Kodukäija?

Tere Para-Web'lased!
Viimase aasta jooksul on minu kodus hakanud juhtuma kahtlaseid asju. Asjad kaovad ja iluvad hiljem hoopis mujal välja, kostuvad sammud (sellised vaiksed, tuhmid ja tavaliselt 2-3 sammu korraga), koer passib tühja nurka... On olnud ka juhtumeid, kui vaatan elutoas rahulikult telekat ja käin korra WC-s ning tagasitulles on telekas kustutatud. Arvutile meeldib ka igasugu imevigureid teha, öölamp kustub iseenesest ja pidevalt on tunne, et keegi nagu vaataks (mitte nagu paha pärast, vaid nagu tunneks muret, kas kõik on ikka korras jne).

Kas tegemist võib olla heatahtliku kodukäijaga (majavaimu) või millegi muuga?

Ootan Teie vastuseid, tahaks tõesti asjas selgust saada.
Peamiselt kogen neid asju mina, pere noorim liige (olen 15), vahest ka vend, kes käib külas (25). Teised eriti ei koge, nemad on täielikud skeptikud.


EDIT: Lisan, et paar korda on kraan lambist lahti läinud (mitte tugeva, vaid sellise õrna survega). Selle peale kohkusin hirmsasti ja ütlesin mõtlematult: "JÄTA MIND RAHULE, KES SA KA POLEKS!" Õnneks siis on asi taandunud, aga veits häirib ikkagist. :S

Need nähtused võivad olla seotud Sinu ealiste iseärasustega. Teismelised, enamasti tüdrukud (vanus võib ulatuda ka varastesse 20nendatesse), on mingite asjaolude kokkusattumisel kanaliks, katalüsaatoriks poltergeistina väljenduvatele jõududele. Üldjuhul on see ohutu ja läheb aastatega üle. See on kuidagi seotud organismi "energeetilise" küpsemisega.

Oeh.. ma loodan tõesti, et mul mingi tont siin kodus ringi ei käi. Vahepeal kõhe küll, aga ilmselt olen ma liiga palju õudukaid vaadanud. Eks näis.

Psüühikale on parem kui õudukaid üldse ei vaata.
Need jäävad alateadvusesse ikka eksisteerima. Mõttel on tohutu jõud.Siinses maailmas vähem, aga teine maailm kuhu satume kunagi- siis see maailm ongi mõttemaailm, kus suhtleme mõtete abil.

Tervitused!

Meil juhtus analoogseid asju kunagi, kui elasime maal. Nimelt oli meil garaažis ka isa töötuba, kus asusid tööpink ja käi ja muud vidinad. Lamp käis seal põlema mitte tavalisest lülitist, aga sellisest vanast, musta värvi keeratavast süsteemist. Mingist hetkest alates hakkasime märkama, et tuli garaažis põleb. Keegi süüd enda peale ei võtnud. Asjad läksid aga päris hulluks siis, kui mu ema oli paar päeva üksinda ja siis lisaks sellele, et tuli pidevalt põlema pandi lülitati ka sisse käi. Ema hakkas sellest mingi hetk tüdinema ja mingi hetk ta astus garaaži sisse kui tuled põlesid ja käi töötas ja kurjutsas majavaimuga. Lõi jalaga vastu maad ja käratas" Kas see lõppeb üksord ära või ei!" Lõppes. Ja sellega lõpeps ka meie majas rahu. Meil oli päris korralik talumajandus, lehmad, lambad, sead, kanad jne. Sellest hetkest alates hakkas loomadega õnnetusi juhtuma. Esimesena astus lehm okastraatidesse ja tõmbas oma udara lõhki. See on kohutav ja pikka paranemist nõudev õnnetus, mis põhjustab loomale põrgulikku valu. Väiksemaid asju oli veel, aga kõige lõpuks poos ennast meie vana lammas kettipidi üles. Vana ja tark lammas, keda oli alati ketitatud ja kes teadis, kuidas ketiga ennast mitte kinni mässida. Ilmselgelt olime oma koduhaljda välja vihsatanud, sest peale seda ei olnud temast enam midagi kuulda ega näha. Võibolla tahtis ta meid hoiatada? Võibolla lihtsalt endast märku anda. Kahju, et nii läks, pärast seda suve pidasime veel mõnda aega maal vastu ja siis kolisime linna tagasi.