06-01-2012, 15:48
Tere! Kirjutan üle aastate uuesti. Võib-olla on minu teema liiga maalähedane, aga loodan siit foorumist saada asjalikke vastuseid.
Nimelt kummitas mind vähemalt 3-4 aastat tunne, et aastavahetusel 2011/2012 juhtub midagi. Mis see oli, seda mulle täpselt ette ei antud. Kartsin mingit katastroofi. Korra aga vilksatas mõttest läbi, et äkki on see armumine. Selle aga välistasin enda jaoks tol momendil täielikult. Mul oli elukaaslane, keda väga armastasin ja kelle lahkumist ma kartsin. Valmistasin end pidevalt selleks ette ja püüdsin teda hoida.
Ent möödunud aasta lõpus hakkas imelikke asju juhtuma. Kohtusin juhuslikult vana tuttavaga, keda ma polnud aastaid näinud. Tema kutsus külla, ajasime juttu, vahetasime numbreid ja ma läksin oma koju tagasi, nagu mullu ja muiste. Ma ei mõelnudki temast sel hetkel rohkem kui vanast tuttavast, keda vahel hea näha on.
Veidi enne jõule tekkis mul elukaaslasega konflikt. Siis valmistusin taas paanikas selleks, et äkki ta läheb ära. Kui ta oli kodust läinud, tekkis minus vastupandamatu soov selle vana tuttavaga ühendust võtta. Kutsusin külla. Jäi mitmeks päevaks. Minu elukaaslane tabas meid sellelt. Loomulikult oli minust üldise moraali mõttes vale olla tuttavaga intiimselt koos, aga tekib küsimus: kui ma vale asja teen, miks ma ennast nii hästi tunnen? Ma polnud tükk aega ennast nii hästi tundnud. Niivõrd sarnase maitse ja mõttemaailmaga inimesi tuleb harva ette. Elukaaslane üritas veel leppida, aga mina tundsin ainult tühjust. Ütlesin talle ka lõpuks selle aastavahetusel välja ja meil tekkis tõsisem konflikt. Lahkusime teineteisest. Mina ootan nüüd üksnes tema lõplikku minekut.
Näen siin veel ühte õppetundi ka: mina muretsesin aastaid selle pärast, et tema võib mind maha jätta mistahes põhjusel, aga nüüd olen hoopis ise mahajätja rollis.
Nüüd mind huvitab see - kas ma tõepoolest tundsin seda ette, oli see saatus või kutsusin ma alateadlikult ise sellise olukorra esile? Kas armastus ikka lööb "äkki" pähe või oli ta kogu aeg minus olemas ja ainult ootas õiget aega, et välja tulla? Kas teil on ka sarnaseid kogemusi olnud?
Nimelt kummitas mind vähemalt 3-4 aastat tunne, et aastavahetusel 2011/2012 juhtub midagi. Mis see oli, seda mulle täpselt ette ei antud. Kartsin mingit katastroofi. Korra aga vilksatas mõttest läbi, et äkki on see armumine. Selle aga välistasin enda jaoks tol momendil täielikult. Mul oli elukaaslane, keda väga armastasin ja kelle lahkumist ma kartsin. Valmistasin end pidevalt selleks ette ja püüdsin teda hoida.
Ent möödunud aasta lõpus hakkas imelikke asju juhtuma. Kohtusin juhuslikult vana tuttavaga, keda ma polnud aastaid näinud. Tema kutsus külla, ajasime juttu, vahetasime numbreid ja ma läksin oma koju tagasi, nagu mullu ja muiste. Ma ei mõelnudki temast sel hetkel rohkem kui vanast tuttavast, keda vahel hea näha on.
Veidi enne jõule tekkis mul elukaaslasega konflikt. Siis valmistusin taas paanikas selleks, et äkki ta läheb ära. Kui ta oli kodust läinud, tekkis minus vastupandamatu soov selle vana tuttavaga ühendust võtta. Kutsusin külla. Jäi mitmeks päevaks. Minu elukaaslane tabas meid sellelt. Loomulikult oli minust üldise moraali mõttes vale olla tuttavaga intiimselt koos, aga tekib küsimus: kui ma vale asja teen, miks ma ennast nii hästi tunnen? Ma polnud tükk aega ennast nii hästi tundnud. Niivõrd sarnase maitse ja mõttemaailmaga inimesi tuleb harva ette. Elukaaslane üritas veel leppida, aga mina tundsin ainult tühjust. Ütlesin talle ka lõpuks selle aastavahetusel välja ja meil tekkis tõsisem konflikt. Lahkusime teineteisest. Mina ootan nüüd üksnes tema lõplikku minekut.
Näen siin veel ühte õppetundi ka: mina muretsesin aastaid selle pärast, et tema võib mind maha jätta mistahes põhjusel, aga nüüd olen hoopis ise mahajätja rollis.
Nüüd mind huvitab see - kas ma tõepoolest tundsin seda ette, oli see saatus või kutsusin ma alateadlikult ise sellise olukorra esile? Kas armastus ikka lööb "äkki" pähe või oli ta kogu aeg minus olemas ja ainult ootas õiget aega, et välja tulla? Kas teil on ka sarnaseid kogemusi olnud?
Vabadus on orja jaoks tundmatu suurus... Sama on sõltuvate partneritega - partnerlus tähendab alati selle ilusat algust ja koledat lõppu ning teineteisega arvestav/andestav pikaajaline (elu lõpuni) kooselu on tundmatu suurus.
