Kehaväline kogemus / uni?

Kirjutan siia esimest korda. Olen neljal-viiel korral aastate jooksul kogenud magama jäädes või unest ärgates endaga toimuvat imelikku asja, mida ma kuidagi enda jaoks seletada ei oska. Nimelt mingil suvalisel hetkel, just magama jäädes või ärgates nimetatud asja peale, tunnen, et mind haarab mingi jõud või energia täielikult endasse. Ma tean, et olen ärkvel, tajun, mis ümberringi toimub (näiteks kuulen kuidas naine kõrval magades hingab või autod tänaval sõidavad), kuid ma ei saa ennast liigutada, ma ei saa rääkida. Ainuke, mida ma teha saan, on hingata, mõmiseda või läbi nina hälitseda (seda on kuulnud ka abikaasa). Kuni siia maani kogetu põhjal võiks arvata, et tegemist on nn uneparalüüsiga, aga ... samal ajal tunnen, et miski kisub/tõmbab/imeb mu teadvust kehast välja. Kehast väljajumine toimub peast jalgade poole. On täpselt selline tunne, et sõidan tagurpidi (so jalad ees) mööda tunnelit ja seda järjest kiirenevas tempos. Ühel ja samal ajal tunnen, et ma olen oma kehas ja omas voodis, aga miski minust justkui sõidab mööda tunnelit. See on kohutavalt hirmus. Siia maani olen üritanud sellele tundele vastu sõdida ja üles ärgata. Piisab ainult väikesest müksust abikaasalt, kui kõik see lõppeb. Endal on väga raske sellest olukorrast välja tulla. Kui eelmistel kordadel ongi asi lõppenud sellega, et ma nö ärkan üles ja muud kui hirmutav kogemus enda jaoks sellest ei sünni. Viimasel korral aga lisandus sellele veel midagi. Nimelt juhtus see asi magades. Ma nägin und kümme aastat tagasi surnud vanaisast (lihtsalt toolil istumas), siis mustvalgeid fotosid surnud sugulastest, kellest üks mulle silma pilgutas ja oma vanaemast, kes veel elab (aga on haiguse tõttu varsti minemas). Fotode nägemine oli väga kiire, peale mida nägin (endalegi imelik tunnistada, kuna pole avalikult usklik) Jeesuse näo pilti seinal (siiani oli kõik uni) ja siis tundsin, kuidas sama tunne mind haaras. Sel korral oli kehast väljumise tunne kõige reaalsem, sest tahtsin kätega voodist kinni haarata, et mind voodist välja ei kistaks ja siis tundsin, kuidas ma kukkusin tühjusesse. Seejärel õnnestus üles ärgata. Kogu selle kogemuse jooksul ma proovisin ennast ise äratada, aga see ei õnnestunud.
Selline asi on väga vastik minu joaks. Ma ei tea miks ma seda kardan, samas oleks huvitav teada, mis juhtuks siis, kui ma ennast meelega üles ei prooviks ajada ja vaataks mis juhtub. Samas on ennegi unepealt ära surdud - ilmselt seda ma kardan.
Kui kellelgi on sarnaseid kogemusi, kuulaks neid hea meelega. Või kui kellelgi on seletusi sellise kogemuse kohta, siis samuti loeks neid rõõmuga.

Parimat kõigile, kes võtsid vaevaks lugeda

Kogen pidevalt samu asju. Aastat 15 tagasi oli see päris hirmutav (teadmatusest mis toimub). Nüüd on vastupidi, et ei jõua ära oodata millal see taas juhtub.
Ära karda
Lase asjadel minna nii nagu nad lähevad. Kui sul mingit tõsist haigust või tervisehäda pole, ei ole mõtet ka surma karta. Seda mõtet sisenda enne magamajäämist ja kui see kõik juhtuma hakkab, tuleta see mõte meelde. Tundub, et pääsed kergelt astraal tasandile. Loe selle kohta, materjali on meeletult.
Kena lendu

---

Kui juba heietamiseks läks, siis tuli kooli ajast üks seik meelde. Olin füüsika eksamil ja pusisin ühe ülesande kallal mida ei osanud. Ja siis see tunne jälle tuli, tundsin et hakkan ülesepoole kerkima haarasin hirmuga toolist kinni kuid sellest polnud kasu, tõusin koos tooliga edasi. Läbi lae, läbi järgmise klassi, jälle läbi lae jne. kuni sain majast välja. Siis toimus tohutu kiirendus, viimane mida konkreetselt mäletan oli, et nägin planeeti nii nagu kosmonaudid näevad, edasine oli mingi sigri migri värk ja järgmise hetkega olin klassis tagasi. Mõtlesin natuke ja lahendasin ülesande ära. Pärast mõtlesin, et jäin vist korraks magama ja küsisin kõrvalisuja käest üle, et kas ta ei märganud. Tema ei märganud midagi ja tõenäoliselt kestis meie aja järgi kogu see rännak kusagil sekundi või vähem, astraalis olles...aga oi oi kui pikalt.

kuukaart'iga ühel nõul. Ära karda ja lase sündmusel omasoodu edasi minna ilma vastu punnimata. Samas kuna saan ainult enda vähestele kogemustele toetuda ja asjast midagi ei tea, siis kuulaks hea meelega kui kellelgi on midagi rohkemat sellise nähtuse kohta öelda.

Nõustun eelkirjutajatega...kartma ei peaks!
"Ma ei tea miks ma seda kardan, samas oleks huvitav teada, mis juhtuks siis, kui ma ennast meelega üles ei prooviks ajada ja vaataks mis juhtub." - kardad sellepärast, et uus kogemus...mina lasin lihtsalt sellel "vaakumtorul/liftil" toimida, midagi hullu ei juhtund, sattusin üle laua küsimusi küsimas ja vastuseid saamas.

Teie poolt antud vihjete põhja lugesin natuke astraalrännakute kohta. Sealt tuli välja, et need kes unes lendavad, teevad unes astraalrännaku. Unes lendamist kogen ma päris tihti, aga ma tean, et see on uni. Unes suudan mingil määral lendu kontrollida (aga see võib ka unenäo tunne olla, mitte et ma tegelikult midagi unes kontrollida suudaks). Unes lendamist on mul unes kahte moodi - esimene variant on lennukis olles - mis tihti alla kukub ja seal ei kontrolli ma midagi ja teine variant, mida juhtub ka väga tihti, kus ma suudan ise otsustada, millal ma lendu lähen ja kuhu lendan. Selline lend aga vajab justkui tahtejõudu ja väga kaua lennud ei kesta ja ma maandun. Kuskile kaugele ei ole ma kunagi lennanud. Alati piirdub see mingi konkreetse unenäo kohaga ja selle läheduses tiirutamisega.
Ja see ka - et kui ise lendamine unes on väga meeldiv kogemus, siis see nö kehast väljumise kogemus on ikka väga väga ebameeldiv (aga kui järgmine kord taas tunne tuleb, üritan mitte ennast meelega üles ajada vaid vaatan, mis juhtub).

Parimat