta ühendust oma tädi ja ka teistegi vaimudega. Juhtuma hakkasid veidrad sündmused. Terve perekond kuulis seinte seest kehatut kriipimist ja kopsimist, kuid putukatõrje väitel seintes kahjureid ei olnud. Edasi läksid asjad veel imelikumaks. Asjad muutsid toas iseenesest asukohta. Madrats, millel poiss magas hakkas rappuma, alguses vaikselt ning siis aina vägevamalt. Lauad keerasid end tagurpidi ja toolid liikusid ühest toa otsast teise. Nähtamatu käsi loopis vaase vastu seina puruks ja Kristuse pilt rappus seinal silmnähtavalt. Algul arvasid kõik, et tegu on kellegi koerustükiga, kes neid hirmutada tahab, kuid mida aeg edasi, seda enam nad veendusid, et midagi on väga valesti. Perekond arvas, et nende surnud tädi üritab nendega ühendust võtta. Nad üritasid kehatu olendiga rääkida ja palusid tal endast märku anda. Öösiti nägi Roland luupainajaid ja tundis, kuidas tema keha kriibitakse. Tema iseloom hakkas muutuma, ta muutus rahutuks, närviliseks ja tigedaks. Kuna nende poja iseloom järsku nii drastiliselt muutus, otsustasid vanemad ühendust võtta Luterliku pastori Luther Schultze’ga. Nad uskusid, et nende poega piinab poltergeist.
Pastor Schultze jälgis poissi mõnda aega ja nägi pealt, kuidas Ronaldit piinasid öösiti luupainajad, mis panid poissi voodilinu lõhki tirima ja agoonias väänlema. Olles luterlane, suhtus pastor Schultze asjasse väga skeptiliselt. Pastori soovitusel viis Rolandi pere poisi Marylandi ülikooli vaimuhaiglasse testidele. Peale kahekordset testimist ei leitud midagi ebatavalist. Ööst öösse jätkusid aga luupainajad, vähkremine ja agoonia. Poisi kehale hakkasid iseenesest ilmuma kraapimisjäljed, mille peale otsustas Schultze, et tegemist on pigem katoliku kiriku pärusmaaga.
Roland külastas preester Albert Hughes’i Püha Jamesi katoliku kirikus, Mt. Rainieris. Kui preester Rolandit küsitles, tegi Roland saatanlikul häälel nilbeid ja pühadust teotavaid märkus. Õhkkond ruumis muutus kõhedalt külmaks. Ka preester Hughes oli skeptiline ja ei soovinud asjasse sekkuda. Seda seni, kuni Roland kõnetas teda Ladina keeles, mida ta tegelikult ei osanud. Vapustatuna küsis Hughes peapiiskopilt luba läbi viia eksortsism ehk vaimude välja ajamine. Isa Hughes oli veendunud, et poiss on kurjadest vaimudest vaevatud. Kui kardinal O’Boyle oli poisi haigusloo läbi vaadanud ja kuulnud kõigilt, mis poisiga toimub, andis ta lõpuks loa läbi viia vaimude väljaajamine.
Roland saadeti Georgetowni haiglasse, kus preester Hughes alustas vaimude väljaajamise rituaale. Poiss muutus otsekohe vägivaldseks. Ta sülitas, ropendas, rääkis nilbusi ja pühadusteotusi. Kuigi poiss oli voodisse kinni seotud, rabeles ta end vabaks, krahmas voodist välja turritava vedrutüki ja ründas sellega Hughesit. Ta lõikas Hughesi vasaku käe õlast kuni randmeni lõhki. Preester Hughesile tehti üle 100 õmbluse. Preester Hughes loobus eksortsismist. Kuuldavasti sai ta hiljem tugeva närvivapustuse ja käis põhja. Roland ise aga rünnakut ei mäletanud. Peale juhtunut paistis ta rahulik ja ta saadeti haiglast koju.
Püha Louis’i ülikoolis õppiv perekonna nõbu otsustas olukorrast teavitada ühte oma preestrist õppejõudu, preester Bishop’it. Preester Bishop võttis seejärel omakorda ühendust Püha Xavieri kiriku pastoriga, Isa Bowdeniga.
1949 aasta 9. märtsil läksid kaks preestrit ja noor Jesuiitide õpetlane Walter Halloran Rolandit intervjueerima. Ka nemad märkasid veriseid sikk-sakilisi märke tema rinnal. Samuti olid nad tunnistajaks kõigele, mis poisiga toimus – kogu fenomen juhtus otse nende nina all. Preestrid saatsid kardinal Ritterile avalduse eksortsismi sooritamiseks. Olles läbi vaadanud kõik asitõendid, kaasa arvatud meditsiinilised ja psühhiaatrilised haiguslood, andis ta 16 märtsil loa teostada eksortsism.
Kui preestrid alustasid vaimude välja ajamisega, muutus Roland vägivaldseks. Ta huilgas ja lõrises, terve tema voodi vappus. Üle terve tema rinna ilmusid sõnad „Põrgu“ ja „Saatan“. Poiss sülitas pastorite poole ja karjus nilbusi, pühaduseteotusi, ise samal ajal hullumeelselt naerdes.
Nii tema enda kui ka perekonna heaolu silmas pidades saadeti Roland Alexian Brothersi haiglasse, kus ta paigutati vaimuhaiguste osakonda. Seal jätkas isa Bowden vaimude välja ajamist. Isa Bishop aga pidas detailset päevikut, millest oleks kasu tulevastes vaimude välja ajamistes. Bowden alustas eksortsismi, lugedes palvuseid „Rooma Rituaalist“. Kui ta alustas, oli tarvis poissi enamuse ajast kinni hoida ja ohjeldada. Kui palveid loeti, kisendas poiss meeletutes valudes. Iga kord, kui Jumala nime mainiti, ilmusid poisi rinnale ja kõhule kraapimisjäljed, kriimustused ja haavad. Bishopi päeviku järgi olevat deemon Bowdenile öelnud: „Ma olen põrgus. Ma näen sind. Ka sina oled põrgus. On aasta 1957.“ Bowden olevat öeldut mõistnud ja kohkunud. Poiss sülitas ruumis olevate inimeste poole. Halloran ütles: „Ta oli äärmiselt täpne. Ta oli paari meetri kaugusel, tema silmad olid suletud, kuid ta suutis sulle siiski otse silma sülitada.“ Palvused ja riitused kestsid tihti koidikuni, mil poiss naturaalsesse rahulikku unne vajus. Olukord läks aina hullemaks. Poiss laulis, vandus ja karjus ning tegi ruumis olevate meeste kohta seksuaalse alatooniga märkuseid.
Ühel ööl läks asi liialt üle käte. Poiss sülitas tema voodi ees põlvitavale meestle näkku. Ta vehkis kätega ja mõni löök tal ka õnnesuts. Tal õnnestus ühe löögiga Hallorani nina murda. Vahet pidamata olevat Ronald urineerinud, röhitsenud ja peeretanud. Ta esitas preestritele fakte nende elust, mida ta mitte kuidagi poleks saanud teada. Tema keha väänles ja paindus asenditesse, mis tundusid tavalisele inimsilmale võimatud. See kõik kestis hiliste öötundideni. Hommikuti aga polnud poisil juhtunust absoluutselt aimugi. Ta luges meeleldi koomikseid ja mängis teiste patsientidega lauamänge.
Rituaal oli ummikusse jõudmas. Lahendust otsides sukeldus Bowden taas kirjandusse, mis käsitles deemoneid ja vaimust vaevatud inimesi. Ta avastas ühe juhtumi, mis toimus Wisconsonis aastal 1870. See tundus Ronaldi juhtumile sarnane ja Bowden leidis uue strateegia. 18 aprilli ööl algasid rituaalid taas. Bowden sundis Rolandit kandma religioosseid kaelahelmeid ja asetas poisile kätte risti. Ühel hetkel muutus poiss väga kahetsevaks ja kahtlevaks. Ta hakkas teatud Ladina keelsete palvete tähendusi uurima. Bowden ignoreeris teda, tahtmata olendiga vestlusesse laskuda. Selle asemel hakkas Bowden teda küsitlema, uurides tema nime ja seda, millal olend poisi kehast lahkuda kavatses. Roland lausa plahvatas vihast. Viis pealtnägijat hoidsid raevunud poissi kinni, samal ajal kui Roland ise karjus metsikul häälel, et ta on „langenud ingel“. Rituaalid aga kestsid edasi. Rituaalidele on ette nähtud reegliks, et kõik rituaalid tuleb ette lugeda käskiva, valju, autoriteerse häälega. Rooma Rituaali Kristliku Eksortsism kõlab nii:
„Ma kihutan sind välja, must hing, ma kihutan välja sinu ja sisse tunginud kurjuse, iga fantoomi ja kuratliku leegioni. Meie issanda, Jeesus Kristuse nimel, lahku sellest Jumala loodud olendist...“ Bowden korrutas seda palvet lakkamatult mitmeid tunde, kuni Ronald lõpuks teda katkestas. Ta teatas valju, jämeda häälega, et teda on seestanud peaingel Püha Miikael. Püha Miikaeli hääl käskis seejärel deemonil poisi kehast lahkuda. Selle peale hakkas Roland kontrollimatult tõmblema ja visklema. Lõpuks jäi kõik rahulikuks ja Ronald tõusis istuma. Ta rääkis normaalsel häälel ja teatas, et ta nägi nägemust peainglist Miikaelist, kes hoidis käes leegitsevat mõõka.
Roland lahkus koos oma vanematega Püha Louisi haiglast 12 päeva hiljem ja naasis oma koju Marylandis. Ta kirjutas isa Bowdenile 1949 aasta maikuus kirja, rääkides, et ta on õnnelik ja et ta sai uue koera. Viimaste andmete kohaselt peaks ta siiani elama Marylandis koos oma kolme lapsega. Tema ise ei mäleta 1949 aastal juhtunust suurt midagi.
Isa Bowden uskus kuni surmani, et toona võitles ta koos kaaslastega deemonlike jõudude vastu. Ka tema kaaslased väitsid, et nad kõik olid tunnistajaks üleloomulikele jõududele, millele polnud mitte mingit muud seletust.
Katoliku kiriku poolt anti ka sisse täielik raport, milles oli märgitud, et tegu oli „tõelise deemonliku jõuga“. Isa John Nicola, kellel oli võimalus seda dokumenti ka näha, väitis, et sellele oli alla kirjutanud 41 inimest, kes kõik väitsid, et nad olit tunnistajaks üleloomulikele jõududele. Paljud väidavad, et Roland kannatas vaimuhaiguse, mitte vaimust vaevatuse all. Tal oleks tõesti võinud olla mõni vaimuhaigus, mis tekitas tal hallutsinatsioone, veidrat käitumist, vandumist, karjumist ja voodis visklemist. Kuid need inimesed, kes nii arvasid, ei olnud selle juhtumiga kuidagi seotud...
***********************
Siin on 1988 aastast pärit intervjuu isa Halloraninga, preestriga, kes abistas isa Bowderni Roland Doe vaimude väljaajamisel aastal 1949.
Fr. Walter Halloran
Halloran ütles intervjuus St. Louise pressiesindajaga: „Poiss tõmbus krampi ja muutus üsna vägivaldseks, mistõttu isa Bowden käskis mul teda kinni hoida. Jah, see on tõsi. Poiss murdis mu ninaluu.“
K: Mis oli rituaalide käigus kõige ebatavalisem asi, mida sina pealt nägid?
V: Ma arvan, et need märgid tema kehal. Ma ei usu, et need vigastused oleksid saanud olla kuidagi ise tekitatud. Need märgid, kriimustused, sõnad ja numbrid ilmusid iseenesest veripunaselt. Kui deemon poisi keha üle võttis, ei saanud poiss sinna ilmselt midagi teha.
Oli paar juhtu, kui oleks võinud juhtuda midagi väga ohtlikku. Tal ei olnud mingeid mälestusi sellest, mis nende hoogude ajal juhtus. See mõjutas meid kõiki väga tugevalt.
K: Kas sa nägid lendavaid asju või mööblit ringi liikumas?
V: Jah. Esimesel ööl, mis ma poisi juures veersin, hakkas tema voodi üles-alla rappuma. Seejärel lendas teiselt poolt tuba minu poole pudel püha veega. Läks minust ainult paari sentimeetri kauguselt mööda.
K: Kui kõrgele voodi tõusis?
V: Umbes 20 sentimeetrit.
K: Kas oli mingi palve, millele deemon eriti hullusti reageeris?
V: Jah. Mida rohkem korrutati palves Jumala nime (ükskõik, millises versioonis – Meie Isa, Looja, Kristus vms), seda hullemini poiss reageeris, seda vihasemaks ta muutus. Täpselt sama oli Miikaeli ja peaingliga. Samuti muutus ta väga vihaseks iga kord, kui me kasutasime püha vett. Teatud palvete ajal tuleb pritsida ka püha vett. Siis muutus ta eriti vägivaldseks ja metsikuks, vehkis kätega ja oli täiesti kontrolli alt väljas.
K: Üritas kõike ettejäävat tabada ja teid lõpetama sundida?
V: Jah.
K: Kas sa nägid ka „Vaimude Väljaajaja“ filmi?
V: Ma nägin seda kohe, kui see välja tuli. Ma läksin seda koos isa Bowdeniga vaatama. Minu meelest oli see väga tüüpiline Hollywoodi produkt, väga klišeeline. Väga kummaline film. Enamasti tehtud selleks, et inimesed kardaksid ja kiljuksid. Mina olin igatahes pettunud, samuti isa Bowden. Ta jagas terve filmi ajal negatiivseid kommentaare. Ma tõesti kartsin, et meid visatakse kinost välja.
K: Seega tegelikult seda ei juhtunud, et ta oma pea 360 kraadi keeras?
V: Ei. See oli lihtsalt naeruväärne. Samuti oli filmis üks väga rõve stseen, kus tüdruk oli vahekorras ristiga. Seda lihtsalt ei juhtunud! Ja filmis näidatud meeletud kogused rohelist okset – lauslollus.
K: Kuid sülitamine toimus küll päriselt, kas pole?
V: Jah, sülitamine toimus päriselt. Kuid tagasi mõeldes paneb mind siiani hämmastama tema täpsus. Ta võis mitme meetri kauguselt sulle otse silma sülitada.
K: Kas sa paastusid sel ajal?
V: Vahelduva eduga.
K: Elasid vee ja leiva peal?
V: Ei, pigem korralike söögikordade asendamine kohvitassi või tagasihoidliku võileivaga.
K: Kas isa Bowdern paastus?
V: Ka tema paastus vahelduva eduga. Tihti pidi ta paastu lõpetama, kuna eksortsism kurnas ta ära. (Eksortsism kestis kuus nädalat)
K: Kui vana sa tol ajal olid?
V: Umbes 28.
K: Kas on veel midagi, mis teile pähe tuleb seoses Rolandiga?
V: Noh, kui nad lasid poisi uuest ristida (ta oli varemgi ristitud, kuid tema vanemad otsustasid rituaali korrata), siis poisi onu juurest kirikusse sõites üritas Roland muudkui autorooli haarata. Mõnda kokkupõrget õnnestus õige napilt vältida. Siis, kui nad üritasid Rolandile esimest õnnistust anda, üritas ta selle vastu õige kõvasti võidelda. Tal oli suu pärani ja ta vähkres põrandal ringi. Niipea, kui isa Bowdern üritas talle läheneda, virutas poiss tema suunas. Mina pidin teda tol hetkel kinni hoidma. Kuid ta rahunes lõpuks maha ja ka mina lasin haaret lõdvemaks. Tol hetkel rebis ta oma käed minu haardest vabaks. Ta karjus: „Ei, ma ei võta seda vastu!“ ja lõi isa Bowderni kubemesse. Selline trall kestis ligi 20 minutit, enne, kui me ta korralikult ristitud saime.
K: Kas sa kartsid oma elu pärast?
V: Ei, tegelikult mitte. Kuid ma mõtlesin, et miks mina. Mõtlesin, et mis põhjusel oli mind sinna valitud. Ühel korral palus Roland meil paus teha ja võtta ära tema pidžaamade ülemine osa. Ta oli kaetud marrastuste, haavade ja kriipimisjälgedega. Ta väitis, et need teevad põrguvalu. See juhtus suurel neljapäeval. Ma hakkasin talle suurest neljapäevast rääkima, samal ajal, kui tema viskles valudes. „Vaata, ma ei kannata seda!“ ütles ta.
**************
Tõlkis:
Thor Cresado, 2012
Filmist pikemalt võib lugeda SIIT.
VAIMUDE VÄLJAAJAJA - FILM
Pole olemas teist sarnast filmi, mis hoomaks õudu ja deemonite sõda nii, nagu seda teeb Vaimude Väljaajaja. Film ise on lavastatud William Peter Blatty 1971. aastal avaldatud samanimelise romaani järgi. Filmi lasi välja Warner Bros 26. detsembril 1973.
1949 aasta 10. augustil võis ajalehe „The Washington Post“ esikaanelt lugeda suurt pealkirja: „Pastor jutustab õõvastava loo poisist, kes on vaimudest vaevatud“. Sama päeva õhtul ilmus Washingtoni väljaandes „The Evening Star“ uus pealkiri: „ Minister vestles parapsühholoogidega perekonnast, kes on vaimust vaevatud“. Perekonnale viidati kui „härra ja proua John Doe“ ja nende poeg „Roland“. Artiklis oli tsiteeritud Richard C. Darnelli (Parapsühholoogia laboratooriumi esimees) ja doktor J.B.Rhine’i (Parapsühholoogia laboratooriumi direktor). Nende ütluste kohaselt oli toimuv „kõige hämmastavam juhtum poltergeistide uuringute vallas.“
Kuna sellised artiklid jätkusid, hakkasid paljud ise otsima rohkem informatsiooni „Roland Doe vaimude väljaajamise“ kohta. Mõne aasta pärast kirjutas William Peter Blatty ka samanimelise raamatu. Oma uuringute käigus avastas Blatty päeviku, mis kuulus ühele preestrile, kes viibis eksortsismi juures. Aastal 1971 avaldati Peter Blatty novell „Vaimude väljaajaja“, milles oli kirjeldatud sündmusi Roland Doe juhtumi kohta. Raamat pälvis hämmastava tähelepanu ja bestseller püsis 55 nädalat New York Times’i bestsellerite nimekirjas. Tänu oma raamatu suurele menule kirjutas ta ka filmi käsikirja, et lasta välja samanimeline film. Blatty käsikiri oli enamasti väljamõeldis, asendades Rolandi nimelise poisi Regani nimelise tüdrukuga. Samuti oli käsikirjas palju stseene, mida päriselt ei juhtunud. Edasise info jaoks otsis Blatty üles ühe preestritest, kes oli Roland Doe juhtumiga seotud. Tegemist oli Jesuiidist Fr. William Bowderniga.
Fr. William Bowdern
Kui ta küsis Bowdernilt, kas ta oleks nõus filmiga aitama, siis Bowdern vastas:, "Mul on kahju. Ma tahaksin sind aidata. Paljud inimesed tahaksid teada, mis toona juhtus. Kuid ma ei saa. Ma võin sulle öelda vaid üht – kõik, mis toimus, oli tõeline. Ma uskusin seda toona, ma usun seda praegu. Õnn kaasa.“
TÕELINE LUGU
See kõik algas 1949 aasta jaanuaris ja kuigi filmis mängis peaosa tüdruk, oli tegu tegelikult 13 aastase poisi Ronaldiga (mõnedes viidetes kutsutakse teda ka Robbie Doe’ks). Robbie elas koos oma vanemate ja vanaemaga Marylandis (täpsemalt Mt. Rainier). Roland oli väga lähedane ka oma tädiga, kes käis neil väga tihti Missourist külas. Juhtumisi oli Ronaldi tädi meedium, kes suutis võtta kontakti varjumaailmaga ning äratas ka Ronaldi huvi selliste asjade vastu. Ronaldi tädi oli ka see, kes õpetas poissi Ouija lauda kasutama.
Kuigi Ronaldi tädi äkitselt 26. jaanuaril suri, jätkas poiss Ouija laua kasutamist, et võtta ühendust oma tädi ja ka teistegi vaimudega. Juhtuma hakkasid veidrad sündmused. Terve perekond kuulis seinte seest kehatut kriipimist ja kopsimist, kuid putukatõrje väitel seintes kahjureid ei olnud. Edasi läksid asjad veel imelikumaks. Asjad muutsid toas iseenesest asukohta. Madrats, millel poiss magas hakkas rappuma, alguses vaikselt ning siis aina vägevamalt. Lauad keerasid end tagurpidi ja toolid liikusid ühest toa otsast teise. Nähtamatu käsi loopis vaase vastu seina puruks ja Kristuse pilt rappus seinal silmnähtavalt. Algul arvasid kõik, et tegu on kellegi koerustükiga, kes neid hirmutada tahab, kuid mida aeg edasi, seda enam nad veendusid, et midagi on väga valesti. Perekond arvas, et nende surnud tädi üritab nendega ühendust võtta. Nad üritasid kehatu olendiga rääkida ja palusid tal endast märku anda. Öösiti nägi Roland luupainajaid ja tundis, kuidas tema keha kriibitakse. Tema iseloom hakkas muutuma, ta muutus rahutuks, närviliseks ja tigedaks. Kuna nende poja iseloom järsku nii drastiliselt muutus, otsustasid vanemad ühendust võtta Luterliku pastori Luther Schultze’ga. Nad uskusid, et nende poega piinab poltergeist.
Pastor Schultze jälgis poissi mõnda aega ja nägi pealt, kuidas Ronaldit piinasid öösiti luupainajad, mis panid poissi voodilinu lõhki tirima ja agoonias väänlema. Olles luterlane, suhtus pastor Schultze asjasse väga skeptiliselt. Pastori soovitusel viis Rolandi pere poisi Marylandi ülikooli vaimuhaiglasse testidele. Peale kahekordset testimist ei leitud midagi ebatavalist. Ööst öösse jätkusid aga luupainajad, vähkremine ja agoonia. Poisi kehale hakkasid iseenesest ilmuma kraapimisjäljed, mille peale otsustas Schultze, et tegemist on pigem katoliku kiriku pärusmaaga.
Roland külastas preester Albert Hughes’i Püha Jamesi katoliku kirikus, Mt. Rainieris. Kui preester Rolandit küsitles, tegi Roland saatanlikul häälel nilbeid ja pühadust teotavaid märkus. Õhkkond ruumis muutus kõhedalt külmaks. Ka preester Hughes oli skeptiline ja ei soovinud asjasse sekkuda. Seda seni, kuni Roland kõnetas teda Ladina keeles, mida ta tegelikult ei osanud. Vapustatuna küsis Hughes peapiiskopilt luba läbi viia eksortsism ehk vaimude välja ajamine. Isa Hughes oli veendunud, et poiss on kurjadest vaimudest vaevatud. Kui kardinal O’Boyle oli poisi haigusloo läbi vaadanud ja kuulnud kõigilt, mis poisiga toimub, andis ta lõpuks loa läbi viia vaimude väljaajamine.
Roland saadeti Georgetowni haiglasse, kus preester Hughes alustas vaimude väljaajamise rituaale. Poiss muutus otsekohe vägivaldseks. Ta sülitas, ropendas, rääkis nilbusi ja pühadusteotusi. Kuigi poiss oli voodisse kinni seotud, rabeles ta end vabaks, krahmas voodist välja turritava vedrutüki ja ründas sellega Hughesit. Ta lõikas Hughesi vasaku käe õlast kuni randmeni lõhki. Preester Hughesile tehti üle 100 õmbluse. Preester Hughes loobus eksortsismist. Kuuldavasti sai ta hiljem tugeva närvivapustuse ja käis põhja. Roland ise aga rünnakut ei mäletanud. Peale juhtunut paistis ta rahulik ja ta saadeti haiglast koju.
Püha Louis’i ülikoolis õppiv perekonna nõbu otsustas olukorrast teavitada ühte oma preestrist õppejõudu, preester Bishop’it. Preester Bishop võttis seejärel omakorda ühendust Püha Xavieri kiriku pastoriga, Isa Bowdeniga.
1949 aasta 9. märtsil läksid kaks preestrit ja noor Jesuiitide õpetlane Walter Halloran Rolandit intervjueerima. Ka nemad märkasid veriseid sikk-sakilisi märke tema rinnal. Samuti olid nad tunnistajaks kõigele, mis poisiga toimus – kogu fenomen juhtus otse nende nina all. Preestrid saatsid kardinal Ritterile avalduse eksortsismi sooritamiseks. Olles läbi vaadanud kõik asitõendid, kaasa arvatud meditsiinilised ja psühhiaatrilised haiguslood, andis ta 16 märtsil loa teostada eksortsism.
Kui preestrid alustasid vaimude välja ajamisega, muutus Roland vägivaldseks. Ta huilgas ja lõrises, terve tema voodi vappus. Üle terve tema rinna ilmusid sõnad „Põrgu“ ja „Saatan“. Poiss sülitas pastorite poole ja karjus nilbusi, pühaduseteotusi, ise samal ajal hullumeelselt naerdes.
Nii tema enda kui ka perekonna heaolu silmas pidades saadeti Roland Alexian Brothersi haiglasse, kus ta paigutati vaimuhaiguste osakonda. Seal jätkas isa Bowden vaimude välja ajamist. Isa Bishop aga pidas detailset päevikut, millest oleks kasu tulevastes vaimude välja ajamistes. Bowden alustas eksortsismi, lugedes palvuseid „Rooma Rituaalist“. Kui ta alustas, oli tarvis poissi enamuse ajast kinni hoida ja ohjeldada. Kui palveid loeti, kisendas poiss meeletutes valudes. Iga kord, kui Jumala nime mainiti, ilmusid poisi rinnale ja kõhule kraapimisjäljed, kriimustused ja haavad. Bishopi päeviku järgi olevat deemon Bowdenile öelnud: „Ma olen põrgus. Ma näen sind. Ka sina oled põrgus. On aasta 1957.“ Bowden olevat öeldut mõistnud ja kohkunud. Poiss sülitas ruumis olevate inimeste poole. Halloran ütles: „Ta oli äärmiselt täpne. Ta oli paari meetri kaugusel, tema silmad olid suletud, kuid ta suutis sulle siiski otse silma sülitada.“ Palvused ja riitused kestsid tihti koidikuni, mil poiss naturaalsesse rahulikku unne vajus. Olukord läks aina hullemaks. Poiss laulis, vandus ja karjus ning tegi ruumis olevate meeste kohta seksuaalse alatooniga märkuseid.
Ühel ööl läks asi liialt üle käte. Poiss sülitas tema voodi ees põlvitavale meestle näkku. Ta vehkis kätega ja mõni löök tal ka õnnesuts. Tal õnnestus ühe löögiga Hallorani nina murda. Vahet pidamata olevat Ronald urineerinud, röhitsenud ja peeretanud. Ta esitas preestritele fakte nende elust, mida ta mitte kuidagi poleks saanud teada. Tema keha väänles ja paindus asenditesse, mis tundusid tavalisele inimsilmale võimatud. See kõik kestis hiliste öötundideni. Hommikuti aga polnud poisil juhtunust absoluutselt aimugi. Ta luges meeleldi koomikseid ja mängis teiste patsientidega lauamänge.
Rituaal oli ummikusse jõudmas. Lahendust otsides sukeldus Bowden taas kirjandusse, mis käsitles deemoneid ja vaimust vaevatud inimesi. Ta avastas ühe juhtumi, mis toimus Wisconsonis aastal 1870. See tundus Ronaldi juhtumile sarnane ja Bowden leidis uue strateegia. 18 aprilli ööl algasid rituaalid taas. Bowden sundis Rolandit kandma religioosseid kaelahelmeid ja asetas poisile kätte risti. Ühel hetkel muutus poiss väga kahetsevaks ja kahtlevaks. Ta hakkas teatud Ladina keelsete palvete tähendusi uurima. Bowden ignoreeris teda, tahtmata olendiga vestlusesse laskuda. Selle asemel hakkas Bowden teda küsitlema, uurides tema nime ja seda, millal olend poisi kehast lahkuda kavatses. Roland lausa plahvatas vihast. Viis pealtnägijat hoidsid raevunud poissi kinni, samal ajal kui Roland ise karjus metsikul häälel, et ta on „langenud ingel“. Rituaalid aga kestsid edasi. Rituaalidele on ette nähtud reegliks, et kõik rituaalid tuleb ette lugeda käskiva, valju, autoriteerse häälega. Rooma Rituaali Kristliku Eksortsism kõlab nii:
„Ma kihutan sind välja, must hing, ma kihutan välja sinu ja sisse tunginud kurjuse, iga fantoomi ja kuratliku leegioni. Meie issanda, Jeesus Kristuse nimel, lahku sellest Jumala loodud olendist...“ Bowden korrutas seda palvet lakkamatult mitmeid tunde, kuni Ronald lõpuks teda katkestas. Ta teatas valju, jämeda häälega, et teda on seestanud peaingel Püha Miikael. Püha Miikaeli hääl käskis seejärel deemonil poisi kehast lahkuda. Selle peale hakkas Roland kontrollimatult tõmblema ja visklema. Lõpuks jäi kõik rahulikuks ja Ronald tõusis istuma. Ta rääkis normaalsel häälel ja teatas, et ta nägi nägemust peainglist Miikaelist, kes hoidis käes leegitsevat mõõka.
Roland lahkus koos oma vanematega Püha Louisi haiglast 12 päeva hiljem ja naasis oma koju Marylandis. Ta kirjutas isa Bowdenile 1949 aasta maikuus kirja, rääkides, et ta on õnnelik ja et ta sai uue koera. Viimaste andmete kohaselt peaks ta siiani elama Marylandis koos oma kolme lapsega. Tema ise ei mäleta 1949 aastal juhtunust suurt midagi.
Isa Bowden uskus kuni surmani, et toona võitles ta koos kaaslastega deemonlike jõudude vastu. Ka tema kaaslased väitsid, et nad kõik olid tunnistajaks üleloomulikele jõududele, millele polnud mitte mingit muud seletust.
Katoliku kiriku poolt anti ka sisse täielik raport, milles oli märgitud, et tegu oli „tõelise deemonliku jõuga“. Isa John Nicola, kellel oli võimalus seda dokumenti ka näha, väitis, et sellele oli alla kirjutanud 41 inimest, kes kõik väitsid, et nad olit tunnistajaks üleloomulikele jõududele. Paljud väidavad, et Roland kannatas vaimuhaiguse, mitte vaimust vaevatuse all. Tal oleks tõesti võinud olla mõni vaimuhaigus, mis tekitas tal hallutsinatsioone, veidrat käitumist, vandumist, karjumist ja voodis visklemist. Kuid need inimesed, kes nii arvasid, ei olnud selle juhtumiga kuidagi seotud...
***********************
Siin on 1988 aastast pärit intervjuu isa Halloraninga, preestriga, kes abistas isa Bowderni Roland Doe vaimude väljaajamisel aastal 1949.
Fr. Walter Halloran
Halloran ütles intervjuus St. Louise pressiesindajaga: „Poiss tõmbus krampi ja muutus üsna vägivaldseks, mistõttu isa Bowden käskis mul teda kinni hoida. Jah, see on tõsi. Poiss murdis mu ninaluu.“
K: Mis oli rituaalide käigus kõige ebatavalisem asi, mida sina pealt nägid?
V: Ma arvan, et need märgid tema kehal. Ma ei usu, et need vigastused oleksid saanud olla kuidagi ise tekitatud. Need märgid, kriimustused, sõnad ja numbrid ilmusid iseenesest veripunaselt. Kui deemon poisi keha üle võttis, ei saanud poiss sinna ilmselt midagi teha.
Oli paar juhtu, kui oleks võinud juhtuda midagi väga ohtlikku. Tal ei olnud mingeid mälestusi sellest, mis nende hoogude ajal juhtus. See mõjutas meid kõiki väga tugevalt.
K: Kas sa nägid lendavaid asju või mööblit ringi liikumas?
V: Jah. Esimesel ööl, mis ma poisi juures veersin, hakkas tema voodi üles-alla rappuma. Seejärel lendas teiselt poolt tuba minu poole pudel püha veega. Läks minust ainult paari sentimeetri kauguselt mööda.
K: Kui kõrgele voodi tõusis?
V: Umbes 20 sentimeetrit.
K: Kas oli mingi palve, millele deemon eriti hullusti reageeris?
V: Jah. Mida rohkem korrutati palves Jumala nime (ükskõik, millises versioonis – Meie Isa, Looja, Kristus vms), seda hullemini poiss reageeris, seda vihasemaks ta muutus. Täpselt sama oli Miikaeli ja peaingliga. Samuti muutus ta väga vihaseks iga kord, kui me kasutasime püha vett. Teatud palvete ajal tuleb pritsida ka püha vett. Siis muutus ta eriti vägivaldseks ja metsikuks, vehkis kätega ja oli täiesti kontrolli alt väljas.
K: Üritas kõike ettejäävat tabada ja teid lõpetama sundida?
V: Jah.
K: Kas sa nägid ka „Vaimude Väljaajaja“ filmi?
V: Ma nägin seda kohe, kui see välja tuli. Ma läksin seda koos isa Bowdeniga vaatama. Minu meelest oli see väga tüüpiline Hollywoodi produkt, väga klišeeline. Väga kummaline film. Enamasti tehtud selleks, et inimesed kardaksid ja kiljuksid. Mina olin igatahes pettunud, samuti isa Bowden. Ta jagas terve filmi ajal negatiivseid kommentaare. Ma tõesti kartsin, et meid visatakse kinost välja.
K: Seega tegelikult seda ei juhtunud, et ta oma pea 360 kraadi keeras?
V: Ei. See oli lihtsalt naeruväärne. Samuti oli filmis üks väga rõve stseen, kus tüdruk oli vahekorras ristiga. Seda lihtsalt ei juhtunud! Ja filmis näidatud meeletud kogused rohelist okset – lauslollus.
K: Kuid sülitamine toimus küll päriselt, kas pole?
V: Jah, sülitamine toimus päriselt. Kuid tagasi mõeldes paneb mind siiani hämmastama tema täpsus. Ta võis mitme meetri kauguselt sulle otse silma sülitada.
K: Kas sa paastusid sel ajal?
V: Vahelduva eduga.
K: Elasid vee ja leiva peal?
V: Ei, pigem korralike söögikordade asendamine kohvitassi või tagasihoidliku võileivaga.
K: Kas isa Bowdern paastus?
V: Ka tema paastus vahelduva eduga. Tihti pidi ta paastu lõpetama, kuna eksortsism kurnas ta ära. (Eksortsism kestis kuus nädalat)
K: Kui vana sa tol ajal olid?
V: Umbes 28.
K: Kas on veel midagi, mis teile pähe tuleb seoses Rolandiga?
V: Noh, kui nad lasid poisi uuest ristida (ta oli varemgi ristitud, kuid tema vanemad otsustasid rituaali korrata), siis poisi onu juurest kirikusse sõites üritas Roland muudkui autorooli haarata. Mõnda kokkupõrget õnnestus õige napilt vältida. Siis, kui nad üritasid Rolandile esimest õnnistust anda, üritas ta selle vastu õige kõvasti võidelda. Tal oli suu pärani ja ta vähkres põrandal ringi. Niipea, kui isa Bowdern üritas talle läheneda, virutas poiss tema suunas. Mina pidin teda tol hetkel kinni hoidma. Kuid ta rahunes lõpuks maha ja ka mina lasin haaret lõdvemaks. Tol hetkel rebis ta oma käed minu haardest vabaks. Ta karjus: „Ei, ma ei võta seda vastu!“ ja lõi isa Bowderni kubemesse. Selline trall kestis ligi 20 minutit, enne, kui me ta korralikult ristitud saime.
K: Kas sa kartsid oma elu pärast?
V: Ei, tegelikult mitte. Kuid ma mõtlesin, et miks mina. Mõtlesin, et mis põhjusel oli mind sinna valitud. Ühel korral palus Roland meil paus teha ja võtta ära tema pidžaamade ülemine osa. Ta oli kaetud marrastuste, haavade ja kriipimisjälgedega. Ta väitis, et need teevad põrguvalu. See juhtus suurel neljapäeval. Ma hakkasin talle suurest neljapäevast rääkima, samal ajal, kui tema viskles valudes. „Vaata, ma ei kannata seda!“ ütles ta.
**************
Tõlkis:
Thor Cresado, 2012
.
