03-07-2012, 21:30
Teise aprilli esimesel tunnil suri minu armastatud mees ootamatult ägeda südameinfartki tagajärjel. Minu ja kiirabibrigaadi katsed teda elustada luhtusid. Mehe surma hetkel olin mina üheksandat kuud meie esimese ühise lapse ootel. Mees maeti suurel reedel. Kolm nädalat pärast matuseid sündis meie poeg. Sünnitusele eelnenud öötundidel käis mehe vaim väidetavalt tema eelmisest kooselust alaealiste laste juures - ilmselt uudist teatamas. Sünnitusele järgnenud ööl külastas minule väga lähedast inimest. Voodi kohal seisnud tumedas mantlis ja tumeda kaabuga kogu, kes ulatas talle lapse. Kogu lahkus, kui minu lähedane teda nimeliselt kõnetas, kinnitas, et kõik on korras ja palus lahkuda. Ilmselt käis mees veendumas, et lähedane, keda vaevavad rasked tervisehädad, mulle siiski appi sõidab. Mul ei ole mingit põhjust kahelda, et lähedase puhul oli tegemist reaalselt aset leidnud kohtumisega. Antud isik on viimase enam kolmekümne aasta jooksul läbi elanud palju erinevaid paranormaalseid olukordi, olles seejuures täie mõistuse juures ja n-ö kahe jalaga maapeal olev inimene. Antud kogemused on talle pigem raske taak, millest ta sooviks vabaneda. Muu hulgas on ta kergendanud mitmete lähedaste inimeste lahkumist teispoolsusesse, võttes enda kanda osa nende valust. Seda loomulikult mitte enda teadmisel, valikul ja tahtel – kokkulangevus temal ilmnenud ootamatutes tervisehäiretes ning lähedaste lahkumise fakti ja selle asjaolude vahel on selgunud hiljem. Nagu takkajärgi selgus, võttis ta kanda ka osa minu mehe valust – käte suremine, tohutud valud rinnus etc. Võib-olla seetõttu lahkus ka minu mees nii vaikselt ja mina sain toimuvast aimu alles kliinilise surma faasis, mis väljendus atoopilises hingamises.
Mehe surmast alates olen iga päev palunud temalt mingitki märguannet, et ta on kusagil olemas, et ta kuuleb ja näeb meid. Palusin ka sünnituse ajal. Paraku edutult. Ma ei usu jumalt, paradiisi ega põrgut, paranormaalsetesse nähtustesse suhtun avatud meele, kuid paraja annuse skepsisega (ehk enne, kui ise pole kogenud, ei tunnista ega lükka ümber). Siiski olen alati arvanud, et kõik ei saa lõppeda füüsilise keha surmaga. Seetõttu olengi teda anunud ja palunud, vahel rahulikult, vahel viimases ahastuses põlvili karjudes. Mul oleks määratult kergem, kui ma teaksin, et ta on olemas ning ma kohtun temaga kunagi uuesti. Ma tean, kuivõrd meeletult ta mind armastas, näidates seda iga päev oma olekus, tegudes ja sõnades. Kunagi ta lubas, et ta tuleb alati, kui ma kutsun, ükskõik, kus ta ka sel hetkel ei oleks. Armastus peaks ju olema tugevam kui surm?! Seetõttu ei saa ma aru, miks ta teistele ennast ilmutas, kuid minule mitte, kuigi ta peaks teadma, et teeks selle väikese sammuga minu elu siinpool talutavamaks. Kas ta on vihane, et ma talle õigel ajal appi ei jõudnud? Kui ta on vihane, siis ta võiks vähemalt sedagi ilmutada – märguanne olemasolust seegi. Viimastel kuudel olen palju lugenud, kuidas inimesed on teispoolsusest tagasi saadetud või nad on ise otsustanud tagasi tulla. Teispoolsuset on korduvalt tagasi tulnud ka minu eelmainitud lähedane. Seetõttu ma ei saagi aru, miks minu mees tagasi ei tulnud. Miks ta valis või valiti talle just selline hetk lahkumiseks? Teades tema meeletut elujõudu- ja tahet ning tulevikuplaane, ei saa ma uskuda, et ta ise soovis lahkuda. Kas ma saan kunagi vastused küsimustele, miks ta lahkus ja kas ma oleksin õigel ajal jõudes saanud seda takistada?
Minu lähedane on öelnud, et küllap leiab mees, et ma saan suurepäraselt hakkama ning ta on rahul sellega, kuidas ma tema poega kasvatan, mistõttu ta ei pea vajalikuks teispoolsusest sekkuda. Kas ma peaksin siis mingi jamaga hakkama saama, et ta oleks sunnitud sekkuma? Mulle on ka öeldud, et keegi ei või ihaldada teise inimese hinge ning ma peaksin temas n-ö lahti laskama, siis olevat ka lootust, et ma teda näen. Praegu hoidvat ma teda oma leinaga kinni kusagil, kus tema ei ole õnnelik, ega saa edasi liikuda sinna, kust ta saaks ka mind ja oma poega vajadusel aidata. Mina aga ei saa lahti lasta, ei visanud ka tema kirstule (minu suureks meelehärmiks korraldati kirstumatus) kolme peotäit mulda, sest siis kaoks ka viimane side. Hetkel on vähemalt valu see, mis seob. Kas mul on võimalik midagi omalt poolt teha, et temaga kuidagigi kontakti saada? Ma ei ole veel lootust kaotanud, kuid hakkan üha enam ja enam kaotama usku elu jätkumisele pärast surma ning tundun endale nagu debiilik, kes räägib iseendaga.
Pärast mehe surma on minuni jõudnud teave nii mõnestki jahmatavast kokkulangevusest. Korter, kuhu ma pärast mehe surma olude sunnil kolisid, kuulub minu heale tuttavale. Umbes kuu enne mehe surma pidi antud korterisse kolima üürnik. Õhtul leppisid korteriomanik ja üürnik kokku, et järgmisel päeval kolib üürnik sisse. Üürnik jäi korterisse ööbima. Öösel viskas keegi magavat üürniku toanurgas seisnud suure mänguautoga. Korteris ei viibinud peale üürniku ja teises toas magava korteriomaniku kolmandaid isikuid, isegi kassid olid selleks hetkeks linna viidud. Öiste sündmuste valguses loobus üürnik hommiku sissekolimisest, kuna ta ei soovinud kolida kohta, kus teda öösel nähtamatud isikud esemetega pilluvad. Kui üürnik oleks sissekolinud, ei oleks minul mehe surma järel olnud elukohta. Kas lihtsalt juhuste kokkulangevus või korraldas keegi kusagilt ülevalt sündmuste käiku?
Mõned nädalad enne mehe surma tellis minu tädi mulle hingepalve. Ta on seda aastate jooksul teinud paljude lähedaste puhul ja alati palvuse ajal ennast hästi tundnud. Seekordse palvuse ajal olevat ta tundnud ennast kohutavalt halvasti, lausa füüsilist piina, tajunud n-ö kurjuse juuresolekut. Kuna erinevalt minu mehest ja teistest lähedastest ei ole ma ristitud ja mul puudub igasugune suhe kirikuga, siis täpsemalt ma hingpalvuse teemat kirjaldada ei oska. Mulle tuleb üllatusena, et ristmata inimesele üldse loetakse hingepalvet.
Lisaks olen märganud, et alati, kui omaette juhtunule mõeldes endast välja hakkan minema, ärkab seni rahulikult maganud laps koheselt nutuga, mis sunnib mind enda segaseks mõtlemise ringist välja astuma ja reaalse eluga tegelema hakkama. On see juhus, ema ja lapse vaheline telepaatia või käib mees teispoolsusest last äratamas, et ma ennast hulluks ei mõtleks?
Kas antud sündmustel, korteriomaniku juhtum, hingepalve ajal kogetu, mehe surm ja lapse ärkamine, on üldse mingi loogiline seos või on tegemist leinast hullunud inimese fantaasiaga, mis loob meelevaldseid seoseid sündmuste vahel, kus tegelikkuses seosed puuduvad?
Palju vastamata küsimusi. Oleks ääretult tänulik, kui keegi mingiski osas suudaks põhistatult vastata. Tuttavatele, kes mind eelnevast ära tunnevad, siis ei, ma ei ole selget mõistust kaotanud. Ma lihtsalt vajan selgust, motiveeritud vastuseid.
PS Vabandage mind juhul, kui olen eksinud religiooni- või paraalaste mõistete kasutamisel. Vastavalt eelpool märgitule ei ole mul antud valdkondadega varasemat isiklikku kokkupuudet.
Mehe surmast alates olen iga päev palunud temalt mingitki märguannet, et ta on kusagil olemas, et ta kuuleb ja näeb meid. Palusin ka sünnituse ajal. Paraku edutult. Ma ei usu jumalt, paradiisi ega põrgut, paranormaalsetesse nähtustesse suhtun avatud meele, kuid paraja annuse skepsisega (ehk enne, kui ise pole kogenud, ei tunnista ega lükka ümber). Siiski olen alati arvanud, et kõik ei saa lõppeda füüsilise keha surmaga. Seetõttu olengi teda anunud ja palunud, vahel rahulikult, vahel viimases ahastuses põlvili karjudes. Mul oleks määratult kergem, kui ma teaksin, et ta on olemas ning ma kohtun temaga kunagi uuesti. Ma tean, kuivõrd meeletult ta mind armastas, näidates seda iga päev oma olekus, tegudes ja sõnades. Kunagi ta lubas, et ta tuleb alati, kui ma kutsun, ükskõik, kus ta ka sel hetkel ei oleks. Armastus peaks ju olema tugevam kui surm?! Seetõttu ei saa ma aru, miks ta teistele ennast ilmutas, kuid minule mitte, kuigi ta peaks teadma, et teeks selle väikese sammuga minu elu siinpool talutavamaks. Kas ta on vihane, et ma talle õigel ajal appi ei jõudnud? Kui ta on vihane, siis ta võiks vähemalt sedagi ilmutada – märguanne olemasolust seegi. Viimastel kuudel olen palju lugenud, kuidas inimesed on teispoolsusest tagasi saadetud või nad on ise otsustanud tagasi tulla. Teispoolsuset on korduvalt tagasi tulnud ka minu eelmainitud lähedane. Seetõttu ma ei saagi aru, miks minu mees tagasi ei tulnud. Miks ta valis või valiti talle just selline hetk lahkumiseks? Teades tema meeletut elujõudu- ja tahet ning tulevikuplaane, ei saa ma uskuda, et ta ise soovis lahkuda. Kas ma saan kunagi vastused küsimustele, miks ta lahkus ja kas ma oleksin õigel ajal jõudes saanud seda takistada?
Minu lähedane on öelnud, et küllap leiab mees, et ma saan suurepäraselt hakkama ning ta on rahul sellega, kuidas ma tema poega kasvatan, mistõttu ta ei pea vajalikuks teispoolsusest sekkuda. Kas ma peaksin siis mingi jamaga hakkama saama, et ta oleks sunnitud sekkuma? Mulle on ka öeldud, et keegi ei või ihaldada teise inimese hinge ning ma peaksin temas n-ö lahti laskama, siis olevat ka lootust, et ma teda näen. Praegu hoidvat ma teda oma leinaga kinni kusagil, kus tema ei ole õnnelik, ega saa edasi liikuda sinna, kust ta saaks ka mind ja oma poega vajadusel aidata. Mina aga ei saa lahti lasta, ei visanud ka tema kirstule (minu suureks meelehärmiks korraldati kirstumatus) kolme peotäit mulda, sest siis kaoks ka viimane side. Hetkel on vähemalt valu see, mis seob. Kas mul on võimalik midagi omalt poolt teha, et temaga kuidagigi kontakti saada? Ma ei ole veel lootust kaotanud, kuid hakkan üha enam ja enam kaotama usku elu jätkumisele pärast surma ning tundun endale nagu debiilik, kes räägib iseendaga.
Pärast mehe surma on minuni jõudnud teave nii mõnestki jahmatavast kokkulangevusest. Korter, kuhu ma pärast mehe surma olude sunnil kolisid, kuulub minu heale tuttavale. Umbes kuu enne mehe surma pidi antud korterisse kolima üürnik. Õhtul leppisid korteriomanik ja üürnik kokku, et järgmisel päeval kolib üürnik sisse. Üürnik jäi korterisse ööbima. Öösel viskas keegi magavat üürniku toanurgas seisnud suure mänguautoga. Korteris ei viibinud peale üürniku ja teises toas magava korteriomaniku kolmandaid isikuid, isegi kassid olid selleks hetkeks linna viidud. Öiste sündmuste valguses loobus üürnik hommiku sissekolimisest, kuna ta ei soovinud kolida kohta, kus teda öösel nähtamatud isikud esemetega pilluvad. Kui üürnik oleks sissekolinud, ei oleks minul mehe surma järel olnud elukohta. Kas lihtsalt juhuste kokkulangevus või korraldas keegi kusagilt ülevalt sündmuste käiku?
Mõned nädalad enne mehe surma tellis minu tädi mulle hingepalve. Ta on seda aastate jooksul teinud paljude lähedaste puhul ja alati palvuse ajal ennast hästi tundnud. Seekordse palvuse ajal olevat ta tundnud ennast kohutavalt halvasti, lausa füüsilist piina, tajunud n-ö kurjuse juuresolekut. Kuna erinevalt minu mehest ja teistest lähedastest ei ole ma ristitud ja mul puudub igasugune suhe kirikuga, siis täpsemalt ma hingpalvuse teemat kirjaldada ei oska. Mulle tuleb üllatusena, et ristmata inimesele üldse loetakse hingepalvet.
Lisaks olen märganud, et alati, kui omaette juhtunule mõeldes endast välja hakkan minema, ärkab seni rahulikult maganud laps koheselt nutuga, mis sunnib mind enda segaseks mõtlemise ringist välja astuma ja reaalse eluga tegelema hakkama. On see juhus, ema ja lapse vaheline telepaatia või käib mees teispoolsusest last äratamas, et ma ennast hulluks ei mõtleks?
Kas antud sündmustel, korteriomaniku juhtum, hingepalve ajal kogetu, mehe surm ja lapse ärkamine, on üldse mingi loogiline seos või on tegemist leinast hullunud inimese fantaasiaga, mis loob meelevaldseid seoseid sündmuste vahel, kus tegelikkuses seosed puuduvad?
Palju vastamata küsimusi. Oleks ääretult tänulik, kui keegi mingiski osas suudaks põhistatult vastata. Tuttavatele, kes mind eelnevast ära tunnevad, siis ei, ma ei ole selget mõistust kaotanud. Ma lihtsalt vajan selgust, motiveeritud vastuseid.
PS Vabandage mind juhul, kui olen eksinud religiooni- või paraalaste mõistete kasutamisel. Vastavalt eelpool märgitule ei ole mul antud valdkondadega varasemat isiklikku kokkupuudet.