Laps

Mis Te arvate,kas tegu võis olla fantaasiaga või on selles loos midagi muud.
Nimelt õe 6 aastane laps olevat tulnud sellise jutuga lagedale.
" Emme ,meie üleval pööningul elavad kollid.Nad lihtsalt vaatavad meid,nad ei tee meile midagi nad vaid vaatavad."
Ja jutt oli olnud positiivsel toonil.
Mind see loomulikult hämmastas,kuna laps on rahulik ja vaikne.

Lapsed räägivad koguaeg kummalisi nägemusi.Minu poeg näiteks rääkis liblikatest, kui ta oli kolme aastane või natuke peale. Et õhtuti vaatasid teda kurjade silmadega liblikad aknast.Ja oli päris palju unetuid öid kui me jälle suure hirmunutupeale ülesse ärkasime ja küsisin siis lapse käest, et mis juhtus, et kas nägid halba und? Siis ta ütles, et suurte kurjade silmadega libikas tuli tema peale ja tahtis teda ära viia.
Oleme palju lapsega rääkinud nendest liblikatest jne... tundub , et nagu räägiks laps tõtt aga ei tea, ei tahaks eriti uskuda, eks see laste fantaasja.

Mida rohkem me seda fantaasiaks peame, seda vähem lapsed neid tegelasi näevad. 2-3 eluaasta on kõige nägijam aeg, sealt edasi lapsed kas hoiavad endale oma nägemised või siis tõesti enam ei näe.

(29-03-2012 09:51 )Celtic Kirjutas:  sealt edasi lapsed kas hoiavad endale oma nägemised või siis tõesti enam ei näe.

Kahju... mis valemiga siis jälle nägijaks saada?

Pigem uskuda lapse juttu kui seda imelikuks pidada.
Laps võis pidada seda olendit liblikaks, sest too sarnanes sellele kõige rohkem. Lapsed näevad, sest neil ei ole kujunenud välja oma arusaamu, et mida nad peavad õigeks või valeks. Kas see/need on olemas või mitte. Täiskasvanu aga peab tihti sellised asju loomulikeks, sest ta hakkab neid võrdlema ja püüab leida loogilisi seletusi.

(29-03-2012 10:28 )Balzzar Kirjutas:  

(29-03-2012 09:51 )Celtic Kirjutas:  sealt edasi lapsed kas hoiavad endale oma nägemised või siis tõesti enam ei näe.

Kahju... mis valemiga siis jälle nägijaks saada?

Väikesed lapsed (eriti imikud) pididki ju täiskasvanutest hingede maailma teisiti tundma, loomad samamoodi. Paralleelselt loomadega on enamus neist võimelised ka ultraheli kuulma. Lihtsalt vanemaks saades see võime kaob. Samas väga vähestel inimestel on see võime ilmselt alles jäänud, kuid ei ole seda märganud enne teismeiga või siis on see kogu aeg nendega kaasas käinud. Leidub loomulikult ka lapsi, kelle vanemad ei luba sellist "lollust" oma võsukeste päevakavasse ja sunnivad lihtsalt sellele piiri peale panemist. Kõik lood on mingit moodi erinevad ja väga paljud ei julge just nende võimete ilmnemisel vanematega tekkinud vastasseisu tõttu enam kunagi sellest rääkida ega ka enam oma andeid proovida. Oleneb muidugi inimesest.

Ka minu hetkel 5 aastane laps on mitmeid asju näinud. 2 aastasena näitas ta mitmel korral toas lakke ja hakkas kellelegi lehvitama. Ise lausus:" Näe, emme-seal üleval! Lehvitame emmele." Ja vastas küsimise peale, et temal on kaks emmet...Nüüd suuremana häirib teda ema-isa magamistoas kapiotsas öösiti end ilmutav kuri tegelane. Pidi ainult just selles toas olema. Aasta tagasi ärkas samas toas magades hirmukarjetega, vaatas ainiti kriisates sinna kapiotsa, kargas kramplikult mulle sülle ja ei rahunenud ennem, kui teisele korrusele minnes. Siis tuppa naastes hüüdis laps "Uuu!" ning ütles, et: "Emme, keegi vastas mulle "UUU!"tagasi. Ja siiani räägib mulle täie tõsidusega sellest tegelasest...Veel on lapsel lisandunud viimasel ajal jutt, kuidas tema( lapse) silmad mõnikord "muutuvad" niimoodi, et ta äkitselt mingit konkreetset kaugemalasetsevat asja korraga hästi lähedalt näeb. Ei, tea, mis see peaks siis olema?

Ehk on teil lihtsalt elamises mingisugune kahtlane olend, keda ainult tema tunnetab? Kas olete kolinud pärast lapse sündimist või samas kohas olnud tema eksisteerimise vältel?

Tänapäeval on digitehnika ikka nii odav et väikse kaamera pööningule kontrolliks ülessättimine ei tohiks ühegi pere eelarvet segi ajada...isegi kui
midagi peale ei jää on lapsel kindlasti õigus...

Täitsa huvitav Vanematele soovitan varuda tohutult kannatlikust ja rahuliku meelt, et lastega koos maha istuda ja rääkida sellest mida nad näevad. Joonistuspaber ja pliiatsid on suureks abiks. Tulemus võib olla üllatav.
Kolekolle võiks joonistada siiski hommiku poole, kui päike paistab.

Olge hoitud ja kaitstud.

(31-03-2012 08:20 )Digitaria Kirjutas:  Täitsa huvitav Vanematele soovitan varuda tohutult kannatlikust ja rahuliku meelt, et lastega koos maha istuda ja rääkida sellest mida nad näevad. Joonistuspaber ja pliiatsid on suureks abiks. Tulemus võib olla üllatav.
Kolekolle võiks joonistada siiski hommiku poole, kui päike paistab.

Olge hoitud ja kaitstud.

Just, seda minagi mainisin oma pisikeses jutukeses, et tuleb rääkida ja mis kõige tähtsam tuleb osata ilusti ära kuulata. Ja loomulikult koguaeg tuleb last kuulata, mitte ainult kummaliste tegelaste nägemisest vaid kõikgi tegemiste kohta mida lapsed tahavad emmedele ja issidele rääkida tuleb ilusti kuulata ja siis asju selgitada!

Meie kolisime oma elukohta siis, kui laps üheaastane oli. Ja maja oli täiesti uus. Julgustan last alati ise sellistest asjadest rääkima, et kui midagi näeb, siis räägiks kohe sellest.Ja ütlen talle alati ,et karta pole vaja, sest väikesest saadik on tunne, et tal on kaitse või kaitseinglid ümber.See on vast kõige õigem.Peale minu lapse nn kollilugu palusin tal nähtud tegelase ka paberile joonistada.Joonistamine tuleb tal hästi välja.See ilmutis, kes paberile tehti oli päris hirmutav ka minu jaoks. Musta vana naine ümmarguse lahtise suuga ja pikkade juustega...prrr..Õnneks pole kaua aega temast midagi kuulda olnud
AGA veel. Paar kuud tagasi tuli laps minu kõrvale ööseks magama. Ja enne unne jäämist vaatas ta korraga mulle imelikult otsa (justnagu oleks minust läbi vaadanud) ja ütles:" Emme, mul on nii kade meel, et KÕIK NEED inimesed praegu siin just SULLE pai teevad." Rohkem ta sellest rääkida ei tahtnud.Ütlen ausalt, et mul tuli kananahk ihule ja panin tule põlema.
Kuid äkki on keegi just nende "kauge objekti lähedaltvaatamise kohta" midagi kuulnud, millest ennist kirjutasin. Et kas kellegi laps midagi seesugust veel rääkinud?

Lihtsalt mõtisklus - lapse sõnul "teevad pai" - mida nad aga siiski teevad?

Kui laps räägib neist elukatest enne ja/või pärast ärkamist, siis võib see vabalt olla mingi osa unenäost. Väikesed lapsed ei oska veel ju und ja ärkvelolekut nii täpselt eristada.

Üks tuttav laps rääkis kuu või paar tagasi ka huvitavat juttu. Ütles siis, et temal on taevas õde ja vend, pidavat suuremad temast olema ja siis tuli sinna tavapärane lapse fantaasia juurde, et õde on printsessiroosades riietes jne. Ei teagi siis kohe kui tõsiselt tema juttu tol korral võtta, sest on ka ette tulnud, et ta mõtleb konkreetselt asju välja, mida on võimalik kontrollida. Või on asjad ära olnud ja siis räägib kellelegi teisele kategooriliselt hoopis valet asja mida pole olnud

Ma suhtlesin ka kellegiga enne rääkima hakkamist, aga ei suuda meenutada midagi. Peale esimese sõna ütlemist kadus mul see kontakt ära ja ma olin vääga kurb selle pärast alustuseks.

Minu soovitus oleks: Kui te lasete lapsel neid kolekolle joonistada – siis pärast põletage need joonistused, koos lapsega ära.
Nüüd põletame selle kolekolli ära, näe vaatame kuidas ta põleb ja nii edasi...
Tuha teeme aga peenikeseks ja laseme veega alla.
Niimoodi pidevalt tegutsedes, peaksime sellest kolekollist jagu saama.

Minu isa on siit ilmast lahkunud juba üle 15 a tagasi. Nüüd on mul laps ja vanust 3 ja pool aastat. Kord ütles laps mulle, et kui mina olin väike ja tema oli minu isa siis ta küll tegi teistmoodi (mingit suvalist tegevust). Esimest korda ei teinud sellest väga välja aga selliseid võrdlusi on ta hiljem kordi ja kordi kasutanud. fantaasia ? või minu isa hing on minu juures tagasi minu lapse näol ?

Mäletan ammusest ajast vikerkaarevärvilist lendavat vaipa, majavaimu ja kitsetallesid katlamajas, enda pead kaasas kandvat meest ja hulka kummalisi lendavaid ja k6ndivaid loomi, suure hurjutamise peale aga.... selline tunne nagu oleks silmaklapid kusagil saanud mis ei taha eriti maha tulla

Konsulteerisin vahepeal teadjatega. Kas minu soovitusel on ka põhja all?
Tuleb välja et on küll. Ainult joonistus tuleb teha söe pliiatsiga. Ja tuhka tuleb segada puidust kepiga. Põletuse juures tuleb ka ise kujutada et see
kolekoll põleb tõesti ära. Ilmselt esimene kord see ei õnnestu. Iga kord kui midagi nähakse, tuleb seda protseduuri korrata.
Soovitati ka täiskasvanutel, talitada sama moodi oma kolekollidega, teha läbi täpselt samasugune protseduur, nagu eespool on kirjas.

Lapsed näevad eeterkeha, ning eeterliku kehaga olendeid.

Eeterkehaga olendeid on aga "seinast seina":
1) Matustel ja surnuaedades nähtavad kummitused/viirastused, kes on surnud inimeste lagunevad eeterkehad.
2) Vooremägedel ja linnamägedel nähtavad eeterliku kehaga olendid: kõrgelt arenenud inimvõimeid ületavad devad, tavalised haldjatest elfid-fairid, ning igasugu primitiivsed elementaalid nagu sitaseened karjakaupa koos.
3) Sarnaselt elavad ka majades nö "maja-vaimud", kes omavad tihti eeterliku keha - ilmselt neid teema alguses mainitud laps näeb.


Niipalju, kui mina olen suutnud neist eeterkehaga olenditest tervikpilti kokku panna, siis "heatahtlikud" on sellised, kellel on nö "tiivad" - tiivad on ühendustee nende olemuse ja kõiksuse vahel, mis ilmneb piisava loomisvõime korral: tiibu on reeglina rohkem kui 2 (üles suunatud tiivad); näiteks 4 tiiba (üles ja alla suunatud tiivad), ning väga arenenud olenditel on kuni 12 tiiba, mida tajutakse juba kiirtena (nagu minu avatari pildil kujutatud on). - nagu eelnevast tuleneb, siis pole neil "tiivad" lendamiseks, vaid on teatava arengu/loomisvõime tunnuseks (nagu pühapaiste).

Ning väga paljud eeterkehaga olendid on üsna pisikesed, st nad mahuvad peo peale ära - kuid on ka inimese suurusi (neid on vähem).


Kallduni "joonista ja põleta" stiilis soovitused panevad aga lapse tajud kinni, ehk sulevad nad 5-meele maailma (mulle meenub, et kui ma kunagi kirjeldasin Kalldunile oma selgeltnägemise kogemusi, siis hakkas ta kohe neid "vales kohas olevaid auke" kinni toppima, mille peale mul vastav selgeltnägemise võime ära kadus): maailmapildi rikastamise kohapealt peaks lapsi soodustama nende eeterlike olenditega "suhtlema", mitte aga toppima laste tajusid kinni igasugu "joonista ja põleta" stiilis tegevustega (lapsed ei oska sõnavara puudumisel neid eeterkehaga olendeid adekvaatselt kirjeldada, ning kasutavad seetõttu mõiseid "koll", kuid reeglina pole need eeterkehadega olendid üldsegi mingid "pahad kollid").


Näiteks mina soosin igati oma nooremate laste ekstrasensoorsete tajude arengut: vean neid pööripäevadel vooremägedele-linnamägedele, ning küsin puude otsas elavate haldjate kohta kõikvõimalike asju: nii kasvavad lapsed teadmises, et need eeterlikud olendid on "päriselt olemas" (näiteks käivad minu lapsed iseseisvalt koduhoovis olevate puude peal elavate haldjatega rääkimas), ning vastavad võimed jäävad neile ka suureks saades alles.

Lahendused! Neid asju on kahte tüüpi. Ühed on kolekollid, teised on inglikesed. Kolekolloid on tavaliselt tumedatest kuni musta värvini. Nemad põhjustavad hirme ja haigusi. Inglid on tavaliselt heledates värvides, kuni läbibaistvateni. Nemad aitavad tavaliselt haiguste ja hirmudega võidelda.
Mina räägin siin kolekollidest, mitte inglitest.
Küsimus sulle; miks sa siis kasutad ,vist oli, vampiiri hingamist?

Minu meelest räägivad paljud vanad inimesed, et kuni 7 eluaastani pidid lapsed nägema ja tajuma kõike paremini kui täiskasvanud ja slapsed pidid mäletama ka oma eelmist elu. Minu ühe hea sõbranna laps, kes on 4 aastane, kellele pole räägitud printsessidest ja lossidest, joonistab väga tihti losse ja printsessi ja räägib, et see printsess on tema ja elab lossis ja teab nimetada kõiki nurgataguseid ja kus hoitakse pätte vangikongis. Mina kuulasin suu lahti seda väikest tüdrukut.

Reeglina on väiksed lapsed üsna puhta auraga (nö "elust rikkumata"), ning oma sageduse poolest peaksid nad nägema/suhtlema vaid heade/valgete olenditega - seega pole põhjust arvata, et enamlevinud juhtudel näevad lapsed mingeid "halbu kolle" (nad ei oska nähtut lihtsalt teisiti kirjeldada), nagu sopa-joodikute deliiriumites nähtavad halvad/tumedad kuradikesed.

Mina "arendan" oma lapsi nii, et peale vooremägedel-linnamägedel käimist võtan lahti Google pildiotsingu, ning kirjutan sinna üksteise järel sisse:
1) devas
2) fairy
3) elf
4) forest pixi
5) elementals
6) aura photo

Ning siis küsin lapse käest (läbi piltide), milliseid eeterlike olendeid ta mingitel tasanditel nägi - vaatamata sellele, et paljud pildid on moonutatud/jamad, leidub piisavalt palju pilte (laps näitab ise näpuga, millist pilti ta suurendada tahab), mis kirjeldavad eeterkehadega olendite "objektiivset reaalsust" üsna hästi - ehk liites kokku tundliku lapse nägemused ja elukogenud vanuri analüütika, saab üsna selge pildi peenemate tasandite elanike olemusest-tegevusest.

Näiteks haldjate kohta kasutab minu tütar mõistet "puu otsas elavad inimesed" (ehk ta näeb nende aurat, ning arvab, et tegu ongi puu otsas elavate inimestega - st haldjate füüsilise keha puudumine pole tema jaoks mingiks probleemiks - mis näitab omakorda seda, et lapsed tajuvad veelgi peenemaid kehakihte, ning panevad nende peenemate kehakihtide põhjal kokku "inimese tuvastamise").
Näiteks Kaiu rabas elavate tulnukate kohta kasutab ta mõistet "mõmm - mõmm - näu" (see oli aasta-kahe tagune kirjeldus, kui ta oli veel täitsa tita), ehk ta peab neid veidi küürakaid kassi kõrvadega arktuuralasi mingiks karu ja kassi hübriidiks (jällegi laps ei oska nähtut adekvaatselt kirjeldada, kuid seda oskab ta vägagi täpselt näidata, kus nende olendite "kodu" täpsemalt rabas asub).

Aga proovige ise kah oma väikeste laste peal järgi eelnevalt toodud otsingutulemustele vastavate Goolge piltide näitamist: igatahes aurat oskavad väikesed lapsed vägagi hästi "näha" (nad ei oska ehk veel öelda sõnades värve "punane, kollane, roheline, sinine", kuid näpuga suudavad nad võrdluspiltide põhjal ilusti öelda, et issi on kollakas-rohelise auraga, emme on sinise auraga, kuid rullnokast naabrimees on oranzi auraga).

Ma tean ka inimest, kes väikseid kuradeid nägi, kui oli viina ja eetrit korraga joonud Aga sinul ei palu ju keegi seda uskuda!