Et otsaga teemasse jõuda pean alustama armeenia müstikust Georgi Gurdzijevist.
Gurdzijev oli veendunud, et muistsete aegade inimesed olid vähemalt mõnes suhtes meist kaugemale arenenud. Ehkki me oleme viimastel sajanditel suurt tehnoloogiaedu saavutanud ning õppinud energiat oma elutaseme tõstmiseks paremini ära kasutama, on meil samal ajal tulnud teist laadi teadmiste kaotusega leppida. Meie vaimse, psühholoogilise ja kõlbelise heaoluga seotud teadmised on alati religioonivaldkonda kuulunud. Gurdzijev oli veendunud, et isegi kahekümnenda sajandi arukad ja hea haridusega inimesed teavad kõigest sellest oma kaugete esivanematega võrreldes armutult vähe ning et selles mõttes elame hoopis meie pimeduseajastul, mitte aga valgustatud sajandil, nagu sooviksime arvata. Ehkki teadus vabastab meid looduse ebameeldivate aspektide võimusest, köidab see igaüht sellegipoolest üha kindlamalt materiaalse maailmaga üha raskemaks. Niisiis pole meie maailm ja meie koht selles hoopiski niisugused, nagu me seda endale ette kujutame. Meie väärtused on niivõrd pahupidi pööratud, et oleme isegi lakanud küsimast, mis elu on, rääkimata selle vastuse otsimisest.
Ent kõik pole siiski täielikult kadunud. Gurdzijev uskus, et möödunud aegade arukad ja targad inimesed oskasid seda ette näha. Nad mõistsid,, et nende tsivilisatsioonid pühitakse aegade jooksul minema ning et Maal hakkab valitsema üldine ignorantsus. Seetõttu kodeerisid nad oma kõige tähtsamate teadmiste sisu ning uskumuste süsteemi millessegi, mida Gurdzijev nimetas legominismideks. Sageli oli tegemist materiaalsete rajatistega, näiteks templid või püramiidid, mis pidid usutavasti aastatuhandeid püsima.
Kusagil 1890 aastate paiku leidis ta vanadest pärgamentidest vihje Sarmoungi vennaskonna kohta Nivissis. Teinud kindlaks ,et Nivissi oli Põhja-Iraagis asuva Mosuli linna muistne nimi, ning et see asub Ninive varemete lähedal , asus ta teele.
Kaks kuud pärast Araksi jõe ületamist salvas Gurdzijevi kaaslast Pogossiasit mürgiämblik ja nad olid sunnitud tegema pikema peatuse, kuni paraneb lõikehaavast, mille Gurdzijev oli sunnitud kaaslase päästmiseks tegema.
Ränduritel tuli peaaegu terveks kuuks paigale jääda ning selle aja kestel sõbrunesid nad preestriga, kes mainis neile, et tal olevat mingi vanaaegne kaart. Selgus, et see polnud joonistatud paberile, vaid vasikanahast pärgamendile, ning oli preestri sõnutsi juba palju sugupõlvi nende perekonna valduses olnud. Kui Gurdzijev maakaarti esimest korda nägi, siis avaldas see talle lausa vapustavat mõju:
„Ma hakkasin üleni värisema ning vappumine muutus üha tugevamaks, sest püüdsin ennast vaos hoida ning oma erutust igati varjata. Ja kui ma kaarti nägin, siis oli see täpselt samasugune, nagu olin pikkade kuude kestel öösiti unetult mõeldes endamisi endale ette kujutanud! See oli liivade-eelse Egiptuse kaart.“
Sarmoungi kloostri otsimise sellekskorraks sinnapaika jätnud, reisisid nad pärast Pogossiani paranemist kohe Egiptusesse, kaasas kaardi koopia, mille Gurdzijev oli preestri ärakäimiste aegu salaja teinud. Pärast mitmeid seiklusi jõudis Gurdzijev juba ilma Pogossianita Kairosse, kus asus Giza püramiidide reisijuhina ametisse. Oma salapärase kaardi järgi hakkas ta ettevaatlikult uurima sealset piirkonda, kuhu tema otsingud nüüdseks koondusid.
Gurdzijevile meeldis oma tekstides ,,koer sügavamale matta,, st oma teadmised peita teksti keerdkäikude taha.
Kui teda püüti parandada, et kindlasti pidas ta silmas kondi sügavamale matmist ,siis vastas ta , et otsida ei tule konti vaid koera.
Ja koerast rääkides pidas Gurdzijev silmas Penitähte.
Väidetavalt olevat see kaart välja näinud selline ,nagu vasakpoolsel pildil. Kas Bauval polnudki esimene?
http://www.mysteriousman.net/andres/visu...on_jpg.jpg
Sellest tekkis mõte ,et kas ta otsis Siiriusue asupaika kõrbes...
Veel mõned huvitavamad:
http://www.mysteriousman.net/andres/visu...smaal.jpeg
http://www.mysteriousman.net/andres/visu...idides.jpg
http://www.midnightsciencejournal.com/20...f-irkutsk/
Gurdzijev oli veendunud, et muistsete aegade inimesed olid vähemalt mõnes suhtes meist kaugemale arenenud. Ehkki me oleme viimastel sajanditel suurt tehnoloogiaedu saavutanud ning õppinud energiat oma elutaseme tõstmiseks paremini ära kasutama, on meil samal ajal tulnud teist laadi teadmiste kaotusega leppida. Meie vaimse, psühholoogilise ja kõlbelise heaoluga seotud teadmised on alati religioonivaldkonda kuulunud. Gurdzijev oli veendunud, et isegi kahekümnenda sajandi arukad ja hea haridusega inimesed teavad kõigest sellest oma kaugete esivanematega võrreldes armutult vähe ning et selles mõttes elame hoopis meie pimeduseajastul, mitte aga valgustatud sajandil, nagu sooviksime arvata. Ehkki teadus vabastab meid looduse ebameeldivate aspektide võimusest, köidab see igaüht sellegipoolest üha kindlamalt materiaalse maailmaga üha raskemaks. Niisiis pole meie maailm ja meie koht selles hoopiski niisugused, nagu me seda endale ette kujutame. Meie väärtused on niivõrd pahupidi pööratud, et oleme isegi lakanud küsimast, mis elu on, rääkimata selle vastuse otsimisest.
Ent kõik pole siiski täielikult kadunud. Gurdzijev uskus, et möödunud aegade arukad ja targad inimesed oskasid seda ette näha. Nad mõistsid,, et nende tsivilisatsioonid pühitakse aegade jooksul minema ning et Maal hakkab valitsema üldine ignorantsus. Seetõttu kodeerisid nad oma kõige tähtsamate teadmiste sisu ning uskumuste süsteemi millessegi, mida Gurdzijev nimetas legominismideks. Sageli oli tegemist materiaalsete rajatistega, näiteks templid või püramiidid, mis pidid usutavasti aastatuhandeid püsima.
Kusagil 1890 aastate paiku leidis ta vanadest pärgamentidest vihje Sarmoungi vennaskonna kohta Nivissis. Teinud kindlaks ,et Nivissi oli Põhja-Iraagis asuva Mosuli linna muistne nimi, ning et see asub Ninive varemete lähedal , asus ta teele.
Kaks kuud pärast Araksi jõe ületamist salvas Gurdzijevi kaaslast Pogossiasit mürgiämblik ja nad olid sunnitud tegema pikema peatuse, kuni paraneb lõikehaavast, mille Gurdzijev oli sunnitud kaaslase päästmiseks tegema.
Ränduritel tuli peaaegu terveks kuuks paigale jääda ning selle aja kestel sõbrunesid nad preestriga, kes mainis neile, et tal olevat mingi vanaaegne kaart. Selgus, et see polnud joonistatud paberile, vaid vasikanahast pärgamendile, ning oli preestri sõnutsi juba palju sugupõlvi nende perekonna valduses olnud. Kui Gurdzijev maakaarti esimest korda nägi, siis avaldas see talle lausa vapustavat mõju:
„Ma hakkasin üleni värisema ning vappumine muutus üha tugevamaks, sest püüdsin ennast vaos hoida ning oma erutust igati varjata. Ja kui ma kaarti nägin, siis oli see täpselt samasugune, nagu olin pikkade kuude kestel öösiti unetult mõeldes endamisi endale ette kujutanud! See oli liivade-eelse Egiptuse kaart.“
Sarmoungi kloostri otsimise sellekskorraks sinnapaika jätnud, reisisid nad pärast Pogossiani paranemist kohe Egiptusesse, kaasas kaardi koopia, mille Gurdzijev oli preestri ärakäimiste aegu salaja teinud. Pärast mitmeid seiklusi jõudis Gurdzijev juba ilma Pogossianita Kairosse, kus asus Giza püramiidide reisijuhina ametisse. Oma salapärase kaardi järgi hakkas ta ettevaatlikult uurima sealset piirkonda, kuhu tema otsingud nüüdseks koondusid.
Gurdzijevile meeldis oma tekstides ,,koer sügavamale matta,, st oma teadmised peita teksti keerdkäikude taha.
Kui teda püüti parandada, et kindlasti pidas ta silmas kondi sügavamale matmist ,siis vastas ta , et otsida ei tule konti vaid koera.
Ja koerast rääkides pidas Gurdzijev silmas Penitähte.
Väidetavalt olevat see kaart välja näinud selline ,nagu vasakpoolsel pildil. Kas Bauval polnudki esimene?
http://www.mysteriousman.net/andres/visu...on_jpg.jpg
Sellest tekkis mõte ,et kas ta otsis Siiriusue asupaika kõrbes...
Veel mõned huvitavamad:
http://www.mysteriousman.net/andres/visu...smaal.jpeg
http://www.mysteriousman.net/andres/visu...idides.jpg
http://www.midnightsciencejournal.com/20...f-irkutsk/
