kollane taevas

Ma pole üritanud varem seda kirja panna. Kõik on hägustunud aja jooksul. Mälupilt, helid, kuid mitte tundmused.
Nimetan seda põrguks taeva värvi pärast. Kollast taevast ei näe just iga päev. Ja taustaks oli mägine maa, millel õõtsusid puusiluetid. Ma ei tundnud oma keha, ma ei näinud kedagi liikumas, ma lihtsalt teadsin, et ma olen siia sattunud ex prompt ja et mu silmad olid suletud.
Kuidas ma sealt ära sain? Mind päästis üks loom. Mõned nimetavad teda väeloomaks, mine tea... Aja möödudes andsin talle nime. Tänulikkusest.
Kui ärkasin, siis oli kõik selgemast selgem. Ma pole eales nii avali silmadega tähistaevast vaadanud.
See jupp minu elufilmist andis mulle uue hingamise. Ja kollane taevas on tõepoolest olemas- Ma tean!

(17-01-2012 03:05 )polina Kirjutas:  Ma pole üritanud varem seda kirja panna. Kõik on hägustunud aja jooksul. Mälupilt, helid, kuid mitte tundmused.
Nimetan seda põrguks taeva värvi pärast. Kollast taevast ei näe just iga päev. Ja taustaks oli mägine maa, millel õõtsusid puusiluetid. Ma ei tundnud oma keha, ma ei näinud kedagi liikumas, ma lihtsalt teadsin, et ma olen siia sattunud ex prompt ja et mu silmad olid suletud.
Kuidas ma sealt ära sain? Mind päästis üks loom. Mõned nimetavad teda väeloomaks, mine tea... Aja möödudes andsin talle nime. Tänulikkusest.
Kui ärkasin, siis oli kõik selgemast selgem. Ma pole eales nii avali silmadega tähistaevast vaadanud.
See jupp minu elufilmist andis mulle uue hingamise. Ja kollane taevas on tõepoolest olemas- Ma tean!

Millest sa räägid? Kogu see postitus oli väga segane...

Lp Valgustatu, ei pruugi Polina jutt üldse vale olla, kipub kollakasrohelise vahemaailma moodi koledasti olema. Aga kas keegi lillasse maailma ka sattunud on, taevas lilla, maapind hall ja ümberringi kolmnurkadest pulkadega geomeertilised tigedad särtsuvad konstruktsioonid, kõhe koht igatahes.

Ma tean, et üks mu sõbranna on Punasesse maailma sattunud kunagi. Korraks oli kõik punane. Sama mis enne, sama maailm, ainult punane. Imelik...

Ma ise käin mingis valges maailmas pidevalt (ilmselt alateadlikult) ilus koht on see...

Olen korduvalt sattunud maaila, kus on ainult kollakaspruun ja pruunikaskollane maastik ja taevas. Tõenäoliselt sedavõrd loogikaväline maaim, et ei suuda midagi ära tunda. Liigu kuhu tahad, midagi ei muutu.
Tihti olen tumedas maailmas, kus on tumelilla taevas. Seal pole samuti olnud midagi muud tarka teha, kui taevast vaadata.
Mingit valget maailma kogesin pikemat aega, hiljem tekkis kahtlus, et see on lihtsalt tajumise viis, kui kogen maailma kookoni pinnaga.

Mille jaoks antakse inimesele selline kogemus, kui kogejal ei ole midagi peale hakata sellega? Väärt asi mis kaasnes, oli see isiklik teadmine, et näha saab ka peale enda silmade, ka millegi muuga. Ja ka see, et joobnumat tunnet õnnelikkusest ei olnud ma varem osanud ette kujutadagi. Ja eks see tekitab veidi rohkem ootusärevust elu kui sellise vastu. Inimestel on ju kalduvus koguaeg midagi üleloomulikku otsida, leida, kogeda ja nad tõepoolest teevad jõupingutusi selleks. Miks juhtus see minuga? Ma tahan aru saada, ma tahan kolaki vastu pead saada ja üles ärgata! Ju siis ma otsin äratajat.
Tahtsin lihtsalt vastukaja kuulda, ka isegi võibolla kellegil äratundmist tekitada.